Iiobi raamatu eksistentsiaalne ja teoloogiline sügavus kui ka mõju teoloogia ajaloole ja maailma kultuurile on suur. Iiobi raamatu lugemine puudutab igaühte meist, sest kannatus nagu ka eksistentsiaalne küsimus „miks?“ ei lähe meist ühestki mööda. Iiobi raamat kõnetab eriliselt kõiki usklikke, kes mõtlevad Jumala ja maailma või enda suhte üle, sest suhe Jumalasse ei ole kunagi lihtsalt defineeritav. See viimastel sajanditel enne Jeesust kirjutatud teos on põhjustanud palju arvamusi ja tõlgendusi, milliseid on kirja pandud juba Iiobi raamatusse endasse, rääkimata arvukatest kommentaaridest rabide ja kirikuisade sulest. Sügav eksistentsiaalne ja teoloogiline dimensioon on pakkunud ainest üha uutele kirjanduse, kujutava kunsti, muusika ja filosoofia teostele, aga jõudnud ka tavakeele väljendivarasse. Nimetagem vaid Johann Wolfgang von Goethe „Fausti“, William Blake’i Iiobi raamatu illustratsioone, Artur Kapi oratooriumit „Hiiob“, Carl Gustav Jungi teost „Vastus Iiobile“ ning paljudes maailma kultuuriruumides kasutatavat väljendit „Iiobi sõnum“.

Iiobi raamat kui tarkuskirjandus

Iiobi raamat loetakse koos Õpetussõnade ja Koguja raamatuga, apokrüüfidest veel eriti Jeesus Siiraki, aga ka Saalomoni Tarkuseraamatuga tarkuskirjanduse hulka. Seda muistses Lähis-Idas ilmselt kõige rahvusvahelisemat žanri tähistatakse Vanas Testamendis terminiga håkmā ehk lihtsalt „tarkus“. Mõiste on aga etümoloogiliselt esmajärjekorras seotud oskustega: „tark“ hakam on keegi, kes on treenitud, kes oskab midagi, näiteks käsitööd. See sobib kokku tõigaga, et tarkuskirjandus moodustas märgatava osa (väheste) kirjutada ja lugeda oskavate inimeste kooliteest, kuuludes traditsioonilise koolihariduse juurde. Seega ei tähenda tarkuskirjandus mitte ainult teatud sisu, vaid ka oskusi. Iiobi luule vormis poeemi autorid on olnud kahtlusteta tarkuskirjandusliku (oskus)traditsiooni väärikaimad esindajad.

Vana Lähis-Ida õpetuskirjanduse keskmes ei ole iseloomulikult mitte Jumal ja tema tegutsemine ajaloos, vaid üksikinimene, tema suhe maailmaga ja jumalatega. Kõige rohkem küsitakse, kuidas peab inimene käituma jumala ja kaasinimeste ees ja mil moel kuulub inimene jumalikku maailmakorda. Nii on lihtsast elutarkusest, näiteks lühikestest käitumisnorme kirjeldavatest vanasõnadest välja kasvanud maailma ja ühiskonna korrapära ehk harmoonia ideaal, vrd heebrea šālōm „rahu“, „harmoonia“, „terve“. Eeskujuks ja autoriteetideks on hõimu vanemad, kelle elukogemus on keskmisest kõrgem, ning kuningaõukondade ja templi kirjatundjad, väljaõppinud „targad“ ja ametnikud.

Kahtlemata kuulus kõikide tarkade eesmärkide hulka maailmas valitseva harmoonia ja korra eest hoolitsemine. Samas nähti maailma dünaamilisema ja seletamatumana, kui näiteks teo ja tagajärje seos seda võimaldas. Iiobi poeemi autor vaevalt et esindas midagi põhimõtteliselt uut muistse Lähis-Ida mõistes, temagi võttis skeptilise meele loomulikul kombel õpetajatelt üle. Kui maailma vaatlemise viis on ühtaegu traditsiooniline ja skeptiline ning fookuses on üldinimlikud küsimused, siis pole ime, et Iiobi raamatus puuduvad muidu Vanale Testamendile nii omased Toora ja Iisraeli mõisteid, poeemi puhul eriliselt ka Jumala nimi Jahve. Iiobi raamat käsitleb inimest kui sellist kaugel esiisade ajal, mil ei saanud olla veel Moosese Seadust ja lepingut Iisraeliga. Oli inimene ja tema jumal, oli inimese loomulik vajadus mõista, mida on õige teha, ning vajadus teha seda, mis on õige. Seega pole vahe Uue Testamendi evangeeliumidega suur – kesksele kohale seatakse inimene ja tema suhe ligimesse ja Jumalasse, mitte Seaduse täitmine õigesti või rohkem õigesti.

Tõestuseks, et Iiobi kirjandus on lahutamatu kogu vana Lähis-Ida ja Egiptuse tarkuskirjandusest, on hulk näiteid, mis ulatuvad vähemalt 2. aastatuhandesse eKr ja isegi kaugemale. Seda traditsiooni on nimetatud mitmeti, näiteks õiglase vaga kannatuse motiiviks, teodiike motiiviks, Iiobi motiiviks, vaidluskirjanduseks, probleemkirjanduseks jne. Mesopotaamiast on teada õige mitu teost, mis seda traditsiooni tunnistavad.[1] Eesti lugejal on seega hea lugeda lisaks Õpetussõnade raamatule, mis on võrreldes Iiobi raamatuga osaliselt vanem ja osaliselt samaaegne, pisut hilisematele Koguja ja Jeesus Siiraki raamatutele ka Iiobist vanemat akkadi poeemi nimega ludlul bēl nēmeqi ehk „Tahan kiita tarkuse isandat“, mille on eesti keelde tõlkinud Amar Annus (2011). Piiblivälisest tarkuskirjandusest laiemalt on kahtlemata kasulikud eesti keeles lugeda ka vana Egiptuse Ptahhotepi elutarkus Sergei Stadnikovi tõlkes (2011), sumeri Šuruppaki nõuanded Annuse (Annus 2005, 23–31) ning Ahiqari tarkusesõnad Michael Heltzeri tõlkes (Annus 2005, 264–271).

Iiobi raamatu ülesehitus ja tekkelugu

Eksegeesi suurim väljakutse on Iiobi raamatu ülesehitus ehk sisult pisut erinevate osade suhe üksteisesse. Raamat koosneb esmalt proosa vormis raamjutustusest (1–2 + 42:7–17) ja luule vormis Iiobi poeemist (3:1–42:6).[2] Raamjutustus kirjeldab ja illustreerib legendaarse Iiobi meelekindlust, vaatamata ränkadele saatuselöökidele, ja tema hilisemat õiglast saatust. Iiob kaotab oma lapsed, oma vara ning oma tervise. Sündmuste taga on kaks taevase nõukogu koosolekut, kus Jumal lubab saatanal Iiobit järele katsuda. Kui Iiob väljendab oma meelekindlust lausetega, mida on nimetatud ka Vana Testamendi eetika kokkuvõtteks (1:21; 2:10), siis taastab Jumal raamjutustuse teises pooles Iiobi algolukorra: ta saab rohkem lapsi ja kaks korda rohkem vara ning elab pika õnneliku elu.

Põhiosa Iiobi raamatust moodustab aga aegade jooksul korduvalt täiendatud luulevormis dialoog (3:1–42:6), mille tonaalsus on võrreldes raamjutustusega silmatorkavalt skeptiline.[3] Poeem sisaldab Iiobi avakaebust (3), diskussiooni sõprade Eliifase, Bildadi ja Soofariga, mis korduvate täienduste tulemusena leiab aset kahes ja pooles kõnevoorus (4–25), Iiobi kõnesid Jumalaga (26–31), neljanda sõbra Eliihu nelja kõnet (32–37), Jumala kahte kõnet koos Iiobi lühikeste vastustega nendele (38:1–42:6). Iiob nõuab tuliselt oma õigust, aga on sunnitud Jahve kõne ja ilmutuse järel vaikima. Suurimad väljakutsed eksegeetidele algavad Iiobi tegelaskujuga, kes poeemis ei meenuta kuidagi raamjutustuse vaga, vaid on järeleandmatu õigusenõudja, ning sõprade figuuridega, kes esindavad Vana Testamendi teoloogiale, eriti tarkuskirjandusele kõige kohasemat vaateviisi; sõprade teoloogial põhineb tegelikult ka Iiobi kaebus, ent raamjutustus rehabiliteerib Iiobi kui õige ja jumalakartliku ning mõistab sõbrad hukka.

Pole mõtet kahelda, et 5. või 4. sajandil eKr elanud[4] poeemi autorile oli Lähis-Idas levinud ja aastasadu vana jutustus kannatavast õigest mehest tuttav, ent kaheldav on siiski, et dialoogi raamimine proosajutustusega oli tema idee. Vähe sellest, ka raamjutustus ise on aja jooksul kasvanud: kõige laiemas plaanis torkavad silma stiili ja sisu ebatasasused lõikudes, mis on seotud sõpradega (2:11–13 ja 42:7–9) ning saatanaga (1:6–12 ja 2:1–10; vrd Kaiser 1994, 78jj; Syring 2004). Iiobi raamjutustus on ilmselt olnud pisut tagasihoidlikumal kujul iseseisev teos, enne kui lisati poeemi ümber. Ainult nii saaks seletada sisulisi pingeid raami ja poeemi vahel.

Ent ka poeem ei ole kaugeltki ühe autori töö. Siin torkab esmalt silma, et kolm sõpra esitavad mitu kõnet vaheldumisi Iiobiga, ent neljas – Eliihu – peab järjepanu neli või viis monoloogi (32–37), sealjuures reageerides enesekindlalt juba toimunud dialoogile (vt eriti 32:1–5, 9–17) ning võttes Jumalal (38–41) otsekui sõnad suust.[5] Eliihu toob Iiobi raamatusse uue kannatuse seletuse: pedagoogilise ehk fataalset pattu ennetava kannatuse.

Ka Iiobi kolm sõpra ei saa sõna võrdselt, sest Soofar ei kõnele kolmandat korda ning Bildadi kolmas kõne (25) on teistest mitu korda lühem ja sisuliselt Eliifase öeldut kordav (vrd 4:12–21; 15:11–16). Arvestades seda, et sõbrad kõnelevad vaheldumisi, alati järjekorras Eliifas, Bildad, Soofar, võiks eeldada dialoogi jagunemist kõnevoorudeks (4–14; 15–21; 22–31), ent kolme kõnevooru siiski kokku ei saa. Veelgi suuremat probleemi kujutavad endast tegelikult Iiobi kõned, ehkki lugejaid võivad need segada vähem. Sest ainus asi, mis lihtsalt peale vaadates silma torkab, on kõnede erinev maht, vrd ühelt poolt nt 3 ja teiselt poolt nt 12–14 või 26–31. Sisuliselt on aga vastuolud kaebleva, süüdistava, õigust nõudva, aga samas hoopis Jumalat kiitva või isegi maailma õiglast korda tunnistava Iiobi vahel suured. Probleem saab eriti selgeks siis, kui panna tähele, et Jumala kiitused või õiglase korra kirjeldused ei erine Iiobi ja sõprade suus. Täiesti omamoodi on ka Iiobi kaks vastust Jumalale (40:3–5; 42:1–6), esiteks oma lühiduse tõttu, teiseks Iiobi mõnevõrra ootamatu totaalse loobumise ja alandumise tõttu. Raske on ette kujutada, et üks autor on lasknud oma tegelastel kõneleda niivõrd vahelduvaid mõtteid.

Isegi Iiobi raamatus kõige vähem sõna saava tegelase – Jumala – kaks (koos ühe vahepealse repliigiga rangelt võttes isegi kolm) kõnet (38–39; 40:1–2; 40:6–41:26) ei saa olla ühe autori kätetöö, sest nendes on tähelepanuväärseid stiilierinevusi (nt retooriliste küsimuste jada alguses ja pikemad võrdpildid lõpupoole) ning iseärasusi pildikeeles.

Keda huvitab Iiobi kirjanduse keerukas tekkelugu, saab sellega tutvuda sadade uurimistööde ning kümnete sissejuhatuste abil. Siinkirjutaja on veendunud, et väga oluliselt lihtsustades on võimalik rääkida kümnekonnast kihistusest. Ja sealjuures on veelgi olulisem mõista, et suhtumine Iiobisse, tema sõpradesse ja ka Iiobi Jumalasse on aja jooksul muutunud. Esmalt on üksteisest lahus kirjutatud Iiobi poeem, mille maht on olnud poole väiksem praegusest, ja Iiobi jutustus. Poeemi teemaks oli spetsiifilisest kannatuse kogemusest lähtuv kaebus (Iiob) ja üldisest elukogemusest lähtuv tarkus (sõbrad), mis mõlemad seletavad inimese ja Jumala suhet omamoodi – kumbki ei ole ainuõige, nagu Jumal oma loomistegude ülimuslikkuse ja haaramatuse kirjeldamisega kõige lõpus deklareerib. Napp Iiobi jutustus hõlmas algselt vaid neid lõike, kus ei ole mängus ei saatan ega kolm sõpra; see oli õpetusjutt vankumatu moraaliga mehest, kes ka ülimas kannatuses ei loobu oma Jumalast. Poeem ja jutustus koos täiendustega ühendati omavahel, lisandus vähemalt üks Eliihu kõne ning kogu poeem kasvas oluliselt Jumala ülimuslikkust ja inimese jumalakartlikkust rõhutavate täienduste abil (nt 9:3–14; 12:7–13:2; 26; 28; 39:13–18). Uus täienduste laine lähtus eelmiste redaktsioonide kaudu muutunud hinnangust Iiobile ning rõhutas Iiobi vagadust ja õiglust. Lisati Iiobi lõpukõne 29–31, mida võib nimetada ka Õilsa valitseja süütu kannatamise poeemiks, õigete õiglast käekäiku rõhutavad täiendused (nt 5:9–17; 24:5–8, 13–25; 40:7–14) ning Eliihu kõnesid. Väiksemaid lisandusi on veel hiljemgi tehtud, nendest olulisim on alandusredaktsioon: need inimese põhimõttelist võrreldamatust Jumalaga ning alandumist alla joonivad täiendused sõprade (4:12–21; 15:11–16; 25) ja Iiobi suus (40:3–5; 42:1–6) teevad Iiobi raamatust selle, millena me seda tunneme.

Iiobi poeem kui luulekirjandus

Iiobi raamatu põhiosa moodustav luule vormis poeem 3:1–42:6 on Vana Testamendi luulekirjanduse tippsaavutus. Ehkki Iiobi poeemi esmase kihistuse autor oli tähelepanuväärne kirjanik, ei jää hilisemad lisandid maha – ka neis on, algkihistuse suhtes mõnevõrra nihestunult, suurepäraseid luule ja tarkuse tekstinäiteid. Võimalik, et nende hulgas on omakorda lõike, mis pärit vanemast kirjandusest.

Iiobi poeemi esmase autori luule ja keel on parimas mõttes tarkuskirjanduse esindaja.[6] See järgib manitsus-, õpetus-, vaidlus- ja kaebekõnede ilmselt aastasadade jooksul kinnistunud struktuure. Näiteks koosnevad kõned kõnetusest, põhiteesist, illustratsioonidest, abiteesidest, üleskutsetest, kokkuvõtetest, kaebekõnede puhul kaebustest ja põhjendustest, väljakutsetest ning illustratsioonidest. Need luulekõned on jaotatud stroofideks, mis ühe kõne ja/või ühe kihistuse piires on tihti võrdse pikkusega, koosnedes kolmest kuni viiest kaherealisest värsist. Stroofid jagunevad reeglina veel alastroofideks. Iiobi raamatus esineb ka kolmerealisi värsse, ent need kipuvad olema hilisemate kihistuste tunnus. Domineeriv luuleühik Iiobi poeemis on mašal-tüüpi, tasakaalus pikkusega ja mõtteliselt riimuv värss (vt Nõmmik 2012).[7] Lisaks iseloomustab Iiobi autoreid tihe võtmesõnade kasutamine, seda nii ühe kui ka üksteisele järgnevate kõnede lõikes, ning ulatuslikud kõlamängud.

Iiobi poeemi kui luulekirjanduse juurde käib ka pildikeel. Pildikeel tähendab nii lühemaid metafoore kui ka pikemaid piltlikke teemaarendusi ehk võrdpilte. Sealjuures on Iiobi raamatu autorid ammutanud motiive loodusest (taime- ja loomametafoorika), aga eriliselt ka mütoloogiast (kaosevõitlus, ilmastikujumala tegevus jne). Selline pildikeel on seotud tihti ka kindlate žanritega vanas Lähis-Idas, s.h Vanas Testamendis; näiteks ei ole Iiobi kõned mõeldavad ilma kaebelaulude ja prohvetikirjanduse süngeimate tekstideta. Sama kehtib sõprade kõnede kohta, kus lisaks tarkuskirjandusele omastele võrdlustele mängitakse intensiivselt psalmi- ja prohvetikirjanduse keelega, kasutades erinevalt Iiobi kõnedest ka prohvetite õnnekuulutusi. Jahve kõnedes nagu ka hilisemates lisandustes annab endast kõige enam märku hümni žanr.

Iiobi raamatu tekst

Iiobi raamatut loetakse Vana Testamendi kõige keerulisema heebrea keelega tekstiks: siin on silmatorkav hulk haruldasi sõnu, omapäraseid iseloomulikke keelendeid, hulganisti nappi, aga keerukat lauseehitust, tihedat pildikeelt, mille allusioonid ülejäänud vana Iisraeli ja lähema vana Lähis-Ida traditsioonile ja mütoloogiale on mõjuvad ning mõnikord ka paralleelide puudumise tõttu meie päevil mõistetamatud.

Ent lisaks võib liialdamata väita, et Iiobi raamatus leidub rida Vana Testamendi kõige enam ümberkirjutuste käigus kannatada saanud tekstilõike. Iseloomulikul kombel puudutab see lõike, mis on juba originaalis olnud sisuliselt või vormiliselt keerukad. Suured teksti- ja tõlkeprobleemid kuhjuvad näiteks peatükkides 23–24 või 34–37 või 41. Iiobi raamatu arengulugu on nii pikk, et siin on kahtlustatud isegi hiliseid „dogmaatilisi“ parandusi: üks Vana Testamendi kuulsamaid näiteid on sõna „needma“ asemel sõna „õnnistama“ kasutamine (1:5, 11; 2:5, 9), sest sõna „Jumal“ ei tohi olla tegusõna „needma“ sihitis; samas on tähelepanu juhitud ka sellele, et semiidi keeltes võivad sõnad kanda vastandtähendusi, ja ka siin pole see välistatud.

Tänapäeva tõlkeid tehakse tavaliselt keskaegse heebrea masoreetse traditsiooni baasil. Probleeme lahendatakse vanemate käsikirjade, aga eriti vanade tõlgete abil. Nendest olulisimad on kreeka Septuaginta, süüria Pešitta ja ladina Vulgata. Ent needki on seotud probleemidega. Septuaginta kui kõige olulisema tõlke esimesed autorid on suure hulga värsse või lõike jätnud üldse tõlkimata, kas seepärast, et need olid liiga keerulised või polnud neid veel raamatusse lisatud vms. Lisaks on aga näha, et ka Septuaginta tõlkijad on heebrea algteksti keerukusele nii mõnigi kord alla vandunud. Tõlgete kohta kehtib, et lugeja suhtes aus oleks probleemsete kirjakohtade märkimine või kommenteerimine.

Iiobi raamatu hermeneutikast

Siia kõige lõppu kuulugu väike hermeneutiline mõtisklus. Iiobi raamatu keeruline tekkelugu kujutab endast tegelikult ka tõsist sisulist, hermeneutilist probleemi. Milline on siis Iiobi raamatu probleem, milline on vastus? Sest erinevad osapooled ning lisaks sisult erinevad lõigud ühe ja sama tegelase suus annavad erinevaid vastuseid. Kas pakutakse meile kui inimlikele lugejatele oma kannatustes ja eksistentsiaalsetes muredes võimalust samastuda erinevate vastustega Iiobi raamatu erinevates lõikudes? Või peab see konglomeraat erinevaid vastuseid ütlema, et vastust polegi?

Antiigiaja inimesele ei olnud väidete ja võrdpiltide loogiline kooskõla tänapäeva loodusteaduslikus mõistes oluline. Maailma nähtusi kirjeldades peeti küll silmas tervikut, ent tõdeti samas, et tervik koosneb hulgast pisiasjadest ning et ka üks ja sama nähtus paistab eri vaatenurkade alt erinevalt. Seepärast seisnes kirjeldamine reeglina eri aspektide või omaduste ritta seadmises, mitte ilmtingimata nende omavaheliste seoste selgitamises (vt Nõmmik 2009). Iiobi raamatu suurus peitubki selles, et juba ainuüksi algkihistuse autor, rääkimata hilisematest redaktsioonidest, pakub inimliku kannatuse küsimusele mitu vastust. Jumalikud plaanid on kord läbinähtavad, kord mõõtmatud, inimlikud küsimused on küündimatud, aga paradoksaalsel kombel ka „sidevahendiks“ Jumalaga, vähemalt sellisena, nagu Iiob neid esitas.

Võib-olla on kaks tähtsaimat asjaolu, mida Iiobi raamatust õppida, järgmised. Esiteks on ainuüksi vastuste rohkus eksistentsiaalsetele küsimustele parim tõend, et Piiblis tõesti mõistetakse inimeksistentsi keerukust ning lahenduste varieeruvust erinevates olukordades. Sellest tulenevalt, teiseks, on hea, kui mõistame, et küsimusi, kes ma olen ja mida ma pean tegema, tuleb igal uuel hetkel, igas uues situatsioonis esitada uuesti. Iiobi raamat joonistab me silme ette selle, et elumere lainetel loksudes on kahtlemata olulisim järelejätmatu pöördumine Jumala poole, lakkamatu avatud olek isegi siis, kui Jumalale tuleb esitada kõige kriitilisemaid küsimusi.