Juba mõnda aega ei ole kirikus igav – vastupidi, põnevust jagub ja üllatusteks tasub valmis olla nagu ikka peapiiskopi valimiste ajal! Teema paisub ja avaneb aegamööda üha rohkem ka laiematele ja kirikuvõõrastele ringkondadele. Igaühel paistab tasapisi midagi lisaks öelda olevat ning peapiiskopi valimise ja tema kaaskonna moodustumise küsimus kujuneb küllap aasta lõpupoole üha huvitavamaks. Kuid juba võib näha kombinaatorite peatõstmist, spekulatsioonide ja legendide levimist. Nii õrnas situatsioonis nagu kirik, võimendub aga paraku iga sõnum. Kuidas nüüd jääda kaineks, kokku leppida kirikujuhi valiku kriteeriumites, neis püsida ja teha õigeid ühiseid otsuseid? Konsensust ilmselt ei saavutata, demokraatia otsustab lõpuks ikkagi kõik. Kes ja kuidas teeb peapiiskopi, kuidas kujundatakse võidukat arvamust erinevate kandidaatide valimisel? Janek Mäggi ütleb, et uut peapiiskoppi saab ka meedia abil teha või siis mitte (Eesti Kirik, 30.4.2014). Meedia roll kogu selles valimisprotsessis kahtlemata oluline – nii täidab ka Kirik & Teoloogia omalt poolt ülesannet analüüsida ja sõeluda võimalikult mitmekülgselt kirikujuhti puudutavat materjali.

Üle 70 potentsiaalse kirikuõigusliku kandidaadi seast on mitu praostkondade sinodit valinud tänaseks välja mõned inimesed, osaliselt samad inimesed. Lähiaeg toob nimekirja ilmselt mõningast lisa. Kirikujuhi valimiste praktika on EELK-l suhteliselt pikk, kuid siiski harv selleks, et võiks välja kujuneda korduv ja turvaline muster. Seega ollakse iga kord pigem ebaturvalises olukorras, tundmata tegelikult kandidaate ja teadmata paljutki ette. Lisaks juhi valimistele hägustavad protsessi ka pinged teiste kõrgete kohtade pärast. Kuigi ehk umbes viis kuni seitse lõppnimekirja kandidaati võivad olla head, ei pruugi nad olla alati parimad, olles näiteks nn kombineeritud kandidaadid või isegi juhuslikult valitud. Iga tark ei pruugi olla piisavalt vana ja iga vana ei pruugi olla piisavalt tark. Keda siis valida ja miks – see on ja jääb alati küsimuseks. Demokraatia esineb ka kirikus siiski mittetäieliku süsteemina, palju sõltub selle juureski olukordadest ja inimtegutsemisest, võib olla hea või kuri kirikuski. Aga nii nagu koolidiplomi kõrval ei mängi lõpuks enam olulist rolli üksikute ainete hinneteleht, ei ole enam tänasekski küsimuse all või ehk teadagi see, kui mitme häälega keegi kandidaadikoha sai, kuivõrd üldse ja millisel tasemel mingeid valimisi ette valmistati või korraldati. Juba praegu võib näha väga erineval tasemel kandidaatide ülesseadmist. Loodetavasti tasandavad järgnevad voorud seda ebaühtlust ja nende hindamise võimalus muutub ühtlasemaks.

Keda EELK siis praeguses situatsioonis vajab ja keda on vaja otsida? Võib ka küsida: kas on kirikul olnud üldse mõni oma aega mittesobiv juht? Aga sobiv? Võib küsida poeetilisemaltki metsa- ja mererahva kombel: kuidas saada õigeid ja suurepäraseid mastimände? Variante on muide kaks: esiteks võib nende silmapaistmise ära oodata ja arvestada nende jõulist arengut teiste seas; teiseks võib nende ümbert platsi kasvuruumiks puhtaks teha ja välistada nõnda varakult kõikvõimalikud segajad. Mida eelistada, missugune käitumine on head tulemust ja kõrvalolijaid silmas pidades eetiline ja mõttekas? Peapiiskopi valimist võib nii võrrelda vaimulike eetikakoodeksi eelnõuga, kus nõudmised on suured, kuid vaikimisi eeldatav kontroll nende täitmise üle halvab ja hirmutab. Kirikuõiguslikus mõttes on teoreetiliselt võimalik iga vaimuliku, ka peapiiskopi suunamine ja allutamine, kuid praktikas on igaühe inimlikkuse korrigeerimine tõenäoliselt üsna raske. Tavaliselt lepitakse olukorra ja iseloomuga. Vaid isiku töö tulemus – mille suur eeldus on muide alati esmapilgul lihtsana tunduv üldine inimeseksolemise võimekus – saab siin elu üle kas kiita või kisendada: positiivses olukorras saab kirik areneda ja koostöö-sünergias kasvada, negatiivses tõmbutakse üksteisest pigem eemale ja eraldutakse. Seega saab praegune peapiiskopikandidaatide inimeseksolemise võimekus üheks valimiste sisuliseks võtmeküsimuseks.

Lisaks nimetatud suurele kunstile tasub vaadata üle kirikujuhi kandidaatide võimalikud vaimsed sügavikud. Viimasel ajal on kirikliku sõnavara hulka ilmunud mõiste „staarvaimulik“ ehk „tippvaimulik“, mis justkui eeldab kõike suurepärast, ka süvitsi minemise oskust. Paistab, et üheks põhiliseks kriteeriumiks selle tiitli juures on aga siiski lihtsalt paiknemine Tallinnas, mis on ju küllalt kummaline mõte. Nii Eesti kui ka EELK on liiga väikesed ühe ala staaride kujunemiseks maailma või ainult mõne selle regiooni ulatuses – kogum või valim ei ole lihtsalt piisavad. Igasugune võimalik sügavuse arvestamine aga kaob, kui jääme pinnapealseks ja rahuldume tähtsusetute argumentidega. Nii ei ole ju ammendav seegi, et kiriklike komisjonide jms tööorganite liikmete puhul saab sageli määravaks pealinnas asumine. Tõrjudes teadlikult ja/või lühinägelikult asjatundlikkust ja pühendumust, loobutakse ka tõsisest tööst kiriku arengus. Kujutlus staarvaimulikust Eestis näitab pigem välise domineerimist kui kirikliku tõe sügavuti uurimist ja esitamist, mida kirikujuhi valimisel kindlasti eeldada tuleb. Seega tasub sõnades ettevaatlik ja läbimõeldud olla ning tegudes tõsisele tööle keskenduda. Igal peapiiskopil on vaimuliku sügavuse edendajana kirikus kindlasti kandev roll. Sellele väitele toetudes peab aga nentima, et uue kirikujuhi valimiste ajal oleme olukorras, kus maitseme viimaste aastakümnete vilju – katkenud ja lõhutud, seejärel osalt oskamatultki taastatud kiriku traditsioon kasvatab vaid talle omast võimalikku saaki: vaimulikke on vähe, põlvkondade esindatus, haridustase, tööalane võimekus ja stressitaluvus on ebaühtlased. Seega paratamatult tundub, et esialgu tuleb olla leplik iga kandidaadi suhtes. Sellise põlvkonna lastele – õieti kõikidele tänastele kirikulistele – antakse nõnda kaasa justkui lisakoorem ja -pingutus: teha tasa kõik asjaoludest tingitud puudused. Kuid alati üle oma varju ei hüppa. Nii ei ole kasu kõlavast staarvaimuliku nimetusest ja see üksi loodetavasti valijaid ei pimesta.

Sügavuse puudumisel on mitmeid ilminguid, mis tuttavad ilmselt igale erinevas kontekstis, nii ka kirikus: ei ole aega, puudub info, eeltöö ja ettevalmistusprotsessid on puudulikud, otsuste tegemine on läbimõtlematu jne. Sageli puudub mitmetel kirikutöös osalejatel kodanikuvalmidus ja -julgus kaasa rääkida, ettepanekuid teha. Sellele tasub mõelda ka peapiiskopi valimiste ajal: kui palju panustatakse enda ressurssi sellesse, et lõpptulemus oleks maksimaalselt hea? Hoiatusena tuleb siin meelde tuletada eneseupitamisest hoidumisest, isegi siis, kui silme ees terendab peapiiskopi kaaskondlase roll. Teisalt nähtub sügavuse puudumine ka seal, kus esineb juhi domineerimist ja jääb vajaka avatusest ja kaasatusest, rääkimata siis otsuste kujundamisest ja formuleerimisest. Autoritaarsel juhil on alati üksi kergem, kuid ühiselt taotletav lõpptulemus kannatab ja kahjustub selle all ka alati. Nii võib ka küsida: kas peapiiskopi koht on ühe isiku jaoks talle uue mugavustsooni tekitamine või hoopis sellest loobumine, senisest tsoonist teadlikult väljatulemine?

Veelgi pean vajalikuks rõhutada sügavust, endas ja ise läbi mõeldud mõtete kandmist ja esitamist, julgust seda teha. 1934. aastal kirjutas A.H. Tammsaare eesti eliidist: „Kui aga peaks küsitama, kuidas on võimalik, et just need, kes kõige silmatorkavamalt patustavad rahvusliku tundmuse vastu, saavad lõpuks rahvusliku mõtlemise kantsiks, siis peab vastama: nemad ise ei mõtle, nende asemel mõtlevad teised; nemad võtavad näilikult ainult teiste mõtted omaks. Seda talitusviisi võis Saksas suurepäraselt tähele panna Schilleri ja Goethe 100 a. surmapäevade puhul 1905. ja 1932. a. Siis olid esirinnas just need, kes ei tahtnud Goethest ja Schillerist midagi teada ei nende eluajal ega ka nüüdki. Nad olid esirinnas sellepärast, et tahtsid esindada Goethe ja Schilleri loodud Saksamaad“ (A.H. Tammsaare, „Ideoloogia kandjast eliidist“ – Õnnelikest ja õnnetuist aegadest. Koost M. Vaino. Tallinn: Kunst, 2010, 129). Kui mõelda eesti tänapäevase kirikliku mõtlemise kantsi peale, mida peapiiskop esindab, siis võib küsida sama: kui ausalt ja silmakirjatsemata esitatakse oma seisukohti? Võõraste sulgede kasutamine on ju vana viis head muljet jätta. Eesti vaimulik eliit – mida tegelikult kunagi õnneks demokraatlikult ei valita, vaid mis moodustub ajas ise – peab olema tingimusteta haritud, avatud, õiglane ja aus, laia pilgu ja erksa tundliku vaimuga. Vaimulik eliit peab endas kandma ja teistele avaldama tulevikunägemust ja olukordade analüüsivõimet. Meie kirikliku mõtlemise kantsil on hea ja elutähtis omada lähisuhteid sellise eliidiga – kui juhtub, et seltskonnad ei kattu.

Inimesearmastuse puudumisest ning pinnapealsusest kiriklikus mõtlemises ja praktikas võivad seega saada suurimad ohud praeguseks kahjuks ikka veel üha marginaliseeruvale kirikule. Mõlema vastandid kirikujuhi isikuomadustena omandavad aga ühe võimaliku päästva rolli. Usaldus eelkõige oma inimeste vastu, nende vaimulik hoidmine heas ja kurjas avab ühe tee kiriku tõusmiseks. Kahtlustamise ja kadedusega omade vastu ei jõua kaugele, rääkimata koostööst ja kasvust. Tasub mõelda siis igal kandidaadilgi sellele, kuidas suhestuvad tema jaoks valikuline usaldus ja tingimusteta armastus oma kaastööliste vastu. Väga head juhiomadused ei sõltu kunagi CV andmetest, vaid sellest, millised on eeskätt tema inimsuhted. Hea juht ei tee ju kokkuvõttes muud, kui suhtleb inimestega – aga nüüd juba eeskätt paljude, mitte ainult enda eest. Ta rakendab, suunab, motiveerib ja korrigeerib inimesi, juhtkondi, valitsusi; tegeleb suhtekorralduse ja suhtearendusega. Kirjutamata seaduste hulka sellise juhi valituks osutumisel kuulub vastutus muutuda – loobuda enesest ja mõelda eeskätt teistele, tervikule siit ajast tulevikku. Tavapärane juriidilise kirjaoskuse rakendamine ainuüksi selles olukorras enam ei päästa, sest inimeseksolemine peab oskama ausalt ja õiglaselt ületada kõik JOKK-olukorrad. Elu vaadates ja jälgides on paista kõik inimlike suhete tõmbe- ja tõukejooned. Mitte positsiooni ega au pärast ei hoita kokku, vaid eelkõige maksavad ehedus ja siirus. Inimsüda, ka valija süda, tunneb need olukorrad enda ausa käitumise puhul alati ära. Kui aga viimast puudu jääb, tuleb elada taas parema lootuses ja ootuses.

Hedi Vilumaa (1969) on EELK Kõpu Peetri kiriku õpetaja.