„Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist, kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud teile, keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma. Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga, kui te võtate vastu usu eesmärgi – oma hingede pääste“ (1Pt 1:3–9).

Ma ei usu, et olen rikas mees, aga ometi olen näinud imelisi aardeid, mis kõikjal laiuvad mu ümber. Mu käed on hoidnud varandusi, millest on kokku pandud ka kõige kaunimad kuningriigid. Mu süda on tundnud hetki, kui Jumal on nii lähedal, et salahilju tahaksin möödudes puudutada. Ja mu jalad on astunud samme teedel, kus iga jälg ja käänak ning heli ongi õige oma ajas, alati.

Ma ei usu, et olen vaene mees, sest kuigi imelised hetked tulevad ja lähevad, on need ometi kord olnud. Muutun mina ja unistused või ajapikku tuhmuvad värvid, siiski niikaua kui mõtlen tagasi ja süüvin sõnadesse, meeldetuletamisse, on see kõik peaaegu alati kaasas ja elav.

Meis kõigis on janu näha ja tunda ja elada uuesti, ikka tugevamini kogeda kaunist ja meeliülendavat, uueksloovat.

Kui palju mõtleme imedele, mis on tavaliselt olemas, nii et me ei taipagi seda näha, maitsta, kuulata, uskuda, tunnetada jne. Kui palju tärkab me igapäevases taipamises, et hapras taevas on olemas kõik ütlemata jäänud sõnad, kuulmata jäänud helid ning Jumala vastus, nii sügav, et seda tunneb vaid hing.

Vanasti soolane kõne ei tähendanud üksnes kanget, vaid sädelevat, vaimustavate näidete, sügavate tarkuse-, mõtteteradega kihisevat juttu. Soe soovitus oma sõnad sisse soolata viitas pigem teksti kaalukusele kui hoolimatusele seda kuulda võtta.

Kreeka keeles kutsuti mõni kord soola ka charitas ‘and’, ‘arm’. Meie jutt ärgu olgu jama ja halvaks minev, vaid soolane ehk siis säilitav ja puhastav, klaarilt hinnaline. Sõduritelegi Vanas-Roomas maksti aeg ajalt palka soolas ning sealt tuleb ka meile tuttav sõna salarium, ja seda võiks üksteisele soovida küll.

Peetrus edastab oma kokkuvõtte evangeeliumist kui armu – kogu selle sügavuses, hingestatuses ja ka mõõtmatuses. See on üksteisega seotud iseloomustav loetelu, mis on nii oluliste teoloogiliste mõistete jada, et see kutsub esile eheda, sügava rõõmu, mis ongi jumalaläheduse märke.

Peetrus suundub oma otsekohese tulisusega olulisimale – hävimatule, millel polegi surma puudutust, ja me lootusele talletatud pärandi ilmsiks saamisele: „Keda te armastate, kuigi te pole teda näinud, kellesse nägemata ometi usute üliväga kirgastatud rõõmuga“ (1Pt 1:8).

Peetruse kirjakoha teksti sisse minna ja lõpuni mõista tahtes võime avastada, et me mõistus ei küündi sinnani, kuid aimamisi taipame, et inimlik võib endasse mahutada jumalikku. Tänulikkus õnnistuse läbi, mida Issanda Kristuse Isa on valmistanud ja mis toob meieni valmis pandud, säilitava ja hinnalise ning eheda, varjamatu pääste. Hinnang sellele antakse mõned salmid hiljem, kus kirjeldatakse, kui suure pühendumisega on seda otsitud ja oodatud.

Ometi just elamise argus, armastuse ja lunastuse kättesaamatus kustutavad lootust ja vahel on lõpmata raske näha kõige mõtet – oma hinge päästet. Kristlastena oleme ka ligimestele lootuse andjad, et näidata kust leida julgust armastada kogu südamega, hingega, jõuga ja aruga.

Teatud sündmused me elus näivad korduvat ning tuletavad ikka ja jälle meelde, et me pole täiuslikud ning kannatame ise ja põhjustame kannatusi teistele. Headus ja kurjus, vastupidamine ja allaandmine, on inimese elusaks olemises nii keskne teema, et puutume nendega kokku igas päevas enda ja oma kaaslaste juures. Meie valikutesse ja tegudesse on kätketud mõlemad teed, mis viivad kas õnnistusse või surma.

Üks lühipoeem jutustab rotist, kes küsis kord ööliblikalt: „Miks ööliblikad lendavad küünlavalgusesse ja riskivad enda põletamisega?“ Ööliblikas vastas: „Elame kivinenud harjumuste igavlevas ajas; ilu ja elevuse järele tuli meid ajas; jah teame, et surma toob me liiglähedane sõprus; parem õnnelik hetk ja surra ilus, kui elada pikalt igavas elus.“ Kas pole siia peidetud me endi küündimatus ja viitsimatus keskenduda sellele, kes kutsub ja loob meile elu ja on elusamaks olemise aluseks?

Eks ole ka Jumala tõotuste mõistmine ja igavese elu ettekujutamine praegu vaid kauge kuma, sest me oleme vaesed, nägemaks Jumala ilu. Kui kaugele me saame lükata oma piirid ja kui iseseisvad ja loovad me ikkagi oleme? Kui oskame näha asjade loomust ja nende tagajärgi, teeksime vahet ka heal ja halval. „Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud, nagu hõbedat sulatatakse. Sa lasksid inimesi sõita meie pea peal, me sattusime tulle ja vette. Kuid sina viisid meid välja küllusesse“ (Ps 66:10, 12). Kuid „külluseni“ on veel pikk tee. Ometi pole me sel teel üksi, sest Kristus teeb tugevaks me kondid ja luud. Tema annab sitkust me soontele ja lihastele vastu pidada, nii otseses kui piltlikus mõttes, sest ta elab me sees. Nii nagu Jumal loob kõik sõna läbi, kanname endas Kristuse sõna läbi heade annete ja täiusliku annetuse vilja. Alati kui armulaual kuuleme seadmissõnu, teame, et ta on ihus ja veres kõigiti läbikatsutud ja saanud meile elu andjaks. Kristus on see Elukroon või Võidupärg ja inimese vastus on ilusasti kokku võetud Laulu- ja Palveraamatu esimesse laulu: „Au, kiitus olgu igavest!“

Hildegard von Bingen on öelnud: „Caritas, armastus, räägib: „Mina, armastus, olen elava Jumala auhiilgus. Tarkus on mind tegutsema pannud ja alandus, mis juurdunud elavas allikas, abistab mind, sest temast lähtub rahu. Ma olen kujundanud inimese, kes minus varjuna juurdub, justkui peegeldus vees. Nii olen ma elav allikas, sest kõik loodu on varjul minus.“

Peetrus suundub oma otsekohese tulisusega hävimatule, millel polegi surma puudutust – kõikide asjade kroon ehib kogu teksti, selleks on hingede pääste. Ja Peetruse kirja antud tekst on üsna soolane; ja eks ta oligi juures, kui kõlasid sõnad: „Teie olete maa sool!“

Jutlus on kirjutatud jumalateenistuseks 11. mail 2014 Peterburi Jaani kirikus.

Arho Tuhkru (1974) on EELK Konsistooriumi avalike suhete spetsialist, Tallinna praostkonna vikaarõpetaja ja abipraost.