Sissejuhatus

Artiklis antakse põgus ülevaade Kesk-Assüüria ja Uus-Assüüria impeeriumide (ca 1300–610[1]) ideoloogiast (Tadmor 1981) ja ametlikust religioonist, keskendudes valitseja isikule ning tema võtmepositsioonile riiklikus ideoloogias. Vaadeldakse, kuidas kuningas oli seotud jumal Aššuri kultusega just riikliku ideoloogia valdkonnas. Kõne alla tulevad mõned välja valitud tekstid (nt kroonikad, annaalid, raidkirjad [Borger 1961], eeposed), kus kuningas esineb sageli kui jumalikustatud isik, kui peajumala Aššuri asehaldur, jumalate soosik jne.

Samuti mainitakse artiklis põgusalt ka seda, milliseid kuningliku propaganda[2] võtteid kasutas Assüüria kuningas oma võimu legitimeerimiseks ja kuidas selleks kasutati ära ka jumalaid. Lühidalt peatutakse Assüüria kuninga rollil armees ehk valitsejal kui militaarsel juhil või armee ülemjuhatajal.

Teisisõnu tuleb juttu kõigest sellest, millest tavaliselt räägivad meile Kesk- ja Uus-Assüüria kuningate annaalid, raidkirjad ja kroonikad.

Lühiülevaade Assüüria ajaloost

Uus-Assüüria impeerium domineeris 9.–7. saj Lähis-Idas. See sai alguse väikesest Põhja-Mesopotaamia linnriigikesest nimega Aššur.

Kolmandal eelkristlikult aastatuhandel oli Aššuri linnriigi roll Mesopotaamia poliitikas ja kultuurisruumis üpris marginaalne. Aššuri linnriik oli sõltuvuses esimestest muistsetest Mesopotaamia suurriikidest nagu Akkadi impeerium (24.–22. saj) või Uus-Sumeri suurriik (2112–2004). Pärast seda, kui 2004. a langes Uus-Sumeri riik, sai Aššur iseseisvaks, kuid oli jätkuvalt 2. eelkristliku aastatuhande esimesel poolel väike ja poliitiliselt üpris nõrk linnriik. Samas hakkas Aššur kiiresti rikastuma. Majandusliku tugevuse baasi lõid 20.–19. saj Aššuri linna kaupmehed, kes koloniseerisid edukalt Väike-Aasia idapoolseid alasid. Rajati aktiivselt kaubanduslikke keskusi ja kolooniad Lõuna-Anatoolia aladel. Tuntuim assüürlaste muistne kaubanduslik keskus oli karum Kaneš[3], mis asus Kapadookias (Garelli 1963). 19. saj lõpus sattus Põhja-Mesopotaamia, sealhulgas ka Aššuri linnriik, amoriidi päritolu kuninga Šamši-Adad I (1813–1781) ülemvõimu alla, kes lõi Põhja-Mesopotaamia ja Süüria aladel võimsa suurriigi (Cancik-Kirschbaum 2003, 37–38).

Kuid pärast Šamši-Adad I surma ca 1781. a käis tema suurriik alla ja uueks Aššuri peremeheks sai 18. saj keskel hoopis Babüloonia kuningas Hammurapi. Hammurapi poja Samsuiluna (1749–1712) ajal kaotasid Babüloonia kuningad kontrolli Põhja-Mesopotaamia üle, kuhu tungisid sisse mägirahvad – kassiidid. Ligikaudu 1595. a langes Babüloonia suurriik, kui selle vallutasid hetiidid (Bryce 2005, 98; Mayer 1995, 167).

Pärast seda hakkasid Babüloonias valitsema hetiitide liitlased kassiidid, kes olid tundmatut päritolu hõimud ja tulid kusagilt Iraani aladelt. Sel ajal eksisteeris Süürias ja Põhja-Mesopotaamias terve rida linnriike ja üks neist paljudest linnriikidest oli Aššuri linnriik.

Aššur oli tollal poliitiliselt sõltuv, kas huriitidest või kassiitidest. Aššuri valitsejad tegid ilmselt katseid lõplikult iseseisvuda ja saavutada suuremat mõjuvõimu. 14. saj II poolel olukord aga muutus. Aššuri linna valitseja Aššuruballit I (1365–1330) sai esimeseks Assüüria kuningaks, kes kandis ka ametlikult „kuninga“ tiitlit. Ta oli üpris edukas nii sise- kui välispoliitikas. Olles auahne ja soovides teha Aššurist suurriiki, hakkas Aššuruballit I suhtlema Egiptuse suurkuninga ehk vaaraoga nagu võrdne võrdsega ning nimetas vaaraod oma vennaks. See tähendas, et Aššuruballit I pretendeeris suurkuninga staatusele ja tahtis olla võrdväärne teiste suurkuningatega – Egiptuse, Babüloonia ja Hetiidi kuningatega. Nii saigi temast varsti peaaegu terve Põhja-Mesopotaamia valitseja. Nagu mainitud, nimetas Aššuruballit I ennast nüüd juba kuningaks (šarru). Ametlikes raidkirjades ei riskinud ta seda veel teha, kuid kirjavahetuses küll.[4]

Aššuruballiti järglased Aššuri troonil jätkasid ta ekspansioonipoliitikat – näiteks kuningas Adadnārārī I (1307–1275) oli edukas vallutaja, kes pidas vallutussõdu nii lõunas kui ka põhjas. Tema poeg Salmanassar I (1274–1245) sõdis Mitanni kuningriigiga, aga tal oli sõjalisi kokkupõrkeid ka Anatoolias elavate hetiitidega, samuti uruatri hõimudega (tulevane Urartu) jne. Järgmine kuningas Tukultī-Ninurta I (1244–1208) paistis silma veelgi suurema vallutajana. Tukultī-Ninurta I laiendas impeeriumi piire teiste riikide arvelt. Oma võimsuse tippajal suutis Tukultī-Ninurta I kontrollida peaaegu tervet Mesopotaamiat, „neelates alla“ nii Põhja- kui ka Lõuna-Mesopotaamia alad. Babüloonias valitsenud kassiitide kuningas Kaštiliaš oli sõjas purustatud ja sattus vangi. Kassiitide suurriigi pealinn Babülon oli vallutatud ja laastatud, assüürlased olid jumal Marduki kuju Babülonist minema viinud. Kuid Tukultī-Ninurta I lähedastele ja õukondlastele ei meeldinud tema karm valitsemisviis. Korraldati vandenõu, mille tulemusena kuulutati kuningas hullumeelseks, kõrvaldati troonilt, vangistati ning seejärel mõrvati 1208. või 1207. a paiku. Kõik Tukultī-Ninurta I tehtud vallutused läksid kaotsi.

Teise eelkristliku aastatuhande lõpus elas Assüüria üle veel ühe väga lühikese tõusu, mis oli seotud Tiglatpileser I[5] (1115–1077) nimega. Kuid tõeline Assüüria tõus algas alles I aastatuhandel, mil sellest kasvas välja võimas kontinentaalne Uus-Assüüria impeerium. Uus-Assüüria impeerium sai I aastatuhande esimesel poolel Lähis-Idas vaieldamatult kõige võimsamaks poliitiliseks, sõjaliseks ja majanduslikuks jõuks. Assüürlased domineerisid Lähis-Idas ca kakssada aastat, alates Kesk-Türgi aladest ja Kaukaasiast kuni Egiptuseni välja (Egiptuse vallutasid nad siiski vaid lühikeseks ajaks), Palestiinast Lääne-Iraanini ning Araabia poolsaareni. Uus-Assüüria impeerium oli esimene kontinentaalne impeerium maailma ajaloos, tohutult suur, multietniline, kus elas kümneid miljoneid inimesi, hästi toimiva administratsiooniga, võimsa ja mobiilse armeega ning karmi valitsemisviisiga, kus kasutati ohtralt repressiivseid meetmeid, sh küüditamist[6]. Impeerium oli loodud vägisi – mõõga ning ähvardusega.

Samal ajal arenesid ja õitsesid Uus-Assüüria riigis kaubandus ja majandus, soositi ning toetati ustavaid vasallriike ja lojaalseid provintse ning nende elanikkonda ja ülikuid. Uus-Assüüria kuningriik muutus 9. saj jooksul Aššurnasirpal II (883–859) ja tema poja Salmanassar III (859–824) ajal võimsaks impeeriumiks ning Assüüriast sai 9. saj teiseks pooleks praktiliselt ainus domineeriv ja tähtsam suurjõud, mis mõjutas järgmised ligi 250 aastat kogu Lähis-Ida välis- ning sisepoliitilist elu. Juba 9. saj arenes assüürlaste võimas agressiivne vallutuspoliitika neljas suunas: lõunasse, põhja, itta ning läände. Vallutused ja sõjad jätkusid ka 8. ja 7. saj. Uus-Assüüria impeeriumi allakäik ja lõplik häving leidsid aset ajavahemikul 630–610 a.

Eeposed, hümnid, annaalid ja raidkirjad kui valitsejate propaganda

Assüürias loodi eeposi, hümne, aga ka raidkirju, kroonikaid, annaale ja muid propagandistliku iseloomuga tekste, eesmärgiga õigustada Uus-Assüüria kuninga agressiivset vallutuspoliitikat ning kinnitada ta võimu ja ülistada kuninga isikut, luua tema isikukultust. Samuti ülistati nendes tekstides ka jumalaid, eriti just Aššurit, aga ka päikese- ja õiglusejumalat Šamašit, sõjakat jumalannat Ištarit, ja mitmeid teisigi (nagu nt Ninurta, Enlil, Erra jne).

Kui rääkida assüürlaste eepostest, siis assüürlastel endil on vähe originaalseid eeposeid ning nad võtsid üle suure osa kirjanduslikust pärandist just naabruses asuvast Babülooniast, nagu näiteks tuntud Paabeli loomiseepos Enūma elîš[7] jne.

Üks assüürlaste originaaleepos, mida tuleks siinkohal mainida, on Adadnārārī eepos[8] mis on kõige varasem teadaolev assüürlaste loodud eepos ja mis oli pühendatud Kesk-Assüüria kuningale Adadnārārī I-le (14. saj lõpp – 13. saj algus), kuid sellest on säilinud vaid väikesed fragmendid.

Kindlasti üks huvitavamaid kirjanduslikke tekste, mis käsitleb Assüüria kuninga tegusid, on akkadikeelne Tukultī-Ninurta eepos, mida võib pidada üheks põnevaks propagandistlikuks teoseks. Selle eesmärk oli ülistada Assüüria kuninga Tukultī-Ninurta I[9] ning tema sõjameeste vägitegusid ning õigustada vallutussõdu Babüloonias. Käesoleva kirjutise autor loodab tõlkida kogu eepose eesti keelde hiljemalt järgmisel aastal.[10]

Välismaa uurijate seas on eeposega tegelenud mitmed assürioloogid nagu nt Benjamin R. Foster (2007) ja Peter Bruce Machinist. Näiteks 1976. a ilmus Machinisti artikkel „Kirjandus kui poliitika: Tukultī-Ninurta eepos ja Piibel“ (Machinist 1976) ning 1978. a avaldas ta Tukultī-Ninurta eepose tõlke inglise keeles koos analüüsi ja kommentaaridega (Machinist 1978). See oli ühtlasi Machinisti doktoridissertatsioon.

Suuremal või vähemal määral on seda eepost ja kuningas Tukultī-Ninurtat uurinud veel mitu teist teadlast. Neist üks mainekamaid oli tuntud briti assürioloog W.G. Lambert, kes on avaldanud sellel teemal mitu uurimistööd, nagu nt „Tukultī-Ninurta eepose kolm avaldamata fragmenti“ (Lambert 1957) jne.

On olemas ka teisi assüürlaste loodud eeposeid, kuid need on juba hilisemast perioodist – Uus-Assüüria ajastust. Erilist mainimist väärib siiski Erra eepos (Gagni 1969), mis käsitleb assüüria katku- ja sõjajumala Erra tegusid ning näiteks veel selline eepiline lugu nagu Salmanassar Araratis. Tegemist on kuningliku eeposega, mis on pühendatud Uus-Assüüria kuningas Salmanassar III[11] (858–824) sõjaretkele Urartu kuningriiki, kusagile Vani järve kanti, ehk sinna, kus asub Ararati mägi (Ida-Türgi alad).

Assüüria valitseja kui jumal Aššuri asehaldur ja jumalate soosik

Algselt oli jumal Aššur[12]vaid Aššuri linnriigi kaitse- ja peajumal, kuid aegamööda, mil Aššuri linnriigist sai Assüüria kuningriik ja seejärel ka võimas Assüüria impeerium, muutus ka jumal Aššur Assüüria suurriigi „rahvusjumalaks“ ja kõikide jumalate kuningaks ning ta omandas imperiaalse tähtsuse.

Aššuri nime päritolu on siiani paraku teadmata. Teda samastati Babüloonia peajumal Mardukiga. Paabeli loomiseepose Enūma elîš assüüria versioonis oli jumal Marduk asendatud assüürlaste jumala Aššuriga.[13] Assüürioloogia emeriitprofessor Brigitte Groneberg väidab oma monograafias, et Aššuri religioosne ja poliitiline areng kulges vägagi sarnaselt Babüloni peajumala Marduki omaga. Analoogiliselt Mardukile Babülonis sai jumal Aššur II aastatuhandel tugevneva Assüüria riigi jumalaks, riigi peajumalaks (Groneberg 2004, 109).

Väga paljudes Assüüria valitsejate raidkirjades toonitati tihti, et kuningas on jumalate asehaldur (eelkõige just jumal Aššuri asehaldur) ja nende soosik maa peal. Erilist rolli mängis siin just jumal Aššur, kes oli assüürlaste peajumal. Juba ca 2000. a-st pärit või vanematestki Aššuri linnriigi raidkirjadest võib leida, et valitsejat esitatakse jumal Aššuri asehaldurina maa peal. Seda tegi näiteks Aššuri valitseja Silulu, kes valitseski ca 2000. a. Tema raidkirjast (ridadest 1–6) võime lugeda järgnevat:

a-šùr.KI LUGAL si-li-lu ÉNSI a-šùr.KI DUMU da-ki-ki NIMGIR URU a-šùr.KI.[14]

„Aššuri linn on kuninglik, Silulu on Aššuri linna asehaldur, Dakiki, Aššuri linna heeroldi, poeg.“

Ühes huvitavas raidkirjas, mille koostas Ašsuri linna valitseja Erišum I (20. saj), leiame sellise passaaži (rida 35–36):

… a-šùr LUGAL i-ri-šu-um PA [a-šù]r…[15]

„jumal Aššur on kuningas, (valitseja) Erišum on (tema) asehaldur“.

Erišum I tekst sarnaneb Silulu tekstiga, kuid siin on Aššur ilma determinatiivita „KI“, mis tähistab geograafilist asupaika. Seetõttu tähendab Aššur siin juba jumalat. See on huvitav, kuna väljend on sarnane hilisema kesk-assüüria kroonimisrituaali tekstiga, mis koostati ca 13.–12. saj ja mida preestrid protsessiooni käigus deklareerisid:

„Aššur on kuningas! Aššur on kuningas!“[16]

Seega riigi tõeliseks valitsejaks peeti jumal Aššurit ja valitseja oli vaid jumal Aššuri maapealne asehaldur (Groneberg 2004, 109). Kõike, mida riigis toime pandi, sh sõdade alustamist ja lõpetamist, põhjendati alati jumalate tahtega, eriti Aššuri tahtega. Samas mängis valitseja kui jumalate tahte peamine teostaja Assüürias tegelikus elus domineerivat rolli; mitte ainult riigi valitsemises, vaid ka kohtusüsteemis, sõjaväes. Sageli oli ta väga oluline isik kultuses, olles preesterkonnaga tihedalt seotud ja ise ka tihti kõrgpreester. Näiteks Kesk-Assüüria riigis oli kuningas nii jumal Aššuri asehaldur ja reinkarnatsioon maa peal kui ka išipû-preester ehk siis „puhastus-preester“.[17] Mõnikord nimetati kuningat (nagu näiteks Tukultī-Ninurta I) šangû sīru (Cifola 2004, 11) või kui „puhas preester“ šangû ellu (Mayer 2001, 130). Assüüria kuninga preesterlikud funktsioonid olid olulised ja mängisid tähtsat rolli – ta osales aktiivselt kultuslikus elus ning oli seotud preesterkonnaga.

Kuningavõimu ja kuningat ennast kujutati Mesopotaamias alati maailmakorras tähtsamaimatena või fundamentaalsete alustena. Kuningas oli jumalate asehaldur, seetõttu kandiski ta tiitleid iššiak Aššur „Aššuri asehaldur“, šakannak ilani „jumalate asehaldur“. Assüüria kuningas oli jumal Aššuri tahte läbiviija ja jumal Aššuri esindaja maa peal, samas muidugi esindas kuningas ka teisi tähtsaid jumalaid.

Tukultī-Ninurta eeposes, nagu ka paljudes assüüria kuninglikes raidkirjades ja annaalides viidi kõik tapmised, vallutused, küüditamised vms läbi vaid jumal Enlili, jumal Aššuri ja teiste jumalate toetusel, käsul ja heakskiidul. Üks keskseid momente eeposes on ka see, et Tukultī-Ninurta I-st näidatakse jumalikustatud isikuna ja peajumal Enlili kasupojana ning kangelasliku sõjaka vägilasjumala Ninurta vennana.[18] Erilist huvi pakub siinkohal eepose rida 20’, kus kuningas Tukultī-Ninurta I esinebki jumal Enlili kasupojana:

ú-šar-bi-šu-ma dE/Illil (BE) ki-ma a-bi a-li-de/i ar-ki mār(i) (DUMU) bu-uk-re/i-šu[19]

„Enlil kasvatas ta üles kui tõeline isa, pärast ta esmasündinud[20] poega“.

Kui võrrelda vana-assüüria ajastut (u 2000–1500) ja kesk-assüüria ajastu algust (ca 1500/1450–1365), siis kesk-assüüria ajastu alguses 15. saj ja 14. saj esimesel poolel drastilisi muudatusi ideoloogias ja religioonis ei toimunud. Vähemalt andmeid selle kohta pole. Riik oli veel väike ja nõrk. Assüüria kuningriiki kui sellist veel polnud tekkinudki. Aššur oli veel linnriik, üks paljudest linnriikidest Põhja-Mesopotaamia aladel. Seega periood 1500–1365 meid siinkohal väga ei huvitagi. Aššuri linna valitseja nimetas ennast nagu vana-assüüria ajastulgi endiselt vaid „jumal Aššuri asehalduriks“ (iššiak aššur) ning muid erilisi tiitleid ja epiteete ei kasutanud või peaaegu ei kasutanud.

Muudatused ideoloogias ja ka religiooni valdkonnas tulid alles siis, kui Aššuri linnriik hakkas muutuma kuningriigiks ja sai 14. saj teisel poolel suureks territoriaalriigiks. See on seotud mitme Aššuri valitsejaga, aga eelkõige Kesk-Assüüria kuninga Aššuruballit I-ga (1365–1330), keda võib vaadelda kui homo novus’t, sest just tema ajal leidsid Assüüria valitsemis- ja vallutamispoliitikas ning ka võimuideoloogias aset olulised muutused. Assüüria sai suurriigiks ja Aššuri valitseja saavutas „kuninga“ (šarru) staatuse ning temast sai rahvusvaheliselt tunnustatud ning aktsepteeritud suurkuningas (šarru rabû) (Sazonov 2010, 237).

Nüüd sai Assüüria kuningas igati võrdväärseks teiste Lähis-Ida suurkuningatega (nt Egiptuse vaarao või Hetiidi impeeriumi suurkuningas). See tendents jätkus Aššuruballit I järeltulijate ajal. Iga uus valitseja Assüürias võttis ametlikes kuninglikes raidkirjades kasutusele uusi tiitleid ja epiteete. Tukultī-Ninūrta I valitsemisajaks välja kujunenud Kesk-Assüüria valitseja titulatuur[21] oli väga auahne ning mitmekesine ja Kesk-Assüüria suurriik oli saavutanud oma territoriaalse maksimumi.

Assüüria võimsuse kasvuga 14.–13. saj ja 10.–7. saj muutus ka ametlik riiklik propaganda, arenes välja propagandistlik retoorika ja tekkis ajalookirjutus. Hetiitidelt õppisid assüürlased kirjutama annaale. Kroonikate koostamine oli assüürlastele juba ammu tuntud asi ja seda olid nad õppinud Mesopotaamiast oma naabritelt – Babülooniast.

Kesk-Assüüria kuningad ei kasutanud mitte ainult neid tiitleid ja epiteete, mille nad olid pärinud Aššuri valitsejatelt või võtnud üle naaberriikide valitsejatelt, vaid leiutasid ka ise mõned tiitlid ja epiteedid (selles osas paistsid eriti silma Salmanassar I ja Tukultī-Ninurta I). Suurte vallutajate ja Kesk-Assüüria impeeriumi rajajate Adadnārārī I, Salmanassar I ja Tukultī-Ninurta I raidkirjad muutusid nüüd eriti pikaks ja põhjalikuks. Neil on pikk sissejuhatav osa nagu hilisematel uus-assüüria kroonikatelgi, kus on tihti ära toodud kuninga täielik titulatuur. See on muutunud üsna pikaks, kohmakaks ja auahneks; mainitud on ka genealoogiat ja kõiki tähtsamaid jumalaid, kes soosivad, toetavad või legitimeerivad valitseja suurkuninglust ja võimu. Propagandaaparaat arenes tohutult ja raidkirjades on juba põhjalikult loetletud kõik tähtsamad kuninga tiitlid, ka tema saavutused; tekivad esimesed sõjakäikude kirjeldused. Ühest Tukultī-Ninurta I raidkirjast võib välja lugeda järgnevat:

„Minu valitsemise alguses [ja] minu troonil olemise alguses deporteerisin ma 28800 hetiidi sõjameest sealpoolse Eufrati jõe kaldalt [Süüriast] ning tõin nad oma kuningriiki. Ma vallutasin Paphu ja Uqumanu maad kuni Šarnida ja Mehru maadeni. Igal aastal saan ma regulaarselt andamit nendest maadest ja nende mägede vilju [—]. Ma lömastasin oma jalge [ees] olevad kuningad, nende juhid, ja rakendasin nende suhtes orjust. Oma ületamatult tugeva võimsusega ületasin ma korduvalt [sageli] võimsaid mägesid [ja] ääretult raskeid vahemaid, radasid, mida ükski teine kuningas ei teagi.“[22]

Ning veel üks lõik Tukultī-Ninurta I raidkirjast mis käsitleb Babüloonia alistamist:

„Suurte jumalate, minu isandate, jumalate Aššuri, Enlili ja Šamaši toetusel ning jumalanna Ištari abiga, taeva ja allilma emandaga, kes marsib minu armee ees, lähenesin mina Kaštiliašile, Karduniaši [Babüloonia] kuningale, et pidada lahingut [temaga]. Ma võitsin tema armee ja tapsin ta sõjamehi. Keset lahingut ma vangistasin Kaštiliaši, kassiitide kuninga [—].“[23]

Oma sõjakäiku alustas Tukultī-Ninurta I jumala Aššuri, Enlili ja Šamaši toetusel. Teda abistas taeva ja allilma emand, sõja ja armastuse jumalanna Ištar. Ištar marssis Tukultī-Ninurta vägede ees, oli tema armee väejuht ja tema sõjanõunik. Jällegi hea näide propagandast ja sellest kuidas assüürlased kasutasid jumalaid oma huvides ära.

Ühes oma raidkirjas uhkustab 12.–11. saj vahetusel valitsenud Assüüria „keiser“ Tiglatpileser I oma „vägitegudega“:

„Minu troonile astumise aastal20000 muški koos nende viie kuningaga, kes 50 aastat valdasid Alzu ja Purulumzu maid – tribuudi ja kümnise kandjad Aššuri jumalale, mu isandale – [muškid], keda ükski kuningas mitte kunagi pole tagasi löönud lahingus, olles kindlad oma tugevuses, nad tulid alla [ja] vallutasid Katmuhu maa. Jumala Aššuri, mu isanda toega ma panin oma sõjavankrid ja armee valmis [ja] ootamata järelväge, ma läbisin risti Kašiiari mäe konarliku maastiku. Ma võitlesin nende 20000 relvastatud mehega ja viie kuningaga Katmuhu maal. Ma tõin neile kaotuse. Ma kuhjasin nende sõdalaste laibad lahinguväljale [ja] ja lasin nende verel voolata mägede orgudesse ja tasandikesse. Ma lõikasin otsast nende pead [ja] kuhjasin nagu viljahunnikud nende linnade ümber. Ma tõin välja nende saagi, vara, [ja] omandit arvutult. Ma võtsin kinni 6000 sõdurit, kes pääsesid minu relvade käest [ja] alistusid mulle, ja arvasin nad oma maa alamate hulka.“[24]

Jumal Aššurit ja teisi jumalaid nagu Enlil, Šamaš, Ištar ja Ninurta on Assüüria kuningad korduvalt maininud ning toonud esile seoses oma sõjaretkede ja vallutustega. Näiteks teeb seda sõjakas kuningas Tiglatpileser III (745–727), kes oli üks halastamatumaid valitsejaid maailma ajaloos, karm küüditaja ja verine massimõrvar. Seoses sõjakäiguga Urartu kuningriigi vastu väidab Tiglatpileser III oma annaalides järgnevat:

„(jumala) Ašš[uri], mu isanda, jõuga ja võimsusega, nendega ma võitlesin, [ja võitsin neid…] nende [sõjamehi] ma tapsin [ja] täitsin mägede kuristikud [nende laipadega]. [Minu] sõjavankrid […]“.[25]

Kokkuvõtteks

Niisiis esineb Assüüria valitseja alates Assüüria riikluse tekkest III eelkristliku aastatuhande lõpus kuni selle languseni ca 610 a kui jumal Ašsuri ja tihti ka teiste oluliste jumalate asehaldur, nende soosik, väljavalitu ja vahel isegi kui jumalikustatud persoon, jumalate poeg või vend (nagu näiteks Tukulti-Ninurta I).

Oma võimu legitimeerisid Assüüria valitsejad alati jumalatele ja preesterkonnale toetudes, tihti olles ise ka preestrid ja lausa peapreestrid. Kuningat vaadeldi tihti ka kui jumal Aššuri templi administraatorit ja kui peapreestrit. Samas Assüüria riiki samastati jumal Aššuri templiga. Seega oli valitseja jumal Aššuri asehaldur ja Aššuri templi administraator, kuid samas ka kogu Aššuri maa ehk jumal Aššuri domeeni administraator. Ja nii jumalate kui ka inimeste kuningaks oli jumal Aššur ise.

Nagu on näha, aitasid suured Mesopotaamia jumalad nagu Aššur, Enlil, Šamaš, Ištar nii legitimeerida Assüüria kuninga võimu kui ka toetasid Assüüria vägesid nende vallutussõdades. Tänu nendele jumalate soositud ja läbiviidud vallutussõdadele sai Assüüria impeerium I eelkristlikul aastatuhandel maailmas kõige tugevamaks ja domineerivamaks jõuks. Assüürlastel ajavahemikul 900–630 oli parim sõjatehnoloogia, tugevaim armee maailmas. Nad kasutasid esimestena ratsaväge ja raskerelvastusega üksusi. Assüüria armee oli mobiilne, logistika oli ka parim tollases maailmas. Kui 8.–7. saj elas maailmas 90–120 miljonit inimest, siis ligi 15–20% või koguni kuni 30% sellest võis elada Assüüria impeeriumis, ehk siis 15–20 miljonit. Oma tippajal, 7. eelkristliku saj alguses hõlmas Assüüria tohutuid alasid – tänapäeva Iraagi, Süüria, Palestiina, Jordaania, Iisraeli, Lõuna-Kaukaasia, Lõuna- ja Ida-Türgi alad, lühikeseks ajaks ka Egiptuse ning Lääne- ja Edela-Iraani alasid, ning ilmselt kontrolliti mingil ajal ka Küprost ja veel hulk hõime Araabia poolsaarel.

Ei tohi unustada ka seda, et mitte vähetähtsat rolli mängis siin just religioon, mis aitas õigustada assüürlaste sõdu, viia läbi massküüditamisi ja terroripoliitikat, tugevdada ideoloogilist, religioosset ja poliitilist baasi ning kindlustada valitseja võimu. Religioon aitas kahtlemata kaasa ka kuninga isikukultuse tekkele ja esimese kontinentaalse impeeriumi (Assüüria impeerium) ekspansionistlikule poliitikale.