Jutlused ja mõtisklused

Suure Reede jutlus (Mt 27:33–50)

Kadri Lääs„Ja kui nad jõudsid paika, mida hüütakse Kolgataks – see tähendab Pealuu paigaks –, andsid nad Jeesusele juua sapiga segatud veini. Kui ta seda oli maitsnud, siis ta ei tahtnud juua. Aga kui nad tema olid risti löönud, jagasid nad liisku heites ta rõivad omavahel ja istusid maha ning valvasid teda seal. Ja nad panid ta pea kohale kirja tema süüga: „See on Jeesus, juutide kuningas.“ Siis nad lõid koos Jeesusega risti kaks teeröövlit, ühe ta paremale ja teise vasemale käele. Möödujad aga parastasid teda päid vangutades: „Sina, kes lammutad templi ja kolme päevaga üles ehitad, päästa iseennast! Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla!“ 41 Nõndasamuti teotasid teda ka ülempreestrid koos kirjatundjate ja vanematega: „Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa. On ta Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla ja me usume temasse! Ta on lootnud Jumala peale, eks tema päästku ta, kui ta teda tahab, ta ju ütleb, et ta on Jumala Poeg.“ Just niisamuti teotasid teda ka koos temaga ristilöödud teeröövlid. Keskpäeval aga tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat. Kella kolme paiku aga kisendas Jeesus valju häälega: „Elii, elii, lemaa sabahtani?“ – see tähendab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ Aga mõned sealseisjaist laususid seda kuuldes: „See hüüab Eelijat appi!“ Ja kohe jooksis üks nende seast ja võttis äädikaga immutatud käsna, pistis selle roo otsa ja pakkus talle juua. Aga teised rääkisid: „Noh olgu, eks me näe, kas Eelija tuleb teda päästma!“ Jeesus aga, kisendades taas valju häälega, heitis hinge“ (Mt 27:33–50).

„Nüüd on aeg Jumalat lohutada,“ ütles kord kirjanik Heinrich Böll Suurest Reedest rääkides. Täna meenutame päeva, mil suri Jeesus, inimeseks saanud Jumala Poeg. Sel päeval naeravad kurjuse jõud Jumala üle. Sel päeval pilkavad jumalatud usklike asjatut lootust. Kõikide pilgud on suunatud ristile, sest pole teada, mis seal juhtuma hakkab. Me elame ja tunneme kaasa Jeesusele tema maise teekonna kõige kannatusrohkemal hetkel. Seetõttu pole imekspandav, et Suure Reede sündmusi kirjeldatakse sageli väga melodramaatiliselt, mis võib meile kas meeldida või mitte. Olulisem on näha seda, mida meie kaastunde tärkamine inimloomuse kohta ütleb.

Inimene saab tõeliselt inimeseks ainult vastastikkuses suhtes Jumala ja oma kaasinimestega. Me vajame Jumalat ja üksteist – nii on Jumal meid loonud. „Jumala järele vajaduse tundmine on inimese suurim täiuslikkus,“ ütleb Kierkegaard. See teeb meid täielikuks.

Aga ka Jumal ise ei erine selles osas meist. Ta ei ole Jumal, kes on kõrgel ja eemalolev valitseja ning kes oma n-ö alamatega mingit pistmist ei taha teha. Ta igatseb inimese järele nii väga, et oli valmis ka maa peale tulema, et katkenud suhe ja usaldus taastada. Ka Jumal vajab meid. Jumal hoiab, varjab ja trööstib meid, kuid ka Tema igatseb inimese, oma näo järele loodud olendi järele, vajab tema armastust ja tröösti.

Jumala seesuguse ennastohverdava toimimise vajalikkus ei pruugi olla kõigile usutav või vastuvõetav, kuid inimestena teame omast kogemusest, mis tähendab tunda kaotusvalu, olla mittemõistetud, tõrjutud, üksijäetud, oma ettevõtmistes ebaõnnestunud. Empaatiavõime toel mõistame (vähemalt püüame mõista), mida Jumal võis oma Poega kannatuste keskel nähes ja ise kaasa kannatades tunda. Kõik see on ka inimliku kogemuse pinnal tunnetatav ja meie kaastunne ning soov Jumalat seeläbi lohutada on pigem adekvaatne loomupärane reaktsioon kui melodramaatiline liialdus. Me tunneme seda, sest meile läheb korda see, mida kõrvalolija tunneb ja läbi elab. Nii elame tõeks seda, et meid on loodud andjateks; armastuse, tröösti ja lootuse jagajateks. Jumalalt ja kaasinimestelt saades ning Jumalale ja kaasinimestele andes.

Tänasel Suurel Reedel oleme „õnnelikumas“ olukorras kui Jeesuse jüngrid, kes ei teadnud veel, milleks Jeesus oma jumalikku väge ei kasutanud ja risti ning kannatuste eest ei põgenenud. Tervikpilti nägemata on see lugu üks suur katastroof ja läbikukkumine. Aga meile on juba lahenduse niidiots kätte antud, et näha suuremat pilti, kus Suur Reede ei pane mitte Jeesuse loole punkti, vaid on alles koma.

Aastaid tagasi jäi mulle kunstimuuseumis silma Saksa hiliskeskaja vähenimeka kunstniku maal, mille kompositsioon lummas mind millegipärast esimesest silmapilgust. Maalil oli kujutatud ristilt allavõetud Kristust Jumala, oma Isa süles. Seda kannatust ja valu, mida Isa ilme väljendas, on keeruline sõnadesse panna, kuid stseeni taustaks on üks detail, mis ehk esialgu silma ei jäägi, sest pildi esiplaanil lahtirulluv tragöödia haarab vaataja tähelepanu jäägitult. See detail asub pildi üleval paremas nurgas ja kujutab endast väikest pruntis põskedega inglikest, kes vaatab eemalt üle Isa õla surnud Kristusele.

Ootuspäraselt võiks arvata, et ingli näoilme väljendab tundeid nagu kurbus, valu, kaastunne, aga huvitaval kombel ei ole see üldse nii. Ingli palgeilt peegeldub hoopis ootusärev rõõm. Ta naeratab äraseletatult, justkui ta teaks midagi, mida keegi teine veel ei tea. Ta naeratab! See ei ole mitte kahjurõõm või üleolev irve, vaid siiras elevus nagu väikesel lapsel, kes teab suurt saladust, mida ta suudab vaevu enda teada hoida. Veel ei ole põhjust avalikuks rõõmustamiseks ja juubeldamiseks, veel tuleb end ootuses talitseda, kuid ingel on läbematu ja ta lihtsalt ei suuda tõsiseks jääda. Sest ta juba teab, et kõik läheb viimaks siiski hästi, kõik saab korda, ta suudab juba ette rõõmustada.

Täna on samasugune tunne: on küll Suur Reede, kuid näeme juba pimedusest valgust koitmas, kuuleme juba pühapäeva kellade helinat, taevakooride laulu: Kristus on surnuist üles tõusnud! Sündmuste käigu etteteadmine täidab meid rõõmsa ootusärevusega. Samas ei saa lahti aga tundest, et enneaegne rõõmustamine juhib meid kõrvale selle päeva tõsidusest? Selle mõistmisest, mida Jumal on valmis endast meie jaoks ohverdama, millest loobuma? Jeesuse kannatus ja surm meie pärast ning tema ülestõusmine surnuist, et lepitada inimkonda Jumalaga, on väga vali sõnum. Aga ka paradoksaalne sõnum, kus kaotus on ühtlasi ka võit. Kaotus ja võit käsikäes ei tähenda, et me unustaksime suure lunastusteo või ei väärtustaks seda, mille Kristus on meile oma surma läbi kinkinud. Vastupidi, me ei saaks Jeesuse ülestõusmisest tõelist rõõmu tunda, kui me ei võta tõsiselt tema kannatust ja surma. Vastasel juhul oleks see kõik pelk kosmiline vaatemäng, kus näitlejad mängivad oma rolle küll täiuslikult, kuid näitlejad on siiski ainult näitlejad. See, et totaalne kaotus võib pöörduda totaalseks võiduks, lasebki meil suurima kurvastuse keskel usaldada Jumala ettehoolitsust, lubab olla heas mõttes läbematu. Vastasel juhul saadaks meid meeleheide ja vastaste pilked nagu Kristuse jüngreid vahetult pärast tema surma.

Paljudes kirikutes on altaripildiks ülestõusnud Jeesus, mis on nagu pidevaks heaks meeldetuletuseks läbi terve kirikuaasta, kus oleme tunnistajaks nii tõusudele kui mõõnadele nii oma kui ka kaasinimeste elus, kus me rõõmustame, nähes, et ristitakse lapsi, leeritatakse noori, laulatatakse paare abiellu, kuulutatakse head sõnumit; või kus me nii mõnigi kord ka kurvastame lähedase inimese kaotuse üle, kogedes elu kaduvust; kus toome oma nii ahastavaid kui ka tänupalveid Jumala ette. Kõige selle keskel on meie silme ees üks ja seesama pilt: Kristus on üles tõusnud! Igal – kuitahes raskel ja lootusetul – hetkel seisab seesama pilt meie silme ees ja tuletab meile meelde: kurjuse jõud, mis meie elu laastavad, on võidetud. Nende üle triumfeerib ka sinu eest ning sinu jaoks surma ja hävingu väe alistanud Kristus. Aamen.

  

 Kadri Lääs (1975) on EELK liige ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.

 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English