Viimasel ajal on Eestis tekitanud üllatust ja arutelu asjaolu, et traditsiooniliselt luterlikuks peetud Eestis on kirikutest teinud läbi suurima tõusu õigeusk – 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis 143500, ent 2011. aastal juba 176700 õigeusklikku. 2011. aastal oli luterlasi 10% elanikkonnast, õigeusklikke aga 16% (Lõhmus 2013). See asjaolu paneb meid olukorda, kus tahame leida õigeusklike arvu tõusule põhjuseid. Just põhjuste otsimine tegi selle teema mulle huvitavaks, sest sellise suure muutuse taga ei tarvitse olla vaid üks põhjus. Ühiskonnas toimub alati erinevaid protsesse paralleelselt ja suuremad muudatused tekivad siis, kui mitu arengut ühes suunas liiguvad. Eesti taasiseseisvus 1990. aastate alguses ja see põhjustas suuri muutusi kogu ühiskonnas, nihked õigeusklike arvus ilmnesid kümmekond aastat hiljem. Ehk oligi põhjuseks just asjaolu, et nende kümne aasta jooksul on Eesti ühiskonnas positsioonid välja kujunenud ja taasiseseisvumisele järgnenud segadus laabunud. Nüüd on kõigil aega mõelda, mis oleks parem ja kuidas ja mille abil eesmärkideni jõuda. Siinkohal võtan arutluse alla põhjused, miks on Eestis elavate inimeste seas just õigeusk populaarsust juurde saanud ja kas see on kohalik nähtus või võib see olla ka seotud mõne laiema protsessiga, mille põhjused ulatuvad üle Eesti piiride.

Esmalt võib välja tuua Eesti ainulaadse olukorra: siin eksisteerib kaks õigeusklikke tavasid järgivat kirikut: Eesti Apostlik Õigeusu Kirik ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik. Hoolimata sellest, et mõlemad kirikud järgivad õigeusu tavasid, on neil meie ühiskonnas erinev roll, mis tuleneb ajaloost. Esimene kirik, nagu näha nimestki, on kirik, mille pea on Konstantinoopoli patriarh. Selle ajalugu ulatub tagasi ristiusu levimiseni hilisantiigis. Teine kirik, mille peaks on Moskva patriarh, tekkis Venemaal Bütsantsist ristimise vastuvõtmise järel 10. sajandi lõpul ning iseseisvus Konstantinoopoli langemisega 15. sajandil.

Õigeusklike arv tõusis Eestis alates 1840. aastatest, mil paljud eestlased vahetasid usku, minnes „keisri usku“ ning lootuses saada maad ja parandada oma elu (Rosenberg 2010, 82–84; Jansen 2010, 314–326). Näiteks minu Võrumaa vanavanavanaema, kes elas 19. sajandi lõpul, kuulus Kraavi õigeusu kogudusse Antsla lähedal, olles eestlane, kuid õigeusklik. Hiljem, iseäranis venestuse ajal 19. sajandi lõpukümnendeil soodustati erinevate võtetega õigeusukiriku levikut; õigeuskliku lapsi tohtis ristida vaid õigeusku, kui üks abiellujatest oli õigeusklik, siis pidi ka laulatus toimuma õigeusu kommete järgi. Paljudesse maakohtadesse rajati väikesed „vene kirikud“ luterliku kirikuga konkureerimiseks. Sel ajal toimus arvukalt luteri pastorite kohtuprotsesse, vaimulikke vangistati ja saadeti Siberisse reeglite rikkumise pärast (Karjahärm 2010, 274–275).

Pärast Vene impeeriumi lagunemist kuulutas Eesti Apostlik Õigeusukirik ennast 1923. aastal iseseisvaks ja läks Moskva patriarhaadi alluvusest Konstantinoopoli alluvusse. Eesti okupeerimise järel Nõukogude Liidu poolt aastal 1940 viidi siinne õigeusukirik taas Moskva patriarhaadi alluvusse. Läände põgenenud kirikutegelased säilitasid eksiilis aga EAÕK autonoomia, mille tegevus taastati Eestis taasiseseisvuse alguses, 1993. aastal, samal ajal jäi tegutsema Moskva patriarhaadile alluv õigeusukirik. Nii tegutseb viimasel paarikümnel aastal Eestis kaks konkureerivat õigeusukirikut. Suurem hulk kogudusi, üldjuhul maal ja väiksemates linnades, kuulub pisemasse, EAÕK kirikusse. Moskva patriarhaadi kogudustesse, mille arv on väiksem, kuulub aga kümme korda rohkem liikmeid, neile kuuluvad ka Toompeal Nevski katedraal ja Kuremäe klooster. Seega tegutseb Eestis kaks õigeusu kirikut, millest üks kohalik, teine aga Moskva alluvuses – viimase liikmed üldjuhul suuremates linnades, eelkõige Tallinnas (Ringvee 2013; EAÕK).

Usun, et just eestlaste seas õigeusku pöördunud inimesed on valinud Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku. Kirikuid on pea igal pool üle Eesti, peamiselt väikestes maakohtades ning kogudusi tegutseb kokku 51 (vt Orthodoxa). Tänaseks on paljud kirikud jäänud ilma kirikulisteta ja lagunenud, need kirikukojad on kohalikele inimestele üle kogu Eesti lihtsalt kultuuriliseks mälestiseks. Ning külaelanikele olekski kohaliku küla taaselustamiseks, selle liikumapanemiseks ning enese identiteedi avastamiseks kirikute korrastamine hea võimalus. Sellest tulenevalt oleks nende inimeste jaoks õigeusklikuks hakkamine ka seos esivanematega ja sellega, mis enne nõukogude aega oli. Heaks näiteks võib tuua 2005. aastal taasasutatud Kavilda Püha Aleksandri koguduse Puhja vallas (vt Eesti Kirik).

Alates 2000. aastatest on ka populaarsust kogunud paikkondlike kultuurieripärade otsingud. Näiteks on noorema põlvkonna hulgas taas poolehoidu leidnud traditsiooniliselt õigeusklik setu kultuur. Rahvarõivaid igapäevases elus kandvad ja sellega Eesti ehedat kultuuri edasi viivad Kihnu naisedki on samuti õigeusklikud.

Siiski on suurem protsent juurde tulnud õigeusklikest vene rahvusest inimesed ja kuuluvad Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikusse. Õigeusklikuks hakkamisega on just need inimesed tagasi pöördunud religiooni juurde, mille kommunism neilt ära oli võtnud ja asendanud riigivõimuga.

Moskva Patriarhaat on mingil määral Vene riigi käepikendus, sealne riik ja kirik on tihedas koostöös, kuigi ametlik riigikirik puudub. Sisuliselt on kasutusel sama valitsemismudel, mis tegutses Bütsantsis – patriarh allus keisrile. Venemaa ja õigeusu kiriku koostööd ei varjata, sobivaks näiteks on punkbändi Pussy Riot juhtum, kus meeleavaldajad käitusid ebasobivalt kirikus, kuid said karmilt karistada riigi käest (Hvostov 2012a ja b). Vene riigiga seotud õigeusu kaudu samastavad venelased end ka südamelähedase maaga, kus ei elata enam saatuse tahtel. Olles vene rahvusest õigeusklikud, toetuvad usklikud nii riigile kui ka usule korraga, see teeb õigeusu ainulaadseks. Loomulikult aitavad ja teevad koostööd mõlemad pooled ja toetavad ka Eesti õigeusklikke rahaliselt. Ilmekaks näiteks on Lasnamäele ehitatud õigeusu kiriku rahastamisskandaal, kus ehitamiseks mõeldud rahad tulid ebaselgest allikast Venemaalt.

Selles osas erineb Eesti Venemaast oluliselt, sest meil pole ajalooliselt suurim, luteri kirik, kunagi riigikiriku staatuses olnud. Võrdväärseks näiteks võib tuua juhtumi, kus „seltskonnaelutegelane“ Anu Saagim korraldas Pühavaimu kirikus skandaalse peo, kuid politsei kriminaalmenetlust ei alustanudki.

Valdava osa Venemaa ajaloost on õigeusu kirik ühiskonnas olnud väga tugeval positsioonil, kuid 20. sajandist teame ka 70-aastast perioodi, kui kirik nii heas kirjas ei olnud. Nõukogude ajal olid usk ja kirik küll ametlikult lubatud, aga tegelikkuses põlu all ja tõsiselt taga kiusatud, kuna usk kommunismi tulevasse saabumisse asendas ise religiooni. Venelased on olnud traditsiooniliselt religioossed ja kui neilt usk ära võtta, tuli see millegagi asendada. Näiteks inimese elukäiguga seotud rituaalid ilmalikustati – ristimine asendati sünni registreerimisega, leer asendati noortelaagritega, abielu sõlmimine toodi kirikust perekonnaseisuaktide büroosse. Matmisesse sekkus riik kõige vähem, kuid ka selles osas soositi ilmalikku rituaali. Kõrgete kirikutegelaste kirikusse või kiriku ümber matmise asemel maeti nõukogude riigijuhi kõige olulisemad isikud uude pühapaika Kremli müüri äärde Punasel väljakul. Ikooniga pühanurga asemel viidi sisse punanurgad uute pühakute piltidega. Ka Venemaa valitsejat, Stalinit nimetati isakeseks, kutsuti enne revolutsiooni „batjuškat“ ehk preestrit tõlkes ka isakeseks.

Antud juhul oli õigeusu kiriku asendajaks riik, mis valitses ja hoolitses kõigi eest ning kellele kõik kuulekad pidid olema – kiriku ülesanded võttis riik enese kanda. Hariduse korraldamises hakkas riik ise tegutsema ning ka vaeste ja haigete eest hoolitsemine muutus riiklikuks. Preester oli samuti ka kohalikus ümbruses erinevate konfliktide lahendajaks, kuid nüüd asus selle asemele riigiga seotud kohtumõistmine.

Kristluses on arusaam, et pärast surma ja aegade lõpus mõistetakse kõigi üle jumalikku kohut. Riik tõi nii paradiisi kui ka põrgu siinpoolsesse maailma – paradiisi saabumist lubati kõigile inimestele reaalses tulevikus kommunismi näol. Põrgu eksisteeris alalise terrori ja karistuste näol. Karistati kõiki neid, kes uuele „usule“ vastu hakkasid.

Kirik oli kommunismi ajal alalise surve all ja seda alavääristati: usklikel keelati näiteks linnades töötamine ja peaaegu kõigil tuli pahandusi kirikupühade järgimisel. Asjaolu, et kirik ja usklikud on kannatanud, lisab plusspunkte kirikule õigeusklike silmis, sest ortodoksses kirikus on märtrid ja kannatused tähtsal kohal.

Nõukogude riigi ja kommunismi idee kadumine on tekitanud venelastele suurema maailmavaatelise tühiku kui eestlastele, kes end nendega oma sisimas kunagi nii tõsiselt ei sidunud. Venelased on kaotanud oma lootuste pidepunkti ja pole midagi, mis nende usulisi vajadusi täidaks. Tekkinud on kummipalli efekt, kus jõuga maha surutud religioossed tunded taas suuremaks paisuvad ja ühiskonnas levivad. Eestlaste seas usklike arv selle efekti tõttu väga ei ole kasvanud. Üks põhjustest on see, et nõukogude võimu suhtes umbusklikud eestlased ei kaotanud riigikorra vahetusega midagi olulist, pigem vastupidi – saavutasid selle, mida olid kogu aja salaja lootnud. Teiseks põhjuseks, mis on usklikkuse ühiskonda tagasitulemise ära hoidnud, on meie rahvusliku kiriku traditsiooni haprus. Eestlased on saanud luterlikku kirikut pidada rohkem enda omaks alles alates 19. sajandi lõpust, kirikuõpetajad on ajast-aega rääkinud eestlastega nende omas keeles, tõlkinud Piiblit ja jutlustanud, kuid sakslastena jäid nad kultuuriliselt võõraks. Eestlased võisid luterlikku kirikut päris omaks pidada, kui ametisse hakkasid pääsema eestlastest kirikuõpetajad (Jansen 2010, 323). Peatselt saabunud nõukogude võim suutis selle vähesega üsna lihtsalt toime tulla.

Nõukogude ajal moodustasid venelased Eestis ülemkihi, kelle keskmine palk ületas eestlaste keskmist palka (Rannut 2014). Nõukogude liidu kadumise ja Eesti Vabariigi tekkimisega jagati ümber positsioonid ühiskonnas ja liidrikohale tõusid eestlased. Jätkuvalt on vene noortele Eesti ühiskonnas sobiva töö leidmisel takistuseks eesti keele vähene oskus. Sellest tulenevalt on nad meie ühiskonnas pettunud ja otsivad teisi võimalusi eluga toimetulekuks. Üks võimalus kiiresti ja kergesti oma elu parandada on „alternatiivsel“ moel tegutseda ning jätkuvalt on kuritegudes süüdimõistetute hulgas mitte-eestlased ülekaalus. Varem või hiljem jõuavad sellised inimesed oma eluga ummikusse ja ühiskonda tagasi pääsemiseks võib osutuda kirikuga liitumine sobivaks võimaluseks. Lisandub ka hulk inimesi, kes on kõikidele ühiskonnas ihaldatavatele eesmärkidele selja pööranud ja keskenduvad millelegi ülevamale, nagu näiteks Jumala teenimine. Lõpuks on ühiskonnas alati inimesi, kes käituvad nii, nagu paljud teevad – kui õigeusklikuks hakkamine on venelaste hulgas tõusuteel, siis liituvad nemadki. Nende kõigi inimeste püüdluste ja plaanidega sobitub hästi kirik ja usk, kuigi nad jõuavad selleni natuke erinevat teed pidi.

Kristlikud väärtused ja arusaamad on eestlaste hulgas kadumas, sest kirik enam meie igapäevaelu nii palju ei reguleeri. Venemaal seevastu on kristlikud väärtused endiselt stabiilsed, sest riik soosib seda, mida kirik väärtustab. Riik ja kirik teevad koostööd ja kirikule jääb samuti tegutsemisruumi – inimesed käituvad tavadele vastavalt ja abielluvad ning ristivad lapsi tunduvalt rohkem kui eestlased. Olgu mainitud, et Eestis on (lisaks Rootsile) Euroopa kohta suurim vabaabielus sündinud laste arv ja neid on rohkem kui abielus sündinud lapsi. Siin elavad venelased võtavad selles suhtes rohkem eeskujuks Venemaa elanikke kui eestlastest kaasmaalasi (Statistikaameti blogi, Postimees 2013a ja b, Turkin 2011).

See näitab õigeusu mõjuvõimu inimeste käitumise suunamisel. Seevastu pole läänelikus Euroopas kirik enam esmatähtis^[1] ja ka väärtuste osas antakse järgi. Seegi tekitab inimestes maailmavaatelise tühjuse, mis traditsiooniliselt katoliiklikes maades on küll nõrgem. Arusaadavalt otsivad inimesed kindlat toetuspunkti elus, mida võimaldab näiteks islam. Just see religioon kogub viimasel ajal Euroopas enese ümber aina suuremat usklike ringi ja tugevneb sisserändajatega.

Ortodoksne õigeusukirik Venemaal vastandub islamile, mis on seal üheks neljast suuremast usundist ja ka poliitilise võitluse relvaks (Myers 2006; Hvostov 2012b). Sümboolseks näiteks samast suhtumisest Eestis on Aleksander Nevski katedraali rist, kus poolkuu on õigeusuristi alla kinnitatud islami üle saavutatud võidu märgiks. Katedraal on ehitatud 19. sajandi lõpukümnendil, kuid ka alles möödunud aastal valminud uhiuue Lasnamäe Õigeusu Kiriku tornis seisab samasugune rist, kus rõhutakse endiselt võidule islami kultuuri üle. Nii võib Eestis elav venelane end õigeusu kirikuga sidudes osaleda traditsioonilise õhtumaise kultuuri kaitsel. Loomulikult on igasugune koguduse moodustamine ja loomine inimesi ühendav või liitev faktor.

Õigeusklike kasvu põhjused Eestis on igati erinevad, kuid tulemus on siiski sarnane ja need liiguvad samasuunaliselt. Vaatamata sellele, et ei saa välistada võimalust, et mõni eestlane on oma identiteedi leidnud vanas ortodoksses kirikus ja sellega ka leidnud uue mõtte usus, on siiski eestlastel õigeusu tõusus Eestis natuke kõrvalisem roll. Peamiselt on uuteks usklikeks inimesed, kellelt nõukogude võim on religiooni ära võtnud, kuid ka inimesed, kes samastavad endid õigeusu kaudu Venemaaga, mis vahepeal on samuti tugevnenud ja identiteediotsinguil kuhugi jõudnud. 2000. aastaks oli potentsiaalsete õigeusklike positsioon ühiskonnas selgunud ja usu läbi sai seda parandada või otsida uut väljundit elus. 2011. aasta rahvaloenduse tulemused näitavad aga juba, kuidas potentsiaalsetest õigeusklikest on saanud reaalsed õigeusklikud ehk siis kümme aastat tagasi alanud protsessid jätkuvad.