Jutlused ja mõtisklused

Jumalaga lepitatud (2Kr 5:19–20)

Elmar Salumaa 1960Kirik & Teoloogia üks tänavuse Suure Reede jutlustest on meie seast lahkunud klassiku sulest. Elmar Salumaa 1960. aastal koostatud ja kirjutusmasinal paljundatuna levitatud jutlustekogu „Meie eest“ sisaldab valiku jutluseid, mis põhimise materjali poolest pärinevad jumalateenistusel peetud kantslikõnedest, kuid on kogumiku tarbeks uuesti ja põhjalikumalt lahti kirjutatud. Sellistena on Salumaa neid mõelnud just nimelt lugemiseks. Jutlus „Jumalaga lepitatud“ on kogumiku neljast Suure Reede jutlusest esimene. See on peetud arvatavasti aastal 1956 või 1957 – seega üsna vahetult peale Salumaa kümmet aastat (1945–1955) vangilaagreid ja sundasumist Siberis. – Toim.

 

*

Pikka aega köidab kristliku koguduse kirikuaasta kestel tema tähelepanu Õnnistegija kannatamisteekond. Vaevalt saab hajuda meie teadvuses jõulukellade rõõmus kaja, kui juba hakkavad kostuma Kristuse kannatamisaja tõsised ja kurvad helid. Oleme pühapäev pühapäeva kõrval sammunud koos oma Issandaga, jälginud evangeelsete pärimuste alusel tema elukäigu ja tegevuse kujunemist, liikunud oma mõtetes koos temaga mitmesugustel teedel ja tulnud koos temaga üles Jeruusalemma, Jumala linna. Nüüd, Suurel Reedel, oleme taas jõudnud tema elu traagiliste sündmuste haritipule, kus meie vaimusilma ette kerkivad surma ja hukkumise kohutavad jõud – jõud, millistele isegi Jumala Poeg ei suutnud vastu seista.

Millest see küll tuleb ja kuidas seda seletada, et kristlikus koguduses, kus elatakse ju ometi usus ülestõusnud Issandasse, siiski nii suurt tähelepanu pööratakse Jeesuse Kristuse kannatamisele ja surmale? Me eksiksime väga tõsiselt, kui arvaksime selle põhjuseks üksnes meie inimlikku kaastunnet kõige seesuguse suhtes, kuidas süütu ning õilis naatsaretlane käib vaiksena ning usaldavana oma kannatuste rada. Muidugi on selles palju haaravat, mis paratamatult võib meelitada meie laugudele pisaraidki. Ei ole ju midagi liigutavamat, kui käia koos kellegagi tema eluvõitluse lõppvaatuseni – eriti kui see on kurb ning lootusetu. Aga vaevalt meid see asjaolu köidab Õnnistegija kannatamise ja surmaga – ja kui see köidakski, siis vaevalt näeksime selle tõelist tähendust ja mõtet. Et sellel sootuks kaugeleulatavam tähendus on – ja nimelt tähendus, mis veel praegugi igaüht meist nii lähedalt puudutab – seda tahab meile meelde tuletada ka tänane kirjasõna, milles apostel Paulus meile selgitab Jeesuse Kristuse kannatamise ja ristisurma igavest tähendust.

Kolmes suhtes kutsub meid see kirjasõna järele mõtlema ja õigesti mõistma Kristuse ristisurma tõelist saladust: 1. et inimese vahekord Jumalaga ei ole algusest peale normaalne, vaid vajab korraldamist; 2. et Jumal selle on korraldanud Jeesuses Kristuses, kes meie eest suri ristil; 3. et Jeesuse surmas saavutatud lepitus on meie rahu ja eluõnne ainus tagatis, millest osasaamises korrastuvad nii meie vahekord Jumalaga kui ka kaasinimesega.

 

1.

Loetud kirjasõnas köidab meie tähelepanu kõigepealt üks, siin korduv sõna: lepitus. Apostel kõneleb siin Jumalast, kes Kristuses „lepitas maailma enesega“ – ja kõneldes varem „lepitusametist“, mis talle Kristuse läbi on osaks saanud – lõpetab ta oma manitsuse otse anuva palvega: „Andke endid lepitada Jumalaga“.

Miks kõneleb apostel siin nii tungivalt lepitusest? Ja miks üldse Pühakirjas sellele korduvalt tähelepanu juhitakse? Kas ei ole leppimine elus niisugune tõsiasi, mis meile ilma Kristuse surmatagi on endastmõistetav? Kas ei ole selles mõistes tegu mingi igandliku arusaamisega inimese ja Jumala vahekorrast – vahekorrast temaga kui heatahtliku Isaga, kes ju ilma milletagi meile kõik võib andeks anda?

Küsimus ei seisa siin selles, kas meie tahame lepitust või mitte – või kas meile see meeltmööda on. Kui apostel kõneleb lepitusest Jumala ja inimese vahel, siis ei küsi ta meie käest midagi selle kohta, vaid väljendub kui tunnistaja ühe Jumala teo suhtes, mille sisuks ning eesmärgiks on nimelt see, et Jumal meiega on tahtnud leppida. Jumal on lepitaja, mitte meie, inimesed. Me mõistame selle tõsiasja tähendust aga ainult ühel eeldusel, mis Paulusele oli nii endastmõistetav, et ta sellele ei pea vajalikuks viidatagi – kuid mis meile, tänapäeva inimesile ja isegi usklikele nende hulgas, on mõnevõrra kaugeks jäänud ning võõraks, nii et me selle tõsidust igakord ei taipagi. Lepitusest on ju mõtet kõnelda ainult siis, kui kusagil mingid vahekorrad on purunenud, kus on eksitud teineteise vastu, tehtud kurja teineteisele. Võib-olla tundub see eeldus ülekantuna inimese ja Jumala vahekorrale liiga lapsikuna. Mis kurja saab inimene teha Jumalale – nõder inimene kõikväelisele Jumalale? Kuidas on inimene suuteline rikkuma oma vahekorda Jumalaga nii, et selle taastamiseks on vaja koguni erilist lepitust? Või et Jumal selleks koguni oma Poja pidi andma, et seda lepitust üldse saavutada?

Kõik, kes nõnda küsivad ja Jumala Sõnas kuulutatud lepitussõnumi kui mõistetamatu tõsiasja ees seisavad, eksivad tavaliselt kahel põhjusel. Lihtsamaks neist osutub asjaolu, et me ka ristiinimestena liiga vähe tunneme Pühakirja ja tema seisukohti inimese suhtes. Kuid tõsisemaks ning kaalukamaks põhjuseks on see, et me vaevalt tunneme iseendidki sellistena, nagu me tõepoolest oleme – ja veelgi vähem sellistena, nagu me Jumala ees, tema Sõna valguses oleme. Meie, inimesed, teeme endist alati enamal või vähemal määral pettekujutlusi, oleleme iseendi, oma teadmiste, tarkuste ja võimete suhtes lausa illusioonides. Meie kogemused kõige selle suhtes, mis puutub välise, meid ümbritseva maailma valitsemisse ja kasutamisse, on meis seda illusiooni aina tugevdanud, meie väära uskumist iseendasse aina kinnitanud. Tõepoolest – me usume üsna üldiselt, et oleme inimestena kui mitte täiesti, siis ometi peaaegu kõikvõimsad. Me oleme uhked oma saavutusile ja edusammudele, oleme ise enestele kõiges mõõdupuuks – ja seda paraku ka kõlbelistes eluvahekordades. Kõik kahtlused ses suhtes tunduvad meile kuidagi inimvaenulikena, näivad meile pessimistlike moonutistena, mis ei taha usaldavalt ja elurõõmsalt vaadata homsesse päeva. Terve inimsugu on elatunud viimase pooleteise sajandi kestel optimistlikust usust edusse ja arenemisse, mis peab meid viima lõplikult täiuslikule elule kui mitte täna – siis tingimata homme. Me oleme oma kasvatuses taotlenud parema ning õilsama inimideaali teostamist. Me oleme uskunud, et haridus, teadus ja tarkus teevad inimese ilma pikemata heaks ning õilsameelseks.

Kõige selle optimistliku väljavaate juures ent oleme sageli unustanud tõsiasjad – või vältinud ka meelega nende nägemist, et mitte lasta tuhmuda oma kauneil unelmail. Need tõsiasjad ent kõnelevad sootuks teisiti ning hoiatavat keelt. Me oleme tõepoolest saavutanud tohutut edu elu välispidises korraldamises. Meie kätes on selleks võimsad vahendid. Me ehitame üles inimühiskonda uutel alustel, milliseile toetudes pääsevad nii inimeste kui ka rahvaste vahekorris kehtivusele senisest õiglasemad ja õilsamad põhimõtted. Kuid me pole võib-olla millalgi vaevunud küsima, kas inimene ise oma olemuse poolest, see tähendab: seespidiselt, on seeläbi saanud paremaks ning õilsamaks. Ja vaatleksime me kas või korraks hindavalt ses suhtes oma saavutusi, siis võime ainult kohkumusega nentida üht: et see nimelt kaugeltki pole nii. Tänapäeva kultuuri ja tsivilisatsiooni taustal tuleb ikka veel nähtavale seesama ürgne inimese kiskjapale, mis tal oli enne kõike kultuuri algustki. Auahnus ja omakasu, toores võimuiha ja halastamatu võitlus möllavad ikka veel inimese vahekordades – kuigi mõnikord peenemal ja varjatumal kujul. Ikka veel mahutatakse kohutavaid ressursse sõjamasinaisse. Ikka veel elavad inimesed hirmus ja usaldamatuses üksteise suhtes. Ikka veel valitseb sallimatus inimeste vahel, närib kadedus kaasinimese õnne üle me südant ja irvitab kahjurõõm meie kulmude taga tema õnnetuse üle. Ikka veel kasutame oma suurimaid avastusi selleks, et rakendada neid inimeste hävitamise teenistusse. Ikka veel kiusame taga neid, kes julgevad häält tõsta tõe ja õigluse nimel inimsoo parema ning rahulikuma tuleviku pärast. Kõik need on tõsiselt mõtlemapanevad asjad – ja häda meile, kui me nende ees silmad kinni pigistame ega taha tunnustada olemasolevat tõde ennast, mis otse käegakatsutavalt meile vastu astub.

Kuidas seda kurba ning mõtlemapanevat tõsiasja seletada? Pühakiri annab sellele selge ning kindla vastuse – nentides, et inimene ei ole ega saagi olla see, kes ta oma olemuselt peab olema. Mitte ükski teadus ega ükski mõttetarkus ei vanal ajal ega tänapäeval anna inimese kohta nii kõrget hinnangut, nagu see leidub Jumala Sõnas: inimene on Jumala loodud ja kannab eneses tema nägu, on tema sarnane. Kuid seesama Jumala Sõna teab ka asja teist külge: inimene on selle oma algse jumalanäolisuse kaotanud koos oma kuuluvusega Jumalale. Koguni enam – ta on selle kaotuse tagajärjel Jumalast taganenud, asunud tema vihkamise teele. See langemises riknenud inimene ei tunneta Jumalat ega saagi teda enam tunnetada. Tema vahekord oma tõelise peremehega on segi paiskunud – ja koos sellega ka tema vahekorrad oma kaasloodutega, kaasinimestega ja maailmaga. Kõik see, mis ta neis vahekorris üritab, toimub nüüd puudulikkuse ja poolikuse tähe all. Ta võib-olla tahaks tõusta kõrgemale – kuid samas veab üks temas eneses kätkev jõud teda tagasi allapoole – nagu veab maakera külgetõmbejõud õhkuvisatud kivi tagasi maapinnale. See jõud aheldab tema iseenda ja oma isekate himude ning ihade külge – peremehetseb tema seespidises elus ka siis, kui ta välispidiselt kõigiti korrektne on. Seesama jõud on tema silmadel otsekui kae, mis ei lase tal näha ei Jumala tegusid ega mõista tema tahet – selle täitmisest kõnelemata. Kuipalju kõrglendu inimese elus ei lõpe selle allakiskuva jõu olemasolu tõttu peagi maapinnal – tolles hallis ja kiusatusterohkes argipäevas, kus kõik ideaalid muutuvad sageli tühisteks sõnadeks! Kui paljud meist pole alanud oma teadlikku eluteekonda kõige kõrgemate eesmärkide vaimustuses – ja kui üldinimlik pole kogemus, kuidas see vaimustus juba esimese tõelise argipäeva hommikutuules hajub otsekui udu! Pühakiri teab selle jõu olemasolu ja arvestab seda igal sammul tõsiselt: miks mitte nimetada teda nii, nagu Jumala Sõna ise seda nimetab – patt. Aga patune inimene on ühtlasi süüga koormunud Jumala ees. Patt ja süü on seega need suurused, mis asuvad meie ja Jumala vahel otsekui tumedad pilved, millest taevase valguse kiired vaevalt suudavad läbi tungida. Me ei saa aga millalgi omal jõul tõusta neile kõrgusile, kus pealpool pilvi särab takistamatult päike kogu oma ilu ja soojusega.

Seesama patt ja süü ongi, milliste olemasolu tõttu meie vahekord Jumalaga ei ole enam normaalne, vaid vajab tõsist korrastamist. Süü ja patt on aga suurused, mida ei saa ühegi inimliku vahendiga kõrvaldada meie elust – siin ei abista meid ei teadus ega tarkus, kasvatus ega haridus. Kuningad ja kerjused on ühteviisi patused ning süüalused Jumala ees. Ja kui miski võib päästa ning aidata, siis võib seda ainuüksi teha see, kelle vastu patustades jääme süüdlasiks ja võlgnikeks. See on Jumal ainuüksi – ja seepärast kõnelebki apostel nii tähelepanuväärselt lepitusest, tähendades sellega tõsiasjale, mis moodustab kogu ristiusu tuuma ja südame. Kristuse rist on selle lepituse olemasolu märgiks ning tagatiseks ühtlasi.

 

2.

Nüüd ütleb aga Paulus, et mitte inimene pole see, kes oma tegudega võib saavutada lepituse Jumalaga, vaid et Jumal ise lepib ära inimesega. See on üsna loomulik, kui peame silmas seda, et jõud, milliste võitmisega siin tegemist on, ei seisa inimese meelevallas. Pattu ja sellega kaasnevat süüd ei saa ju keegi andeks anda, kui vaid Jumal ainuüksi – ja seda nimelt lepitatud Jumal, kes halastava ning armulise pilguga vaatab inimese peale. Võib-olla tekitab see meis küsimuse, kas siis tõesti me patt ning süü Jumala vastu nii suur on, et seda keegi ei saa hajutada peale Jumala? Kas tõesti ei ole Jumalal teha muud, kui vaid tegelda meie eksimustega, loetella meie patustamisi? Pealegi kõike seesugust, milles me vaevalt tema vastu oleme eksinud? Kas siis tõesti Jumal pidi selleks, et saavutada lepitust, andma selleks oma Poja, laskma toime tulla kogu võikal Kolgata draamal?

Paljud targad pead on selle küsimuse kallal pead murdes püüdnud leida inimmõistusele arusaadavat lahendust – kuid on lõppude lõpuks ikkagi pidanud kummarduma risti saladuse ees. Väga paljud targad inimesed nii minevikus kui ka tänapäeval on sellest kui „jõledusest“ ära pöördunud. Nende meelest on ju leppimine ja andeksandmine märksa lihtsam – ja ka inimesele võimalik. Kuid vaadakem kord asja Pühakirja valguses!

Mida teavad kõigepealt jutustada meile inimlikud kogemused leppimisest? Me tavaliselt kujutleme, et see on üsna kerge ning igapäevane. Võib-olla meenuvad meile lapsepõlve kogemused, kus mingi sõnakuulmatuse puhul andekspalumine ja andekssaamine osutusid veel endastmõistetavaiks. Võib-olla meenuvad meile seoses sellega need piinarikkad tunnid, mil me oma süütegu varjasime isa või ema eest – aga meenuvad ka need vabad ning rõõmsad hetked, mil andekspalumisele järgnes tõeline andekssaamise rõõm ning vabadus. Kas ei sisendanud selgi korral andekssaamine meisse imelist jõudu vastupanuks kurjale? Kas ei säranud meie silmad rõõmust, kui meie süü lõpetati isa või ema manitseva sõnaga: ma annan sulle andeks. Aga võrreldes sellega, mida isa või ema meile suutsid andeks anda, osutub see süü, mis meie südametunnistusel lasub Jumala ees, sootuks teistsuguseks, kohutavamalt raskemaks. Ja kui oleme kord selle äratundmisele jõudnud – siis teame ka, mida tähendab ärganud südametunnistuse piin ja vaev. Ei see anna meile nii kergesti enam rahu. Seda ei saa vaigistada inimlike sõnadega ega leevendada inimlike lohutustega. Selles vaevas ja valus avaneb me oma sisemuses nüüd otsekui põhjatu kuristik, millest meil pole ühtki väljapääsu. Seal asetub kogu mu patt mu silma ette, kõik mu eksimused ja pahateod, mis ma iganes olen korda saatnud, osutuvad nüüd koormaks mu südametunnistusele, mida ma sealt enam kuidagi ei saa ega oska kõrvaldada. Ma tunnen, kuidas see mind rõhub päeval ja öösel, kord mind lämmatada ähvardades, kord mulle pisut hingamist andes, et siis uue jõuga rünnata. Isegi siis, kui inimene on elanud kõlbeliselt laitmatult elu kõiges välispidises korrektsuses, osutub see koorem inimesele talumatuks, viies ta sageli meeleheitele ja hukkumisele. Kuidas niisugustel silmapilkudel kogu me senine elu kerkib me silme ette täies avalikkuses ning alastiolekus! Ja siis me näeme ning kogeme üht salapärast seadust oma elus: kõik, mida iganes oleme teinud, on kuidagi otsekui jälg säilinud igaviku pinnal. Kõik meie eksimused, ebaausused, ebapuhtused, ebasiirused ja omakasulikkused kaasinimeste vastu on olnud ühtlasi eksimuseks Jumala ja tema tahte vastu: nii osutun ma süüaluseks kõiges seesuguses viimaks ainuüksi tema ees! Isegi siis, kui ma mõne oma eksimuse olen südametunnistuse ajel heaks teinud, ei ole ta kustunud. Isegi siis, kui ma selle ausa karistusega olen püüdnud kaotada – ei ole see muutunud olematuks. Seal, kus on tegemist pahategudega, mis on jäänud saladuseks inimeste ees, ei ole need ometi saladuseks Jumala ees, kes kõike näeb ja kõike teab. Isegi kui see osutus ebapuhtaks mõttevälgatuseks mu kujutlusmaailmas – ulatub sellest virvendus Jumala ette ja jääb kirjapanduks meie eluraamatu leheküljele, kus ta kord süüdistavana mu teadvusse langeb. Nii ei olegi süü lepitamine ainuüksi inimlike vahekordade küsimus – vaid alati ning põhiliselt niisugune, mis puudutab meie vahekorda Jumalaga. Ükskõik, mille või kelle suhtes me siin maailmas süüdlasiks osutume, mingi süüteoga toime tuleme – alati on see ühtlasi süütegu Jumala ees ja seega meie oma algatusel tegelikult kustutamatu ning kaotamatu. Kõik meie leppimine ka kaasinimesega on seetõttu vaid näiline, ühepoolne – kui selle aluseks ei ole lepitus eelkõige Jumalaga. Ilma selleta jääb tehtud tegu ikkagi koormama meie südametunnistust.

Otsime me aga oma elus tõelist lepitust – siis tuleb seda otsida sealt, kus seda Jumal meile pakub. Jumal aga pakub seda seal ning sel viisil, nagu tema seda heaks on arvanud – ja selleks on ristilöödud Õnnistegija Jeesus Kristus. „Kristus on meie rahu“ – ütleb apostel teisal – ja seda täie õigusega. Tema on oma süüta surmaga saavutanud lepituse Jumalaga meie heaks ning meie eest. „Jumal oli Kristuses“ – öeldakse tänases kirjasõnas ja lisandatakse sellele: „ja lepitas maailma iseenesega“. Seda tehes Jumal ei „arvanud neile nende üleastumisi süüks“ – kustutas nende, s.t. inimeste võla ning kattis kinni nende pahateod. Kõik see, mis meie tegudest tõusis Jumala ette tema tahte täitmata jätmisena, selle teadliku või teadmatu hülgamisena, on nüüd igavesti likvideeritud. Niisugune oli Jumala tõotus Kristuse kohta juba Vana Seaduse jumalameestele ning prohvetitele. Kindla lootusega vaatab prohvet Jesaja tulevase Kristuse poole, teades, et tema saab lepitajaks oma Isa tahte kohaselt. „Karistus oli tema peal, et meil pidi rahu olema … tõesti, meie haigused on tema oma peale võtnud ja kõik meie valu kandnud …“ Sellena näeb teda ju ka tema otsene eelkäija, Uue Seaduse prohvet Ristija Johannes, kes tunnistab: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab maailma patu“.

See ongi kõige suurem ning sügavam, mida ristiusk siin maailmas kuulutab ning õpetab: lepitus Jumalaga, mis on teoks saanud ükskord kõikideks aegadeks Kolgata ristil. Siin ei teostunud mitte mingi ainult inimlik tragöödia, mille jälgimine ja millele kaasaelamine meie silmi meelitaks pisaraid, vaid midagi palju enamat. Siin teostus lahing, mis lõppes Jumala võiduga – nimelt lahing kõige jumalavastase, patu ja kurjusega, mis kogu oma saastaste voogudega just siin, Kolgata künkal, paiskus Jumala Poja üle ning milliste hukutavast rüpest Isa ta võitjana välja tõi. Kusagil maailmas pole ei enne ega pärast seda kurjuse jõud esinenud nii mobiliseerununa, kui just siin ning sellele eelnenud kannatussündmusis – ja kusagil mujal pole kurjusele antud säärane surmahaav, nagu talle osaks sai võitluses Jumalaga. Terve maailma ja kogu inimsoo igavene saatus on siin heidetud vaekausile – ühel pool nende peale kaebav kohutav süü – ja teisal Jumala imeline arm ning armastus, mis siin võitjaks jäi ja jääma pidi Poja ustavuses ja kuulekuses. Saavutatud lepitus Kristuse surmas on rahu taastamine inimese ja Jumala vahel, kõige õnne ja õnnistuse lätte avamine inimesile. See ent ongi evangeelium, mille teostamiseks Kristus läkitati maailma ja mis oli antud temale eluülesandeks, milleks ta elas, kannatas ning suri Kolgata ristil. Siin viis ta selle oma ülesande lõpule, olles ise oma sõnadega ristil – „see on lõpetatud“ – selle oma ülesande täideviimise tunnistajaks. Nii on saanud Kolgata ristist kõigi aegade lepituse märk, mille all inimese lepitust ja rahu otsiv süda võib tänuga seisatuma jääda, leides siin oma elu ja olemasolu jumalatahtelise lahenduse. See ongi viimaks, miks meid Kristuse kannatamine ja tema ristisurm nii imeliselt köidab ja miks see meile nii lõpmata väärtuslik on – öelgu ja seletagu maailma tarkus seda kuidas tahes.

 

3.

Ristilöödud Kristus on ka meie igaühe rahu ja lepitus Jumalaga. Seisad ka sina, palveline, nende ridades, kes elavad Jumala lepitusest rahus temaga? On ka sulle Kolgata rist võidumärgiks, mille alla sa oled tohtinud panna oma elukoorma, kogeda andekssaamise vabastavat rõõmu? Elad sa oma elu lepitatud Jumalaga – või arvad sa, et sulle ikka veel piisab ebakindlast teadmisest, et mingi Jumal peab olemas olema?

Võib-olla küsid sa koguni, kas mulle säärast lepitust vajagi läheb? Kas ei ole küllalt sellest, kui ma olen elanud niigi õnnelikult, ausalt, puhtalt ja olnud ustav oma töös ning toimetamises, pidanud oma jõudu mööda Jumala käske? Oled sa enesest seesugusel arvamisel, siis petad ennast rängalt – rängemalt, kui oskad arvata. Siis pole sa iialgi veel omas elus seisnud küsimuse ees – kas kõik see, mida oled teinud ning saavutanud, kas kogu su elu vaimulik ja ka kõlbeline pale, nii nagu sina seda tead ja näed, on ka tõepoolest Jumalale meelt mööda? Kas on tema su elu võitude ja kaotustega rahul?

Siin lähevad meie teed lahku. Kui inimene ei taha tunnistada, et kõik see, mida tema ise senini on saavutanud, mida tema ise omal käel on teinud – olgu see hea või paha – Jumala ees tõeliselt midagi ei maksa – pole tal ka erilist vajadust lepituse ja rahu järele. Südametunnistus on siis veel maailma uimas ega ole sellest täielikult ärganud. Niisugusel korral on kogu Kristuse kannatamine ja surm meile üksnes ühe ajaloos elanud vaimukangelase eluteekonna traagiliseks lõppvaatuseks, mis meis erutab üksnes kaastunnet ja milliseid peale selle ühe leidub ajaloos veel tuhandeid. Vaevalt viib siis meid me tee välja käsutemplist Kolgatale, kus kõik meie oma tegemine ja toimlemine tühiseks muutub. Siis elame ikka veel edasi endise hea uskumise vaimus ja oleme kindlad, et me oma usukommete täitmise, kirikuskäimise ja kõlbelise eluga kuidagi Jumalalt igavese õndsuse ära teenime. Ja oleme mõnigi kord lausa pahased, et Jumal kõiki meie häid kavatsusi ei lase korda minna! Nõnda elavad paljud usklikud oma elu lepitamata Jumalaga päevast päeva, näitamata seejuures mingit kasvamist oma vaimulikus elus.

Ristiinimese teekond aga algab alles Kolgatal risti alt. Siia jõudes tunneb ta end võlglasena Jumala ees, teab, et ta oma patu ja süü tõttu on pääsmatult kadunud. Siin hakkab tema südametunnistus temaga kõnelema, ütleb talle, et ta Jumala tahte täitmata jätmise pärast on „kadunud ning hukka mõistetud“. Kõik meie senised eluvahekorrad asetuvad Jumala heledasse valgusse, tungivad meie seespidise elu sügavamatesse soppidesse ja avastavad seal seda, mida me ilma selle valguseta iialgi ei oleks osanud aimata. Kõik senised pettepildid inimlikkust õilsusest ja südameheadusest varisevad lõplikult kokku. Variseb kokku ka meie senine usklikkus, mis toetus vagade kommete täitmisele ja varjas meie silme eest kõike seda, mida säärase kombetäitmisega tegelikult tegemata jätsime. Siin me osutume võlglasiks mitte ainult Jumala, vaid tingimata ka kaasinimese ees. Me märkame, millised isekad tungid ja tujud meid senini on ajendanud oma vahekorris nendega: me austasime neid, kes omalt poolt meid austasid; me hoolitsesime nende eest, kes meile samade tegudega tasusid või vähemalt tasuda lubasid; me armastasime neid, kes meid armastasid; me olime külmad ja osavõtmatud nende suhtes, kes võõrastena meile käe sirutasid abisaamiseks; me avastasime venna silmas kergemini pindu, kui et oleksime hoolitsenud palgi kõrvaldamise eest omaenda silmas. Kõik see kuhjub üheksainsaks süüdistuseks Jumala ees. Võib-olla teeme katset põgeneda sellisest kohtust – ent mida enam pingutame, seda valjemini kostuvad pealekaebaja süüdistused. See on tegelikult kõige õnnistatum hetk me elus, kui me kord sellise koormaga oleme jõudnud Kolgata risti alla ja siin Jumalale näitame, et meie süda on üksainus kahetsusest ja igatsusest valutav haav. See valu avab meie kõrvad kuulma Jumala vastust kõigele meie anumisele – vastust, mis kõneleb halastusest ja andeksandmisest ristilöödud Issanda läbi. See toob meie ellu lepituse ja rahu – Jumala rahu, mis on ülem kui kõik meie mõistus ning tarkus ühtekokku. Siis kogeme ühtlasi, mida see tähendab, et Kristus on surnud meie pattude eest: ja see kogemus ei ole enam mingi teoreetiline tõekspidamine, vaid lohutav, jõudu ja elujulgust sisendav andekssaamise sõna Jumala enese südamest.

Kuni maailmas leidub inimesi, kes tohivad tunnistada säärasest kogemusest, mis neile isiklikult osaks on saanud, ei leidu jõudu, mis suudaks hävitada Kristuse koguduse. Ikka ja jälle kohtume me inimestega, kellede silmad on säramas Kolgatal leitud uuest elumõttest ja uuest elu alusest. Ja kuni maailmas kõlab kuulutus Kolgatal meie patu ja süü eest surnud Õnnistegijast, leidub ikka ja uuesti neid, kes tema ristis leiavad lepituse Jumalaga ja oma eluteed asuvad käima lepitatud Jumalaga Jeesuses Kristuses, keda elavate okstena liidetakse tema koguduse külge. Kord õpetas üks ema oma poega Pühakirja lugema. Saates teda kodunt välja kaugele mereteekonnale, andis ema talle kaasa teejuhiks Piibli raamatu. Ta õpetas pojale, kuidas seda õigesti kasutada siis, kui ta peaks langema raskustesse või kiusatusisse, milliseist ta omal jõul jagu ei peaks saama. Ema soovitas tal niisugusel korral lugeda tuttavaid prohveti sõnu kannatava Kristuse kohta – kuid käskis iga kord, kus seal esineb sõna „meie“, asendada see sõnaga „mina“. Nõnda pidi poiss siis lugema: „karistus oli Kristuse peal, et minul pidi rahu olema … minu haigused on Kristus enese peale võtnud ja kõik minu valu kandnud“. Kord sõitis see nooruk kaugel ookeanil. Keset mereteekonda haigestus ent kapten ja tundis oma viimse tunni olevat saabunud. Vana merekaru oli elanud oma seiklusrikast elu ilma Jumalata – kuid nüüd ärkas temas südametunnistus ega andnud surijale enam rahu. Mehele meenus, et vaja on abi otsida Jumala Sõnast – kuid tema raamatukogus ei leidunud Piiblit. Ainus, kellel see leidus, oli mainitud noor laevapoiss. Toodi see siis koos oma Piibliga rahutu kapteni juurde. Siis meenus poisile, kuidas ema teda oli õpetanud ja ta luges prohvet Jesaja ettekuulutust kaptenile viisil, nagu ema talle oli soovitanud. „Karistus oli Kristuse peal, et kaptenil rahu pidi olema …“ Need sõnad osutusid sillaks surija kapteni ja Jumala vahel. Ikka ja jälle laskis vana merekaru poisil neid sõnu lugeda. Tänuga haaras ta viimaks nooruki käest ja sulges silmad – leidnud selle, mida ta kogu oma pika elu kestel polnud osanud otsida – rahu Jumalaga.

Nii annab Jumal osa igale tõsiselt otsijale oma teost Kolgatal. See ei ole enam tühine sõna – vaid elava usu tõeline kogemus. Manitseb apostel meid tänases kirjasõnas, et me „annaksime endid lepitada Jumalaga“ – siis on see suurim, mida me tänasel Suurel Reedel tohime tähele panna. Lepituses saavutatud rahu Jumalaga teeb meid tõeliselt vabaks, juhib meie elu usulise ja kõlbelise kasvamise teele, õpetab meid elama kartmatult säärast loovalt tegutsevat elu, mis toetub usule, elab iga päev lootusest Jumalale ja armastab ligimest kui iseennast. Säärases Jumala rahust elavas inimeses puhkevad õitsele uued, kevadiselt värskendavad elujõud, milledest ammutades inimene elab seestpoolt väljapoole, tuues iga päev esile oma südame headest varudest üha uusi ning uusi vilju. Siis ei nurise me enam oma usuelu leiguse ning passiivsuse üle – vaid me oleme siis ise tööriistadeks Jumala käes, kes meid tarvitab sellal ning nõnda, nagu see temale meelepärane ning tema tahte kohane on. Ja siis teostub ristiinimese elus too saladus, mida apostel on väljendanud sõnadega „mitte enam mina, vaid Kristus minu sees“. Lepitatud südames on tema meie ligi ja meie juures iga päev oma tõotust mööda maailma otsani.

Seesama „lepitussõna“ on antud meiegi kätte, et me seda kuulutades ja sellest tunnistades oleksime „käskjalad Kristuse asemel“ – ja anuksime kõiki „Andke endid lepitada Jumalaga“. Ka täna ning siin kutsub Kristus meid varjule oma õndsakstegeva risti alla – mitte, et me kaastundega meenutaksime tema kannatusi ja surma, nii nagu me meenutame paljude teiste ajalooliste suurmeeste surmapäevi – vaid et me tema risti alla tuleksime, sinna usaldavalt asetaksime oma elukoorma, sealt vastu võtaksime „lepitust ja õnne“, nõnda et meie otsiv ja murelik süda „rahule jääks“. Saame me sellest Jumala ülisuurest andest osa – siis muutub meie oma elu uuendava jõu allikaks paljudele teistelegi. Me õpime ise andeks saanult teistele andeks andma, õpime ise armastatud olles teisi armastama ja armastuses teenima, õpime ise valguses elades olema valguseks paljudele neile kaasinimestele, kes käivad patu, vihkamise ja jumalasalgamise pimeduses. See on meie, ristiinimeste kutsumuseks ning meie suurimas ülesandeks tänapäevases maailmas, mis on haige kõigi nende hüvede puudusest, mida Jumal omas lepituses ometi nii rikkalikult pakub kõigile ja mida igal sammul külvata on meie kohuseks: armastust, lepitust, üksteise mõistmist ja andeksandmist. Nende omamine teeb inimliku elu tõeliselt inimväärseks – ja nende teostajaile vaatab Jumal heameelega. Aamen.

 

Elmar Salumaa (1908–1996), ordineeritud EELK kirikuõpetajaks 1944, töötas 1956. aasta algusest EELK Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni (tänase nimega: Usuteaduse Instituudi) süstemaatilise teoloogia õppejõuna.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English