Artiklid

Et hing oleks hoitud

Annika.mv.

Tänavu jaanuaris Roostal toimunud Vaimulike Konverentsil sedastas anglikaani kiriku külaline arhidiakon Paul Wright rühmatööd läbi viies, et kogu kristliku kiriku töö on cure of soulscura animi. Maakeelde võiks seda tõlkida hingede ravina, hingede eest hoolitsemise või nende tervendamisena.

Kuidas nõnda? Kas hingehoid pole siiski mitte üks kirikliku tegevuse haru, praktilise teoloogia üks alalõike? Kas pole kristliku kiriku peamine ülesanne vastavalt meie kiriku põhikirjale evangeeliumi kuulutamine ja sakramentide jagamine? Kas pole hingehoid pigem see, mis toimub näiteks neljapäeva pärastlõunati kell 16.00–18.00 koguduse kantseleis, ja loomulikult ka spetsialistide poolt teostatuna vanglates, politseis ja sõjaväes, paremal juhul ka haiglates?

Selliste pealtnäha põhjendatud küsimuste valgel tasub meil korraks peatuda ja mõtlema jääda, mis on kristliku kiriku tegevuse eesmärk. Evangeeliumi kuulutamine ja sakramentide jagamine pole ju eesmärgid. Need on vaid vahendid, või kui kasutada EELK põhikirja sõnastust, siis kiriku ülesanded. Vahend kipub elus sageli eesmärgiga segi minema. Kui vältimatult oluline ning asendamatu vahend ka poleks, ei tohi see eesmärki hägustada ega selle kohta enesele hõivata.

Kiriku eesmärk on salus – inimese pääste, õndsus, tervis, terviklikkus. Eesmärk on, et Jumala armus oleks hoitud kogu inimene, tema vaim, hing ja ihu, ning seda nii siin ilmas kui igavesti. Selleks on Jumala Poeg, Salvator mundi, maailma lunastaja, tervendaja ja päästja, inimeseks saanud, kannatanud, surnud ja üles tõusnud, et hinged võiksid terveks saada. See tähendab, et meie tööks on hingede ravi inimeste päästeks.

Siinkohal tuleb nimetada, et erinevalt näiteks saksakeelsest nimetuses der Heiland, mis tuleneb salus’e üsna täpsest vastest das Heil, on eestikeelne sõna ‘Õnnistegija’ muutunud sekulaarsele inimesele kaananikeelseks väljendiks. See ei kõneta enam kuulajat, olgugi et ta igatseb just terviklikkuse, pääste, tervise ja õndsuse järele.

Kiriku ja iga üksiku koguduse töö ning askeldamise eesmärgiks saab aga olla üksnes hingede hoidmine ja ravi, päästeks ning igaveseks eluks – salus’eks. See ongi evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide jagamise, haridus-, diakoonia-, misjonitöö ning kõige muu põhjenduseks ja aluseks. Kui vaimuliku ülesanne on selgitada Pühakirja, õnnistada inimesi, toetada nõrku ja kaitsta viletsaid, siis see ongi hingede hoidmine. Sama võib öelda ka lastetöö või mistahes muu töövaldkonna kohta: nii pühapäevakooli, peretöö, leerilaagrite, laulukooride kui käsitööringide eesmärk on cura animi. Kui see nõnda ei ole, siis on tegemist mõttetu, tühja tööga.

Võib kritiseerida, et selline hingehoiu defineerimine on sama mittemidagiütlev üldistus kui näiteks meie, vaimulike, sage tõdemus aastaaruande koostamisel, kui me misjonirubriigis kirjutame, et kõik, mis koguduses toimub, ongi misjonitöö. Samamoodi näin ma nüüd väitvat, et kõik ongi tegelikult hingehoid. Ja tegelikkuses pole ei üht ega teist.

Ometi arvan selles üldistavas väites olevat tõsise tõetera.

Mul ei ole selle selgitamiseks võtta käepärasemat näidet kui mu ema suurepärane sünnipäevatort – ungari tort –, mis koosneb ligikaudu viieteistkümnest ühekaupa küpsetatavast ja hiljem šokolaadikreemi abil ühendatavast kihist. Kui nüüd see tort on meie kiriklik tegelikkus ja koguduse igapäevaelu, siis tordi sektoriteks lõikamisel ei paikne teoloogilised distsipliinid mitte sektorite kaupa, nõnda et saaks tõsta eraldi taldrikule hingehoidu, oikodoomikat, piibliteadusi, homileetikat või dogmaatikat, diakooniat või misjonit. Kõik need valdkonnad on hoopis tordi kihid, nii et sektoreid lõigates satuvad taldrikule kõik need distsipliinid korraga. Teisisõnu peavad piibliteadused, oikodoomika, homileetika, liturgika, hingehoid, katehheetika, dogmaatika, misjon jne kajastuma enamal või vähemal määral igas koguduseelu ilmingus, olgu selleks siis jumalateenistus, lastelaager, koguduse väljasõit või misjonipäevad. Rõhuasetused on loomulikult erinevad, ent ühes õiges lastelaagris on oma koht nii Piiblil, selle mõtestamisel, liturgilistel elementidel, õpetusel, evangeelsel kuulutusel, aga ka hingehoiul ning diakoonial kui kõige elementaarsemal hoolel selle eest, et igal lapsel oleks kõht täis ja parajalt soojad riided selga panna. Sama nurga alt võiks analüüsida ka pühapäevast jumalateenistust, talgupäeva või kodukülastust. Kui mingi valdkond on järjekindlalt puudu või vaeslapse rollis, tasuks järele mõelda, kas meie rõhuasetused on ikka paigas. See on eluliselt oluline koguduse ja selle töö tervise (terviklikkuse) jaoks.

Kus ja millal sünnib ja toimub hingehoid? Olen nõus, et kindlalt piiritletud hingehoiutunnid on igas koguduses vajalikud. Need pakuvad kindla aja ja koha, raamid, millega kaasneb turvalisus. Kindlasti saab hingehoid sündida kodukülastustel. Ent õigupoolest võib ja saab hingehoid sündida tõesti igal pool: keset noorteõhtut, talgutöid, ühist bussisõitu, õhtusööki või ujulakülastust, lörtsi või vihma.

Erilise võimaluse pakuvad hingehoiuks mõistagi talitusvestlused. Matuste puhul on vajadus selleks lausa tungiv, ning minu kogemuse kohaselt sünnivad parimad vestlused mitte koguduse kantseleis, vaid leinajate kodudes. Sellised vestlused on osa leinaprotsessist, ning nende puhul pole mõtet säästa aega ega vaeva, sest need olukorrad sageli lausa kisendavad cura animi järele.

Nõnda väidan ma, et mida iganes me vaimulikena ehk hingekarjastena teeme – jättes siinkohal tagaplaanile küll näiteks maksuameti aruanded, muinsuskaitseameti taotlused ja igasugu kooskõlastamised –, peaks hingehoiul olema oma osa kõiges, mis me teeme.

Ent kuigi ma leian, et hingehoid võib sündida kogudusetöös kõikjal ja alati, ei tähenda see, et hingehoid sünniks automaatselt. Vaimulikena võime killustuda tuhande ja ühe tegevuse vahel, muutudes pidevalt kiirustavateks ja asjalikeks funktsionäärideks. Teisalt võime kaotada silme eest sihi – cura animi kui tõelise eesmärgi – ning ajades segamini vormi ja sisu, muutuda ilutsevateks, tühjalt kõmisevateks kellukateks.

Hingehoiul on oma eeltingimused. Lisaks selgele eesmärgistatud tegevusele nimetaksin selliseid faktoreid, nagu aeg, ärgas valmisolek, kuulavad kõrvad, märkavad silmad ning palvetav süda.

Kuid kas hingehoidja saab olla üksnes see, kes on ameti poolest hingekarjane? Õnneks mitte, sest muidu jääks väga palju hingi hoidmata. Vaimulik lihtsalt ei jõua kõikjale ja kõikideni, ning, alas, ei suuda kõiki kõnetada.

Jumala üheks imeliseks õnnistuseks on üldine preesterlus – see, et kõik ristiinimesed võivad kuulutada teisele inimesele Jumala armu. Kõik on kutsutud kuulutama evangeeliumi, mis teisiti öelduna tähendab, et kõik on kutsutud teostama cura animi’t ehk hingede hoidmist. Ja see vastastikune hingehoid on üks kuldaväärt asi, mis saab sündida erilisel kombel koguduse keskel. Seegi ei pruugi sündida iseenesest. Selleks on vaja inimesi julgustada, ent selleks on vaja luua koguduse keskel ka ruumi – tekitada selleks aega, võimalusi, erinevaid koosolemise ja osaduse viise, et inimesed saaksid jagada üksteise koormaid, kinnitada üksteise usku, lohutada ja julgustada. Enamgi veel: et nad saaksid tunnistada üles oma patte ning üksteisele ka pattude andeksandmist kuulutada. See kõik on cura animi – see ravib hingi päästeks. Koguduse vaimuliku ja teiste juhtide roll on sel puhul sageli just selle ruumi loomine, julgustamine ning inimsuhete n-ö lõimimine.

Just seetõttu tahaksin rõhutada, et kuigi ma hindan väga kõrgelt hingehoiutööd, mis toimub vanglas, kaitseväes, politseis ja haiglates, pean ma hingehoiu esmaseks toimumiskohaks kogudust. Haigla, vangla, sõjavägi ja politsei on pigem erijuhtumid, piirsituatsioonid, kus inimene on kogudusest eemal mingis täiesti teistsuguses olukorras. Oma sisult peaksid need institutsionaalsed kaplanaadid olema koguduse käepikendused: koguduse liige satub normaalolukorrast piirsituatsiooni ning saab seal abi spetsiaalse väljaõppega kaplan-hingehoidjalt. Meie Eestis oleme sellest ideaalist kaugel. Enamik inimesi lihtsalt ei ole koguduseliikmed ega saa osa regulaarsest hingehoiust koguduses. Seepärast tuleb meil sekulaarses ühiskonnas kirikuna igati püüelda selle poole, et võiksime kohata inimest seal, kus ta oma hädaga parasjagu on, ja see tähendab kiriku mitmekülgset „väljumist“ muuhulgas ka erinevate kaplanaatide näol. Sel juhul tekib inimese esmane kontakt kaplani, haigla hingehoidja või perekeskuse nõustajaga ning ta saab sealt oma hingele abi. Ideaalis võiks sellest kohtumisest ning abist ometi kasvada välja kontakt mõne kogudusega, kus inimene leiab omale kasvupinnase ja püsiva, jätkuva toe oma hingele ka siis, kui ta piirsituatsioonist väljas on.

Tõstan koguduse rolli cura animi teostajana rõhutatult esile ehk kergest ettevaatusest olukorra ees, kus üha enam levib arusaam hingehoidjast kui kõrgelt haritud erialaspetsialistist. Möönan, et hingehoidu kui praktilise teoloogia distsipliini tuleb edendada, õpetada ja õppida – see pole kerge töö. Ent me saame ju aru, et vaimulike teoloogilise väljaõppe vajalikkus ei tähenda, et ilma kõrghariduseta inimene ei tohiks kuulutada teisele inimesele evangeeliumi. Nõnda ei tohiks hingehoiu õpetamine kõrgkoolis või vastava kutsestandardi kehtestamine jätta hingehoidu kitsa eriala spetsialistide pärusmaaks. See aitaks kaasa kiriku muutumisele mingiks formaalseks, tänapäeva inimesele mõistmatuid rituaale sooritavaks institutsiooniks, samas kui tegelik cura animi toimub kusagil mujal – asjatundjate juures ja nõuandlates.

Tooksin siia selgituseks võrdluse tervishoiuga. Tõeline ja esmane tervishoid toimub kodudes, perekonna keskel. See sisaldab tervislikku toitumist ja eluviisi, toetavat mikrokliimat, vaimset tuge, murede ja rõõmude jagamist, julgustamist ja noomimist. See on see, mis saab cura animi mõistes toimuda koguduse keskel – sooja ja avatud, elava koguduse seas.

Vaimulik oleks selles kontekstis nagu perearst, kes valdab cura animi valdkonda laialt ja põhjalikult. Tema kutsumus ja ameti põhisisu ongi hoida hingi.

Ja üksnes raskemate juhtumite puhul annab perearst saatekirja eriarstile. Siinkohal on eriliselt teretulnud perenõustamiskeskused, aga tulevikus ehk muudki kitsama suunitlusega kristlikud nõustajad ja hingehoidjad. Samuti on nn eriarsti ehk spetsiaalse väljaõppega hingehoidjat vaja eelpool nimetatud piirsituatsioonides, kus inimene on silmitsi kriisiga ning perearst ehk koguduse vaimulik on kaugel.

Me teame, et kui perearst on nõrgavõitu ega valda teemat, on pealiskaudne, tegeleb põhiliselt administreerimisega või on tema ukse lävepakk liiga kõrge, siis ummistavad inimesed oma hädadega eriarsti uksetaguseid. Kiriklikus kontekstis tähendab see kristlike nõustamiskeskuste ja eriväljaõppega hingehoiuspetsialistide vähesuse tõttu enamasti seda, et inimene jääb cura animi’st lihtsalt ilma, sest oma hädas jõuab ta hoopis valeravitsejate, posijate või imearstide juurde. Hetkelist abi võib ta ehk isegi leida, aga igavikulises perspektiivis pole hingel sellest vähimatki kasu.

Ent mis siis on ikkagi see, mis hing hoiab, ravib ja elustab?

Ei miski muu kui Jumala armastus, mis sai avalikuks Jeesuses Kristuses. See, kes ristil ripub, on Tema, kes terveks teeb. Tema, kes meie asemele astus ning meie kannatuse ja patu enese kanda võttis. Tema, Ülestõusnu, kelles Jumal surma ja kuradi väe alistas – Tema on Hingehoidja, kes teeb katkiseid hingi terveks, andes lootust ja elu. Cura animi on inimese südamesilmade juhtimine risti poole, et need võiks sinna risti külge rippuma jäädagi.

Mitte miski ei hoia hinge paremini kui selle risti vägi. Ristis sisalduvat armastust tuleb meil kuulutada ja väljendada kõige erinevamatel viisidel, loovalt ja üha uusi lähenemisteid otsides.

Selleks hoidku Jumal meie hingi ka neil pühadel, et me võiks olla head hingehoidjad teistele.

 

Ettekanne on peetud diakoonia konverentsil EELK Usuteaduse Instituudis Tallinnas 7.2.2014.

 

Annika Laats (1970) on EELK Risti koguduse õpetaja, Lääne-Harju praostkonna abipraost ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English