Kogudust käsitletakse harva klassikalise haridusorganisatsioonina. Samas läkitab suur misjonikäsk Jeesuse järgijad välja kahe ülesandega: kuulutada ja õpetada. Seetõttu on tähtis mõista, kuidas inimesed kõige paremini õpivad.

Tänapäeval mõeldakse õpetamisest läbi õppimise paradigma. Selle põhjuseks on tõdemus, et õpetatu ei muundu automaatselt õpituks ja õppija enda motiveeritusest, aktiivsusest ja arusaamadest sõltub palju. Õppimise mõistmine aitab luua selliseid keskkondi, kus õppimine kõige tõenäolisemalt toimub.

Just sellise küsimusepüstitusega alustati Eesti EKB Liidus eelmisel sügisel uuringu koostamist. Küsitluse eesmärgiks oli kavandada kontseptuaalne alus usuliikumise hariduskontseptsioonile. Õppimise valdkonna piiritlemiseks otsustati ettevalmistavas töögrupis, et kaks keskset õppimise eesmärki on õppida tundma Jumalat ja teenima kaasinimesi. Sellest lähtuvalt koostati küsimustik, milles oli nii vaba vastuse kui ka hinnangu andmise võimalusega küsimusi. Uuring viidi läbi eri tasandi juhtide seas 2013/14 talvel. Vastanuid oli kokku 49, neist naisi 15 ja mehi 34. Vastanute keskmine vanus oli 40,95. Umbes pooled vastanutest täitsid küsimustiku paberil, ülejäänud veebikeskkonnas.

Jumala tundmise õppimine

Vastustest ilmnes, et Jumala tundmaõppimisel oli inimesi aidanud neli peamist valdkonda. Esiteks nimetati organiseeritud tegevusi koguduses nagu jumalateenistusi, väikegruppe, Alfa-kursust, pühapäevakooli ja erinevaid muid kogemusi. Samuti peeti oluliseks kristlikes õppeasutustes õppimist, koguduste ühiseid üritusi ning meedias kuuldut. Väga olulise Jumala tundmaõppimise allikana nimetati erinevaid isikuid, kes on olnud eeskujuks. Paljudel juhtudel olid need kas vanemad või abikaasa, vahel ka kaasusklikud, pastor või mentor.

Õppida aitasid erinevad tegevused nagu Piibli lugemine ja uurimine, lisaks teoloogilise kirjanduse ja muude raamatute lugemine. Oluliseks peeti palvetamist ning teistega kogemuste ja arusaamade jagamist. Oli neid, keda muusika ja ülistus aitasid Jumalat tundma õppida. Eraldi nimetati teenimist ning üks vastaja ütles, et teenimine muutub õppimiskogemuseks läbi saadud tagasiside. Õpiti ka ülesannetest, mida on tulnud täita, kuid mis käisid ilma Jumalata üle jõu, ning väljakutsetest, mis tundusid esialgu hirmutavad.

Täiskasvanuõppes peetakse oluliseks õppimise allikaks kogemust. Seda kinnitasid ka vastused, milles öeldi, et elu ise oma olukordade ja kogemustega ning nendes sündinud otsingutega on olnud õppimise toetajaks. Eriti toodi esile keerulisi olukordi, mis on suurendanud avatust Jumalale, pannud temaga rääkima ning lõpuks neist selle kaudu välja tulema. Oluliseks kasvamise mõjutajaks peeti ka ühist aega oma eeskujudega.

Eelnevatest vastustest lähtuvalt teevad koguduste õpetajad õigesti, kui korraldavad piiblitunde, õpetavad läbi jutlustamise ning julgustavad inimesi küsima ja arutlema Jumala tundmise teemadel. Kuid vastused näitavad ka, et väga palju õppimist toimub suhetes ja kogemustes. See tähendab, et õppimiseks on vaja luua keskkondi, kus lihtsalt koos ollakse, suheldakse ning palvetatakse. Vanemate vaimuliku eeskuju puudumine paljude nn esimese põlvkonna kristlaste seas muudab koosveedetud aja ning ühised kogemused eriti oluliseks. Eriti teismelised ja noored täiskasvanud, kes on leidnud Jumala, vajavad ettenäitamist, mida Jumalaga arvestamine täiskasvanu argielus tähendab.

Teiste teenimise õppimine

Teiste teenimist õpiti küsitluse andmetel paljus sarnaste asjade kaudu kui Jumala tundmist. Väga olulisel kohal oli eeskuju. Eeskujudena nimetati eelkõige kodu ja vanemaid, aga ka teisi kristlasi ning juhte. Osadele olid eeskujuks Piibli tegelased ja Jeesus ise. Eeskujud said veelgi kõnekamaks, kui nende kaudu kogeti ise teenitud olemist.

Teenimist õpiti läbi üksikinimeste või koguduse vajaduste nägemise. Selle kaudu avastati oma and ja kutsumusest tulenev sisemine sund. Teenima õpitakse ka siis, kui „pannakse tanki“, nagu kirjutas üks vastaja. Kodu- või väikegrupiga koos on teenimine vahel kergemgi kui üksi. Ja siis leitakse väljund läbi koguduse töövormide nagu misjoni- ja sotsiaaltöö, koor või ansambel ning teistele tunnistamine.

Teenimise juures oli oluline ka vaimuliku osaduse süvendamine – Jumala kuulamine ja palve, Piibli lugemine ja sellest leitud suunised ning Püha Vaimu juhtimine. Nimetati ka Jumala heameele ja julgustuse kogemust. Selles osaduses mõisteti, et teenimine – see ongi armastamine. Ja et Jumal ongi loonud meid teenima. Ja läbi teenimiskogemuste oli hakatud kogema jagamisrõõmu ja Jumala õnnistust, mis järgneb igale heateole.

Koguduse juhtidel on ikka vahel küsimus, kuidas leida vabatahtlikke abilisi, ehk teisisõnu, kuidas innustada koguduse inimesi teenima. Eelpool viidatud küsitluse järgi toimub teenima õppimine läbi suhete. Nendes suhetes märgatakse vajadusi ning minnakse – vahel koos teistega – appi. Väikegrupid on üks tõhusamaid kontekste praktiliseks teenimiseks – nendes on võimalik võtta vastutust vastavalt oma annile ja kutsumusele ning selle kaudu saada tuge seal, kus ise nõrgem ollakse. Teenimisele aitab oluliselt kaasa ka jumalasuhte süvenemine. Võib öelda, et sisemise vaimuliku elu märk on väline teenimisaktiivsus.

Milliseid õppimise vorme ja võimalusi koguduses kasutatakse?

Pärast seda, kui vastanud olid enda jaoks kõige olulisemad õppimisviisid kaardistanud, küsisime, milliseid õppimisviise koguduses pakutakse. Nimetati muidugi jumalateenistusi ja jutlusi, piiblitunde, palveosadust ja osadusgruppe. Samuti peeti oluliseks noortetööd, temaatilisi väikegrupp nagu „Tähista tervenemist“ ning „Alfat“. Oma roll oli ka suurüritustel ning EKB Liidu tasemel korraldatavad koolitustel ning töötegijate kohtumistel. Muuhulgas nimetati kristlikku kirjandust, ajakirjandust ning raadiot. Kirjanduse kättesaadavusele oli kaasa aidanud koguduse raamatukogu.

Vabakoguduslikule kontekstile iseloomulikuna peeti õppimise vormideks ja võimalusteks kantslis ja erakohtumistel tunnistamist ja tunnistuste kuulamist, isiklikke kogemusi Jumalaga ning praktilist teenimist.

Mida peaks kogudus juurde õppima?

Vastuste seas eristus neli suuremat valdkonda. Esimene puudutas suhteid inimeste vahel. Terve hulk vastanuid pidas oluliseks hoolivuse, armastuse, austuse ning sallivuse õppimist. Kuna kogudus koosneb väga eripalgelistest inimestest, on see vajadus mõistetav.

Teine, väga tugevalt esindatud teema puudutas kaasamist. Tõdeti, et koguduse liikmete hulgas on veel palju kasutamata potentsiaali ning tihti juhtub, et koormus on vaid mõne inimese peal. Väljakutsena nähti uute juhtide koolitamist ja kasvatamist, kes on valmis võtma vastutust ning täitma eri tüüpi ülesandeid. Mentorlust nähti ühe vahendina selle saavutamisel.

Õppimise kohta märgati ka koguduse tööharudes ja hoiakutes. Jumalateenistuste, väikegruppide ning sotsiaaltöö kõrval märgiti suuremate väljakutsetena evangeelset tööd ning uute inimeste märkamist, õpetamist ja kaasamist. Korduv märksõna oli „välja minema“. Selle kaudu väljendati õppimisega seotud vajadust minna kogudusehoonest väljapoole, otsida loominguliselt uusi võimalusi ning olla avatult kaasatud ühiskonnas. Ohuna nähti, et peale kogudusega liitumist jäävad uued inimesed ilma piisava tähelepanuta ning osad seetõttu eemalduvad mõne aja pärast kogudusest. Nimetati ka vajadust jõuda venekeelse elanikkonnani.

Ning muidugi peeti oluliseks ka vaimulike tõdede õppimist. Piibli alustõdede kõrval nimetati vajadust õppida usaldama Jumalat ning iga inimese isikliku usulise pühendumise toetamist.

Kokkuvõte

Ülal kokku võetud uurimus väljendab, et õppimiseelistuste ja -kontekstide seas võib olla palju rohkem võimalusi, kui tavaliselt märgatakse ja kavandatakse. Kaheks põhiliseks on suhete ning teenimise kaudu õppimine. Suhetest on olulised nii Jumala tundmaõppimine ning isikliku suhte arendamine kui ka suhted inimestega – nii koguduses kui sellest väljaspool. Inimsuhetes on võimalik õppida avatust ja sallimist, sest teisele inimesele otsa vaadates ja temaga vesteldes võivad mõlema poole maailmad oluliselt avarduda. Teenimisülesanded koguduses panevad inimesed võtma vastutust nii ülesande kui oma jumalasuhte eest. Kui teenitakse oma võimete piiril, on sellel eriti suur mõju Jumala usaldamise arenemisel. Need kaks valdkonda on omavahel nii lõimunud, et võib öelda – kogu kristlik õppimine koondub nendesse. Jumala tundmaõppimisest saab inimeste teenimine ja vastupidi.

Einike Pilli (1968), teoloogiadoktor, on Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Tartu Salemi koguduse diakoniss, Kolm Talenti OÜ koolitaja ja konsultant, Eesti Kirikute Nõukogu haridustöö projektijuht.