Lähenevad luteri kiriku peapiiskopivalimised tõotavad tulla huvitavad ja arvamusterohked. Esimesed spekulatiivse iseloomuga kirjutised on ajakirjanduses juba ilmunud ja küllap tuleb neile lähiajal lisa ka tõsisemate artiklite näol.

Viimased aastad on elavalt tõestanud, et kirikus valitsevad mitmeski küsimuses eri arusaamad, mida mõni peab kiriku tugevuseks, mõni nõrkuseks. Olgu kuidas on, kuid kindlasti on tõsi see, et need eri arusaamad, olgu siis õpetusküsimustes või kiriku suhestumises ühiskonnas toimuvaga, mõjutavad ka vaimulikkonnas ja kiriku liikmeskonnas valitsevaid ootusi ja eelistusi uue peapiiskopi isiku suhtes. Ehkki grupeerumine pole sedavõrd selgepiiriline nagu 1920.–1930. aastatel, on eri seisukohad kirikuelus praegu siiski esiplaanil ja kujundavad nii arusaama kirikus valitsevatest üldistest meeleoludest. Peateemaks näib eelseisvate valimiste puhul seetõttu tõusvat kirikut ühendada suutva peapiiskopikandidaadi leidmine. Teiseks küsitakse, kui kaua on õige järgmisel peapiiskopil kirikut juhtida. Nii nagu eri kandidaatide vaagimise ja valimise puhul ikka, ei pruugi otsustavaks saada see, keda tahetakse kiriku eesotsas näha, vaid see, keda seal näha ei taheta. Nii võib peapiiskop valituks osutuda n-ö välistamise teel. Kahtlemata mängivad peapiiskopi valimisel rolli ka hoopis isiklikumat laadi nüansid, kasvõi näiteks peapiiskopikandidaatide vaimulaad.

Vaba rahvakirik on noor kirik. Nii nagu Eesti riigijuhte, on seetõttu ka luteri kiriku juhtivvaimulikke võimalik üles lugeda kahe käe sõrmedel. Kui neile lisada kirikujuhtide kohusetäitjad või hooldajad ja kiriku esivaimulikud paguluses, on arv küll mõnevõrra suurem, kuid see ei muuda vähem tähtsaks tõsiasja, et piiskopid ja peapiiskopid on kirikus erilise tähelepanu, aupaiste, aga ka kriitika all. Niisamuti mõistetakse ka kiriku ajalugu enamasti just kirikujuhtidest lähtuvalt. See tähendab muu hulgas seda, et nende kaudu antakse hinnang kogu kirikule mingil ajaperioodil. Selles mõttes ei erine kirik paljudest teistest organisatsioonidest ega ka Eesti riigist ja riigijuhtidest. Küll aga tuleb meeles pidada, et kirikut eristab teistest ühiskondlikest moodustistest tema missioon. See on põhjuseks, et küsida, mida kirikujuhi valimisel õigupoolest oluliseks pidada ja milline ning kuivõrd tähtis on luteri kirikus üldse kirikujuhi roll.

Nii nagu kiriku põhikirja vastuvõtmisele, mis kiriku elus samuti teatud aja möödudes reeglina aset leiab, eelnevad ka kirikujuhi valimisele arutelud. Need annavad hea vaheraporti kirikus parajasti valitsevatest meeleoludest ja veelgi olulisemana sellest, millises suunas on kirik arenenud ja kuhu suunas soovitakse seda näha edasi liikumas. See on aeg, kui päevakajaliste teemade kõrval või nendega seoses käsitletakse ka põhimõttelisemat laadi küsimusi. Tavaliselt kuulub selle juurde ka vaade ajalukku. Tõsi on see, et pilk tahavaatepeeglisse annab mõnigi kord erisuguseid tulemusi, sest ajalugu rakendatakse enamasti praeguste eesmärkide teenistusse. Ajaloost ammutatakse valikuliselt seda, mis on kasulik ja veendumustele vastav, ehk piltlikult öeldes keeratakse tahavaatepeeglit endale meelepärases suunas. Nii peaks ka kõrvaltvaataja jaoks peeglist paistma usutav ja õige pilt.

Veelgi kehvem ajaloo kasutamisest oma seisukohtade põhistamisel on see, kui mõni ajaloost pärit mõiste on kiriku jaoks saanud nii iseenesestmõistetavaks, et sellele ei pöörata enam üldse tähelepanu. Seda ei asetata isegi oma seisukohtade ja huvide konteksti, mis võib lõppeda sellega, et mõiste ise muutub tühjaks vormitäiteks. Nii on juhtunud näiteks mõistega „vaba rahvakirik“. Kirik määratleb end oma põhikirjas siiani vaba rahvakirikuna, aga vaba rahvakiriku mõistet analüüsivad peamiselt vaid kirikuloolased. Kui täna küsitakse kiriku tuleviku kohta, siis ei räägita kiriku mõistelisest ja kontseptuaalsest põhialusest. Selle peale võib muidugi öelda, et termin „vaba rahvakirik“ on juba kinnistunud ja seejuures väga avaralt tõlgendatav ning annab võimaluse kirikust nii rääkida, et mõistele endale ei pöörata keskset tähelepanu, kuid kas pole nii, et teatud hetkedel tuleks pilk pöörata just alusmõistete poole ja need kiriku tuleviku kontekstis uuesti läbi analüüsida ning mõtestada, et seejärel edasi minna? Praegune aeg tundub selleks ideaalselt sobivat ja et peapiiskopi valimine on sisuliselt seotud ka kirikut täitevvõimuna juhtiva kirikuvalitsuse koosseisuga, siis on kiriku liikmetel õigus peapiiskopikandidaatidelt küsida, millisena nad vaba rahvakiriku tulevikku selle ajaloolis-teoloogilises kontekstis näevad.

Esimesel iseseisvusperioodil olid asjad vaba rahvakiriku kontseptuaalse käsitlemise osas teisiti, sest siis vaagiti pea kõiki kirikus toimuvaid arenguid just kirikutüübi ja selle mõistelise aluse kaudu. Vaba rahvakirik polnud mõistena veel tänasel moel kinnistunud ja see ei lasknud seda, aga ka võimalikke alternatiive ja eri tõlgendusi sisuliselt unustada. Teisisõnu küsiti, kas üks või teine põhimõte, mida kirikus sooviti rakendada, ikka ühtis arusaamaga vabast rahvakirikust. Kirikus toimunud arengute kontekstis tähendas see kiriku aina uuesti ja uuesti defineerimist ning vaba rahvakiriku kontseptsiooni eri tõlgenduste esitamist. Ehkki see oli paiguti valuline ja põhjustas teravaid konflikte, tagas see ometi kiriku arengu tervikliku käsitlemise.

See juhatab meid käesoleva artikli eesmärgini, milleks on piiskopiameti tähenduse ja piiskopivalimiste analüüsimine 1920.–1930. aastate luteri kirikus. Artikli peateema on piiskop Kuke ja Rahamäe valimine luteri kiriku esikarjasteks 1919. ja 1934. aastal. Nii nagu varem mainitud, annab see põhjuse analüüsida arutelusid selle üle, kuhu kirik oli selleks hetkeks jõudnud, ja sellest lähtuvalt ka seisukohti, mida esitati valimiste käigus kiriku tulevikku silmas pidades. Nagu märgitud, käsitleti küsimusi tollal lähtuvalt vaba rahvakiriku kontseptsioonist ja küsiti, milline peaks olema vaba rahvakiriku korraldus tulevikus. Selles kontekstis on huvitav uurida, millisena nähti piiskopiametit kirikus ja kuivõrd see paarikümne aasta jooksul muutus. Kahe nädala pärast ilmuvas artiklis võetakse samade põhimõtete alusel vaatluse alla 1939. aastal toimunud piiskopivalimised, mille tulemusena valiti kiriku esikarjaseks Johan Kõpp.

***

Ajalooliselt pole piiskopiamet Eesti ala luteri kirikule võõras. Ent Põhjasõja järel, mil Eesti kuulus enam kui kahe sajandi vältel Vene riigi koosseisu, katkes piiskopiameti täitmine ja piiskopitool jäi vakantseks. Vene võimu ajal oli kirikujuhi ametinimetuseks esialgu maanõunik-piiskop, alates 1832. aasta Venemaa luteri kiriku seaduse kehtestamisest jagunes kirik territoriaalsel alusel konsistoriaal-ringkondadeks, mida juhtisid superintendendid, kogu kirikut aga ülemsuperintendent. Tõsi küll, kirikus eksisteeris ka piiskopiamet, kuid see oli auamet, mida võis anda superintendendile eeskujuliku teenistuse eest.

1917. aastal toimus esimene kirikukongress, kus võeti vastu resolutsioon, millega asutati uus episkopaal-sinodaalse korraldusega kirik. Kongressil vastu võetud resolutsiooni kohaselt oli kirik vaba rahvakirik, s.t riigi eestkostest vaba ehk oma otsustes iseseisev. Kongressil kiriku kontseptuaalse aluse sõnastanud Johan Kõpp avaldas lootust, et kirik areneb tulevikus rahvakirikuna koos rahvaga ning arvestab oma liikmete vajaduste ja eripäradega. Kiriku liikmeskond täienes peamiselt olemasoleva liikmeskonna järglaste kaudu. Samal kongressil esimese lugemise läbinud vaba rahvakiriku põhikirja §46-s määrati, et sinod valib tema enda üles seatud kandidaatide hulgast lihthäälteenamusega piiskopi, kes on §48 kohaselt kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi esimees. Kiriku põhikirja redigeerimise käigus aastatel 1917–1919 ei muudetud oluliselt piiskoppi puudutavaid sätted. Peaaegu ainsaks põhimõtteliseks muudatuseks oli liisuheitmise sisseseadmine kahe võrdselt hääli saanud piiskopikandidaadi seast võitja selgitamisel. Nii kehtestati vaba rahvakiriku episkopaal-sinodaalse korraga kirikus taas ka piiskopiamet.

Kiriku episkopaal-sinodaalse struktuuri kehtestamist ja eestlaste võimuletulemist kirikus võib kõige tabavamalt võrrelda Eesti riigi loomise ja riigi ülesehitamisega. Kogemusi nappis nii kiriku- kui ka riigitegelastel. Ilmselt sel põhjusel olid 1920. aastad mõlema jaoks ka sedavõrd heitlikud. Toonastele juhtivatele kirikutegelastele oli tähtis pöörata kiriku loomisega Eesti rahva ajaloos uus lehekülg ja selleks tuli minevikuga teha lõpparve. Lisaks uuele kirikukorraldusele tähendas see, et vaba rahvakiriku loomisega püüti hakata kehtestama kirikus uut narratiivi, kus baltisaksa pärand pälvis kas läbinisti või osaliselt negatiivse hinnangu ja selle asemel tõsteti rohkem esile nn kuldset Rootsi aega, mil Eestis asutati ülikool ja eestlastest talupoegade olukord oli toonase teadmise kohaselt võrdlemisi hea. Sellesse ajaloolisse konteksti asetati ka kirik, mille tegevus seoti narratiivi kohaselt luterliku reformatsiooniga ja sellega saabunud vaimse vabadusega, Eesti kirjakeele arenguga ja talupoegade harimisega. Sellega sooviti tähtsustada protestantluse rolli Eesti rahva vaimsel iseseisvumisel, kuid sellega kaasnes paraku valikuline vastandumine lähiminevikule. See põhjustas kirikus vastakaid tundeid, kuna veel 1919. aastal ületas baltisaksa vaimulike arv kirikus eestlaste oma. Viimastel oli ajaloost oma arusaam, mis eestlaste rahvusliku käsitlusega kuigivõrd palju ei ühtinud. Nii tekkisid kirikus tegelikult eri arusaamad, kuhu kiriku kuldne aeg nihutada ja mida ajaloolise hiilguse hindamisel arvestada.

Ka piiskopiameti taastamine oli osa nn uuest algusest, mis oli põhistatud ajaloolise mälestusega Rootsi ajast, mil Eestis olid viimati ametis olnud piiskopid. Skandinaavia kirikute mõju oli veelgi otsesem. Nimelt oli Skandinaavia ja Euroopa protestantlikes kirikuringkondades üks mainekamatest autoriteetidest, Rootsi kirikut juhtinud peapiiskop Nathan Söderblom andnud Esimese maailmasõja ajal mõista, et Eestis ja Lätis tuleks piiskopiamet taastada. Toonaste eestlastest ja lätlastest juhtivate kirikutegelaste jaoks oli Söderblom, kelle sooviks oli kirikud integreerida Skandinaavia kirikublokki, vaieldamatult kõige suurem autoriteet. See tähendas Eesti kiriku jaoks mõtteliselt nihkumist baltisaksa kultuuriruumist Skandinaavia omasse. Kuivõrd seda kiriku laiemates ringides selle asutamise ajal mõisteti, on iseasi.

Söderblom oli Soome luteri kiriku peapiiskop Gustaf Johansoni keeldumise järel palutud 1921. aastal läbi viima ka uue piiskopi ametisse pühitsemist. See põhjustas kirikus omajagu suure skandaali, sest Rootsi-aegse korra järgi läbi viidud piiskopipühitsemise tseremoonia tundus ühele osale toonasest vaimulikkonnast liiga suursugune. Samuti häiris vaimulikkonda piiskopi albast ja violetsest vööst koosnev uus riietus. Pühitsemise arvustamisel vastandati luterlikku ja katoliiklikku ning nimetati tseremooniat liiga katoliiklikuks. Et Rootsi kirikus oli säilinud apostellik suktsessioon, ja olgugi et seda seal ei tähtsustatud, kerkis piiskopi pühitsemise järel 1921. aasta kirikupäeval päevakorrale ka Eesti piiskopi apostelliku suktsessiooni küsimus. Sel teemal sõna võtnud toonane konsistooriumi liige ja üks vaba rahvakiriku kontseptsiooni peamisi autoreid Johan Kõpp ütles oma sõnavõtus veendunult, et mingit apostellikku suktsessiooni vabas rahvakirikus pole. Seda arusaama kinnitas Kõpp ka 1934. aasta usuteadlaste konverentsil uue piiskopi ametisse seadmise korrast kõneledes. Kõpp mainis, et peapiiskop Söderblom kutsuti 1921. aastal Kukke introdutseerima vaid „puht pidulikkuse pärast“. Sellele lisaks väärib mainimist, et ehkki reeglina ordineeris ja introdutseeris piiskop kõik vaimulikud, siis kiriku põhikirja kohaselt võis piiskopi puudumisel neid talitusi läbi viia ka praost või mõni vanem vaimulik.

Niisiis, vastandumine kiriku senisele korraldusele ja baltisaksa pärandile ning uus orientatsioon ei tähendanud seda, et piiskopiameti osas oleks üle võetud ülearu palju uusi arusaamu. Jah, kvalitatiivset vahet sooviti piiskopi ja superintendendi vahel küll teha, kuid seda ennekõike lähtuvalt vaimsest autoriteedist (Kõpp nimetas 1921. aastal piiskoppi usaldusekandjaks), mis pidi piiskopiametiga kaasnema. Samas annab sujuvast üleminekust seniselt Vene luteri kiriku korralduselt uuele aimu naljakavõitu fakt, et õigupoolest oli vabal rahvakirikul piiskop juba enne seda, kui esimene piiskop Jakob Kukk 1919. aasta septembris vastu võetud põhikirja alusel ajutisena ametisse valiti. Nimelt esitles ametis olev kiriku superintendent Wilhelm Kentmann end 1919. aasta kevadel avalikkuses julgesti kiriku piiskopina, mh näiteks laialt levitatud trükise „Kirik ja riik“ tiitellehel.

Selles olukorras ja noores kirikus hakkas piiskop Jakob Kukk andma piiskopiametile täiesti uut tähendust, sest ehkki vaimulikkonnas valitses piiskopiameti suhtes erinevaid arusaamu, puudusid ju ameti täitmisel tegelikult järjepidevus ja sisse juurdunud traditsioonid. Piiskopid ja peapiiskopid, kes on talle selles ametis järgnenud, on seda põhimõtet kinnitanud, et tegelikult kujundab iga kirikujuht oma ameti suuremal või vähemal määral ümber. Ent seda öeldes tuleb tähele panna ka kiriku traditsioone, nagu ka kirikus parajasti valitsevaid arusaamu, mida piiskopilt oodatakse ja kuidas tema ametit määratletakse. Kuke valimine toimus õhkkonnas, kus peaküsimuseks oli piiskopi rahvus, s.t kas kirikut peaks juhtima eestlane või baltisakslane. Arvestades kiriku vaimulikkonna arvu ja kiriku lähiminevikku, mil kiriku eesotsas olid olnud baltisakslased, olid viimaste ootused mõistagi kõrged. Seda suurem oli nende pettumus, kui piiskopiametisse valiti eestlane, ehkki valimine viidi esialgu läbi ajutisena ühe aasta peale. Pärast ajutist aastapikkust ametisolemist valiti 1920. aasta kirikupäeval Kukk ülekaalukalt taas kiriku etteotsa. Nüüd juba kogu eluajaks, sest ennesõjaaegses kirikus polnud kirikujuhi amet vanuseliselt piiratud. Kuke ülesseadmine piiskopikandidaadiks oli toimunud alles 1919. aasta kirikukongressil ja ehkki näiteks Jaan Lattik on väitnud, et tal olla Jaan Tõnissoniga sel teemal juba mõni aeg varem juttu olnud, oli Kuke kandidatuuri sedavõrd hiline esitamine ilmselt eestlastest vaimulike strateegiline samm, et senisele superintendendist kirikujuhile Wilhelm Kentmannile vastu astuda. Ehkki Kentmanni kritiseeriti, polnud ta maine eestlastest vaimulike ja kiriku liikmete seas sugugi läbinisti kehv. Enne kirikukongressi oli eestlaste kandidaatidest kõneledes spekuleeritud pigem Aleksander Mohrfeldti (Mäevälja) nimega, ent nüüd pakuti ametisse 62-aastasest Mohrfeldtist märksa nooremat meest, vahetult enne kirikukongressi oma 49. sünnipäeva tähistanud senist Keila koguduse õpetajat.

Piiskop Kuke ametiaega pole võimalik kirikus võrrelda ühegi teise piiskopi omaga, sest tõenäoliselt pole sellist intensiivsust, mis kirikuelus 1920. aastatel valitses, kirikus kunagi hiljem läbi elatud. Kirikuelu ümberkorraldamine algas kiriku seadusandlikust ülesehitamisest, kiriku keelelis-kultuurilisest suunamuutusest ja konfliktidest rahvuslikul alusel, lõpetades teravate õpetuslike vaidluste ja kirikut ilmselt mõnevõrra üllatuslikult tabanud ühiskondliku survega, mis 1920. aastate keskel päädis kokkuvõttes sellega, et kiriku lagunemine polnud sugugi võimatu. Ehkki ka Kukk ise sattus kirikus toimunud vaidluste käigus mitmel korral tule alla, suutis ta 1920. aastatel valitsenud olude kiuste, aga võibolla just nende tõttu kujundada piiskopiametist ameti, mida temalt oli teda ametisse valides eeldatud. Kukest kujunes kirikus vaimne autoriteet. Ta oli seda ehteestlaslikul ja talupoeglikult rahulikul moel. Kukk oli kirikus märksa suurem autoriteet kui talle piiskopiametis järgnenud Hugo Bernhard Rahamägi. Ehkki Rahamäe varasemat ametit arvestades – ta oli olnud Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse professor – võiks eeldada, et Rahamägi jätkas kirikus Kuke ajal piiskopiametile omistatud tähenduse kinnistamist, kujunes Rahamäest tegelikult pigem kiriku administratiivne juht. Seda vaatamata tõsiasjale, et Rahamägi tegeles aktiivselt kirikuelu ümberkorraldamisega ja temaga seostatakse kiriku suunamuutust Inglise kiriku poole, mis eri hinnangutel tõi endaga kaasa ka suurema või väiksema usulise muutuse. Kokkuvõttes jäi tema ametiajast kõige enam kõlama siiski kiriku struktuurimuutuse algatamine ehk piiskopkondade loomise kava ja kiriku ning riigi suhete tihedam läbipõimumine. Rahamäega seostus juba toona ja seostub veel praegugi ka piiskopiametile antud välise hiilguse suurendamise au või õnnetus. Kirikus on suhtumine Rahamäe tegevusse ja isikusse siiani ambivalentne.

Rangelt võttes saamegi me kõneleda kahte tüüpi kirikujuhtidest, ehkki puhtaid vorme mõistagi ei esine. Mõne puhul domineerib administratiivne, teise puhul vaimne pool. Seejuures tuleb meeles pidada, et tänase peapiiskopi kuvand pole kindlasti see, mis aastakümnete pärast. Enamasti juhtub, et ajalugu, mille puhul on võimalik arvesse võtta kiriku terviklikku arengut ja kirikujuhi osa selles, hindab piiskoppide tegevuse mitmeski osas ümber.

Tulles tagasi piiskopiameti juurde esimesel iseseisvusperioodil, siis oli see kiriku esimese põhikirja vaimu kohaselt administratiivselt küllaltki piiratud. Kirik lähtus põhikirja loomisel sõna võtnud vaimulike ja kirikuliikmete kohaselt kogudusest ja kiriku liikmetest, võttes seejuures omaks egalitaarse ja sisuliselt osalusdemokraatia põhimõttel üles ehitatud struktuuri. Kiriku parlament ehk kirikupäev koosnes enam kui viiesajast liikmest, et iga kogudus oleks kirikupäeval kindlasti (kahe saadiku ja vaimulikuga) esindatud ja võtaks vaba rahvakiriku kujundamisest seeläbi vahetult osa. Piiskop oli küll kirikuvalitsuse president, kuid 1917. aastal viidi põhikirja muudatus, millega muudeti kirikupäeva juhi koht valitavaks. Esialgu oli ette nähtud, et seda kohta täidab piiskop. Hilisema põhikirja redigeerimise käigus muudeti see koht küll taas piiskopi ameti juurde kuuluvaks, kuid sel teemal peetud arutelud on elavaks tunnistuseks nendest põhimõtetest, mida kirikus selle loomise ajal tähtsaks peeti. Ka kirikuvalitsuse koosseis polnud kuni 1934. aastani piiskopi valitud, ega vajanud üksnes kirikupäeva kinnitamist, vaid oli tervenisti kirikupäeva valitud. Niisiis pidi piiskop oma tegevuses arvestama kirikupäeva ja kiriku üldsuse seisukohtadega. Piiskop pidigi olema ennekõike kiriku vaimne juht. Ka administratiivne autoriteet ja tasakaalustav roll pärines tema vaimsest autoriteedist.

1920. aastad tegid selles osas oma korrektuurid. Rööbiti kiriku keskvalitsuse õiguste suurendamisega hakati üha jõulisemalt kõnelema ka piiskopiameti õiguste suurendamisest. Selleks andis aluse kirikuelu praktiline vajadus, sest lisaks kiriku üldist tegevust halvanud õpetuslike vaidluste tagajärgedele – üksikute koguduste eraldumisele kirikust ja kiriku keskvalitsuse suutmatusele seda kontrollida – valmistasid kiriku keskvalitsusele peavalu arvukad kogudustes tekkinud tülid. Iseenesest polnud koguduseliikmete omavaheliste või vaimuliku ja liikmete vaheliste konfliktide puhul midagi iseäralikku, sest neid on kiriku ajaloos ikka ette tulnud. Toonaseid kirikujuhte vaevas aga jõuetus nendesse tulemuslikult sekkuda, mistõttu jäid konfliktid aastateks vinduma. Puudus kõrgemal asuv administratiivne autoriteet, kelle otsuseid oleks ka tegelikult täidetud. Asjade selline seis oli tekkinud nii kiriku põhikirja kui ka kirikus valitsenud üldise segaduse ja peataoleku tõttu, mis iseloomustas eriti 1920. aastaid. Teiseks peavalu valmistavaks teemaks oli kiriku ja riigi suhete iseloom, mis oli kiriku asetanud tavaliste seltside tasemele. Kirikult võõrandati kompensatsiooni maksmata suur osa tema maadest. Ka usuõpetuse positsioon oli paranenud alates 1923. aasta rahvaloenduse järel, mil rahvas oli pooldanud usuõpetuse õpetamist üldhariduskoolides. Sellega seoses küsiti, milline peaks vaba rahvakiriku korralduse alusel olema kiriku ja riigi suhete iseloom. Õpetuslikud vaidlused olid kirikus tõstatanud küsimuse, milline pidi olema vaba rahvakiriku loomise käigus deklareeritud iga inimese usuliste tunnete ja vajaduste austamine ning selle suhe kiriku õpetusega. 1930. aastateks otsis üks osa kirikust leppimist kiriku liberaalse vooluga, teine oli seevastu rahul, et liberaalse voolu nimekaimad esindajad olid kirikust kõrvale jäänud.

Nendest teemadest kujunesid peateemad 1934. aasta piiskopivalimistel, mille tulemusena valiti kiriku teiseks piiskopiks Hugo Bernhard Rahamägi. Piiskop Kukk oli 1933. aastal surnud ja leina märgiks oli piiskopitool aasta aega olnud täitmata. Kirikut juhtis piiskopi asetäitjana Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Aleksander Kapp.

1934. aasta piiskopivalimised erinesid oluliselt 1919. aasta valimistest, sest olukord kirikus oli tunduvalt muutunud. Niisamuti olid ka piiskopile seatud ootused nüüd hoopis teised. Oodati, et kirikut juhiks inimene, kes oleks senisest aktiivsem administratiivne juht ja suudaks kiriku õigusi ennekõike riigiesindajate ees paremini kaitsta. Olukord riigis oli 1934. aastaks muutunud ja see andis aluse kirikule taas suuremate õiguste saamiseks. Lahendust otsiti ka kirikus 1920. aastatel valitsenud õpetuslikele vaidlustele.

Rahamäest kui järgmisest piiskopist oli kõneldud juba vahetult piiskopi surma järel. Rahamägi oli kuulunud mitme Vabariigi Valitsuse koosseisu ja ka Riigikogusse. Samal ajal oli ta võtnud osa kirikuelu korraldamisest, olnud kuni 1931. aastani kirikuvalitsuse liige ja 1920. aastate teises pooles üks kiriku liberaalse voolu tegevuse piiramise initsiaatoritest. See tähendab, et ta oli vastuvõetav kiriku mitmele tiivale, ehkki kiriku konservatiivsemalt meelestatud tiib seadis valimistel üles ka oma kandidaadi – Jõhvi koguduse õpetaja Jaak Variku. Esialgu kandideeris piiskopikohale ka ametisolev ajutine kirikujuht Aleksander Kapp, aga ta taandas end ilmselt tervislikel põhjustel. Taamal figureeris kandidaadina veel Johan Kõpp, kuid ta oli ametis ülikooli rektorina ja tema valimine piiskopiks poleks olnud sugugi kindel, sest tema kandidatuur oleks tekitanud kiriku alalhoidlikes ja baltisaksa ringides vastuseisu. Ehkki Kõpu kandidatuurist oli juttu veel 1934. aasta kirikupäevalgi, ei esitatud teda siiski kandidaadiks ja nii jäid piiskopikohale kandideerima Jaak Varik ja Hugo Bernhard Rahamägi.

Esimest korda kiriku ajaloos tegi Rahamägi piiskopivalimistel kampaaniat, saades selleks ilmselt innustust oma poliitilisest tegevusest. Lisaks suusõnalisele kampaaniale, milleks olla Pärnu praost August Grünbergi (Arumäe) sõnul moodustatud isegi vastav komisjon, saadeti valimiste eel vaimulikele ja kirikuliikmetele Rahamäge tutvustav lühike brošüür, mille autoriks oli tõenäoliselt Leopold Raudkepp. Selles olid üles loetud Rahamäe eri ametid ja senise tegevuse positiivsed küljed. Rahamäe valituks osutumise nimel nähti niisiis tublisti vaeva. Avalikke debatte kirikus valimiste eel ei toimunud, küll aga jõudsid piiskopikandidaadid aktiivsete vaimulikena 1933. aasta jooksul mitmelgi korral sõnavõttudega silma paista. See ei jätnud kahtlust, kes piiskopitoolile saada soovivad. Enamasti oli tegemist aruteludega, mis toimusid kiriku ja riigi suhete ning kiriku struktuurimuutuse teemal. Niisiis olid mõlema kandidaadi seisukohad kirikus üldjoontes teada.

Otsustavaks sai ilmselt Rahamäe lai haare, alustades tema ühiskondlikust aktiivsusest, lõpetades tema ametiga ülikoolis. See äratas 1920. aastate usuliste vaidluste kontekstis usaldust ka nendes kiriku liikmetes, kes kuulusid usuliselt küll alalhoidlike hulka, ent pooldasid kiriku keskvoolu vaba rahvakiriku korraldust kaitsvat seisukohta. Ehkki usuteaduskonda oli 1920. aastatel süüdistatud liigses liberaalsuses ja kiriku alalhoidliku voolu eestvedaja praost Harald Põld oli kõnelenud koguni omaette õppeasutuse loomise vajadusest, oli usaldus kiriku ühtsena säilimise eest võidelnud Rahamäe vastu siiski suhteliselt kõrge. Rahamäesse kriitiliselt suhtunud Elmar Salumaa sõnul oli Rahamäe suhtes ka kahtlejaid, seda eriti temaga vahetult kokku puutunud teoloogide nooremates ringides.

Variku kirikupoliitilised vaated ei toetanud ei 1920. ega ka 1930. aastatel kiriku konservatiivse voolu juhi Harald Põllu vaba sinodi kava, ent oma alalhoidlike usuliste vaadete tõttu pälvis ta siiski kiriku konservatiivsete ringkondade soosiku positsiooni. See ei tähenda, et Variku ja Rahamäe kiriku mõistmises poleks olnud erinevusi. Teatud osas mängis rolli ka rahvusküsimus ja vaimulaad, sest Varikut pidas oma kandidaadiks suur osa baltisaksa vaimulikke, kes olid samuti alalhoidlikud, ent toetasid enamasti ikka vaba rahvakirikut ja mitte vaba sinodi vabakiriklikku ega ka eraldi usuliselt ühetaolise vaba sinodi praostkonna moodustamist vaba rahvakiriku koosseisus. Vanuse poolest olid mõlemad mehed umbes samaealised kui piiskop Kukk piiskopiks valimise ajal 1919. aastal. Rahamägi oli valimise ajal 47-aastane, Varik temast neli aastat vanem ehk 51-aastane.

Rahamäe kampaania jätkus ka kirikupäeval, kus tema toetajad esitasid mahuka ülevaate tema tegevusest ja põhjustest, miks ta oli 1931. aastal kirikuvalitsusest taandunud. Väidetavalt sooviti, et Rahamägi valitaks kiriku piiskopiks ülekaaluka häälteenamusega. See oleks olnud selgeks signaaliks kiriku ühtsusest. Praostkonna sinodite enamus oli toetanud Rahamäge, mis andis alust arvata, et Rahamägi valitakse ka järgmiseks piiskopiks. Kokkuvõttes kogus Rahamägi 226 poolthäält ja 131 vastuhäält, Varik 127 poolthäält ja 227 vastuhäält. Nii oli võit küll kindel, kuid ka Varikul oli oma selge toetajaskond. Selle toetajaskonna tähtsust ei saa Rahamäe ametiaega silmas pidades kindlasti alahinnata, kuid see teema kuulub juba piiskop Kõpu valimise juurde ja seetõttu tuleb sellest juttu järgmises artiklis. Piiskop Rahamäe pühitses 1934. aasta piiskopiametisse Rootsi peapiiskop Erling Eidem, jätkates nii juba piiskop Kuke pühitsemisega alustatud tava.

Vt kirjandust kahe nädala pärast ilmuva artikli lõpus.

Priit Rohtmets (1981), PhD (usuteadus), on Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur ja EELK liige.