Ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta esimeses numbris ilmus Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liikmete Jaan Lahe ja Ergo Naabi käsitlus „Keisrikultus Rooma riigis Juliuste-Claudiuste ja 1. Flaviuste dünastia valitsusajal ning selle võimalikud kajastused algkristlikus kirjanduses.”
Keisrikultus oli rooma religiooni oluline ilming alates keiser Augustuse valitsusajast. Kuigi keisrikultuse tekkimist oli mõjutanud hellenistlik valitsejakultus, mis sai alguse Aleksander Suure religioossest austamisest, tuleb roomlaste keisrikultuses näha vaid rooma religiooni kontekstis mõistetavat valitsejakultuse vormi. Juliuste-Claudiuste dünastia valitsusajal (14-68 pKr) kujunes keisrikultus Rooma riigis püsivaks institutsiooniks, millel oli nii poliitiline, sotsiaalne kui ka religioosne aspekt. Keisrikultus oli sümbioos erinevatest Rooma keisririigis levinud kultustest, kuid vastandus kujunevale kristlusele, saades sageli ajendiks kristlaste kohtulikule karistamisele. Artiklis on analüüsitud erinevaid algkristlikke tekste, milles on nähtud keisrikultuse võimalikke poleemilisi kajastusi ning on püütud leida vastus küsimusele, kas poleemika keisrikultusega leidis aset juba Juliuste-Claudiste ja 1. Flaviuste dünasta (69-96 pKr) valitsusajal, st Uue Testamendi teoste kirjutamise ajal või algas see alles 2. sajandil, mil leidsid aset esimesed dokumenteeritud kristlaste vastu korraldatud kohtuprotsessid.
Aasta esimeses Tunas arutleb ajaloolane, egüptoloog Sergei Stadnikov oma essees „Kostantinoopoli piiramine kestab ikka veel” mineviku maailmalinna Konstantinoopoli metafüüsilisest tähendusest, vaadeldes teemale eelkõige usulisest aspektist. Rääkides Hagia Sophia ja teiste Bütsantsi aladel asunud kristlike kirikute saatusest, on Stadnikov seda meelt, et kunagise Bütsantsi peakiriku Hagia Sopha tagastamine ortodoksidele oleks positiivse mõjuga, aitaks kaasa tsivilisatsioonide vahelisele suhtlusele, lähendaks kristlasi ja moslemeid
