„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, teie nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks!“ (Jh 16:20)

Mõned nädalad tagasi sattus minu kätte joonistus, millel oli kujutatud kahte inimest bussis. Buss sõitis mööda kõrget mägiteed. Vaated, mis avanesid bussi akendest, olid väga erinevad. Mäepoolses küljes oli bussi akendest näha ainult kivine kaljusein – vähe valgust ja vähe elu. Bussi teisest küljest aga avanes imekaunis vaade kõrgelt mäelt alla maalilisele maastikule, mis oli täis päikesesära ja pulbitsevat elu. Mäepoolse akna all istuv inimene oli kurva ja räsitud välimusega, vastaspoolel istuv inimene aga täis energiat ja elurõõmu. Pildi pealkirjaks oli „Iga Jumala päev teed sa valiku…!“

Möödunul nädalal toimunud vaimulike konverentsil kuuldud ettekannetest on jäänud tänaseni kumama mõtted evangeeliumi rõõmust ehk sellest, kuidas leida üles lõppematu rõõmuallikas, mida Kristus meile pakub. Rõõmust rääkis nii Luterliku Maailmaliidu peasekretär õpetaja Martin Junge kui ka Nõmme Saksa Lunastaja koguduse õpetaja Matthias Burghardt. Mõlemad ettekanded pälvisid tormilise aplausi, kinnitamaks, et kõik vaimulikest kuulajad olid räägituga nõus. Oldi nõus sellega, et ka pealtnäha kõige viletsamas olukorras on võimalik rõõmu tunda Issanda lapseks olemisest. Nõustuti, et luteri kirikus peaksid inimesed jumalateenistuselt väljuma alati lohutatutena, julgematena ja rõõmsamatena!

Kas meil ongi nii? Paraku vist mitte, sest raske oleks uskuda, et inimesed lahkuksid kogudustest, kus neil on vähemalt korra nädalas võimalus osa saada tingimusteta rahust ja rõõmust. Olen veendumusel, et seal, kus pakutakse ja mitte ainult ei pakuta, vaid kus jõuab ka inimeste südamesse kohale rahu- ja rõõmusõnum Kristusest, koguduse liikmete arv nii kergelt ei vähene, vaid pigem suureneb, sest sügav rõõm ja rahulolu on kergelt nakkav!

Selleks, et kutsuda inimesi bussis rida vahetama, istuma pimedamalt poolelt valguse kätte, peab vaimulik ise istuma valguse käes. Kui me ei näe valguskiiri (ehk Jumala rahu) vaimuliku pea kohal, siis me ei usu ka tema juttu. Me ei usu, et tema vaade on kuidagimoodi parem ja trööstivam kui meie oma. Vahel tundub mulle, et vaimulik on koguni istunud avara vaatega poolelt bussis pimedama, kaljuseina vaatega poolele, et seal siis räsitud inimestega bussiistet jagades ühineda ka nende kurva maailmavaatega. Kahtlemata on aktiivne kuulaminegi osa teenimisest, kuid kas sellest üksi piisab? Sageli räägitakse, kuidas kirik püüab ajaga kaasas käia ehk kohaneda vaadete, suundade ja arengutega, mida maailm pakub. Kuuleme, kuidas vaimulikud õpivad tippettevõtjatelt organisatsiooni juhtimise põhitõdesid, arvates, et kirik sekulariseerub puuduliku juhtimisstrateegia tõttu(?). Samuti võib kuulda, kuidas vaimulikud otsivad partnereid poliitikute hulgast, jagades nende poliitilisi vaateid olukorra kohta meie väikeses Eesti Vabariigis. See kõik viitab teatud määral sellele, et meile, kes me peaksime karja juhtima, on omaseks saanud minna karja keskele, maha istuda, sulanduda karjaga, et siis üheskoos klatšida ja viriseda vaate üle, mis meile ühiselt avaneb. Istudes koos „pimeduse pingil“ võib vaimulik ju kuulutada, et ma tean ja ma olen lugenud, et on ka teine pink, kust avaneb hoopis rõõmsam ja valgusküllasem vaade maailmale. See sõnum aga ei veena kuulajaid, sest neile jääb arusaamatuks, miks vaimulik ise eelistab siis kehvemal pingil istuda …

Miks ei jätku siis kõigile karjastele ja karja liikmetele nakatavat elurõõmu (millest tundub, et ei ole kunagi puudu ühel ettekandjatest – õp Matthias Burghardtil)? Põhjusi on kindlasti mitmeid, kuid peamine põhjus võib ikkagi olla see, et me oleme unustanud: kui me kingime oma elu Jumalale, siis anname Temale ka kõik oma koormad. „Lase Temal sinu eest hoolt kanda. Sest Ta kannab kindlasti sinu eest hoolt, isegi siis, kui sul ei ole seda, mida sa tahaksid, et sul oleks. Ta elab siiski. Oota Temalt parimat.“ tsiteeris õp Martin Junge vaimulike konverentsil Martin Lutheri sõnu.

Sellest, kui palju me usaldame Jumalat ja Jumala juhtimist, sõltub ka see, kui palju me oma „maisest pagasist“ Jumala kanda anname. Jumal võib meile küll vabastada koha vastasreas, maalilise vaatega akna all, aga kui meie kimpsud ja kompsud on korralikult pakitud meie praeguse istme alla ja istme kohal olevale pakiraamile, siis kui kerge südamega oleme valmis neid (sh dokumente ja reisiraha) sinna „saatuse tahte ehk Jumala hoole alla“ jätma, kolides ise „uuele ja erilisele“ istekohale? Ja kui meil jätkubki julgust mujale istuda, kas meil ei jää siis hing valutama ja kas ei juhtu sageli nii, et kui me oleme mõnda aega seda lummavat vaadet nautinud, siis läheme ja istume oma kimpsude ja kompsude vahele tagasi ja räägime teistele, kui lahe vaade sealtpoolt avanes …

Iga Jumala päev teed sa valiku! Miks me iga päev ei vali paremat poolt? Mis meid takistab? Mida me kardame?

Kas ei ole nii, et üldjuhul me kardame kõige rohkem nii enda kui ka oma lähedaste elu ja tervise pärast (Sigmund Freud) ja seejärel selle pisku pärast, mida me oleme oma lühikese eluajaga kogunud – kõik, mis väljendub meie elustandardis. Just see hirm ongi, mis keelab meid rõõmu tundmast elu kui Jumala kingituse üle.

Kes või mis meid ohustab? Kas Jumal? Kas me tunneme hirmu Jumala ehk Armastuse ees? Või nimetame oma hirmuäratavat vastast kurjuseks?

Kui me igapäevaselt palume Jeesuse õpetatud sõnadega „ … ja päästa meid ära kõigest kurjast…!“, siis kas me palume, et Jumal hoiaks eemale kurjuse, kes/mis ohustab meie maist vara ja meie endi ning meie lähedaste elu ja tervist?

Meil tuleb tunnistada, et nii kaua kuni keegi meist tõepoolest nõnda arvab ja ka teistele selliseid tõekspidamisi õpetab, ei saa me osa ei tingimusteta Jumala rõõmust ega ka tõelisest armastusest. Ükskõik kui palju me ka ei palvetaks, alati on keegi kogudusest haige, keegi lahkub noores eas, kellegi vara satub katastroofi ohvriks või kaob ligimese käe läbi. Alati on neid, kes on vaesuses, näljas, hädas ja viletsuses. Aga see ei tulene kurjusest. Haigus ei ole kurjus, noorelt lahkumine samuti mitte, ega ole seda ka sündimine puruvaesesse perekonda. See on Jumala töö. See on osa imelisest ja täiuslikust Jumala loomingust. Kurjus ehk pimedus on see, mis ei lase inimesel sellest aru saada. Kurjus on vaim, mis paneb meid Jumalas kahtlema. Paneb kahtlema Tema täiuslikkuses! Kurjus ei mõjuta inimese elu väljastpoolt, lükates tema teele ette kivisid ja kändusid, vaid kurjus saab tegutseda üksnes inimese läbi, meie endi mõtete ja tegude läbi! Täpsemalt läbi lihahimu, laiskuse, õgardlikkuse, kadeduse, ahnuse, viha ja uhkuse. Just nende seitsme surmapatu ehk seitsme deemoni vastu võitlemiseks tuleb meil oma igapäevases palves paluda abi ja päästet Jumalalt, sest kes meist oleks nendest täiesti puutumata?

Me ei võida iialgi vastast tema eest põgenedes, nagu me ei hakka tundma rõõmu oma hirme maha surudes ja peites! Vastast saab võita üksnes vastasele vastu minnes, võideldes, sest võideldes õpid sa oma vastast tundma, tema tugevusi ja tema nõrkusi. Mida rohkem sa teda aga tunned, seda vähem sa teda kardad ja seda suurema eluaseme saab rõõm teha sinu südamesse.

Ka Luterliku Maailmaliidu peasekretär õp Martin Junge mainis, et külaskäikudel vaestesse Aafrika riikidesse, üllatab teda kõige rohkem inimeste siiras rõõm, mida nad kogevad Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja Jumala vabastava sõnumi läbi. Vaatamata sellele, et neil on iga päev raskusi oma perekonna majandusliku toimetulekuga. Sellest hoolimata, et isegi vesi on mõnes paigas nii haruldane and, et väikesed lapsedki peavad selle saamiseks paljaste kätega maad kaevama ning elujärje olulist paranemist ei ole kogu riigiaparaadi korrumpeerumise tõttu kusagil näha.

Vaatamata kõigele on määravaim meie igapäevane valik: kas me istume valguse kätte või jääme pimeduse varju! Valiku tegemisest kõrvale hiilimine meid kahjuks ei päästa!

Rõõmurohket  reisi ja õnnelikku kohalejõudmist!

Kalle Kõiv (1971) on EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse diakon.