Kristluses toimusid I aastatuhande jooksul olulised arengud. Juhtrolli etendas siin kreekakeelne Rooma impeeriumi idaosa. II aastatuhandel jätkusid arengud eelkõige just ladinakeelses läänes. Ida seevastu jäi oma eelnevate arengute juurde. Loomulikult toimus siingi arenguid, aga mitte enam nii jõuliselt. Seetõttu on I aastatuhandel kujunenud teoloogilised arusaamad ja kiriku struktuur põhijoontes muutumatult kehtivad ka tänapäeva ida-ortodoksses kirikus. Selle I aastatuhande domineerivalt kreekakeelse arengu teetähisteks on oikumeenilised kirikukogud. Nende otsused on määrava tähtsusega tänaseni. Kirikukogud olid suurejoonelised kiriklikud sündmused, tavaliselt keisrite poolt kokku kutsutud, ning neil oli piiskoppide kaudu esindatud pea kogu tolleaegne Rooma keisririigi kristlaskond[^1] või vähemalt suurem osa sellest. Kirikukogude otsused said kohustuslikuks kogu keisririigi kristlaskonnale. Tihti tuli küll otsuste kehtestamiseks ületada nende kristlaste vastupanu, kelle arusaamad ei ühtinud kirikukogude otsustega.

Ida-ortodoksse kiriku jaoks on toimunud seitse oikumeenilist kirikukogu: 325. aastal Nikaias, 381. aastal Konstantinoopolis, 431. aastal Efesoses, 451. aastal Halkedonis, 553. aastal jälle Konstantinoopolis, aastatel 680–681 uuesti Konstantinoopolis ja 787. aastal jälle Nikaias. Teistel kirikutel, mille teoloogia ja ajalooline kogemus on teistsugused, on ka teistsugused arusaamad oikumeenilistest kirikukogudest. Nii peavad näiteks nestoriaanid kehtivateks kirikukogudeks vaid kahte esimest, monofüsiitide jaoks kehtivad vaid kolm esimest. Teiselt poolt on aga rooma-katoliku kiriku jaoks olemas tervelt 21 oikumeenilist kirikukogu, millest suur osa toimus II aastatuhandel.

Alljärgnevalt vaatleme neid probleeme, mis olid olulised I aastatuhandel ning mis viisid kirikukogude kokkukutsumiseni. Mõningatele neist teemadest ning nendega seotud isikutele pöörame rohkem tähelepanu. Sest ilma kolmanda ja neljanda kirikukogu põhjustanud probleemide ning neil kirikukogudel välja käidud lahenduste tundmiseta on ka pea võimatu mõista kristoloogiliste tülide käigus tekkinud lõhe teisele kaldale jäänud nn orientaalseid kirikuid.

a

Kes on Kristus?

Ristiusk pole kunagi olnud ühtne ja homogeenne. Juba varasest algusest peale on siin olnud erinevaid suundi ja rühmitusi. Sellest annab aimu ka Uus Testament. Nelja evangeeliumi tähelepanelik lugemine viitab erinevate suundade olemasolule.

Selles, et eksisteerisid erinevad grupeeringud ja sellega ka erinevad arusaamad ristiusust, ei ole midagi imelikku. Otse vastupidi, imelik ja ebanormaalne oleks olnud, kui kõik algkoguduse liikmed oleks mõelnud täpselt ühel moel. See arusaamade mitmekesisus on pigem vaimse rikkuse märgiks. Tollel ajal, 1.–2. sajandil ei olnud ristiusu teoreetilised arusaamad veel eksplitsiitselt kontseptualiseeritud. Lihtsamalt öeldes, teooria ei olnud veel eriti välja arenenud. Ning see oli ka üheks põhjuseks, miks mõtlemise erinevused ei olnud nii olulised. Selle kõrval oli muidugi teisigi faktoreid, mille tõttu arusaamade erinevused ei etendanud nii tähtsat rolli.

Ristiusu suureks ja keskseks küsimuseks oli – ja on siiani –, kes on Kristus? Kristluse algaegadest peale on teda püütud mõista kui Jumalaga seotut ja kui inimesega seotut. Sellest ka kaks küsimust: millised on tema suhted Jumalaga ja millised on tema suhted inimesega, inimkonnaga? Ning sellest tulenevad kaks suurt kristluse printsiipi või dogmat. Teoloogilist terminoloogiat kasutades võib öelda: ristiusu suurteks dogmadeks on kolmainuõpetus ja kristoloogiline dogma. Need sõnastati vastavalt 4. ja 5. sajandil ning mutatis mutandis kehtivad need enamuse kirikute jaoks tänaseni.

Uues Testamendis on rida väiteid Jeesuse kohta, mis viitavad ta seosele Jumalaga, ning hulk kohti, mis kujutavad teda inimesena. Aga siin ei ole lihtsalt ja ühemõtteliselt öeldud, kes ta siis on, Jumal või inimene. Kolme esimese sajandi jooksul püüti esitada terve lai spekter kõikvõimalikke seletusi Jeesuse kohta. Tihti olid need üsna vastukäivad. Juudikristlaste hulgas oli neid, kes pidasid teda suure kuninga Taaveti suureks järeltulijaks, kes on Iisraeli tulnud kunagist hiilgust taastama ning rahvast käsukuulekusele tagasi juhtima. Seega nende jaoks oli ta lihtsat Jumala poolt erilisse messia staatusesse, eelkõige just Iisraeli kuningaks tõstetud inimene. Oli teisi, kes väitsid, et oh ei, ta ei olnud üldse inimene – ta oli hoopis ingel. Ning oli neid, kes pidasid teda hoopis Jumala eriliseks vaimuks. Hiljem, kui kristlaskond oli jõudnud rohkem nende probleemide üle mõelda ning kui need mõtlejad olid hellenistliku hariduse saanud, kujunesid veidi komplitseeritumad arusaamad. Mõned arvasid, et Jeesus oli eriti vaga ning moraalselt kõrge inimene, kelle Jumal adopteeris endale pojaks. Mõned aga arvasid hoopis, et Jumal on üks jagamatu monaad, kes aeg-ajalt teatud tegusid tehes esineb Jumal Isana ning teisi asju tehes esineb Jumala Pojana, Kristusena, ning kolmandate asjade puhul tegutseb Püha Vaimuna.[^2] Nende meelest on Jumala kolm isikut lihtsalt tema kui ühe ja ühtse monaadi kolm erinevat esinemise moodust.

Üheks efektiivsemaks seletuseks Kristuse kohta kujunes pea algusest peale nn Logose-õpetus: Jeesus Kristus on Jumala Logos, Jumala Sõna. See arusaam on leidnud kajastust juba Johannese evangeeliumi alguses. Jumala, Jahve Sõna mõiste ei ole tundmatu ka Vanas Testamendis. Seal on ta küll mõnevõrra erinev Uue Testamendi ja eriti just varase ristiusu Logose õpetusest.

2.–3. sajandil kasutasid Logose-mõistet Kristuse olemuse selgitamisel mitmed apologeetilise suunaga kristlikud mõtlejad, kelle üheks eesmärgiks oli seletada ristiusk tollasele hellenistlikule maailmale arusaadavaks. Esimestel kristlikel sajanditel põhinesid suurema osa mittekristlaste teadmised ristiusust kuulujuttudel, umbes nagu tänapäevalgi Eestis. Esimeste sajandite apologeedid, kellest kõige tuntumad olid Justinus Märter ning aleksandrialane Origenes, püüdsid tõlkida kristlikke ideid tollasesse hellenistlikku terminoloogiasse. Logose idee oli kreeka mõttemaailmas juba oma tähenduse leidnud. Seetõttu peeti teda apologeetide poolt sobivaks, et seletada Kristuse olemust ja ta suhet Jumalaga. Ta on Jumala Sõna, Jumala poolt välja öeldu. Aga ta on ka Jumala mõte, eelkõige just mõte maailma kohta. Seetõttu sisaldub Logos ka teatud moel kogu maailmas. Ta on justkui maailma algne plaan, idee. Jumala Logos sisaldub igas Jumala loodud asjas. Aga Kristuses oli ta olemas erilisel, väljapaistval moel.

See Logose-õpetus aitas ilmselt tõesti paljud ristiusu arusaamad kreeklastele arusaadavamaks teha. Kuid lahendades teatud raskusi ristiusu mõistmisel, tõi ta ise kaasa uusi. Nimelt polnud Logose puhul sugugi selge, milline ikkagi oli tema vahekord Jumalaga. Teda kiputi mõistma kuidagi väiksemana kui Jumal. Ta oli küll Jumal, aga mitte päris niipalju Jumal kui see, keda oli hakatud nimetama Jumal Isaks. Näib ju sõna olevat teise loomuga kui see, kes sõna välja ütleb.

Teiselt poolt oli tolleks ajaks olemas juba vana kristlik traditsioon, sõnastatuna eelkõige liturgias ja mitmesugustes õpetusvormelites, mis pani Jumala Isa ja Jumala Poja, ehk siis Kristuse või Logose/Sõna kõrvuti, nimetades neid koos ning asetades neid sellega ühele ja samale tasemele. Nad olid võrdsel moel jumalikud. Tegelikult oli neid jumalikke kõrvuti kolm: Jumal Isa, Jumala Poeg ja Püha Vaim. Üks tuntumaid selliseid vanu vormeleid on ilmselt Matteuse evangeeliumi lõpus (Mt 28:19) toodud Jeesuse üleskutse misjoniks ja ristimiseks: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.“ Jumalateenistustel avaldati neile kolmele austust ühel ja samal määral. Seega kristlik vagadus, mis austas neid kolme ühel moel, sundis peale ka Kristuse, ning edaspidi ka Vaimu pidamist Jumalaks. Logosele keskendunud tollane teoloogia aga ei söandanud Logost päriselt Jumalaga samaväärseks pidada. Sellest tekkisid kristluse sees üpris suured pinged, nõnda suured, et lõpuks, 4. sajandil, pidi riigivõim sekkuma, rajamaks ühtsust kirikus. Muidugi, kirikus ühtsuse loomine ja pingete kaotamine ei olnud iseenesest riigivõimu eesmärgiks. Tollel ajal, 4. sajandil peale Kristuse sündi hakkas ristiusk samm-sammult Rooma impeeriumi riigiusuks saama ning impeeriumi ühtsuse toetamiseks pidi ta ka ise ühtne olema.

a

Nikaia kirikukogu

Seega oli Kristus tollase teoloogia kohaselt kusagil ebamäärase vähema jumalusena loodu ja Jumala vahepeal. See positsioon polnud aga stabiilne. Varem või hiljem tuli see küsimus, kas Kristus on loodu või Jumal, üheselt ja selgelt ära lahendada. Selle lahendamine nõudis julgust, nii nagu tavaliselt suurte küsimuste lahendamine. Probleem hakkas otsustavalt lahenduse poole liikuma 4. sajandi algupoole, kui Aleksandrias tegutses energiliselt preester Areios,[^3] kes väitis otsustavalt: Jumalat on vaid üks ning seega ei saa Kristus kuidagi Jumal olla. Kuigi on ta Jumala eriline looming ja Jumal on teda mitmel moel ülendanud üle kogu loodu, siis ometi kuulub ta ise loodu hulka. Seega Kristus, Jumala Poeg, Logos, on Jumala poolt loodud nagu kõik inimesedki. Selline radikaalne väide „sünnitas“ aga ka radikaalseid oponente. Aleksandria piiskop-patriarh-paavst Aleksander koos oma pooldajatega astus väga südilt sellise ühemõttelise väite vastu. Nende arusaama kohaselt Kristus oli ja on täiel määral Jumal. Enamusele tollastest teoloogidest ja kirikujuhtidest[^4] ei olnud kumbki arusaam vastuvõetav – nii Areiose kui Aleksandri väited olid liialt äärmuslikud, ühekülgsed. Seetõttu ei aktsepteerinud enamus üheselt kumbagi. Algselt Aleksandria-sisene vaidlus levis kaugemale ning varsti puudutas see suuremat osa Rooma impeeriumist, eelkõige küll riigi idaosa, mis oli tollel ajal intellektuaalselt tunduvalt edenenum kui impeeriumi lääneosa. Ka kohaliku tähtsusega kiriklikud nõupidamised-kirikukogud ei aidanud lahendust tuua. Lõpuks kutsuti keiser Konstantinose korraldusel kokku üleriigiline kiriklik nõupidamine Nikaias[^5] Väike-Aasias, mitte kaugel uuest pealinnast Konstantinoopolist. See üpris esinduslik kogu tuli kokku aastal 325. Siin peeti palju vaidlusi. Lõpuks koostati ühine usutunnistus, millele kõik osalenud kirikujuhid alla kirjutasid.[^6] Nii tekkis Nikaia usutunnistus.[^7] Selle keskmeks on usu deklareerimine sellesse, et Kristus, Jumala Poeg on igati võrdne jumalikkuse poolest Jumala Isaga, st ta on täiesti Jumal. Nii väidetakse siin, et ta on homoousios Jumala Isaga; eesti keelde tuleks seda nüüdseks juba ammu teoloogiliseks terminiks muutunud väljendit tõlkida kui „Isaga ühte loomust, sama loomust, loomuühtne, olemusühtne“.

Neljanda sajandi algupoole oli see väljend teoloogide seas üpris uus ja tundmatu. Peale selle oli ta tähendus üpris ebamäärane. Paljusid pahandas asjaolu, et ta polnud pärit Piiblist, vaid profaansest filosoofiast. Ta oli uuendus, millest enamus tollaseid kirikujuhte tahtis loobuda ja oleks meelsasti jäänud üldse selle arusaama juurde, mille kohaselt Kristus oli Jumala ja loodu vahepealne olend. Suur osa 4. sajandi kirikulugu ongi täis vaidlusi selle üle ja võitlusi selle pärast, kuidas ja kui palju Kristus ikkagi Jumal on. Nende arusaamade arengutele ei tulnud sugugi kasuks keisrite huvi asja vastu. Üpris tihti olid just keisrid need, kes tahtsid oma võimu toel teoloogilisi asju otsustada. Tõsi, nende poliitiliste tegurite kõrval etendasid siin olulist rolli siiski ka mitmed suured teoloogid. Nikaia kirikukogu suureks eestvõitlejaks oli Aleksandria patriarh ja paavst Athanasios, keda riigivõim korduvalt karistas ta usu tõttu. Teoreetilises plaanis etendasid Nikaia usu arengus ja lõplikus võidulepääsemises hiljem erilist rolli nn kolm kapadooklast – Basileios Suur, Nazianzi Gregorios ja Nyssa Gregorios. Lõpliku võidu saavutasid Nikaia kirikukogul kaitstud arusaamad Konstantinoopoli kirikukogul aastal 381. Hiljem kuulutati see kirikukogu teiseks oikumeeniliseks kirikukoguks.[^8]

a

Kahe linna lugu

Sellega oli kristlik kirik enda jaoks sõnastanud arusaama sellest, milline on Jumala Isa ja Kristuse vahekord: Kristus on Jumala Poeg ja on Isaga võrdsel määral Jumal. Sellega polnud aga kristoloogilised probleemid sugugi ammendatud. Evangeeliumides toodud lugude põhjal oli ju Kristus ka inimene, ta oli naisest sündinud, oli elanud ja töötanud nagu teisedki, oli kannatanud ning lõpuks oli ta võimude poolt risti löödud ja surnud. Mida aga tähendas tema elu ja tegutsemine inimesena? Mõned olid arvanud, et ta oli Jumalana lihtsalt teatud moel teeselnud inimest, oli mänginud inimest, aga päriselt ta ei kannatanudki, ei surnudki. See arusaam polnud enamusele kristlastest siiski vastuvõetav. Kui Kristuse elu, kannatused ja surm olid vaid mäng, siis selline Kristus ei saanud inimesi aidata ja lunastada. Seepärast pidi kristlaskond varem või hiljem põhjalikult läbi mõtlema ja sõnastama selle, kuidas, mil määral ja mis moel oli Kristus inimene. 4. sajandi lõpus ja 5. sajandil selle probleemiga ka intensiivselt tegeleti. Laias laastus domineerisid siin kaks suuremat ja mõjukamat koolkonda, kelle arusaamad Kristuse inimeseksolemisest, aga ka teoloogiast üldse olid üpris erinevad. Need olid Aleksandria ja Antiookia koolkonnad. Nende kõrval tuleks veel nimetada õhtumaist kristoloogiat, mis iseseisvana ei ole kummalegi taandatav ja mis ka otsustavatel hetkedel arengukäiku mõjutas, aga mis siiski oma intellektuaalse taseme poolest ei olnud võrreldav nende kahe suure Hommikumaa koolkonnaga.

Antiookia koolkonda hulgas oli terve rida suurekaliibrilisi teolooge, kelle kuulsus kestab meie päevini.[^9] Eelkõige tuleks siin nimetada Tarsose Diodorost, Mopsuestia Theodorost, Johannes Krüsostomost ja Kyrose Theodoretost. Kõik nad olid 4.–5. sajandi mõtlejad. Antiooklased pidasid tähtsaks rõhutada inimene Jeesuse terviklikkust ja täielikkust. Ta oli igas suhtes täielik inimene – inimihu, inimhinge ning inimvaimuga. Jumala Poeg ei olnud ühinenud mitte inimihu, vaid terve inimesega.[^10] Üldse oli inimene Jeesus selle suuna jaoks väga oluline. Selline, n-ö inimesekeskne oli ka Piibli seletamise meetod, mida Antiookia koolkonnas harrastati. Teksti püüti seletada literaalselt, sõna-sõnalt. Nii seletati evangeeliumides toimunud lugusid realistlike ajalooliste lugudena.[^11] See, et antiooklased rõhutasid Jeesuse inimloomuse terviklikkust ja ta täielikku inimeseks olemist, ei tähenda sugugi, et nad oleksid järginud Areiost ja väitnud Kristuse ainult loodu hulka kuuluvaks. Ei, nad aktsepteerisid täielikult Nikaia-Konstantinoopoli kolmainuõpetust, mille kohaselt Kristus on Jumal. Antiookia koolkond oli seda meelt, et Kristus on üheaegselt nii Jumal kui ka inimene, täielikult üks ja täielikult ka teine. Antiooklaste arvates eksisteerisid need kaks justkui teineteise kõrval. Selline mõlema loomuse täielikkuse ning nende erinevuse, lausa eraldatuse rõhutamine tekitas aga probleeme selle selgitamiseks, miks me ei saa Kristuse puhul ikkagi rääkida kahest erinevast isikust, kahest „pojast“.[^12] Teisisõnu: nad ei osanud hästi vastata küsimusele, milles seisneb Kristuse kahe loomuse ühtsus. Evangeeliumide eksegeesi puhul andis see probleem ennast tunda, kui mõningaid Jeesuse tegusid seletati jumaliku subjekti tegudena, teisi aga inimese tegudena (Meyendorff 1987, 16).

Antiooklased rääkisid küll Kristuse kahest loomusest ja ühest isikust, persoonist (kr prosōpon), aga see üks isik oli mingis mõttes justkui kokku sulatatud kahest erineva loomuse isikust, ta sisaldas endas mõlemaid. Persoon on seega mingil moel just selle kahe loomuse ühenduse tagajärjel tekkinud (Studer 1993, 201j). Ilmselt mõistsid parimad Antiookia koolkonna teoloogid isegi, et nende teoloogias on Kristuse kaks aspekti justkui paralleelselt teineteise kõrval ning nende ühtsus on kuidagi formaalsevõitu. Ikka ja jälle pidid nad seda ühtsust rõhutama, aga see Jumala ja inimene Jeesuse ühtsus jäi neil ikkagi moraalseks – kumbki pool tegutses iseseisvalt, inimene Jeesus järgis vabatahtlikult ja täielikult Jumala Poega.

Antiookia koolkonna vastane Aleksandria koolkond tugines selle linna pikale ja mõjukale teoloogilisele traditsioonile. Tõsi, kuulsus oli mõnevõrra ambivalentne ning mitte kõiki siinseid väljapaistvaid teolooge poldud alati ja kõikjal väga kõrgelt hinnatud. Tuntuimaks näiteks on siin kindlasti Origenes, vana kiriku, ja mõnede arvates üldse kogu kristlaskonna suurim teoloog, keda siiski ametlikes õpikutes tavaliselt ei söandata kirikuisaks tituleerida.[^13]

Suurimaks Aleksandria teoloogiks kristoloogiliste tülide aegu oli kindlasti Aleksandria Kürillos, kes sai aastal 412 sealseks patriarhiks ja paavstiks ning kes suri aastal 444. Ta oli väga andekas teoloog, aga ka väga ambitsioonikas kirikujuht, kes oma eesmärkide saavutamiseks tihti vahendeid ei valinud.

Kürillose ja ta mõttekaaslaste jaoks oli kahe loomuse ühtsus Kristuses eksistentsiaalse tähendusega, kui kasutada kaasaegseid termineid. Sellest sõltus inimese lunastus ja hingeõndsus, kui kasutada traditsioonilist kristlikku väljendit. Aleksandrialaste jaoks ei olnud antiookialik inimene Jeesuse ja Jumala Poja moraalne ühtsus piisav. Ikka ja jälle rõhutas Kürillos seda, et Jumala Poeg ei asunud inimese sisse elama, vaid hakkas inimeseks, tegi inimloomuse omaenda loomuseks. Kristus on üks subjekt. Kristuses ei ole kahte lahutatavat, eraldatavat poolt. Ka ristil ei ole need kaks poolt eraldatavad: see, kes ristil suri, oli Logos, mitte pelgalt Kristuse inimloomus. Ning just seepärast saabki ristisurm olla lunastuseks. Inimese, ka mitte inimene Jeesuse surm seda ei suuda (Meyendorff 1987, 19). Kürillos nimetas sellist kahe poole, Jumala ja inimese, tugevat, väga tihedat seost hüpostaatiliseks ühtsuseks. Termin „hüpostaas“ (kr hypostasis) on varasemas kirikuloos üpris palju pahandust tekitanud, tihti just oma tähenduse ebamäärasuse, mitmemõttelisuse pärast. Tõsi, Kürillose ajaks olid nn kolm kapadooklast – kirikuisad Basileios Suur, Nazianzi Gregorios ja Nyssa Gregorios – hüpostaasi mõiste ning üldse sellega seotud teoloogilise terminoloogia juba suures osas välja töötanud. Aga ilmselt oli see saavutus Kürillosele veel tundmatu. Tema jaoks olid hüpostaas ja loomus, hypostasis ja physis, sünonüümid (Meyendorff 1987, 19).

Rääkides sellest, et Kristus on üks, ühtne reaalsus, üks olend, väitis Kürillos, et ta on üks hüpostaas või üks loomus. Saatuslikuks sai Kürillose kasutatud vormel Kristuse kohta: „Jumala Sõna üks lihakssaanud loomus“ (kr mia physis Theon logou sesarkōmenē).[^14] Kürillos ei tahtnud siis ilmselt sugugi väita, et Kristus oleks koosnenud ühest loomusest kui substantsist. Oli ta ju korduvalt väitnud, et Kristusesse olid ühendatud kaks loomust, ilma et need oleksid kuidagi segunenud või üldse muutunud. Pigem oli selle vormeli eesmärk rõhutada Kristuse ühtsust. Hiljem etendas see teoloogiline vormel, ilmselt mõistetud Kürillosest mõnevõrra erinevalt, olulist rolli monofüsiitluse tekkel ja teoloogilisel põhjendamisel.

Nüüd tuleks meil aga edasi minna ajalooliste sündmuste juurde, mis põhjustasid või vähemalt aitasid tublisti kaasa esimesele suurele kirikulõhele, mis eksisteerib meie päevini. Hiljem tuli neid veel hulgaliselt juurde.

(Jätkub)

_________________________