„Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab koguduse heaks, kelle teenriks ma olen saanud Jumala korralduse järgi, mis mu kätte on antud teie heaks, et teile täielikult kuulutada Jumala sõna, seda saladust, mis oli varjatud endiste aegade ja sugupõlvede eest, nüüd on aga avaldatud tema pühadele, kellele Jumal tahtis teada anda, mis on selle saladuse kirkuse rikkus kõigi rahvaste seas; see on – Kristus teie sees, kirkuse lootus.“ (Kl 1:24-27.)

Apostel Paulus räägib evangeeliumist kui saladusest, „mis oli varjatud endiste aegade ja sugupõlvede eest“ (Kl 1:26). Saladusest, mis nüüd äkitselt on saanud avalikuks Naatsareti Jeesuse isikus. Ükski inimene, õpetlane või pühendunud kirjatundja, ei suutnud ilmselt näha, et Jumal saavutab oma eesmärgi sellisel kombel. Näiteks, et ta allutab kogu maailma oma valitsusele, kasutades julma hukkamisviisi, millega roomlased karistasid revolutsioonimeelseid sõnakuulmatuid ja vastuhakkajaid. Mitte lihtsalt sünd, vaid neitsistsünd; mitte lihtsalt surm, vaid ristisurm. Keegi ei osanud näha, et Jeesus äratatakse surnuist mitte lihtsalt ellu, vaid kirkusesse. Veel enam, isegi lähedased jüngrid ei suutnud mõista, et Jeesus polnud vaid vahend Iisraeli kuningriigi taastamiseks, vaid et ta ise oligi Eesmärk, särav koidutäht.

Kas see üllatab meid ka täna? Või oleme suure piiblilugemusega inimestena juba harjunud, et Pauluse teema on läbinisti ja ainult „Jeesus on Issand“. See oli omal ajal suur avastus. Vahest peame seda täna liiga enesestmõistetavaks?

Evangeeliumikuulutuse mõju esimestel sajanditel võiks võrrelda reaktsioonidega, mida põhjustas heliotsentriline maailmavaade varauusajal. Mitte maa, vaid päike on keskpunkt. Selle maailmavaatelise muutuse eest ähvardati surmaga. Sarnaselt kuulutas Paulus kristotsentrilist maailmavaadet kreeka-rooma ajastul, olles roomlaste poolt ahelaisse pandud. Kuid Jumala Sõna ei ole ahelais. Kui miski on tõene, siis see on Jumala tõde ja peab saama avalikuks „kõigi rahvaste seas“ (Kl 1:27). Positsioneerides maailmavaate kristotsentriliselt, lõpetab maailmapilt tahumatu ja ebakorrapärase pöörlemise. Kristus, kirkuse lootus – see tõde üllatab, kuid rahuldab hingenälja tänagi. See on ühtaegu lihtne, samas aga kõikehõlmav.

Kui tuua näiteks tänapäevane tarbimisajastu, siis võib leida, et siin liiguvad asjad teatud mõttes lihtsuse suunas. Tootjad mõistavad, et inimesed ei soeta asju, mis on liiga keerulised käsitlemiseks. Seepärast püütakse lahendada vastuolu üha võimsamaks muutuva tehnoloogia keerukuse ja kasutajamugavuse vahel. Inimeste nõudmised on kasvanud kahes vastuolulises suunas: nad soovivad tõhusamaid ja keerukamaid seadmeid, mis samal ajal oleksid lihtsad kasutada. Tahvelarvutil, mida kasutan, on põhimõtteliselt ainult üks nupp, millega opereerida. Ühe nupulevajutusega avaneb keeruka tehnoloogia mitmekülgne rikkus.

Kristlust kui religiooni on peetud mõnikord keerukaks ja intellektuaalselt nõudlikuks. On juhtunud, et inimesed keelduvad seda tarbimast, kuna see tundub arusaamatu. Liiga tihti on seda koormatud inimlike traditsioonide ja pärimustega. Reformaatorid soovisid sellist olukorda muuta. Usupuhastusest alates peaksid asjad taas lihtsuse suunas liikuma. See tähendab paradoksi, mida apostlid ja nende õpilased kõrgelt hindasid. Nemad olid vabanenud judaistlike riituste keerukusest Kristuse vabadusse. Seepärast Paulus hoiatas: „Vaadake, et keegi teid ei riisuks tarkuseõpetuse ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algainetele, ja mitte Kristusele. Sest temas elab kogu jumalik täius ihulikult“ (Kl 2:8j).

Kui maailmapilt tiirleb ümber inimlike käskude, pole selle keskpunkt enam Kristus, see on lasknud end paljaks röövida. Jeesuse õpetus ei ole inimlik konstruktsioon, vaid jumalik suhe. Kristlus on Kristus, nagu ütleb üks vana loosung. See tõde on nii lihtne ja samas nii rikas. Samale mõttele viidates on Adolf von Harnack öelnud: Jeesuse kuulutus on niivõrd lihtne, et „sisaldub täielikult igas peamises mõttes“, mida ta esitas, kuid niivõrd rikas ja põhjatu, „mida ei saa kunagi lõpuni ära õppida“. Kuid mis on veelgi olulisem: „iga sõna taga seisab tema ise“, mistõttu Jeesuse sajanditetagused sõnad kõnetavad meid tänagi „oleviku värskusega“. (Adolf von Harnack, Kristluse olemus. Tartu: Ilmamaa, 2009, 49).

Lihtsuse ja rikkuse koosmõju oli Jeesuse isikuga seotud hällist hauani. Kuid isegi mitmeid aastaid peale ülestõusmishommikut kõnetab ja rõõmustab see Paulust ilmutuse vahendusel. Kõnetab nõnda, et ilmneb apostli elus ja ellusuhtumises: ta rõõmustab „oma kannatustes“ Kristuse „saladuse rikkuse“ üle (Kl 1:24.27). Ta on kui vaene, kes siiski paljusid rikkaks teeb; kui see, kellel ei ole midagi, kuid kelle päralt on kõik (2Kr 6,10). Seda näilikku vastuolu hoomavad need, kellele on avaldatud saladus: „Kristus teie sees“ (Kl 1:27).

Lihtsuse ja rikkuse paradoks on au ja alandlikkuse näiv vastuolu. Kuna Kristuses elab kogu Jumala täius ihulikult, siis on selles lihtsus kui alandlikkus ja rikkus kui au samaaegselt: „Ei ole teener suurem kui ta isand…“ ütleb Jeesus, „Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu“ (Jh 13:14j). Sarnane au ja alandlikkuse täius ilmneb ka Pauluse kutsumuses. Samas kui ta alustab oma kirja koloslastele, esitledes end tavapäraselt apostlina, nimetab ta pisut hiljem end „teenriks“ (diakonos) (Kl 1:23.25). Tähttäheliselt võttes on mõlema sõna puhul tegemist ka vaimuliku ametiga, mille hierarhias apostliamet diakoniametiga võrreldes palju kõrgemal seisab (Ef 4:11j). Tundub, et ta ei pelga seda dilemmat.

Esimese sajandi juudiriigi ametikandjad ja „rahva teenrid“ olid süüdi selles, et au ja alandlikkuse vastuolu polnud mitte näilik, vaid tegelik. Armastades rikkust ning pidades halvaks lihtsust, osalesid tolle aja „ministrid“ seadusloomes, millega nad sidusid inimeste õlgadele kokku „ränki ja vaevukantavaid koormaid“, kuid mida nad ise ei soovinud „sõrmeotsagagi liigutada“ (Mt 23:4). Jeesus pidi näitama, et jumalik täius ei tähenda ainult rikkust ja sotsiaalselt kõrget positsiooni. Tema õpetuse kulminatsioon ja kokkuvõte ilmnes eriliselt ristisündmuses. Jumalik täius ei jätnud Jeesust maha tema alandamises. Ta ei pidanud paljuks isegi vihatud vaenlastele andestamist ega nende eest palumist: „Nad lõid Jeesuse sinna risti.. aga Jeesus ütles: „Isa, anna neile andeks..!““ (Lk 23:34).

Jumalik imperatiiv kutsub meidki sellesse au ja alandlikkuse paradoksi sisenema: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ (Mt 5:48). See on Mäejutlusest, mis Jeesuse programmilise platvormina õpetab: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!“ (Mt 5:44). Paulus mõistis aga, et tal on sellest täiusest veel puudu, kuid puuduvat osa, nagu ta väitis, täitis ta oma kannatustes koguduse heaks. Paulus kui paganate apostel („Apostli tunnusteod on ju teie seas täide saadetud kogu kannatlikkusega, nii tunnustähtede, imede kui ka vägevate tegudega“ 2Kr 12:12), kõrge prohvetliku ilmutuskogemuse osaline („võrratult suurte ilmutuste“ s7), seab end koguduse teenriks ja Kristuse sulaseks ning kurja kannatamise eeskujuks („kui ma olen nõder, siis ma olen vägev“ s10). Kõik see tähendab kompromissitut Kristuse-keskset ambitsiooni: „Võtke mind eeskujuks, nagu mina võtan Kristuse!“ (1Kr 11:1).

Läänemaailma võimustruktuur on saanud oma mõjutuse sellest lihtsuse ja rikkuse paradoksist, mille juured ulatuvad Jeesuse õpetuse ja isikuni. See on oma sisu poolest tagurpidi püramiid, mille tipp on all ja põhi üleval. Tähendab ju tiitel „minister“ sõnasõnaliselt „teenrit“, millega viidatakse mõne valitsuse või ministeeriumi juhtivpoliitikule. Kuid võim on palju laiem mõiste kui seda on „valitsus“ või „ministeerium“. Võim hõlmab inimeseksolemist kui tervikut ning ulatub selliselt meie igaühe valikutesse ja võimalustesse. Siin tuleb ilmsiks veel üks aspekt lihtsuse ja rikkuse olemuslikus ühtsuses – võim kui armastus. Võim ilma armastuseta osutub despotismiks, armastus ilma võimuta on ehk sentimentaalsus, kuid armastus koos võimuga saab olla jumalariik. Sel juhul tuleb võimu käsitleda positiivses võtmes. See on eesõigus armastada, see on jõud andestada, see on võimalus heategusid sooritada, see on vägi, millega ligimest aidata, see on „Kristus meie sees, kirkuse lootus“.

Armsad sõbrad! Oleme Kristuse ilmumisajas! Täitku armastuse sundiv vägi meiegi puuduv osa tema täiuseni jõudmisel! Aamen.

Ergo Naab (1971) on adventkoguduse vaimulik; Eesti Piibliseltsi nõukogu, Eesti Kirikute Nõukogu teoloogiakomisjoni ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.