„Sa peaksid olema rõõmus Kristuses, oma armulikus Issandas ja Päästjas. Lase temal sinu eest hoolt kanda. Sest ta kannab kindlasti sinu eest hoolt, isegi siis, kui sul ei ole seda, mida sa tahaksid, et sul oleks. Ta elab siiski. Oota temalt parimat; see on ohver, mis on talle enim meele järele. Sest pole ohvrit, mis oleks armsam ja meelepärasem kui rõõmsameelne süda, mis rõõmustab Issandas“[1] (Martin Luther).

Armsad õed ja vennad Kristuses,

mida aeg edasi, seda suurema tähenduse on minu jaoks omandanud rõõm sellest, mida evangeelium meile kingib. Töötades Luterlikus Maailmaliidus on mul olnud võimalus külastada erinevaid liikmeskirikuid kõikides maailmajagudes. Nende hulgas on pika ajalooga vanu Euroopa luterlikke kirikuid ja noori ning dünaamilisi Aafrika kirikuid, kus suur hulk liikmetest on kristlased alles teist või kolmandat põlve. Külaskäikudel lõunapoolkera kirikutesse, kus paljudel kiriku liikmetel on sageli raskusi oma perekonna finantsilise toimetulekuga, kus vesi on nii haruldane and, et isegi väikesed lapsed peavad selleni jõudmiseks paljaste kätega maad kaevama, kus elujärje olulist paranemist ei ole kogu riigiaparaadi korrumpeerumise tõttu kusagilt loota, olen ma alati olnud kõige rohkem üllatunud siira rõõmu üle, mida inimesed on kogenud Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja Jumala vabastava armu sõnumi läbi. Sõnum patuse õigeksmõistmisest, mis ühendab kõiki luterliku traditsiooni kirikuid, võetakse seal vastu suure rõõmu ja tähelepanuga. Seal reflekteeritakse tõsiselt selle üle, millised järelmid sellel sõnumil on, ning see on neile jätkuvaks inspiratsiooni allikaks.

Seetõttu leian ma, et eriti oluline on taasavastada rõõm evangeeliumist seal, kus see on jäänud ühel või teisel põhjusel varjule või ununenud.

Rääkides evangeeliumi rõõmust meie elus, tahaksin keskenduda kolmele peamisele teemale: esiteks, mis on selle rõõmu põhjuseks, teiseks, kuidas sellest teadlikuks saada, ning kolmandaks, kuidas rõõm evangeeliumist muudab meie elu.

Rõõmu põhjus

„Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi“ (Ps 73:28) – see on vennastekoguduse loosungiraamatu aastasalm 2014. aastaks. Küsimus on ennekõike selles, kas me peame selleks, et olla Jumala lähedal, ronima pikalt taevaredelit mööda üles või keskenduma hoopis vastupidisele: sellisele jumalakäsitlusele, mis rõhutab Jumalat, kes on tulnud alla inimeste juurde, saades ise inimeseks ja sündides Jeesuseks Kristuseks, ning kes on kannatanud ja surnud ristil, pakkudes nüüd Ülestõusnuna inimestele ainulaadset kogemust Jumala ligiolust. Lutheri kogemus mungana oli see, et redelit mööda taevasse ronides, omaenda tegudele ja saavutustele lootes koges ta pidevat tagasilangemist, ilma et ta oleks Jumalale kuidagi lähemale jõudnud. Vaid arusaam, et Kristus oli juba kõik tema eest ära teinud, et ta oli tema eest „hoolt kandnud“, nagu Luther ütleb käesoleva kõne algul tsiteeritud kirjas, ning et Jumal oli ta vabastanud üksnes oma armu läbi, andis Lutherile tunde, et ta oli Jumalale lähemale jõudnud, ja seda justnimelt simul iustus et peccator’ina. Seesama arusaam andis talle kindluse: „See üks ja kindel kalju, mida me nimetame õigeksmõistuõpetuseks, on kristliku õpetuse peamine artikkel, mis haarab endasse arusaamise kogu jumalikkusest.“ See on Lutheri jaoks rõõmu põhjus, mis paneb inimese laulma ja hüppama, nagu ta on seda ühes oma reformatsiooniaegses kirikulaulus kaunisti väljendanud („Nüüd, ristirahvas, laula sa“):

„Nüüd, ristirahvas, laula sa ja ole väga rõõmus
Ning Isa kiida, ülista, sest suur on Tema heldus!
Meid imeliselt armastas, kui Jeesuse Ta läkitas,
Et meile abi saata!“[2]

(„Nun freut euch, lieben Christen g’mein,
und lasst uns fröhlich springen,
dass wir getrost und all in ein
mit Lust und Liebe singen,
was Gott an uns gewendet hat
und seine süße Wundertat;
gar teu’r hat er’s erworben“).

See on tõeline rõõm, mis kasvab välja tänulikkusest Jumala vastu selle eest, mida tema on teinud, ja mitte uhkusest selle üle, mida me ise oleme teinud ja saavutanud. Ja see rõõm, mille aluseks on kuulutus patuse õigeksmõistmisest, pakub meile tuge isegi kannatustes ja katastroofides: „Kas on kedagi, kelle süda seda kuuldes põhjani ei rõõmustu või niisugust lohutust vastu võttes Kristuse armastuses ei heldi – armastuses, mida ükski tegu ega seadus kunagi saavutada ei suuda? Või kes saaks sellist südant kahjustada või kohutada? Siis, kui teda tabab teadlikkus patust või hirm surma ees, ootab teda ees lootus Issandale. Ta ei karda õnnetuse sõnumit ega värise, kui vaatab oma vaenlase peale. See on nõnda sellepärast, et ta usub, et Kristuse õigus on ka tema õigus ja et tema patt ei kuulu talle enesele, vaid on Kristuse oma. Aga Kristuse õiguse palge ees neelatakse kõik patt paratamatult alla …“[3]

Kuidas saada teadlikuks rõõmu põhjusest?

Luterlikus traditsioonis on armust usu läbi õigeksmõistmise õpetusest kujunenud baas, millele rajaneb kogu muu õpetus. Kuid kas see sõnum on ka tänapäeva inimeste jaoks tähenduslik? Kas nad küsivad veel üldse küsimust, „kuidas ma leian armulise Jumala?“ Ja kuidas seda sõnumit erinevates kontekstides tõlgendatakse, nii et see oleks tõepoolest põhjus rõõmustamiseks?

Isegi kui suur osa tänapäeva inimestest ei sõnastaks ilmselt oma põhilisi eksistentsiaalseid küsimusi sõna-sõnalt nii, nagu Luther seda tegi („kuidas ma leian armulise Jumala?“), otsivad paljud siiski armu. Paljud paluvad vabanemist köidikutest, millesse nad leiavad end aheldatud olevat, olgu siis minevikus langetatud otsuste tõttu, lahendamata probleemide tõttu, mis neid ikka ja jälle jälitavad, või sisemise vajaduste tõttu leida õige hoiak kaasinimeste ja meid ümbritseva maailma suhtes. Paljud otsivad Jumala ligiolu. Inimesed soovivad ikka veel olla aktsepteeritud, mis on üks inimese põhivajadustest ning mis omakorda tõstatab küsimuse, milline institutsioon otsustab selle üle, kas inimene on aktsepteeritud või mitte. Kas meie kaasinimesed või me ise oleme viimseks instantsiks, mis otsustab, kas me oleme aktsepteeritud või mitte? Või peaks Jumalal Loojana olema selles küsimuses oma otsustav sõna öelda?

Selleks et äratada inimestes rõõmu, mida armust õigeksmõistmise sõnum kuulutab, tuleb seda kõigepealt inimestele edastada. Üks keskseid kohti, kus see toimub, on Sõna kuulutamine.[4] See, kuidas Sõna mõistetakse ja kuulutatakse, sõltub paljuski hermeneutikast, mida me kasutame, mis omakorda tõstatab küsimuse, kellele kuulub Piibel.[5] Luterliku arusaama kohaselt on kirik usklike osaduskonnana see, kellele „kuulub“ Piibel, ja kuna see osaduskond on levinud üle terve maailma, loeb ta ka Piiblit lähtuvalt erinevast taustast ja erinevatest kogemustest. Juba Piiblis endas võib leida elavat diskussiooni erinevate seisukohtade vahel. Nii Vana kui Uus Testament esindavad erinevaid kogukondi ja erinevaid autoreid, kellel on erinevad teoloogiad ja vaated, kuid kes kõik soovivad olla ustavad Jumalale, isegi kui nad mõistavad mõnikord Jumala Sõna üpris erinevalt. Kanoniseerides mitte ainult ühe arusaama, vaid terve rea lähenemisi, otsustati varases kirikus lasta kõlada paljudel häältel. Seepärast on juba Pühakiri ise näide rikastavast mitmekesisusest. Kuni me loeme Pühakirja ja püüame mõista selle tähendust – meie luterlikus kontekstis eriti just patuse õigeksmõistmise tähendust –, kuni me jätkame diskussiooni teiste kogukondadega, kes Piiblit loevad ja kelle vaatenurk võib olla erinev, ning kuni me avame ka enda jaoks erinevaid perspektiive, on meie usk elav – ta on küsiv, otsiv ja leidev. Mitmekesisuse tunnustamine ei tähenda veel, et „kõik on lubatud“, nagu mõnikord arvatakse. See, kuidas Paulus käsitles toitude lubatavuse küsimust Esimeses kirjas korintlastele 8–10 ja Kirjas roomlastele 14–15, ühelt poolt lubades ja teiselt poolt piirates erinevusi lähtuvalt nõrgemast vennast või õest, võib olla õpetlik ka meile.

Uurides kaasajal Piiblit kogu selle mitmekesisuses, erinevate meetodite, vaatenurkade ja lähenemisviiside mitmekesisuses, võime me jätkuvalt saada ahhaa-elamuse osaliseks, nähes Jumala armu inimeses, kes istub meie vastas teisel pool lauda, kes asub „teises ringis“, maailma teises otsas. Nähes Jumala armu kohalolu neis inimestes teispool kõiki meie eriarvamusi ja erinevusi, kui me uurime Piiblit kogu tema mitmekesisuses. Näitena sellest, kuidas selline (usule) truu mitmekesisus võiks meie kirikutes ja osaduskonnas tänaselgi päeval toimida, tahaksin meenutada koinonia käesurumist Kirjas galaatlastele 2. See lugu jutustab meile kiriku ühest konfliktsemast kokkusaamisest ajaloos. Isegi Piibli kaks versiooni sellest sündmusest ei ole omavahel täiel üksmeelel (vrd Ap 15). Paulus on raevus Jeruusalemma koguduse juhtide pärast ja nemad on omakorda kindlasti raevus tema pärast. Kumbki osapool ei anna järele. Ometi ei lõhesta nende sügavad erimeelsused kirikut, sest nad on suutelised nägema Jumala armu teises inimeses. „Ja kui /…/ [nad] tundsid ära mulle antud armu,“ kirjutab Paulus (ja me loodame, et ka tema tundis ära Jaakobusele ja Keefasele ja Johannesele antud armu), „siis nad sirutasid parema käe osaduseks (koinonia) mulle ja Barnabasele“ (Gl 2:9). See käesurumine pidi olema imeline hetk. Paulus ja Jeruusalemma kogudusejuhid nägid oma erimeelsustele vaatamata Jumala armu teise inimese silmis. Ainus järeleandmine, mille Paulus oli enda sõnul nõus tegema, ei olnud ei õpetus- ega moraaliküsimus, vaid pigem valmisolek, „et meil tuleb pidada meeles vaeseid, ja just seda ma olengi hoolega teinud“ (Gl 2:10).[6]

Kuidas evangeeliumi rõõm muudab elusid?

„Et meil tuleb pidada meeles vaeseid, ja just seda ma olengi hoolega teinud“ – see on üks viljasid, mis peaks välja kasvama evangeeliumi rõõmust, teadmisest, et me oleme õigeks saanud Jumala armust Jeesuses Kristuses. Luther märgib oma eelpool tsiteeritud kirjas: „Lase temal [Kristusel] sinu eest hoolt kanda“. Just selle tõttu – asjaolu tõttu, et Kristus on meie eest hoolt kandnud – oleme meie saanud vabaks kandma hoolt teiste eest. Luther ütleb oma „Traktaadis kristlase vabadusest“: „Vaata, nõnda voolab usust välja armastus ja rõõm Jumalast, ja armastusest rõõmus, lahke ja vaba vaim, mis teenib vabatahtlikult ligimest ja ei hooli tänust või tänamatusest, kiitusest või süüdistusest, kasust või kahjust“.[7] Luther kasutas sageli pilti heast puust, mis kannab head vilja; kirik, mis ei võta tõsiselt ligimese teenimise ülesannet, ei kanna head vilja, mida hea puu peaks kandma. Kiriku elus on kolm põhilist sammast: (jumala)teenistus (leitourgia), teenimine (diakonia) ja tunnistamine (martyria), mis kõik kuuluvad kokku. Seepärast on oluline, et kirik ei unustaks oma kutsumust teenida ja anda tunnistust oma (jumala)teenistuse kaudu.

Üks kaasaja maailma põletavamaid probleeme on kasvaval määral inimeste üksildus. Paljud inimesed tunnevad, et neid on jäetud oma probleemidega üksi; paljud elavad kaugel eemal oma lähikondsetest ja ei tunne enam perekonna toetust; paljud eakad inimesed, eriti maakera põhjapoolel, kannatavad üksilduse all. Kirik on kutsutud jagama neile inimestele osaduse tunnet – tunnet, et nad on osa kogukonnast, Kristuse ihust. Osaduse kogemus võib ületada need piirid ja müürid, mida inimesed oma elus kogevad. Kristuse ihu ei ole aga kunagi homogeenne. Seetõttu sisaldab osaduskonda kuulumine alati ka mitmekesisuse kogemust, kuid nimelt mitmekesisust ühtsuses.

Osaduslik elu on diakooniline kontseptsioon, mis muutub järjest populaarsemaks. See tähendab rõõmsat koosolemist, võimaluste otsimist kristlikuks osaduslikuks eluks, kus kogukonna liikmed toetavad üksteist. Nii nagu pole ühtki kirikut, mis oleks nii väike ja vaene, et tal poleks ühtki andi, mida ta saaks teistega jagada, niisamuti ei ole ühtki kogukonda, mis oleks nii vaene ja väike liikmete arvu poolest, et seal poleks võimalust üksteise toetamiseks ja rõõmude jagamiseks. Kas me ei peaks mitte ikka ja jälle meenutama Lutheri sõnu, et kristlase jaoks on iga päev ülestõusmise päev? Kas pole kahju, et tegelikkus näeb mõnikord välja vastupidine, nagu paavst Franciscus seda väga tabavalt oma eelmise aasta apostellikus üleskutses Evangelii gaudium täheldas, meenutades samuti vajadust taasavastada evangeeliumi rõõm: „Leidub kristlasi, kelle elud näivad kui paastuaeg ilma ülestõusmispühadeta“.[8]

Inimesed, kes on teadlikud sellest suurest kingitusest, mille Jumal on neile Jeesuses Kristuses teinud, kes on tänulikud selle eest ja moodustavad tugeva osaduskonna, ei saa teistmoodi, kui aitavad hädasolijaid, ka neid, kes on hädas „seal kuskil“. Jeesus aitas paljusid, sest ta tundis neile kaasa (vt Mt 9:36; Mk 6:34 jne). Kaastundest, veendumusest, et Kristus kannab hoolt meie eest, ja rõõmust ning tänulikkusest armu eest, mille Jumal on meile lihtsalt kinkinud, oleme me samuti kutsutud aitama oma ligimesi ja avama neile uusi võimalusi. Ja me saame kuulutada tänapäeva ärile ja turumajandusele orienteeritud ühiskonnas head sõnumit: Jumal kingib oma armu tasuta. Ta pakub elavat vett tasuta. Kas see pole juba piisav põhjus olla tänulik ja rõõmustada Jumalas iga päev?

Ettekanne on peetud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulike konverentsil Roostal 21.– 22. jaanuaril 2014; tõlkinud Kadri Lääs.

Martin Junge (1961), Evangeelse Luterliku Kiriku Tšiilis õpetaja ja endine president, on Luterliku Maailmaliidu peasekretär.