Arvamused

Andestamise and

Rita Niineste1

„Teie mõistate kohut maailma kombel, mina ei mõista kohut kellegi üle“ (Jh 8:15).

Andestus on minu jaoks kristluse kõige võimsam mõte. Mõte, et ka kõige rumalamal, kõige kurjemal, kõige vääritumal on ikkagi mingi võimalus, on oma suuruses hingemattev. See on üks neid lihtsaid mõtteid, milles ei ole midagi lihtsat. Mida saab see tähendada? Kui kõigil on võimalus lunastuseks, hoolimata tegudest, mõtetest, püüdlustest, milleks siis üldse midagi teha, mõelda või püüda? Pealegi, elu ei mõõda ju sugugi kõigile võrdse mõõduga. Ebavõrdsus inimeste vahel on jõuetukstegevalt silmatorkav, selle kõrvaldamine ilmselgelt lootusetu. Kuidas saab siis olla, et Jumala ees on kõik võrdsed? Mida saab see öelda muud, kui et me kõik sureme lõpuks? Jumaliku andestuse idee – nii suur ja särav oma selguses – avaneb aeglaselt, ainult vähehaaval saame seda haarata, ilma et mõistus abitult vasturääkivuste takjapõõsasse prantsataks.

Plotinos ütleb, et hing, mis pole ilus, ilu ei näe. Andestuse ilu on selline, mille nägema hakkamiseks võib kuluda terve elu. Mitmeski mõttes on see inimese eluküsimus.

Tänapäeva filosoofilises kirjanduses on andestust käsitlevates aruteludes tihti juttu andeksandmise tingimustest – mida ja millal on kohane andestada. Andestus religioosses mõttes on aga laiem mõiste, mille universaalsus eeldab sõltumatust sellest, mida kohaseks peetakse. Vanast Testamendist leiame hulgaliselt lugusid, mis rabavad oma igakülgses armutuses. Nende seas on jutustus Jeftast, kes lubab oma tütre enese teadmata Jumalale põletusohvriks. Täielikult absurdse ja halastamatuna toovad sellised nõiaringid, kus kaks või enam moraalireeglit omavahel vastuollu satuvad, esile olulise aspekti: ka kõike õigesti tehes võime sattuda väljapääsmatusse olukorda, kus ühestki meile teadaolevast käitumisreeglist enam abi ei ole.

Andestus tähendabki minu jaoks sellist universaali, mis nõuab universaalsusest loobumist, universaalset ainulisust, konkreetset tegu, mille tegemiseks on vaja mõistmist, et iga inimese eksistentsiaalne olukord on erinev. Kui aktsepteerime andestuse printsiipi, siis on meil absoluutne kohustus mõista teist inimest – ka kõige ebameeldivamat – ükskõik, mida ta on öelnud või teinud. Seda ka juhul, kui ainuke, milleni meie jõud küündib, on tunnistada, et ilmselt pidi ühel või teisel teol olema põhjus, isegi kui meie seda põhjust ei mõista.

Selline ainuline suhestumine teise inimesega on ebameeldivalt keeruline ülesanne just sellepärast, et paneb meid olukorda, kus me ei tea ette, mis on õige. See omakorda seab kahtluse alla kogu väärtussüsteemi, mis meid igapäevaelus loomulikul viisil toetab ja toestab. Oma äärmises komplitseerituses on see üks keerukamaid eetilisi probleeme: ühest küljest peab inimene olema alandlik, sest tema ei ole see, kes otsustab. Teisest küljest on just tema see, kes peab otsustama, võtma vastutuse. Kui meil on reegel, millele toetuda, siis me ei vastuta täielikult, me ei pea iseennast täielikult mängu panema, sest saame toetuda välisele reeglile. Iga kord, kui mõistame moraalireeglitele tuginedes inimese hukka, proovimata teda kõigepealt mõista, käitume moraalirobotina, kes ei suuda – või ei taha – iseseisvalt mõelda.

Nii väga kui me ka ei sooviks oma suhetes teiste inimestega juhiseid, mis kehtiksid alati ja eranditult, ei ole neid võimalik anda, sest elu ei allu kunagi lõpuni ühelegi reeglile ja teatavas mõttes võib öelda, et kohustus suhestuda iga inimesega ainuliselt, ilma eelarvamuseta, ongi meie ainuke absoluutne moraalne kohustus.

Võiks küsida, kas see kõik ikka on nii traagiline, nii äärmuslik. Ilmselt elab suurem osa inimesi oma elu rahulikult lõpuni ilma kordagi ühessegi õõvastavalt aabrahamlikku olukorda sattumata. Kas andestuse küsimus peaks neile korda minema?

Isegi kui me seda küsimust endale kunagi selliselt ei esita, on teistele nende vigade andestamise võime igasuguse inimestevahelise mõistmise ja armastuse aluseks ka täiesti tavalises igapäevases elus. Selleks et tegelikult näha teist inimest, peame kõigepealt loobuma oma ettekujutusest sellest, milline ta meie arvates peaks olema. Kui suudame eelarvamusteta aktsepteerida seda, et teine on selline, nagu ta on, hakkame nägema, kes ja milline ta tegelikult on. Seda endale teadvustamata kipume inimestelt ootama asju, milleks nad võimelised pole või mida nad ei saagi meile kuidagi pakkuda, kasvõi juba sellepärast, et me ise ei tea, mida me neilt õieti ootame.

Selline rohkem või vähem täielik möödarääkimine on enamiku igapäevaste suhte- ja kommunikatsiooniprobleemide tuum – meil on inimeste ja nähtuste suhtes ootused, millele nad ei saa kunagi vastata, sest meie soovid põhinevad ainult meie enda ettekujutusel maailmast. Ka meie kõige altruistlikumates aktides ilmneb lähemal vaatlusel, et siiras soov teisi aidata lähtub enamasti eeldusest, et nad tahavad enam-vähem sama, mida meie. „Ma tahaksin, et kõik inimesed oleksid nõnda nagu mina. Kuid igaühel on oma armuand Jumalalt, ühel nõnda, teisel teisiti,“ kirjutab Paulus korintlastele. Et lasta teine inimene vabaks, tuleb meil loobuda peale surumast oma ettekujutust sellest, milline ta peaks meie arvates olema. Alles siis, kui laseme teisel lihtsalt olla oma tugevuste ja nõrkustega, võiks olla lootust teda tegelikult aidata – või vähemalt taibata, kui vähe seda tegelikult on, mida me üldse teise inimese heaks ära teha saame.

Andestamine kõige laiemas mõttes võikski tähendada leppimist sellega, et maailm pole (peaaegu kunagi) selline, nagu me tahame. „Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on andnud inimlastele nende vaevamiseks. Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimunärimine. Kõverat ei saa teha sirgeks ega loendada seda, mida pole,“ ütleb Koguja, nentides inimese tahtmiste piiratust.

Tõelise moraalse vabaduse saavutamiseks peavad Jumala arm ja inimese tahe kokku saama, ütleb Meister Eckhart jutluses sisemisest ja välisest moraalist. Isegi kui inimene tahab olla hea ja õige, ei saa ta heaks ja õigeks enne, kui Jumala arm talle osaks saab. Ühest küljest justkui suvaliselt, teenimatult – Jumala heasoovlikkust ei saa ju konkreetsete tegude abil ära teenida. Teisest küljest saab endale osaks saanud andestust ära tunda ainult inimene, kes mõistab, et ta ei ole seda ära teeninud.

Kuigi jumaliku ime kogemine ei ole midagi, mida me tahte abil saaksime võimalikuks muuta, saab andestamise võimet endas teadlikult kasvatada. Erinevalt enamikust teistest moraalipõhimõtetest, mis on oma lähtekohtadelt ratsionaalsed ja kokkuleppelised, on andestus olemuselt jumalik – iga puhtast südamest tulev andestuse akt ülendab inimest. Andestades teostame jumalikkust iseendas. „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema“ (Jh 3:30). Kasvatades endas võimet andestada endale ja teistele, suurendame nii teiste kui ka iseenda vabadust, ootamata, et keegi teeks seda meie eest. „See, kes armastab otsida vaimset teed, ei vaja äratust. Kui sa tunned seda armastust, ärkad sa iseenesest ega ole päeval ega ööl vaimselt tegevuseta. Kui on tarvis, et keegi sind ärataks, siis on vaja ka kedagi teist sinu asemel palvetama“ (Farīd ud-Dīn Aţţār).

 

Rita Niineste (1974) on inglise filoloog ja tõlkija, õpib filosoofiat Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudis.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English