„Jeesus rääkis neile tähendamissõna selle kohta, et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida: „Ühes linnas oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi. Samas linnas oli ka lesknaine, kes käis aina tema juures ja rääkis: „Kaitse mu õigust mu vastase vastu!“ Ja tükk aega kohtunik ei tahtnud. Aga pärast ta mõtles endamisi: „Ehk ma küll ei karda Jumalat ega häbene inimesi, ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma talle õiguse, et ta oma lõputu käimisega mind ära ei piinaks.““ Aga Issand ütles: „Te kuulete, mida see ülekohtune kohtunik ütleb! Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates? Ma ütlen teile, küll ta muretseb neile peatselt õiguse! Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?““ (Lk 18: 1–8).

Jeesus on üks hämmastav kuju.

Ilmselgelt ei sobiks Ta diplomaadiks ega kõlbaks poliitikuks. Temalt ei kuule mingit viisakat, kena juttu. Pigem teevad nii mõnedki Ta lood ja ütlemised kohmetuks või mõjuvad lausa ärritavalt – nii ju ei kõlba Jumalast rääkida. Meie küll Jumalast nõnda ei räägiks. No kes hakkaks tänapäevases misjonisituatsioonis rääkima oma naabrile või sugulasele Jumalast, tuues võrdluseks ülekohtuse, ülbe kohtuniku? Jumalast peaks ju ilusti rääkima! Vahel on tunne, et Jumalat peab siin maailmas kaitsma ja õigustama, lausa välja vabandama. Ja igal juhul tuleb Tast rääkida head ning teha seda positiivselt, pigem lausa atraktiivselt.

Antud kirjakohas näib probleemi aduvat ka evangelist Luukas, kes Jeesuse tähendamissõna kirja on pannud. Üsna erandlikult esitab ta siin juba enne tähendamissõna rääkimist sissejuhatusena juhtnööri, millises võtmes tuleks järgnevat lugu mõista: „Jeesus rääkis neile tähendamissõna selle kohta, et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida“ (Lk 18:1).

Ja siis järgnevad Jeesuse sõnad – lugu kohtunikust, kes ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi, ja lesknaisest, kes järjekindlalt ja tüütuseni ajas taga oma õigust, kulutades kohtuniku ust ja aega, kuni sai oma õiguse jalule seatud.

Lesknaine oma visadusega on vähemalt Luuka selgituse kohaselt seatud eeskujuks meile, et me palvetaks ega väsiks, kuni meid võetakse kuulda. Sellest näitest võib aru saada.

Aga seada ülbe, hoolimatu kohtunik Jumala võrdpildiks? Jeesus küll selgitab tähendamissõna lõpus, et kui juba ülekohtune kohtunik järele annab, siis palju enam võtab meid kuulda Jumal. Ometi tundub, et Jeesus oleks võinud võtta mõne isalikuma, südamlikuma võrdluse – näiteks kadunud poja lugu on ju palju käepärasem ja meeldivam mõista ja kõnelda.

Jah, Jeesuse selgitus tähendamissõna lõpus natuke nagu leevendab kohatu võrdluse tekitatud pinget, ent kas tõesti on Jeesuse võrdlus kohtunikuga juhuslik, tingitud näiteks sellest, et Jeesusel lihtsalt ei tulnud tol hetkel midagi kohasemat pähe?

Kui nüüd päris aus olla, siis kas pole elus sageli just nii – ma mõtlen näguripäevadel, hallidel aegadel, kus me tõeliselt hädas oleme – et Jumal tundubki vaikivat?

Jah, meile meeldiks küll mõelda ja kõneleda kenast, vastutulelikust Jumalast, me julgustame üksteist ikka, et Jumal kuuleb meie palveid, see on Tema tõotus, ja meie palved ei jää vastuseta. Ent ometi tunneme me ka vaikuseaegu. Neid aegu, kus me mitte lihtsalt ei käi üle Jumala ukseläve edasi-tagasi Tema jutul, vaid kus me nagu ei pääsekski uksest edasi. Kus me lihtsalt koputame Ta uksele, üha ja üha, ja täiesti tulutult. Nagu poleks Teda kodus. Või nagu Teda ei huvitaks. Nagu oleks Tal muud, tähtsamat tegemist, ja meie asi, meie valu poleks oluline. Nagu vaataks Ta läbi uksesilma – „ah, see on jälle tema“ – ja läheks susse järel lohistades tagasi oma pilvediivanile mõtisklema.

Tõtt-öelda on vahel tunne, et Ta on selja pööranud. See on kohutav vaikus, õudne, masendav vaikus, kus sa küsid ja palud ja anud, ent mitte midagi – vastust ei mingisugust. Ja need pole reeglina tühised mured, mis meid sellistel puhkudel painavad. Oleks nad tühised, siis laheneks nad ise või ununeks lihtsalt ära, läheks mööda ja kogu lugu. Need on asjad, mis ei lahene, millel ei näigi üldse lahendust olevat – väljapääsmatud olukorrad. Või olukorrad, mille lahendusvariandid tunduvad olevat kas halvad või väga halvad. Süda kisub murest kokku, sisikond tõmbub krampi, sest hirm on, lootust ega valgust ei paista. Need on eksistentsiaalselt kaalukad olukorrad, kus küsimuse all on elu, armastus või usaldus. Sa tahaks ärgata hommikul üles nõnda, et see oleks möödas nagu halb uni, aga mure pole kusagile kadunud, see painab halastuseta.

Ja sa käid ja koputad ja palud Jumalalt lahendust, ning on tunne, nagu oleks Ta kohtunik, kes ei karda Jumalat ega hooli inimestest.

Mu sõbrad, see on Jumala tumedam külg. Ka selline on Jumal: varjatud Jumal, vaikiv Jumal, mõistetamatu Jumal, kes seisab seljaga meie poole. Martin Luther kõneles Temast, sest Ta oli Jumalat ka sellisena kogenud, ja sellisest Jumalast on juttu nii mõnelgi pool Piiblis. Ja kui me püüaks seda varjatud, sünget Jumalat maha vaikida või kaunimaks võõbata, vaikiks me tegelikult maha ka ühe osa oma elu reaalsusest. Mooses tundis sellist Jumalat. Iiob tundis. Tundsid prohvetid. Teame, oleme kogenud meiegi. Kummaline Jumal, mõnikord äravahetamiseni sarnane kuradiga. Jumala varjatud pale. Jumala vaikus. Seda Jumalat koges ristil ka Jeesus, kui Ta surmaheitluses hüüdis: „Mu Jumal, mu Jumal, miks oled Sa mu maha jätnud?“ Ta ei kujutanud seda ette. Jumal oligi Ta maha jätnud. Muidu poleks Ta piinelnud ja surnud.

Lesknaine aga käis ja koputas, ta oli tõeliselt hädas. Talle oli raskelt liiga tehtud, ja keegi teine ei saanud teda aidata, ei saanud ülekohut heaks teha kui vaid see kohtunik – ent tema ei võtnud jutule. Luukas ütleb: „Ja tükk aega kohtunik ei tahtnud.“

Vaikus võib kesta kaua. Miks, küsid sa? Ma ei tea. Jumal ei ütle, miks Ta pole kena. Jumal vaikib, sest Ta on Jumal.

Lesknaine aga käis ja koputas, sest kelle muu poole oli tal minna? Nõnda kostis ka Peetrus kord Jeesusele, kui too küsis, kas jüngritel on raskete aegade tulles plaan teda maha jätta. „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad“ (Jh 6:68). Võiks ju minna küll ja otsida mõnd teist ust, ent lahendust ju mujalt ei tule.

Ja siis saab ühtäkki selgeks, et Jumala vaikimine, Jumala viha pole Tema viimane sõna. Luther nimetab seda õõvast, hirmutavat jumalakogemust Jumala võõraks sõnaks ja palgeks. See pole ent Tema viimane tahtmine, Tema tõeline pale. Ühel hetkel saab aeg täis – ootamise ja vaikuse aeg, valu ja ängistuse ja tühjuse aeg – ja Jumal hakkab kõnelema. Ta kõneleb nüüd sinuga sootumaks teisiti. Ta kõneleb oma tõelise häälega, avades sulle oma südame ja olemuse – Ta pöörab oma palge su poole, ja kõik saab selgeks ja helgeks. Jah, võib-olla me veel lõpuni ei mõista – oh, muidugi ei mõista! – ent selgust ja helgust võib kogeda ka lõpuni taipamata. Sa koged, et Tema on sind taibanud, et Ta on sind näinud – näinud su häda ja sisimat olemust – ja Tal ei ole ükskõik. Tal on sinuga asja, Ta teab su asja. Tua res agitur, kõlab see ladina keeles – sinu asja aetakse, ja seda kõrgemail võimalikul tasemel! Sel kõigel, ka mõistetamatul, pealtnäha nii haledal, nii mõttetul ja läbikukkunul, on mingi mõte, see on millekski hea – see saab korda! Viimselt saab see korda! Sellel olukorral on lahendus, on väljapääs, on rahu, on lepitus, on kergus ja rõõm.

Ja see kõik on juba teel – see on sinu poole teel. Sinu asja aetakse.

Kas see tähendab nüüd, et Jumal mõistab sulle siiski õigust?

Kas Ta on siis viimselt ikkagi õiglane?

Sõbrad, kui Jumal oleks õiglane, siis oleks meie kadunud. Meie oleks siis hukule määratud.

Kõlab üsna hullult, ent meie pääste on selles, et Jumal ei ole inimlike mõõdupuudega mõõdetult, kohtunike mõõdupuude ja tavaarusaamade kohaselt üldse õiglane. Ta on meie mõistes, maailma mõistes üks ebaõiglane Jumal. See on ju täiesti ebaõiglane, et patune inimene pääseb, et patusele antakse armu. Patune inimene, nii nagu olen mina, katkine ja tühja täis, enesekeskne ja hooletu – patune, nagu sina – kui Jumal oleks õiglane, siis peaks meie surema. Me peaks hukkuma. Meil ei oleks siis lootust.

Kui Jumal oleks meie mõistes õiglane, siis poleks Jeesus tohtinud surra. Ta oleks pidanud ainsana ellu jääma, pälvima ise kõik aupärjad, kõik EELK diplomid ja ordenid, mitte aga kurjategijana surema. See polnud üldse õiglane.

Jeesus ütleb oma tähendamissõna lõpetuseks: „Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates? Ma ütlen teile, küll ta muretseb neile peatselt õiguse!“

Just seda Ta tegigi.

Jumal tegi midagi päris pöörast, kui Ta Jeesuses kõik meie kurjuse ja tühisuse enese peale võttis ja karistuse kandis, meile aga oma õiguse kinkis. Jah, selline on Jumala õigus, mida Ta oma lastele muretseb – Ta annab neile oma õiguse, oma puhtuse, oma rõõmsa, rahust tiine lootuse.

Selline on Jumala õigus – mõõtmatult suur, sootuks teistsugune kui meie õiglane meel. Tema õigus on halastus, see on arm.

Ja see on sündinud. Ta ei ole viivitanud, Tema pääste on kohal.

Meie, lesknaised, oma hädas ja abituses – meie koputame, küsime ja palume lahendusi, järjekindlalt ja tüdimata. Me kurdame oma mured ja toome Ta ette oma kimbatuse, me palume, et sünniks Tema tahtmine. Ja parim, mis juhtuda võib, parim, mis meid tabada saab, on taipamine, et see kõik on juba valmis. Vähehaaval avaneb me silme ees, rullub meie ees lahti see, et Ta ongi muretsenud meile õiguse – et see on juba siin, meie päralt ja meie sees.

Me oleme päästetud.

Aamen.

Annika Laats (1970) on EELK Risti koguduse õpetaja, Lääne-Harju praostkonna abipraost ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.