Foto: Johann-Christian Põder

Eilne väärikas usupuhastuspüha tuletas meelde, kui oluliste arengute keskel oleme oma evangeelse meelega viimastel aastasadadel elanud. Need on otsustavalt muutnud kirikut ja teoloogiat, on otse ja kaude puudutanud ka kultuuri. Muutused õhtumaises maailmamõistmise kunstis ja teaduses on käinud käsikäes teoloogia muutumisega. Teoloogiast on viimastel aastasadadel välja kasvanud hulk teadusharusid. Teised teadusharud, millistest mõnisada aastat tagasi polnud kellelgi aimu, on jälle tuntavalt mõjutanud teoloogiat. Inimesed teaduste ja kirikute virrvarris on aga ikka samad, ikka need, kes tahavad tõde.

Paradoks justkui on, et midagi jääks nagu lõpliku tõe teada- ja tundasaamisest pidevalt puudu ning tuleks liikuda aina edasi uutele jahimaadele. Sellest väsinuna võime evangeeliumi kuulutust Tõest, mis meid on lunastanud, mõista poolikult ja jääda unelema. Ent argipäev raputab jälle üles ning möödapääsmatud ja keerulised elulised väljakutsed sunnivad uuesti küsima, kas evangeelium siis ikka on meis kohal. Siinpoolse elu lunastus on ehk elamine tõe suunas, kindla teadmisega, et liigume õiges suunas, aga mitte unustades avatust. Rohkem pole vaja, see on täisväärtuslik elu küll. Uurime, küsime, lahendame, vastame, otsustame, kahtleme, ja jälle otsast peale …

Uurimise ja kahtlemise juurde käib lahutamine (ka eksperimentaalne). On proovitud lahutada teoloogiat ja kirikut, on proovitud lahutada teoloogiat ja religiooniteadust, on proovitud lahutada osadeks teoloogiat jne. See võib teoloogia- ja religiooniteadusest väljaspool olijates tekitada segadust. Seepärast on hea, kui diskussioon teoloogia ja religiooniteaduse seoste või lahususe üle, aga miks mitte ka hoopis inimeste üle, kes neid erialasid esindavad, püsib elav. Kirik & Teoloogia toimetusel on hea meel avaldada tänases numbris Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorandi Indrek Peedu viimaste nädalate diskussiooni raskuskeset täpsustav artikkel ning Kirik & Teoloogia toimetuse liikme Jaan Lahe lühivaatlus teoloogia ja religiooniteaduse suhte ajaloole ühes oluliste järeldustega sellest.

Teoloogia ja religiooniteaduse alase diskussioon leiab aset kõige laiemas mõttes muutuvates religioossetes oludes. Eesti paistab Euroopas ja maailmas nende muutustega silma ning see kutsub siia juhtivaid religioossuse uurijaid maailmas. Tartu Ülikoolis toimusid Kultuuriteooria tippkeskuse seminarid, millest võtsid osa neli sellist uurijat. Nende esitatud analüüsidest ja vaadetest annab sisuka ülevaate usuteaduskonna doktorant Marko Uibu.

Tänane jutlus Toronto Vana-Andrese koguduse õpetajalt Kalle Kadakalt rõhutab sedasama, ülal nimetatud küsimise, otsustamise ja kahtlemise protsessi ehk liikumist tõe suunas. Lõppeks on ju otsustav see, kas oleme Tõe saabumise hetkel selleks valmis, kas oleme oma mõistuse ja tunded hoidnud pidevalt ärksad. Sellisel taustal võivad meie ja teiste konkreetsed tegemised siin maailmas paista hoopis teistsuguses valguses.

Tänases numbris:

Indrek Peedu, Distsiplinaarsest jaotumisest, teoloogiast ja meditsiinist.

Jaan Lahe, Teoloogia ja religiooniteadus – sõbrad või vaenlased?

Marko Uibu, Religiooni muutumine – väljakutse religiooniuurijatele: Tartus toimunud seminaridest.

Kalle Kadakas, Otsustav võimalus (Lk 16:1–9).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“, eriti uudised EELK viie õpetaja ordinatsioonist ja Kirikute Maailmanõukogu täiskogust.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2012. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.