Arvamused

Luther kui hoiatus

Meelis-Lauri Erikson

Kes ei teaks Lutherit? Temanimelist kirikut, tema pärandit, luterlust, tema töid, millest kõigest ilmselt ikka veel annab doktoritöid kirjutada. Eisenach, Erfurt, Wartburg, Worms, Wittenberg ja peale selle veel loomulikult Saksa rahvuspühak par excellance, kelle kohta muuhulgas leidub Wikipedias ka selline legend: ühel õhtul läinud Luther läbi metsa koju ja näinud, kuidas ühel kuusel peegeldub taevatähtede valgus. Luther raiunud kuuse maha ja võtnud kaasa. Kodus kinnitanud ka kuuse okste külge küünlad. Nõnda olevat jõulukuuse tuppatoomise komme leiutatud. Klassikaline helge pühakulegend, ja eks Luther selline olnudki – ühelt poolt veel täiesti keskaegses ilmas, aga teise jalaga juba koitmalöövas uusajas seisev. Mõlemast on tal tugevad, selged märgid olemas. Ta läks uneskõndija kindlusega mööda teed, millel juba nii paljud olid kukkunud – ja just selles seisneb tema suurus. Võib julgesti arvata, et Jumal teda õnnistas ja temast hoolis.

Ajalugu teatavasti teeb hüppeid ja Lutheril õnnestus kuidagi ühe järjekordse hüppe ajal selle pimeda leviaatani seljas püsima jääda. Enamgi veel – tal õnnestus lausa selle eluka turjakarvadest hoides tema turjal ratsutada nii, et ta kõigile välja paistis. Et Jumal asetas ta elama just sellesse hetke! Kõigest sada aastat varem oleks ta ilmselt jaganud Jan Husi saatust, ja sada aastat hiljem oleks ta võibolla mõne sabakeerutuse tolmu kadunud. Lutheriga lõppes ka väliselt Vana-Euroopa ühtsus, mis oli juba ammu varem lagunema hakanud. Teisest küljest jälle: kui poleks olnud teda, oleks olnud keegi teine. Kuid seda teame meie. On ikka üks ääretult kahtlane ja ohtlik tegevus püüda hinnata möödunud aegu. Sest me ei saa sisse vanasti elanud inimeste mõttemaailma. Nii kinni oleme omas ajas. Kuid ajalool on veel üks suurepärane omadus: nimelt välja kristalliseerida olulist. Aja jooksul saab inimvaimu viljade pudrust kristall, millest kõik liigne on põhja vajunud ja kadunud. Eriti, kui see vaim juhtub olema loov ja pulbitsev nagu Lutheril. Tema kõnedest, tema vaidlustest, kirjatükkidest, jutlustest ja õllelauakõnedest annab veel ikka midagi kasulikku õngitseda.

Kui nüüd püüda kaine pilguga vaadata Lutheri pärandile, siis kõigepealt hakkab silma küllap just see ühe jalaga keskkajas ja teisega uusajas seismine. Tema seisukohad talupoegade mässu küsimuses, tema juudiviha, tema autoriteedi ehk Ülima autoriteedi vajadus, aga teisalt eeskätt individualism, sootsiumist eraldumine, mis on aluseks algavale masina-ajastule, imperialismile ja kapitalismile. Keskaja närvilisevõitu küsimus: kuidas ma õndsaks saan? – oli ju Lutheri enda Damaskuse tee. Küsimus, mis jumalaotsingul inimese hinges ikka kummitab. Kas saab sellest küsimusest veel olulisemat olla? Ja kuidas MINA õndsaks saan? – see sobib juba ideaalselt uusaega. Küsimus, mis päädib tänapäeva infoühiskonna lapse üksindusega kõigi oma suhtlusvõrgustike keskel. Piiblis elavad inimesed pole iial elanud ja tegutsenud üksinduses, isegi kui nad elasid parajasti kõrbes. Kuid iial pole ka ükski katoliiklane, kes samal ajal oli tõsine kristlane, arvanud, et piisab ainuüksi tegudest. Ja iial pole ükski protestant, kes samal ajal oli tõsine kristlane, arvanud, et piisab ainuüksi usust (Friedell). Kuid samas – põrguhirm ja taevalootus pole üldse õiged lähtekohad usule. Õige on tahta Jumalat – siis võib need asjad rahulikult Tema hooleks jättagi. Ühesõnaga, sellest küsimusest ON midagi olulisemat, või siis on küsimus ise valesti püstitatud. Või mittevajalik küsimus. Muidugi on nii see kui ka näiteks Marburgi armulauavaidlus õpetatud meeste mängud; eks neidki on vaja, kuid vaevalt, et neil on suuremat tähtsust usupraktikas. Õigemini, tegemist on sedalaadi vaidlusega, millest annab teha usupraktika, ja just selle omaõiguse maksmapanekuks ju protestant protestant ongi.

Sola scriptura, Piibel kõige aluseks pole küll mingi laiade masside eluloosung, vaid ikka väga väheste elupraktika. Või siis pisut inetumalt – oma ideede tsementeerimise vahend. Ei oska öelda, kas see on kunagi olnud teisiti. Kui ilma illusioonideta, kainelt vaadata. Paradoksaalselt paistab sellega nõnda olevat eriti tänapäeval, mil kõikvõimalikke Pühakirja väljaandeid on tohutult, tsitaate aga harva ja hoolega valitult.

Edasi – reformatsiooni üks lipukirjadest Ecclesia semper reformanda juures on ju oluline just see semper. Õnneks on läbi ajaloo ikka ja jälle leidunud neid Vaimust kantud mehi-naisi, kes on tõusnud püsti ja öelnud: sõbrad, nii enam edasi ei saa! Esiteks ja viimaseks on see muidugi olnud Vaimu töö. See on hea, aga nagu ikka igal inimlikul ettevõtmisel, on ka siin omad piirid. Ja veel sellised, mis võivad juhatada usukõrkusesse, sektantlusse. Veendumusse, et just meie käes on tõe monopol ja kõik teised eksivad. Sektantlus on küll asi, mida võib esineda muidugi iga kiriku ja usuliikumise juures; ta on selleks liiga inimlik nähtus, aga teisalt – kui keegi on leidnud oma usulise identiteedi näiteks just luterluses või selles, mida ta luterlikuks peab, siis tohime ometi loota, et siingi on jälle tegutsenud Püha Vaim, kes kasutab kõiki inimlikke vorme lunastusele ja tõe teele juhtimiseks. Kuni ei minda üksteise usu suuruse mõõtmise pimedale teele. Küllap tuleb igasse kirikusse salakaubana kaasa ka paras ports halvemat sorti ilmalikkust. Ikka ja jälle. Ometi jääb „pühade osadus“ kõige suuremas, taevalikus mõttes alles. See, mis maa peal lahti läheb, on juba midagi muud. Lutheri ajal oli see ilmalikkus juba saavutanud mingi kriitilise massi: kuuria tegeles kõige muuga peale Jumala, ja häbitu kauplemine hingeõndsusega oli juba usu mõnitamine ülimas ulatuses, kui mainida vaid kahte ilmingut. Siis tuligi üks tõemeelne augustiini munk ja lasi selle vee paisu tagant valla. Piisas üsna vähesest, ja laastav tulvavesi ujutas üle kõik, tuues kaasa tagajärgi, mida keegi ei saanud ette näha. Luther oli päästik – selles seisnes tema ajalooline missioon. Ja nagu juba toonitasime, ta sattus elama just õigel ajal. Ta leidis võimsaid toetajaid, kui asi juba nii kaugele läks, et ta neid hädasti vajas. Nii ta ei läinud ketserina tuleriidale. Siin peitub üks oht. Kui mõelda puhtalt „usu puhastamisele“, siis sel hetkel, kui see väljub „maailma“, on see silmitsi uute ohtude ja ka ahvatlustega. Vürst, juhul kui ta tark on, vaatab varsti, et siin on võimalus! Võimalus uue jõuga lagedale tuua vana investituuritüli, näiteks. Pakub oma kaitset, kuid üritab seda ka oma huvides ära kasutada. Siit võib spekuleerida, mis oleks või ei oleks saanud, kui usupuhastus olekski jäänud ainult teoloogiliseks dispuudiks (mis ju tookord Wittenbergis ka ära jäi), olekski jäänud vaid akadeemiliste müüride vahele. Kuid sellist intentsiooni polnud seal algusest peale. Või jälle – kui usupuhastus oleks jäänud kloostrimüüride vahele. Luterluses on täiesti olemas ka müstika, juba „usust õndsaks saamine“ viitab sinnapoole, ja tõepoolest tõusiski taas müstikuid, kui mõelda näiteks Valentin Weigelile või Sebastian Franckile. Aga jällegi – taolist arenguidu reformatsioonis polnud. Nõnda siis läkski nagu läks, lõpuks kujunesid välja äärmuslikud nähtused nagu „usumäratsejad“ ühel pool ja teisel pool kirik, mis vürstile meeldis: väike, vaene ja talle kuulekas. Siit edasi – Lutheri idee kahest riigist viis kahjuks millegi nii ebapüha nagu maise riigi pühitsemisele. Paraku ei saa loota, et iga maine riik ja iga maine riigikord jääkski igavesti kasvõi ainult kõlbeliseks. Rääkimata kristlikuks olemisest – kui kirik ja riik on lahutatud, siis lähevad kumbki paratamatult oma teed. Mis võib olla halb, sest muidugi on kirik vähemalt üritanud protesteerida, kui maine riik võtab diktatuuri mõõtmed, kuid ei suuda seda ära hoida või takistada. Ja mis võib olla ka hea, sest me ei kujutaks ette, me ei tahaks teokraatlikku diktatuuri, üht superkirikut, mis meenutaks väga orwellilikku Tõeministeeriumit. Näib, et tänapäevane oikumeeniline liikumine on õigel teel, kui ta ei üritagi luua seda superkirikut, vaid rahuldub olemasolevate kirju paletiga, küsides nende ühisosa järele. Pealegi näib, et tänapäeva maailmas on olulisem ennast identifitseerida kõigepealt kristlasena ja alles seejärel, kui tõesti tarvis, luterlasena. Kuid püüda kasvatada rahvast vastastikuse armastuse ja hoolivuse vaimus Kristuse eeskujul – noh, see võimalus on alati olnud.

Luther oli päästik. Ja ta on monument. Monument inimlikele püüdlustele midagi muuta, kogu olemasolev süsteem tuumani lammutada ja sinna uut tuuma asetada. See, mis tookord, 16. sajandil toimus oli kindlasti Vaimust kantud; muidu poleks sellest mingit head pärandit jäänud. Ja Luther on ka omamoodi hoiatus selle kohta, mis kõik juhtuma hakkab ilmalikus ja vaimulikus maailmas. Või hoiatus, mis taas saavutamata jääb.

 

Meelis-Lauri Erikson (1970) on EELK Kadrina Püha Katariina koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English