Mõnes Euroopa riigis on täheldatavad arengud, mis nii mõndagi üllatavad: seal rajatakse koolituskeskustesse, õppehoonetesse, ravikeskustesse ja ka mujale kasvaval määral nn meditatsiooniruume. Näib, et kaasaja inimene vajab vaikust, ta tahab välja astuda argipäeva mürast, töörutiinist, meelelahutuse vaimuvaesusest, mis teda kui tahtejõuetut, kellel pole oma mina, siia ja sinna tõukavad. Ta tahab enda sisse vaadata ja kuidagi iseendani jõuda, justnagu oleks ta ennast kaotanud …

Sellised meditatsiooniruumid on tavaliselt konfessioonivabad, omamata selget seotust ühegi suure kirikuga. Need on lihtsalt vaikuse, mõtiskluse toad, kus põgeneda mure eest. Sarnaseid ruume on juba aastaid kasutatud raudteejaamades, haiglates, mõnikord ka koolides, USA-s ka kaubanduskeskustes. Sellele lisaks on olnud ja on ka praegu palju väärikaid kloostreid, mis pakuvad inimestele võimalust paar päeva või nädalat munkade või nunnade elus osaleda ning nende keskendumisest ja tasakaalukusest uut elujõudu saada. Kõikides sellistes paikades ja pakkumistes näib inimene otsivat „ruumi ruumide taga“, midagi teistsugust kui tavapärane, ja selles kõiges päästet endale. Kas kirik ei ole siis enam see ruum ruumide taga?

Nendes meditatsiooniruumides aga peaaegu puudub see keegi teine. Inimene väljendab oma religioosseid tundeid lootuses, et seal kusagil on keegi.

Tähelepanuväärne on see, et traditsioonilised kirikud mängivad iseenda ja selle kellegi teise otsingute protsessis ainult tagasihoidlikku rolli. Nende ruume, nende kirikuid otsitakse üles järjest harvemini. (Lõunapoolsetes maades on see teisiti.) See võib olla seotud asjaoluga, et järjest rohkem kirikuid on suletud, kogudusemaju maha müüdud, kirikuskäijate hulk vähenenud. Ühtlasi on järjest vähem preestreid ja kirikutöötegijaid, kes oma kohalolekuga neid ruume personaalsemaks muudaksid. Sest viimselt otsib inimene ju teist inimlikku palet, kes teda lohutaks, näitaks teed, pakuks abi; kedagi teist, kes talle mõistvalt vastaks.

Kui kirikud mängivad tänapäeva inimese jumalaotsingute protsessis – sest just sellega ongi siin viimselt tegemist, isegi kui see sõna on paljudele juba võõraks jäänud – ainult tagasihoidlikku rolli, siis on selle põhjuseks asjaolu, et kaasaja inimene mõtleb kiriku mõiste all eelkõige institutsioonile, mitte „sellele päästet tõotavale teisele“, eelkõige valitsusaparaadile, rahaasutusele, mis otsustab inimeste üle, mitte ei teeni neid. Piibli või täpsemalt Jeesuse jumalapilt ei tule selles „aparaadis“ nähtavale. Paljud mõtlevad, et kiriku jaoks on oluline ainult võim.

Iga organism vajab organisatsiooni struktuuri. Kirik, nagu evangeelne, ortodoksi või katoliku kirik (ja teised samamoodi), eriti kui ta on levinud üle kogu maailma, vajab organisatsiooni, valitsusaparaati. Ning selles on sageli tegemist võimuga, otsustega kellegi või millegi poolt ja teise vastu. Seal tulevad mängu enamused, aga ka retoorika, argumendid ja intriigid. Kes või mis end viimselt kehtestada suudab ja võimu trooni vallutab, on sageli põnev või ka piinlik mäng.

Aga kirik ei ole eelkõige valitsus, institutsioon. Kirik, Jeesuse uus „kogudus“ (ecclesia, qahal, Mt 16:18) saab elavaks alles pühade, nende meeste ja naiste palgeil ja kätes, kes Jeesuse vaimust elavad ja kes on spirituaalsed inimesed. Nad peegeldavad püha kolmainsust, kes on alati teel inimeste juurde, keda ta nii väga armastab. Seepärast ei ole kirikus par excellence küsimus mitte võimus, vaid alati üksteise teenimises Jeesuse eeskujul. Valitsusaparaat on „pühadele“ allutatud või selle kõrvale seatud, aga see ei tohi kunagi pearolli mängida.

Sellest vaatenurgast vaadatuna võib küsida, kas selline kirik suudab üldse tänapäeva inimest tema spirituaalsuseotsinguil aidata. Samas oleks see tema peaülesanne, sest ta jätkab ju Jeesuse jüngrite teenistust, mis tähendab inimeste juurde minemist, nende õpetamist, hea sõnumi kuulutamist jumalariigist, kõigist haigustest tervendamist ja kannatustest vabastamist (Mt 9:35). Kas kirik mitte ei ole ebaõnnestunud kõigis nendes valdkondades? On märke, et inimesed ei otsi enam oma „spirituaalsust“ eelkõige kiriku juurest.

Mis on spirituaalsus? Kuidas selleni jõuda?

Sõnas „spirituaalsus“ peitub ladinakeelne sõna spiritus. See tähendab vaimu, Jumala Vaimu. Heebreakeelne sõna selle kohta, mida Jeesuski kasutas, on ruaḥ. Ruaḥ on naissoost sõna Jumala Vaimu kohta. Heebrea sõna tüvi on identne ühe teise heebrea sõnaga, mis tähistab emaüsa. Selliselt meenutas Jumala Vaim vagadele juutidele alati Jumala emalikku üsa, tema halastust. See viib meid spirituaalsuse või täpsemalt spirituaalse inimese esimese määratluse juurde; Ta on inimene, kes on varjavas üsas, emaliku halastuse keskel.

Sellele lisanduvad veel kaks järeldust:

Heebrea sõna ruaḥ sisaldab lisaks tähendusele „vaim“ ka kolme teist piltsõna „tuul“, „tuuleõhk“, „hingeõhk“. Alati, kui juttu oli „vaimust“, kuulis juut räägitavat ka neist kolmest ja vastupidi: kui räägiti „tuulest“ (või hingeõhust, tuuleõhust), mõistis ta selle all ka „vaimu“. Kui Jeesus ütleb Nikodeemusele „Tuul puhub, kuhu ta tahab“ (Jh 3:8), siis võis ta kuulda, õigupoolest pidi ta kuulma ka sõna „vaim“: Vaim puhub, kuhu ta tahab! Sellepärast võib Jeesus täiesti loogiliselt sama hingetõmbega jätkata: „Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.“

Sellest tuleneb teine järeldus:

Jumala Vaimu ei saa piirata teatud institutsioonidesse või ametitesse, nii nagu ka tuult ei saa teatud paika koguda; kui me tahaksime selle teatud ruumi või hoonesse paigutada, siis ei oleks teda enam või muutuks ta kopitanud õhuks. Jumala Vaim võib kõneleda sama hästi kõige silmapaistmatuma inimese kui ka kõige kõrgema ametikandja kaudu; Püha Benedictus Nursiast arvestas väga targalt selle spirituaalsete inimeste kogemusega oma reeglis. Tuul/Vaim ületab kõik piirid, ta ei tunne piiranguid, teda ei saa kinni hoida. Jumala halastus ei tunne piire, tingimusi, ta on avatud kõigile, nii nagu tuul ümbritseb ja annab hingamist igale inimesele.

Kõik inimesed elavad tuulest ja ei mõtlegi, et nad hingavad sisse Jumala Vaimu.

Kolmas järeldus on üpris kujundlik: ei ole tuult ilma efektideta! Ei ole Jumala Vaimu ilma efektideta, mõjuta. Tuul liigutab väikest lehte ja ta liigutab meresid, ta liigutab tuuleveskite tiibu ja laseb kaabul peast lennata, ta ehitab lumest müüre ja paitab puhudes-tervendades haavu. Meie kirikutes on vaimu jagamise sakrament, kinnitamise sakrament, aga kui sealjuures või pärast seda ei ilmne mingeid „efekte“, tuleb küsida, kas tegemist oli üldse Jumala Vaimu/tuulega. Sest Jumala Vaimul oleks nähtavad „efektid“. Juba Püha Aquino Thomas (kes on antud kõigile suurtele kirikutele ühiselt) tõi kord näite, kuidas üks kuulus ja rikas mees müüs pärast Jumala Vaimu saamist oma varanduse maha ja pühendas oma elu vaestele – sellist „efekti“ pean ma silmas. (Seega ei pea see alati olema keeltega rääkimine, glossolaalia.) Märkusena nii palju, et need efektid ei pea ilmnema liturgilise talitusega samaaegselt, kuid siiski lähedases ajalises seoses.

Spirituaalse inimese tunneb seega ära selle järgi, et ta ei sea halastusele piire, et ta osutab seda ühtemoodi väikestele ja suurtele, neile kes on all ja kes üleval. Et ta on valmis oma õpetavas ja halastavas hoiakus ka – kui vaja – seadusest üle astuma, et inimest tõeliselt aidata. Nii nagu seda tegi Jeesus, kes astus inimeste pärast seadustest üle ja maksis selle eest oma eluga. Vabatahtlikult ja hea meelega.

See Jeesus tutvustab meile ka ühte järgmist kristliku spiritualiteedi tähistust, mille on meieni toonud evangelist Johannes. Seal ütleb Jeesus: „Ta (Tõe Vaim) võtab minu omast ja kuulutab teile“ (Jh 16:14). Meie kontekstis tähendab see seda, et Jumala Vaim juhib meid alati Jeesuse juurde (tema nimi tähendab „Jumal päästab“), selleks et mõistaksime teda, kelle Jumal maailma saatis, järjest enam; selleks et tema olemuse järjest sügavam mõistmine suunaks meid osutama järjest suuremat armastust. Sest armastus, mis avaldub rohkem tegudes kui sõnades, kandes teiste koormaid (Gl 6:2), andes kaasinimesele parajal ajal seda, mida ta eluks vajab (vrd Lk 12:42), on Jumala Vaimu eksimatu tunnusjoon.

Spirituaalne inimene on seega inimene, kes jätkab Jeesuse tegusid; valedest jumalapiltidest vabanemise, lohutamise, tervendamise, manitsemise, andestamise, troostimise ja hüljatute poole pöördumise tegusid.

Spiritaalne inimene on inimene, kes tahab päästa!

Alati, kõikjal, igaüht.

Kui sellise Vaimuga inimesed ei tunne huvi olla valitud kirikuorganisatsiooni institutsioonidesse ja ametitesse, siis see ei üllata. Ja on täiesti mõistetav, et kui nad sinna isegi satuvad (sageli valib Jumal otsustavatesse ametitesse just neid, kes üldse nende poole ei püri), tahavad nad sealt võimalikult kiiresti jälle ära. Sest nad ei taha „üles“, vaid „alla“, nad tahavad endast loobuda, endale sulaserolli võtta, kaasinimeste elu omaks võtta (Fl 2:3–11).

Kuidas saada spirituaalseks inimeseks?

Spirituaalseks inimeseks saamiseks on tuhandeid teid. Olgu siinkohal esile tõstetud mõned sammud teel sellele eesmärgile.

Esimene samm:

Kui inimesel on võimalus kasvada üles vaimselt terves perekonnas, kui ta kogeb lapsena südamlikku ja mõistlikku religioossust, on see hindamatult heaks aluseks. Noor inimene õpib siis tundma nii oma usu loomulikku väljendamist kui ka vanemaid, kes elavad teesklemata ja vastavad tema küsimustele mõistlikult. Põhimõtete „teesklemata, tervelt ja mõistlikult“ rõhutamist ei saa kunagi liigselt olla, sest ei ole midagi halvemat kui vanemate poolt religioossete vormelite ja paljaste sõnadega lämmatamine, eriti siis, kui lapsed märkavad, et isa või ema ise räägitust kinni ei pea. Mõnikord kuulub esimese sammu juurde usu traditsioonilisest vormist eemaldumine, selleks et end ja oma usku „kaugel eemal“ uuesti avastada. „Kadunud poeg, kes koju jäi“, ei arendanud oma spirituaalsust edasi (Lk 15:25–32).

Spirituaalseks inimeseks saamise esimeseks alustoeks on seega aus perekond, teeskluseta ja liialdusteta religioosne praktika, mõistlikult elatud ja väljendatud usk ning võime küsimustele ja kahtlustele vastata või need ka ausalt nii jätta.

Teine samm (see samm on eluaegne!):

Spirituaalseks inimeseks olemine tähendab oma elu üle määramise usaldamist Jumala Vaimu kätte, kes on meile Jeesuse tegudes ja sõnades ilmsiks saanud. Muidu ei oleks see probleem, kuid on veel teisi „vaime“, kes tahavad meie elu üle määrata. Igal inimesel on elus kaasas seljakott, mis on täis kõige erinevamaid mõjutusi: vanematekodust, ümbruskonnast, geneetilisest pärandist, arenguprotsessidest, konfliktidest, ebaõnnestumistest, edust ja veel lugematust hulgast teistest sarnastest. Need kõik määravad ära meie käitumise ja mõtlemise, meie soovid ja otsused. Täiskasvanud inimeste suurte hirmude juured asuvad arvatavasti väikese lapse halbades baaskogemustes; täiskasvanu ohjeldamatu püüdlemine võimu ja au järele võivad tuleneda tunnustuse puudumisest noorukieas; loomulike tungide allasurumine varases nooruses viib tõenäoliselt enesepettuslike kompensatsioonideni täiskasvanueas. Nendest näidetest peaks piisama. Need näitavad meile, et iga inimene on (muuhulgas) ära määratud tungidest, himudest, kirgedest – kas rohkem või vähem. Mõned neist on oma loomult head, teised aga vähem head.

Elus on oluline neid tunge ja himusid taltsutada, piirata, et nad ei valitseks minu üle, vaid mina nende üle. Kes seda võitlust ette ei võta, keda ei õpetata ja kes ei õpi end valitsema, loobuma, selle üle võtavad tungid võimust. Vaba on ainult see inimene, kes suudab loobuda. Ainult tema võib armastada, sest „armastama“ tähendab teise jaoks olemasolemist – kes oma tungide üle ei valitse, teenib ainult iseennast.

Jumala Vaim saab ainult sedavõrd inimest suunata ja juhtida, kuivõrd see ei lase end (alateadlikest) tungidest ära määrata. Paulus pühendab sellele teemale mõned mõtted (Kl 3:5–10).

Teine alustala tervele spiritualiteedile on seega igapäevane enesekriitiline refleksioon: millel ma lasen täna rohkem oma elu üle määrata? Selliselt on mul võimalik mõjutusi, mida ma ei taha, sammhaaval välja sorteerida ja lasta Jeesuse Vaimul järjest enam enda üle määrata, teha seda, mida tema tegi. Sellel, kes ei käsitle iseennast sellisel viisil enesekriitiliselt, on vähe võimalusi spirituaalseks inimeseks saada. Seepärast on soovitatav leida kogenud vaimulik saatja/juhendaja.

Kolmas samm:

Tõelist spirituaalsust otsiv inimene püüab kaks-kolmkümmend aastat ja veel rohkemgi kasvada järjest sügavamasse osadussuhtesse Jeesusega, Kristusega. Tema jaoks on oluline seda Jumalameest järjest sügavamalt mõista, end temast järjest enam ja enam kaasa haarata lasta. Selles aitavad teda igapäevane palve, kõnelemine vähem suuga ja rohkem südamega (kuni vaikimiseni), tunnustatud pühakute vaimulik kirjavara, Pühakirja uurimine, vestlused otsijatega, sest nende küsimused avavad ka tema oma südame ja rikastavad tema mõtteid. Ja üldse kõige, mis ta teeb, tegemine „Kristuses“, südame tähelepanelikkuses täis armastust. Ja kui ta astub altari ette (või meditatsiooniruumis küünla ette), siis teha seda nii, nagu astuks ta viimsel päeval Kolmainujumala ette. See suhe messias Jeesusesse, see „Kristuses olemine“ kujuneb tema jaoks eluaegseks Jumala ligiolus asumiseks, mis teeb ta järjest rõõmsamaks, igatsevamaks ja armastavamaks.

Vaimulikus seminaris pidas kord kõneleja ettekande teemal „vaimulik juhendamine“ ja pidas spirituaalse inimese jaoks hädavajalikuks elavat, tõelist „suhet Kristusesse“. Diskussiooniosas küsis temalt üks pastor, mis on suhe Kristusesse … Selle peale võiks küsida, millest see pastor oma elus ja kuulutuses lähtub.

Neljas eluaegne samm teel eluandva spiritualiteedi suunas on seega „suhe Kristusesse“, mis peab alati kasvama, sest Jumal on igavene. Ta muudab inimese isikuks, kes elab ja toimib „Kristuses“. Temast saab teatud mõttes kohaloleva Kristuse „ikoon“.

Viies ja viimane samm:

Tõeliselt spirituaalset inimest iseloomustavad alati rõõmus meel ja tagasihoidlikkus. Neist kasvavad välja hulgaliselt teisi voorusi, mida tema ümbruskond tänulikult tajub ja vastu võtab. Seega ei tohiks millestki, mis elus rõõmu ja tagasihoidlikkust lisab, kergekäeliselt loobuda. Tagasihoidlikkus on vundament, mis ei võta au endale, vaid käsitleb kõike tänulikult „kui kingitust ülevalt“. Tagasihoidliku inimese puhul ei pea kartma „võimuhaaramist“. Ja tema rõõmus meel loob armastuse osaduse, mis omab tervendavat mõju paljudele, ka institutsioonis ja võimuaparaadis.

Niisiis, kas meditatsiooniruum või kirik? Amet või spiritualiteet?

Sageli viidatakse kiriku „hierarhilisele struktuurile“, mille all mõeldakse enamasti kõrgemaid ameteid ja suuremat meelevalda. See mõiste ise osutab aga teises suunas: ta on pärit kreekakeelsetest sõnadest hieros archē ja tähendab kiriku „püha algupära“. See „püha algupära“ on Jeesus Kristus ise. Kes temas elab, on Jumalas juurdunud inimene, kes laseb end Jumala Vaimust juhtida. Ta on oma isikus „ringikõndiv meditatsiooniruum“, kelle juures leiab iga inimene „ruumi ruumide taga“, „persooni persoonide taga“.

Selliseid pühasid, selliseid „ikoone“ vajab kirik, et nad võiksid Kristuse palet endas ja maailmale tajutavaks teha.

(Tõlkinud Kadri Lääs.)

Christoph Wrembek SJ (1942) on roomakatoliku preester ja Jeesuse Seltsi (jesuiitide ordu) liige. Ta on paljude raamatute autor ning toiminud alates 1991. aastast vaimulike harjutuste läbiviijana ja hingehoidjana ka Eestis. Artikkel on kirjutatud ajakirja Kirik & Teoloogia jaoks.