Aastast 1520 pärinevas sermonis pühast missast väidab Martin Luther, et oskus eristada seda, mis on euharistia juures keskne ja konstitueeriv, sellest, mis on euharistia pühitsemise juures lisaelemendi rollis ja teisejärguline, on „kõige suurem ja kasulikum oskus“^[1]. Kuigi Luther rõhutab samas kirjutises, et Kristus määras „kõigile enda omadele vaid ühe seaduse või korra ning see oli püha missa“^[2], on antud küsimuses keskse ja sekundaarse väljaselgitamine Lutheri arvates kirikuelu jaoks ülimalt oluline. Issanda söömaaja – ning seega ka Kiriku eksistentsi – kese on Kristuse kohalolu kuulutatud sõnas ning kogunenud Kiriku tänuandmise leivas ja õnnistuse karikas. Ühtki „lisa“-materjali, olgu selleks siis näiteks muusika, rõivad või tseremoonia (ükskõik kui kallid nad siis ka poleks), ei tohi muuta seaduseks, ainsaks õigeks teeks, mis viib Jumala juurde. Kui selliseid tseremoniaalseid materjale ja aspekte esitatakse Jumala poolt tingimatult nõutuina, armu saamiseks hädavajalikena, ohustatakse Kirikut ennast, ning ohustatakse kuni tema hävitamiseni.

See ei tähenda, nagu saadaks hakkama ilma muusika või tseremooniata! Luther ütleb selgelt: „Ma ei taha ega ole suuteline neid lisandeid asendama või kõrvale heitma“.^[3] Ning tõepoolest, Luther ise ülistas muusikat, lõi ja töötas ümber hümne ning liturgilist muusikat ning näib, et ta armastas jumalateenistuse juures vägagi mõningaid sekundaarseid, „lisaelemendi“ staatuses aspekte.

Ei, Luther tahab, et oldaks võimeline eristama formaalseid ja tseremoniaalseid küsimusi keskmest, milleks on tänuandmine Jumalale Kristuses kingitud anni eest; nõue, et need lisaelemendid oleks selle keskme teenistuses ning keelata neil – või ka nende puudumisel!^[4] – saamast uueks seaduseks või millekski, millest kiidelda.

See luterliku liturgilise hermeneutika peamine kriitiline printsiip on õigeksmõistuõpetuse järelm, selle õpetuse kohandamine teenistusele, olles ühtlasi peamiseks aluseks kaasaegsele luterlikule mõtlemisele jumalateenistusest ja kultuurist. Ta pakub arvukatele luterlikele kirikutele üle kogu maailma välja selle, et jumalateenistuse kese peab olema selge: kogudus koguneb Sõnas ja sakramendis kingitud Kristuse anni ümber. Samal ajal kutsub ta meid üles mitte tegema seaduseks lääne või põhja kultuuriruumile omaseid vorme. Teenistusel on teretulnud paljude maailma kultuuride annid: nende keel, nende muusika, nende viisid tähistada pühi ja ülistada Jumalat, nende eripärased kogunemise viisid jne. Ühtki neist ei tohi ära põlata. Neist kõigist tuleb lugu pidada. Kuid luterlik liturgiline hermeneutika nõuab ka seda, et neist kultuurilistest mustritest ei tehtaks uut seadust ning et nad ei astuks keskme asemele; pigem peavad nad tulema „linna“ ja kogunema „Talle“ ümber (Ilm 21:22–27); nad peavad olema Kristuse evangeeliumi teenistuses. Igat liiki kultuurilised mustrid – lõuna ja põhja, lääne ja ida, linna ja maa, kohalikud ja üleilmsed – nad kõik on siin teretulnud. Kuid nad ei ole teretulnud võtma sisse Tallele määratud kohta. Nad ei ole teretulnud varjutama Kristuse andi, nagu sellest kirjutab Pühakiri ja nagu sellest Pühakirja põhjal jutlustatakse; nagu see on antud vees, mida Tema nimel kasutatakse ning tänusöömaajas, mida Talle nimel pühitsetakse.

See kõik sisaldub selgelt luterliku liturgilise hermeneutika „kõige suuremas ja kasulikumas oskuses“. Seda arusaama liturgia ja kultuuri vahekorrast meie kaasajal võib mõista Augsburgi usutunnistuse seitsmenda artikli tõlgendusena (CA VII):

Samuti õpetatakse, et kogu aeg peab olemas olema ja püsima jääma üks püha kristlik kirik, mis on kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse.

Kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala Sõna kohaselt sakramente jagatakse. Ja kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks pole vaja, et kõikjal samasugustest, inimeste sisseseatud usutalitustest kinni peetaks.

Kuid kuidas me ikkagi peaks seda luterliku liturgilise hermeneutika printsiipi rakendama? Millised eri kultuuridest pärit annid peaks kaasatama kristlaste kogunemisse? Ning kuidas neid ande kasutada evangeeliumi kasuks?

Erinevalt Lutherist või Melanchtonist, Augsburgi usutunnistuse autorist, ei saa me kriitikavabalt võtta omaks renessansiaja kontseptsiooni ajaloolisest arengust kui puhtast ja lihtsast varasest keskmest, mida on hiljem varjutanud erinevad „lisandid“. Me oleme näinud, et varasele kristlikule ristimisele ja euharistia pühitsemisele oli iseloomulik komplekssete kohalike kultuurifenomenide kasutamine. Kuid evangeeliumite ja Pauluse kirjelduste järgi neid kultuurifenomene kritiseeriti ning suunati täitma uut eesmärki. See, millest meie lähtume, pole mitte niivõrd Lutheri ja Melanchtoni väited ajaloolise arengu kohta, kuivõrd me võtame omaks nende kriitika ja eristamise meetodi, nende teoloogia Kristuse annist kesk meie erinevaid tseremooniaid.

Kese

Ristimise ja euharistia algusajad võivad meile seega pakkuda võtme meie arutelu tarvis. Juhul, kui antud kirjutises esitatud arvamused peavad paika, võttis kristlik praktika vastu eshatoloogilise vastupanuliikumise kultuurilise sümbolismi: nimetagem näitena terve ihu pesemist, valmistumaks Issanda päevaks. Kuid ta keeldus selliste pesemiste kordamisest, enesepesemisest kultusliku puhastumise eesmärgil, üksnes meestele mõeldud kultuslikest pesemistest jms, kuna ta tõlgendas „Issanda päeva“ ristilöödud Kristuse kohalolu ja annina, tõlgendades seejuures „puhtust“ Temale ligiolemisena. Sümbol oli nüüd „murtud sümbol“.^[5] Sellest tulenev pesemine sai Kristuse osaduskonda, Tema „ihusse“ sisenemise teeks. Sellise pesemise kasutamine uutes olukordades viis kristlased selle Kristusesse sisenemise jõu avamiseni, lisades pika usuõpetuse perioodi enne ristimise pesemist ja võidmise, käte pealepanemise, eksortsismide, sobilike rõivaste kasutamist ning enne seda, kui ristitav juhiti pärast ristimise vettekastmist euharistlikule söömaajale. Selline „Sõna“ kasutamine, Jumala kui Kristuses teada antud Jumala „nime“ kasutamine, õpetuse kasutamine ristimise vettekastmise juures ning ristitu kutsumine Kristuse laua juurde olid hädavajalikud, tegemaks selgeks, et see pesemine oli pesemine Kristusele, oli and, mis kutsub meid kõiki usule. Teised „lisandid“ olid kõik teatud laadi tseremoniaalne üllatus, asetatud uude kultuurilisse olukorda – et [varasem rituaalne] pesemine võiks Jumala ees saada pesemiseks elusse ja armu Kristuses.

Samuti võttis kristlik praktika oma keskmesse vastu söögiga seotud sümbolismi, mis on leitav mõningates hellenistlik-juutliku kultuuri näidetes: nagu näiteks selle söömaaja, mis eine alguses leiva üle ja eine lõpus veini üle öeldud palvetega kuulutas Iisraeli loomisusku. Kuid kristlik praktika loobus rituaalselt puhaste meeste suletud ringist sellise jumalaülistuse sobiva osaduskonnana, kuna kristlik praktika pidas sakramentaalse eine sügavaimaks anniks ristilöödud Kristuse kohalolu. Kristuses tuuakse Jumala ette kõik inimesed: naised, ühiskonna heidikud, paganad, lapsed, patused, nii idast kui läänest tulijad; kõik, kelle Jumal on loonud. Tõepoolest, selle Kristuse söömaaja pühitsemisel ühendasid kristlased selle Ristilöödust ja Ülestõusnust kõneleva Pühakirja lugemise ja jutlustamisega; nad hakkasid seda pühitsema pühapäeval ning asetama rõhku iseäranis tänusöömaaja leivale ja veinile, andes ülejäänud söögi abivajajatele. Need on arengud, mis rõhutasid söömaaja kristoloogilist tähendust. Mõnda aega kasutasid kristlased kultuuriliselt ligipääsetavaid, suhteliselt neutraalseid vorme: kohalikke ristimisbasseine või kivist „elava“ vee allikaid ning ruume, kus oli võimalik laua ääres lebada. Kiriku kasvades ning tema kultuurilise rolli muutudes ehitati baptisteeriumid ning kadus komme pidada tänusöömaaega laua ääres lebades.

Jeesus Kristuse sündmuse kõrvutamine vanade pesemisriituste ja vana söömaaja praktikaga teatud kindlal ajaloolisel ja kultuurilisel hetkel on andnud Kirikule keskme ja meetodi. Kese on see: kristlikud kogunemised leiavad aset pesemisriituse ümber, mida nüüd viiakse läbi Jeesuse nimel ning mille juures loetakse Pühakirja, saamaks kuulutada risti ja ülestõusmist, mis toovad kõik inimesed Jumala juurde; ning tänusöömaaja ümber, mis leiab aset jagatud leiva ja karika juures. Need asjad ei ole fakultatiivsed, kui kogunemine tahab tõepoolest olla kristlik. Need on fragmendid vanast, esimese sajandi kultuurist, mis tulevad meieni aegade hämarusest. Kuid olles muudetud Kristuse anni ja tõotuse poolt, on nad ka armuvahendid, kesksed viisid, mille abil me saame kuulda ja kohata evangeeliumi; meie ajaloolise lunastamise konkreetsed tunnistajad materiaalse reaalsuse vormis.

Jumala suurest armust on need kesksed asjad mitmel moel ligipääsetavad ka uutes kultuurilistes situatsioonides: need on lood, vette kastmine, söömaaeg. Seni, kuni säilitatakse nende kasutamise kesksed mustrid ja nende Kristuses transformeerimise kriitiline iseloom, võib neid tõepoolest läbi viia uutel viisidel, mis on kohased uutele kultuurilistele olukordadele. Pühakirja loetakse selles kohalikus keeles ja kõnepruugis, mis muudab kristluse alustrajavad lood inimestele arusaadavaks. Ristimist viiakse läbi viisil, et kohalik kogudus mõistaks, et see suur vettekastmise / pesemisriitus on alustpaneva tähtsusega, on ülevoolavalt armurikas ning on lahutamatult seotud kristlikust Jumalast jutlustamise ja õpetamisega. Euharistlikku söömaaega jagatakse viisidel, mis on seotud kohalike piduliku söömaaja tavadega. Igal juhul tehakse keskseid asju tugevalt ja selgelt.

Nende asjade kesksuse avastamine kõigis meie kirikutes on just selle keskme avastamine, mis võimaldab ja soosib kultuuriliste andide tervet kasutamist meie jumalateenistuslikel kogunemistel. Luterliku, kohalikule kultuurile ligipääsetava jumalateenistuse vastu tuntava uuenenud huvi esmaseks päevakorrapunktiks on uuenenud pühakirja tundmine ja tugev piibellik jutlustamine, uus selgus ristimisõpetuse ja ristimispraktika osas ning Issanda söömaaja kui peajumalateenistuse sisseviimine kõigis kirikutes igal pühapäeval. Siis on meil olemas usaldusväärne koht, kese, mis on täidetud Kristuse anniga, pigem kui näiteks läänelikud 19. sajandi kultuurilised fragmendid või kellegi enda käesoleva ühiskonna transformeerimata apoteoos, mille ümber on võimalik koguda kõiki meie kultuurilisi ande.

Kuid samal ajal nõuab Jeesuse Kristuse kõrvutamine pesemise ja söömaaja väga vana kultuurilise materjaliga ka selle kogunemise tarvis teatud meetodit. Uus kultuuriline materjal, mis siseneb Kristust ümbritsevasse kogunemisse, mis tuleb kesksete asjade ümber asetleidvasse kogunemisse, peab olema vastu võetud sama armastuse ja sümpaatiaga ning sama kriitikaga, nagu omal ajal see pesemine, millega oodati Issanda päeva tulekut ja see söömaaeg, mis väljendas Iisraeli usku. Kiriku meetodile peab olema omane nii uue kultuurilise materjali vastuvõtmine kui selle suhtes rakendatav kriitika; nii avatud uks kui hoiatus („Sinna ei saa midagi, mis on rüve“ – Ilm 21:27); nii jah kui ei.

Jah

Kui tugevad kohalikud religioossed tähendused mängisid kaasa pesemise või söömaaja algupärase kristliku kasutamise juures, siis on neid võimalik Kirikus jätkuvalt uutes situatsioonides kasutada. Teatud muusikat või instrumenti, mis olid traditsiooniliselt teatud kogukonnas märgiks kontakti otsimisest vaimudega, võib nüüd kasutada selleks, et laulda Jumalale Kristuses ja teha seda Vaimu väel. Ka kohaliku kultuuri arusaamise kohaselt olulise kogunemise juurde kuuluvaid kogunemisele saabumise viise või seda, millisesse ilmakaarde peaks see kogunemine olema orienteeritud, saab kasutada selleks, et vahendada sõnumit: see kogunemine leiab aset Jumala ees, kes lõi maa ja kes kogub meid ühtsesse kogukonda. Ka palju teisi tähelepanuväärseid praktikaid – olgu selleks pidulikud rõivad, kingade jalastvõtmine, tühi ja toolideta ruum või hoopis pidulikult ehitud hoone; tantsimine, kohalikus kontekstis oluliste värvide ja materjalide kasutamine, kohalike oluliste aegadega arvestamine; mõjutused kohalikust pidulikust lauakatmise viisist – kõik see võib siin olla teretulnud. Kristlasi tõmbab iseäranis autentsete ja tugevate sümbolite, oluliste objektide ja praktikate poole, mis intensiivistavad ja sageli ka lükkavad ümber igapäevase, tavapärase kogemuse, kutsudes tavapärast kogemust transformeerumisele.

Täpselt nii, nagu meil on alati vaja kohalikke sõnu selleks, et kõnelda, on meil alati tarvis mõnda kohalikku metafoori selleks, et lihtsalt koguneda. Varastel sajanditel võtsid kirikud kreeklaste „õhtusöömaaja klubide“ vormi, kuigi nad olid ilmselgelt märksa enamat kui seda ning kuigi nende „õhtusöömaaeg“ viidi üsna peagi üle hommikusele ajale. Kaasaegses Põhja-Ameerika kontekstis nähakse kirikuid „vabatahtlike religioossete ühingutena“, rühmadena, mis tegelevad peamiselt isiklikku laadi vaimsusega – kontseptsioon, mis oli iseäranis levinud valgustuse tagajärjel sündinud demokraatiates, mis välistasid igasuguse riigikiriku. Ka siin peavad kirikud olema märksa enamat kui kultuuriliselt kättesaadav kategooria, kuigi antud kultuuris võib kättesaadavus inimestele alata selle kategooriaga. See kategooria peab aga mõistagi olema kohane evangeeliumile ega olema sellega fundamentaalses vastuolus. Kiriku vorm antud kultuuris peab algama kusagil „maja“ ja „avatud kogunemise“ vahepeal. Ta ei saa olla ei „meeste ühing“ ega „sõdalaste selts“ ega ka „sakraalne kultus“ või „tempel“.

Kristlastel võib olla eriline huvi avastada, et arusaamad, mis on kuulunud vähemuste kultuuridele ning on säilitatud nende keeltes ja sümbolisüsteemides, ei läheks kaotsi. Valitsevad kultuurid, eriti need, millel on ülekaalukas majanduslik jõud ning iseäranis kasvav rahvusvaheline kultuur, mis kannab nimetust „tarbimine“, võivad olla löödud pimeduse ja mälukaotusega, mis puudutab hädavajadust harmoonia järele inimeste kogukonna ja neid ümbritseva loomuliku maailma vahel; või tugeva kohaliku kogukonna järele inimese hea käekäigu tagamisel. Mõnikord võib kristlik „jah“ teatud traditsioonilistest kultuuridest pärit praktikatele paista teatud laadi „romantikana“, kuivõrd ta säilitab praktikaid, mis on peaaegu unustatud ning on kadumise äärepeal: nimetagem siin näidetena saami joigu, või teatud puulehtede kasutamist leppimise ja puhastumise kinnitusena Lääne-Aafrikas, või õietolmu ja salvei kasutamist palves teatud Põhja-Ameerika tasandikel, või vanade instrumentide kasutamist, mida seostatakse teatud väikesearvuliste hõimurühmadega Aasias. Kuid nende praktikate haruldus ning pärimustraditsiooniline kvaliteet võivad suurendada nende jõudu vahendada meie kaasajale pühadust. Nende praktikate teistsugusus võib meile kõigile olla toeks valitsevate kultuuride kritiseerimatu võimu subverteerimises (subverting). Ning nende praktikate ürgne vanus võib igaühes äratada unustatud väärtuste ja unustatud sümbolite mälestuse. Viimselt olid vana juudi pesemine, millest sai kristlik ristimine, ning melek ha-’olam’i („universumi kuningas“) auks öeldud söömaaja-tänu Rooma keisri valitsuse all olevatel aladel, samuti vaid ühe vähemuse sümbolid, vastupanu sümbolid.

Misjonäride rajatud ning järk-järgult kohalikku keelt ja mõningaid kohalikke muusikastiile omavahel seganud kirikute kultuure tuleb samuti austada. Neid mudeleid kogetakse sageli kristluse armastatud ajaloo juurde kuuluvaina ning see kogemus sisaldab mõnikord vabastuse toone. Mõnel pool said kristlasteks inimesed, kes ei olnud kaasatud selle piirkonna klassikalistesse kultuurisüsteemidesse ning leidsid oma inimväärikuse alles neile lääne vormis vahendatud kristluse kaudu.^[6] Teisest küljest võib vaid vanadest lääne mudelitest kinnihoidmine kanda endaga kaasas muljet, nagu oleks kohalik kultuur lüüa saanud, kadunud, eksinud. Seda võidakse iseäranis tajuda selliselt lääne tehnoloogia ja majanduse ülekaalu tõttu kaasaegses maailmas. Kuid kristlik kogukond ei sa lubada majanduslikel ja tehnoloogilistel võitudel otsustada oma väärtuste üle. Kristlasi on pikka aega õpetatud hindama seda, mida „maailm“ põlgab, alates Jeesuse Kristuse ristist. „Nurjunud“ sümbolites võivad olla varjul väärtused, mida kaasaegne maailm hädasti vajab.

Rahvusvaheline „noortekultuur“ võib omakorda esitleda talle omaseid probleeme. Kaasegne noortele suunatud popkultuur ja sotsiaalmeedia kutsub noori sageli üles kriitikale ning kristlik kogukond peab seda võtma tõsiselt. Isegi kui nt popmuusikat, mis sageli tematiseerib ühiskonna või ka üleilmse kogukonna valupunkte, üks-ühele jumalateenistulikule kogunemisele üle ei võeta, tuleb mõelda selle peale, kuidas sellest muusikast saadavaid impulsse oleks võimalik kasutada kristliku kogukonna kogunemise kontekstis. Samas ei tasu unustada seda, et suur osa noortele suunatud popkultuurist on ise osa suurest rahvusvahelisest ärist, olles osaks kaasaegsest tarbimiskultuurist, ning selle poolt viljeldav kriitika ja mure teatud ebaõiglaste süsteemide aadressil võib sageli olla vaid teeseldud. Kaasaja noori inimesi tuleb aga süvitsiminevamalt kaasa kutsuda. Neid tuleb kutsuda avastama seda, kuidas nemad saaks kristlikus kogukonnas kaasa rääkida nii, et see kõnetaks nii neid kui tervet kogukonda.

Nii või teisiti, kuna Jumal lõi kõik asjad, kuna kõik püsib koos Kristuses ning kõik lepitatakse Jumalaga Kristuse risti ja vere läbi (Kl 1:17, 20), on kõik asjad kristlikule kogunemisele teretulnud. Inimkultuurid pole midagi muud kui inimeste rikkalik mitmekesisus, kes annavad edasi kogukonna üksteisega ja maailmaga kooselamise traditsioone. Loomise ja lunastuse õpetuse tõttu ütlevad luterlased nendele kultuuridele „jah“.

Ei

Kuid nad ütlevad ka „ei“. Luterlased tunnistavad ka seda, et me kõik oleme kinni patus, eemal Jumalast, langenud. Kui „kõik asjad“ pannakse keskmesse selle Ühe asemel, kes neid koos hoiab ja lepitab, lagunevad nad koost. Pühad, noorkuud, hingamispäevad – või neli ilmakaart, kohalikud puulehed, teatud viisid koguneda või laulda; misjonäride viis asju teha; oreli või trummi kasutamine, euroopalike kirikulaulude või noortekultuuri ja kaasaegse meedia kasutamine – kõik need ei saa anda korraldusi (Kl 2:16–22). Ega saa seda ka kohaliku kultusliku puhtuse seadused: „Ära tee nii; ära maitse; ära katsu“. See, mis loeb, on Kristus, kes vabastab meid kõigist seadustest, mis teesklevad, nagu pärineks nad otse Jumalalt. Mis on keskne, on Jeesus Kristuse ihu, võrreldes millega kõik teised rituaalsed praktikad on varjude sarnased. „Sinna ei saa midagi, mis on rüve“.

Nii on kõik asjad sellel kogunemisel teretulnud, kuid nad on teretulnud ühinema „meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, Jumala armastuse ja Püha Vaimu osaduse“ (2Kr 13:13) ökonoomiasse. Nad ei ole teretulnud iseendast keset tegema. Nii ei saa kasutada teatud rahvuste kultuurilist identiteeti esitavaid kultuurilisi praktikaid, juhul kui selle rahva identiteedist tehakse seejuures keskne teema, kui välistatakse kõik need, kes seda identiteeti ei jaga. Seetõttu võivad rahvuslipud, kohaliku kultuuri olulised figuurid või kohalikud valitsejad kahtlemata kirikusse „tulla“, kuid neist ei tohi teha kiriku keset ega anda neile positsiooni, mis annab kriitikavabalt edasi nende võimu, lubamata seda Kristuse ristist lähtuvalt kriitiliselt vaadelda. Lubades kirikusse rahvuste kultuurilist pärandit, ülistamaks püha Kolmainu armu, tuleb ühtlasi reflekteerida loomisõpetuse (mille kohaselt kõik asjad on tehtud Jumala poolt ja peavad vaid Jumalale kiitust andma), patuõpetuse (mille kohaselt on kõik asjad langenud ning vajavad Jumalat) ning õigeksmõistuõpetuse (mille kohaselt on kõik asjad risti läbi üks kord ja kõigiks aegadeks Jumalaga lepitatud) üle. Kultuurilisi aardeid ei saa kasutada selleks, et tuua kristlikku kogunemisse taas sisse legalismi või vajadust tuua teatud ohver selleks, et lepitada Jumalat.

Kui otsustatakse kasutada kultuurilisi sümboleid, mis on antud kontekstis olnud seotud vaimu või jumaluse vahendamisega (seda kristlikult transformeerides), tuleb neid ka kritiseerida. Kristlik kogukond ei ole huvitatud lihtsalt jumalast, ükskõik missugusest, vaid ta on huvitatud armulisest Jumalast, keda tuntakse Vaimu väel risti löödud ja ülestõusnud Kristusena. „Vaimu“, „jumaluse“, spirituaalsuse vahendajad, olgu selleks siis vitraažid, orel, tants või trummid – need sümbolid tuleb „murda“^[7], transformeerida selleks, et nad oleks armulise Jumala kuulutamise teenistuses.

Samuti peab kohalik kultuuripärand, mida kasutatakse kristlikus kogukonnas, alati näitama kõigi jumalarahva ristitud liikmete, Kristuse ees seisvate Jumala laste väärikust. Ühtki praktikat ei saa vabandada kui „minu kultuuri“, mis häbistab või labastab Kristuse ihu liikmeid või ükskõik keda neist „vähimatest“, kelle eest Kristus suri. Naisi ja mehi, noori ja vanu, enamusse ja vähemusse kuuluvaid, rikkaid ja vaeseid, kohalikke ja võõramaalasi tuleb siin austada ühtmoodi, mitte heita osasid neist kõrvale, lähtudes teatavast „kultuurilisest“ viisist inimesi lahterdada. Rituaalse puhtuse põhimõtted on Kristuse surma ja ülestõusmisega ületatud. Ristituid ei tee Jumala hea loodu ihulikud funktsioonid kunagi „rüvedaks“ ega tee seda ka kontakt nendega, keda kohalik kultuur võib käsitleda ebapuhtana. Meeste ega naiste ümberlõikamist ei saa kristlikus kontekstis kuidagi käsitleda jumalike nõuetena. Kultuurilisi praktikaid ei tohi ka mingil moel muuta millekski, millega hoobelda.

Tõepoolest, iga kultuur – sealhulgas igasugune protestikultuur – tuleb subverteerida (subvert) selleks, et jõuda selgusele neis kui Kristuses Jumala armu poolt koos hoitavate sümbolite ökonoomias. Vajadust sellise subversiooni järele võib olla kõige raskem näha omaenda kultuurilises süsteemis või süsteemides. Seepärast me vajamegi üksteist nii hädasti, vajame kõnelusi, kuhu oleks kaasatud inimesed kogu kristlikust oikoumene’st – selleks, et esitada üksteisele küsimusi ja jõuda teistega kõnelemise kaudu suuremale selgusele iseendas ning selles, kas me oleme oma praktikas olnud ustavad Kristusele. Tõsi on ka see, et kultuurid, mis on Kirikuga olnud seotud ammust ajast ning on jätnud omaenda andide jäljed traditsioonilise liturgia „palimpsestile“, võivad olla tõrkuvad sellise subversiooni suhtes, kuigi võivad seda tegelikkuses hädasti vajada. Läänelikke hierarhia, androtsentrismi, jõukuse, intiimse „kogukonna“ või teatud muusikaliste ja kunstiliste standardite väärtustamise mudeleid ei saa lihtsalt ilma igasuguse kriitikata identifitseerida „kristlikuna“. Ka põhjast ja läänest „ei saa sinna midagi, mis on rüve“.

Nii ei eksisteeri näiteks ühtki absoluutselt puhast ja jumalikku muusikat, mis oleks ette kirjutatud Jumala poolt või nõutud kiriku poolt; muusikat, mille abil üksi me end otsejoones taevasse võiks laulda. On küll olemas terve rida inimlikke muusikalisi traditsioone, millest osad sobivad paremini kui teised selleks, et võimaldada kogudusel lauldes koguneda Sõna ja sakramendi juurde, liikuda suurema harmoonia ja dialoogi poole, säilitades samas erinevuse ja ühtsuse, pühaduse ja ligipääsetavuse dimensioone.

Kõrvutamise meetod

Parim viis siduda meie kultuuride head annid kristliku kogunemise eesmärgiga võib olla kõrvutamise meetod. Oma põhiolemuselt on see meetod, mida Luther pakub meile oma „kunstiga“, millest oli juttu selle kirjatüki alguses. See, mida kasutusele võetakse, peab selgelt ja harmooniliselt teenima nende inimeste kogunemist, kui nad leiavad Sõna ja sakramendid keskmes olevat. See, mis sisse tuuakse, peab olema kooskõlas selle keskmega, peab seda tugevdama ja teenima, mitte varjutama. Muusika peab olema kriitiliselt kõrvutatud Sõnaga ja vajadusega koguneda tänuandmisega euharistliku laua ümber. Kogunemise ruumi sisenemised ja selle ruumi korraldus peavad olema kõrvutatud ristimisel antud Jumala lapse väärikusega ning jagatud laua ühtsusega. „Vaimsust“ vahendavad elemendid peavad haakuma Püha Vaimuga, mis annab elu Pühakirjale, kui seda loetakse ja jutlustatakse, nagu see on meile antud ristilöödud Jeesuses.

Kaks vahendit on iseäranis sobilikud olema selle meetodi teenistuses. Kultuurilised sümbolid – muusika, tseremoonia, jumalateenistuslik keskkond, žestid, rõivad, kunst – kõik see omandab kristliku eesmärgi kõige selgemalt, olles ristimise ja euharistia nende väga lihtsate vanade mudelite teenistuses, mis kuuluvad nende algupära juurde. Me õpetame; me kastame vette; me kutsume lauale; me koguneme; me loeme ja tõlgendame pühakirja; me palume kogu maailma eest; me seame üles laua, kogudes ka almust vaestele; me anname tänu ning sööme ja joome; meid lähetatakse. Kõike seda on võimalik teha aeglaselt või kiirelt. Seda on võimalik teha päritud vanades mustrites või rikkalikus töötluses või nende kahe lähenemise kombinatsioonis. Kuid need on asjad, mida kristlik kogunemine teeb ning mis moodustavad kõige selgema raamistiku kultuurilise materjali kõrvutamisele Kristuse anniga.

Kõrvutatuna piibelliku Sõnaga, mis on täis Jumala päästva armu väge, võivad kultuurilised sümbolid tuua esile omaenda tugevaimad annid, ning neid saab kasutada selle Sõna jätkuva tugevuse valgustajana. Vanade ristimisrituaalide komme anda vastristitule tass piima ja mett tekkis ilmselt müsteeriumikultuste sümbolite mõjul. Kirikus sai sellest Pühakirjaga kõrvutatult tõotatud maa maitse (Ex 3:8), mis on nüüd ligipääsetav kõigile, kes on Kristuses, ning Jumala armu magus maitse, Kristuse Sõna selge piim (1Pt 2:2–3). Kultuuriline praktika orienteeriti ümber ning piibellikule Sõnale anti tugev kohalik resonants.

Selliseid näiteid sümboli ja Pühakirja kõrvutamisest võib veel tuua mitmeid. Kaasaegses praktikas kasutavad näiteks Kamerunis ja Kesk-Aafrika Vabariigis elavad gbaya rahva hulka kuuluvad inimesed mõnikord kristliku ristimise, lepituseriituse või matusetalituse puhul soré puu lehti, millel on gbaya rahva hulgas erakordselt tugev sümboolne tähendus, kuna nüüd on Jeesus Kristus tõeline soré puu; ta on elupuu, mille lehed annavad tervist rahvastele (Ilm 22:2).^[8]

Võib ka juhtuda, et kultuurilise sümboli tegelik kasutamine võib olla liiga tugev, liiga vastuvõtmatu selleks, et „murda“ seda sümbolit evangeeliumi teenimise eesmärgil, liiga seotud kontrollimatute vaimude väljakutsumisega. Antud juhtudel tuleb langetada hingehoidlik otsus selliste sümbolite kasutamise poolt või vastu. Mõnikord toimub kultuuriliste sümbolite kõrvutamine Kristusega ning nende subverseerimine armuks esmajärguliselt ja võib-olla ka parimalt verbaalselt: see osaduse karikas on meie piim ja mesi – umbes nii võis kõnelda üks ammune jutlustaja. See Jeesuse Kristuse sõna meie kõrvus, see meie ihule välja valatud vesi, on meie soré-puu leht. Selliseid kõrvutamised on keskme tugevdamise teenistuses, kutsudes esile Jumala suurt armastust ja halastust antud paigas.

Sellised mõtisklused toovad meid viimaks viie kriitilise põhimõtte väljatoomiseni, millega tuleks arvestada kultuuriliste elementide kaasamisel kristlikusse teenistusse ning seal praegu kasutatavate sümbolite hindamisel:

1. Kas tegu on tugeva ja reaalse sümboli või sümbolite kompleksiga, millel on süvitsiminev sotsiaalne vastukaja? Kas selle kasutamine kannab endas lootust ja inimlikku identiteeti?
2. Kas see on kooskõlas kristliku õpetusega loomisest, patust ja õigeksmõistust? Või pigem, kas teda on võimalik subverteerida nende teenistusse?
3. Kas see on vastavuses ristitud jumalarahva väärikusega? Kas ta on võimeline olema tõeliselt ja armurikkalt kogukondlik?
4. Kas ta lisaks Piibli Sõnale valgustab Jumala armurikast, lunastavat eesmärki? Kas teda on parim kasutada verbaalse sümbolina?
5. Kas ta võib teenida ja laulda Kristuse kesksete märkide, iseäranis pühapäeval kasutatud Sõna ja sakramendi saatjana? Kas selle sümboli kasutamisel on Sõna ja sakrament jätkuvalt kesksed, selgemalt ja kohalikumalt kesksed?

On aga veel üks põhimõte, mis vajaks lisamist, ja selleks on armastus. Kõnelda hetkel kasutatava sümbolismi hindamisest või uute kultuuriliste sümbolite lisamisest jumalateenistusse tähendab paratamatult kõneleda muutumisest. Sellist muutust ei saa aga läbi viia kogunenud inimestest mööda minnes. Juhul, kui seda tehakse, ei austata Kristust; liturgia vaimule tehakse sel juhul liiga ning viimaks kaotatakse kõik. Liturgilist muudatust ei saa teha uueks seaduseks. Kuid kuulates iga kohaliku koguduse kultuurilist konteksti, kuulates rahvusvahelise kirikute osaduskonna tõstatatud küsimusi, armastades ja õpetades, kutsudes inimesi pidama meeles kesksete asjade olulisust, julgustades kohalike andide tähistamist nende kesksete andide ümber, kõrvutades kõiki meie tseremoniaalseid mustreid neis asjus Kristuse annile – need on meetodid, mida saab kasutada.

Tegelikkuses on kõrvutamine olnud liturgia meetodiks läbi aegade.^[9] Sõna on pandud sakramendi kõrvale, õpetamine pesemise kõrvale, tekstid jutlustamise kõrvale, tänuandmine söömise ja joomise kõrvale, kiitus kaebuse kõrvale, eesistuja kogunenud jumalarahva kõrvale, külalislahkus sügava austuse kõrvale, kohalik universaalse kõrvale. Kui Vahemere-äärse maailma talvise pööripäeva pidustused kohandati kristlikuks pühaks, omandas see kahekordse iseloomu: ootamine (advent) ja kohalolu tähistamine (jõulud). Kui luterlikud kirikud innustasid kirikus rohkem laulma, tegid nad seda vähemalt kahel moel: lauldud psalmid ja koraalid. Miks? Sest „siin maa peal ei saa me kunagi Jumala tõde õigesti väljendada vaid üheainsa sõnaga, vaid alati üksnes kahe sõnaga“.^[10] Sest üksnes Kristus on meie tee Jumala juurde, mitte mingi puhas või õige tseremoniaalne praktika, ning see saab kõige selgemaks, kui iga praktikat kõrvutatakse teisega ning kogu tervik peab Temast tunnistama. Sest isegi vettekastmine ja söömaaeg vajavad Kristuse Sõnaga kõrvutamist ning tema poolt transformeerimist selleks, et me näeks, kui suur on Jumala armuand nende inimkultuurist võetud materjalide peal, sees ja all.

Meie kõik, igas paigas, peame võtma vastu ja jätkama seda kõrvutamiste ajalugu. Kogu liturgia kultuuriline „palimpsest“ kuulub meile: juudi pesemisrituaalid ja söömaajad, Rooma pidustused, keiserlikud rõivad ja ehitised, Põhja-Aafrika ja Süüria palved, Euroopa hümnid, Aafrika ja Aasia instrumendid, Põhja-Ameerika inklusiivsus. Me peame aga neid aardeid sorteerima ning tegema kindlaks, et evangeeliumit Jeesusest Kristusest Sõnas ja sakramendis tõepoolest kuuldakse ja teatakse. Me peame ka tegema kindlaks, et evangeeliumi kuuldaks siin, igas kohalikus paigas, selliselt, et ta päästaks ja transformeeriks konkreetseid kohalikke kultuure, mis pole muud kui inimesed, keda Jumal armastab ja kutsub armust osa saama. Kuna see transformatsioon leiab pidevalt aset, kerkivad esile uued annid, millel on enam kui kohalik tähendus – lauldakse laulu, mis levib kõikidesse kirikutesse, kasutatakse teatud žesti või liigutust, mille puhul paljud rahvad avastavad, et nad vajavad seda selleks, et mõista sügavamalt Jumala loodud maailma ja Jumala suurt, päästvat, eluandvat armastust.

Teisel sajandil kirjutas Justinus, kristlikus liturgias aset leidnud kõrvutamismudelite varaseim tunnistaja, järgmist: „Pole ühtki inimsugu, ei barbareid ega kreeklasi või kuidas iganes ei kutsutaks neid, kes elavad telkides: nomaade või vagabunde või karjuseid, kelle seas ei palutaks ning ei toodaks tänuohvreid ristilöödud Jeesuse nimel“.^[11] Ning see peab paika siiani.

Arvamuslugu on ilmunud väljaandes: Lutheran World Federation Studies. Worship and Culture in Dialogue, S. Anita Stauffer, ed. Department for Theology and Studies, The Lutheran World Federation, Genf, 1994, lk 137–151 (originaali pealkiri: „A Contemporary Lutheran Approach to Worship and Culture: Sorting Out the Critical Principles“). Tõlkinud Anne Burghardt.

Gordon W. Lathrop (###), liturgika emeriitprofessor, töötanud Philadelphia Teoloogilises Seminaris, aastail 2006–2007 olnud külalisprofessoriks Yale’i ülikoolis; Evangeelse Luterliku Kiriku Ameerikas (ELCA) pastor. Mitme teose autor, s.h Holy Things: A Liturgical Theology (Fortress, 1993), Holy People: A Liturgical Ecclesiology (Fortress, 1999), Holy Ground: A Liturgical Cosmology (Fortress, 2003), and The Pastor: A Spirituality (Fortress, 2006).