JA MINA ANNAN TEILE HINGAMISE

„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28.)

Elada ei ole lihte ja kerge. Muidugi on hetki, mil asjad laabuvad. Hetki, mil oleme rõõmsad ja täis julgust, kogeme usaldust ja sõprust, armastust ja avatust. Ilma selleta ei oleks elu võimalik. Kui meie eksimus ja patt oleks nii suur, et maailmas ei oleks enam mitte midagi head ja ilusat, ei suudaks me päevagi püsida. Et maailm hoolimata patust ja kurjusest püsib, et päike ja vihm jätkuvalt igat inimest kosutavad, et jätkuvalt sünnib meie keskel armastust ja usaldust, ausust ja rõõmu – see kõik leevendab meie koormat ja laseb meil siin-seal hingata. Kristlastena teame, et see ei sünni tänu meile. Me teame, et see on Jumala hoidva ja armastava töö vili. Tema laseb päiksel särada ja vihmal sadada! Tema laseb tekkida armastusel, usaldusel ja julgusel. Isegi kui inimene ei ole sellest teadlik – tänu Jumalale on meil julgust ja elurõõmu! Tänu temale on meil rõõmu ja julgust olla, rõõmu ja julgust olla olemas!

Siiski – elada ei ole lihtne ja kerge. Elada tähendab kanda koormat, eksimuste ja vigade, patuse elu koormat. See koorem võib olla meie minevik, see koorem võib olla aga ka meie tulevik või meie olevik.

Minevik – elu täis mineviku eksimusi – võib olla raske koorem. Eksimused ja tegematajätmised saadavad meid varjuna, tuletavad ennast meelde keset päeva ja hiilivad meie juurde hilja öösel. Minevik võib olla kui raske koorem meie õlul, midagi, mille eest me soovime põgeneda – mida me tahame unustada, millest me tahame lahti saada. Aga me ei saa. Minevik – see oleme me ju ise. Me oleme ju need, kelleks me oleme saanud. Meie minevik on üks ja ääretult oluline osa meist endist. Kui me suudaksime mingil võlumoel raputada endalt mineviku, siis ei oleks meid enam olemas. Ilma minevikuta oleme me eikeegi.

Koorem võib olla aga ka meie tulevik. Mis saab homme? Mis saab mõne aasta pärast? Mis saab meie elust? Kas meil on lootust? Kas me elul on tulevikku? Need küsimused võivad lasuda raske koormana meie peal. Ja just nagu me põgeneme mineviku eest, võime püüda põgeneda ka tuleviku eest. Seda saab teha mitut moodi. Üks võimalus on pöörduda just mineviku poole, elada ja ammutada energiat ainult sellest, mis on olnud. Ikka ja jälle meenutada möödunud aega ja ainult möödunu najal vaadata iseennast ja maailma. Põgeneda tuleviku eest, visata maha tuleviku koorem on võimalik aga ka oleviku abil. Me võime oma meelt lahutada ja ennast kinni hoida oleviku, praeguse momendi tegemiste ja askeldustega. Me võime keelduda tulevikku vaatamast, elades ainult ühele päevale, ühele tunnile ja momendile.

Koorem võib olla aga ka just see olevik. Algav päev ja lõputult veniv tund võib tunduda lausa väljakannatamatu koormana. Ja selle eest põgenemiseks kõlbavad nii minevik kui tulevik. Me võime ekselda minevikumälestustes, me võime aga põgeneda ka unistustesse, tulevikku suunatud unelmatesse, sellesse, kuidas asjad võiksid olla ja peaksid olema – kunagi tulevikus!

Niisiis – nii minevik, tulevik kui olevik võivad olla ja on patusele inimesele, eksinud inimesele raskeks ja vaevaliseks koormaks. Meid võivad vaevata ja väsitada nii mineviku eksimused, tuleviku hirmud kui ka oleviku väljakannatamatu tühjus.

Jeesus aga näeb ja tunneb meie koormat. Ta näeb ja tunneb meie katkist minevikku, läbipaistmatut tulevikku ja tühjuse ja mõttetuse poolt rikutud ja olematuks muudetud olevikku. Ning ta ütleb: tulge minu juurde, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Kui mineviku tee on kinni, tuleviku tee hirmutav, vastumeelne ja ärritav ning oleviku tee üksluine, mõttetu ja täis masendust, võib inimene viimses hädas ja ahastuses isegi püüda lõpetada temale antud aega ja elu läbi enesetapu. Sellest kuuleme siin vanglas mitte just harva. Aga just selles olukorras peab kõlama ja kõlab Jeesuse sõnum ja kutse: tulge minu juurde ja ma annan teile hingamise! Jeesus saatis seda rõõmusõnumit kuulutama oma kaksteist jüngrit. Seda sõnumit on saadetud kuulutama terve Kristuse kirik ja iga kristlane. Iga kristlane on saadetud kuulutama sõnumit: meie minevik, olevik ja tulevik on muutunud uueks ja avatuks Jeesuses Kristuses. Tema on võtnud meie koorma enese peale ja andnud meile oma ristisurmas ja ülestõusmises uue elu ja uut hingamist. Tema läbi on meie elus taas õhku ja avarust, on ruumi ja jõudu hingamiseks.

Jumala armastus ei saa jääda meie südametesse seisma. See tahab voolata välja kõikide inimeste juurde meie ümber. Jumala armastus, mis võtab Jeesuses Kristuses meilt patu koorma, kutsub meid nõnda üles kandma ka üksteise koormat, olema üksteisele justkui väike Kristus, koormast vabastava ja hingamist andva armastuse kehastus. Nii loeme me Galaatia kirja 6. peatükist apostel Pauluse manitsust: „Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust!“ See tähendab – armastage üksteist! Aidake üksteist! Hoolige üksteisest! Jeesus Kristus on teinud selle meile võimalikuks! Jeesuses Kristuses on see meie uus elamise viis, meie mineviku, oleviku ja tuleviku täieline sisu. Aamen.

LEPITUSE PUU

„Ja kui Jeesus jõudis Jeerikosse, läks ta sealt läbi. Ja vaata, seal oli mees, Sakkeus nimi; see oli tölnerite ülem, ja ta oli rikas. Sakkeus püüdis näha saada, milline neist on Jeesus, aga see ei õnnestunud rahvahulga pärast, sest ta oli lühikest kasvu. Siis ta jooksis ettepoole ja ronis mooruspuu otsa, et teda näha, sest Jeesus pidi sealtkaudu minema. Ja kui Jeesus sinna paika jõudis, vaatas ta üles ja ütles temale: „Sakkeus, tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta!“ Ja Sakkeus tuli kiiresti maha ja võttis Jeesuse rõõmuga vastu. Ja seda nähes nurisesid kõik: „Tema on patuse mehe juurde öömajale läinud!“ Sakkeus ütles aga Issanda ette astudes: „Vaata, Issand, poole oma varandusest annan ma vaestele, ja kui ma olen kelleltki midagi välja pressinud, siis ma annan neljakordselt tagasi.“ Aga Jeesus ütles talle: „Täna on sellele kojale tulnud pääste, sest ka tema on Aabrahami poeg. Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut““ (Lk 19:1–10).

Sakkeus oli tölnerite ülem, s.t maksukogujate juhataja, ja oli selle töö peal väga rikkaks saanud. Sakkeuse kaasmaalased ei vaadanud tema peale hästi. Iisrael oli tol ajal roomlaste poolt okupeeritud ja Sakkeus kogus raha just rooma vallutajatele – ta tegi niisiis võõrvõimudega koostööd ja sai selle abil rikkaks. Seepärast oli ta oma kaasmaalaste silmis põlastusväärne ja patune, räpane ja ahne liigkasuvõtja.

Rikkus ja vara ei täida aga inimese südant. Sügaval inimese südames on millegi igatsus ja ootus. Ta otsib midagi, millel oleks tõeline väärtus ja mis täidaks tema südame tõelise rahu ja rõõmuga. Kirikuisa Augustinus on öelnud: „Rahutu on minu süda, seni kuni see leiab rahu Sinus, Issand.“ Küllap ajas mingi taoline rahutus, otsimine ja igatsus ka tölner Sakkeuse puu otsa: selleks et näha Jeerikot külastavat Jeesust, et mitte lasta minna mööda võimalust näha meest, kellest rahvas rääkis nii palju imepärast, kelle juures nii paljud olid kogenud midagi uut ja imelist.

Sakkeus oli väikest kasvu ja ronis seepärast mooruspuu otsa. Selles võib näha tähendusrikast pilti. Et tõeliselt näha, et näha seda, mis on tõesti tähtis ja oluline, on vaja ületada oma igapäevaste tegemiste, probleemide ja mõtete võsastik ja rägastik. Me peame suutma näha puude taga metsa. Me peame suutma näha asju uuest perspektiivist, suutma näha oma elu justkui kuskilt kõrgemalt, teiselt positsioonilt, teiste silmadega. Selleks peame me ronima mooruspuu otsa. Me peame tõusma kuhugi kõrgemale, et leida selge siht ja suuta hinnata oma elu õigesti ja ausalt.

Taoliseks mooruspuuks sai tölner Sakkeusele Jeesus ise. Ootamatult kuulis Sakkeus Jeesuse häält: Sakkeus, tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta! Sakkeus nägi imestunult, et hoopis Jeesus oli teda otsinud, et Jeesus tahtis tulla isegi tema juurde koju, olla tema külaline. Ta rõõmustas südamest ja võttis Jeesuse vastu. Mitte ainult oma kotta, mitte ainult lahke ja rikka võõrustajana, vaid ta võttis Jeesuse vastu oma südamesse – ta koges, et Jeesuses on Jumal ise ligi, et Jeesuse näol on Jumal ise astunud tema ellu. Sakkeus koges päästet. Ta nägi oma elu uues valguses, ta nägi oma elu teiste silmadega – Jeesuse silmadega. Sakkeus sai aru, kes ta tõeliselt on. Jeesus oli talle mooruspuuks, mille kõrgelt oksalt avanes talle vaade tema enda elule. Ta sai aru, kui vildakalt ta oli elanud. Ta sai aru, kui patune ja põlastusväärne ta on. Aga eelkõige – ta sai aru, et Jumal ei jäta. Et Jumal ei jäta oma kadunud lammast ja eksinud inimest üksi ja pimedusse. Et Jumal võtab eksinud inimese armastuses vastu ja muudab kõik uueks, annab inimesele rõõmu ja rahu, et Jumal on päästja Jumal.

Loetud tekstist me kuulsime, et rahvas nurises. Rahvas nurises: „Tema on patuse mehe juurde öömajale läinud!“ Rahvas ei saanud aru, kuidas võib Jeesus minna külla taolisele mustale ja põlastusväärsele inimesele. Ta ei ole ju seda väärt! Ta ei ole seda ju kuidagi ära teeninud! Temast peaks suure kaarega mööda minema – mitte temaga ühes lauas istuma või isegi tema majas ööbima. Jeesus aga ütles: „Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.“ Jumal otsib kadunud inimest – ja kõik inimesed, kes elavad lahus Jumalast, kelle elu ei ole elu Jumalaga – on kadunud inimesed. Apostel Paulus ütleb Rooma kirjas: kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest. Inimene on kadunud inimene. Inimene on aga ka – ja see on kristliku usu rõõmus sõnum – Jumala poolt otsitud ja leitud inimene. See tähendab: Jumalaga lepitatud, Jumalaga lepituses elav inimene.

Lepitus Jumala ja inimese vahel – uus elu Jumalaga – tähendab aga lepitust ja äraleppimist ka teiste inimestega, oma kaaslastega, perekonnaga, nendega, kellele me oleme teinud haiget, isegi vaenlastega, kes on teinud meile haiget. Nii ütles Sakkeus: „Vaata, Issand, poole oma varandusest annan ma vaestele, ja kui ma olen kelleltki midagi välja pressinud, siis ma annan neljakordselt tagasi.“ Sakkeuse silmad olid läinud lahti. Ta nägi oma elu uues valguses. Ta nägi, et tema elu on Jumalaga lepitatud elu, ta nägi oma eksimusi kui Jumala poolt andestatud eksimusi. Ja see elu haarab kõiki meie suhteid, kõiki meie tegusid ja tervet meie olemist – andestus ja armastus haarab tervet meie olemist – ja teised inimesed on ju osa meie endi elust ja olemisest. Jumalalt tulev armastus ja lepitus tahavad puudutada kõiki inimesi meie ümber. Kui me elame uut, lepitatud elu Jumalaga, siis me tahame ja suudame elada ka uut ning lepitatud elu oma kaasinimesega. Me palume, et Jumal oleks igal uuel päeval ja nädalal, iga uue probleemi ja raskuse ees jätkuvalt meie tahtmise ja suutmise rikkalik allikas. Aamen.

VAIMUSTUMISE JÕUD

„See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand“ (Sk 4:6).

Nelipühi on kiriku sünnipäev. See on püha, millel meenutame Jumala suurt ja armu täis tegu, tegu, mis ei ole vaid minevik, tegu, mis kannab Kristuse kirikut ka täna. Apostlite tegude 2. peatükist oleme kuulnud, kuidas taevast tuli äkitselt suur mühin, justkui oleks puhunud tugev tuulehoog. See täitis kogu maja, kuhu jüngrid kogunenud olid. Jüngrid olid täis ebakindlust ja ootust. Nad olid eelnevatest sündmustest väsinud ja jõuetud. Aga siis nägid nad otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid nende peale. Ja nad said täis Jumala Püha Vaimu ja hakkasid rääkima erinevates ja võõrastes keeltes. Jeruusalemmas oli aga koos palju eri rahvusest inimesi. Kui nad kuulsid jüngrite hääli, tulid nad ehmudes ja imestades kokku ning küsisid: kuidas see on võimalik? Ja mõned pilkasid: nad on täis magusat viina! Peetrus, üks Jeesuse jüngritest, tõusis aga püsti ja kõneles rohkem kui kolmele tuhandele kokku tulnud inimesele. Ta rääkis neile Püha Vaimu väes Jeesuse surmast ja ülestõusmisest, ja kuulajad mõistsid, et nad on patused ja elavad ilma Jumalata. Seepärast küsisid nad: mida me peame tegema? Ja Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni. Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.“ Ja samal päeval ristiti Jeruusalemmas kolm tuhat inimest. Nõnda sündis Püha Vaimu väel ja tööna esimene kristlik kogudus. Vaikimise ja ebakindluse aeg oli läbi. Jüngrid ja uued koguduseliikmed hakkasid avalikult ja täis kindlust kuulutama rõõmusõnumit sellest, et Jeesuses Kristuses on surma võim võidetud ja kingitud uus elu, uus ja lepitatud olemine koos Jumalaga. See sõnum, see Jumala sõna vaimustas esimesi kristlasi ja inspireeris neid, haaras neid kaasa ja andis neile jõudu ja rõõmu kuulutustööks ja koguduseeluks.

Et me suudaksime midagi korda saata, et meil oleks millegi tegemiseks jõudu ja tahtmist, peab see meid vaimustama. See tähendab – see peab meid südamest puudutama, meid haarama, meie meele ja mõtted enda võimusesse võtma! See kehtib igas asjas ja igas eluvaldkonnas. Kui me ei ole täis vaimustust oma tööst, oma perekonnast, ilusast ja tärkavast loodusest, oma maast ja rahvast, toredatest sõpradest, heast raamatust või kaunist muusikast, siis meie elu on jõuetu ja üksluine. Me astume läbi elu tuhmi ja tuima pilguga. Me ei märka teisi inimesi enda ümber ja tegelikult ka mitte iseennast. Me elame varjuna varjude riigis. Mitte miski ei loe, mitte miski ei näi väärtuslik, mitte miski ei ärgita ega haara meid. Me ei vaimustu mitte millestki. Me oleme jõuetud ja me oleme vaimutud – ja vajame jõudu ja me vajame vaimu! Igaüks teist on kindlasti kirjutades kirja või proovides kirjutada väikest luuletust ohanud oma südames: ma ei saa, ma ei oska! No ei tule vaimu peale! See häda ei tuttav ainult poeedile või kirjanikule. Me kõik vajame oma elus inspiratsiooni, oskust vaimustuda – vaimustuda ka elu pisiasjadest, väikestest imedest, mida maailm täis on ja meile kingib –, kui me vaid oskame neid näha ja tähele panna! See oskus ja jõud on meie jaoks tihti kadunud, ja isegi väike laps võib olla meile siin suureks eeskujuks.

Väike laps vaatab igat lille, igat sitikat ja liblikat nagu suurt imet ja vaimustub sellest, rõõmustab selle üle ja on täis hämmastust ja huvi. Väike laps leiab rannas teokarbi – ja on sellest täis siirast vaimustust, see täidab kogu tema hinge ja olemist ja ta tõttab seda isale ja emale näitama. Aga täiskasvanuna oleme me tihti jõuetud ja vaimutud. Meil puudub vaimu jõud. Siin ei aita ihulik vägi ja võim, siin ei aita tugevad musklid, siin ei aita ühiskondlik positsioon – see, mis on elus tõesti tähtis, see, mis on elus tõeliselt oluline, ei sünni väe ja võimu läbi, toore jõu läbi. See sünnib läbi vaimu. Vaimu aga ei saa sundida. Me ei saa ennast sundida elust vaimustuma, elust rõõmu tundma, oma ligimest armastama. Ja elu on tihti keeruline, masendav ja lootusetu, tehes siira vaimustumise väga raskeks. Me saame ainult paluda, et Jumal meie elu tervendaks ja meid elust vaimustuda laseks, et ta kingiks meile oma loova ja elavaks tegeva Vaimu, armastuse ja tõe Vaimu.

„See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand.“ Jumal kuulutab loetud Vana Testamendi kirjakohas prohvet Sakarja suu läbi, et ta ei ehita babüloonlaste purustatud Jeruusalemma templit üles sõjaväe jõu ja tugevuse abil, ka mitte läbi inimliku organiseerimise ja tarkuse, vaid saadab selleks oma Vaimu. Püha Vaim on uue templi, uue Jumala koja „ehitusmeister“ tema rahva juures. Ka Kristuse kirik on Jumala Vaimu töö. Et me suudaksime olla ustavad sulased Jumala viinamäel, et me suudaksime olla tugevad usus, lootuses ja armastuses, on meil vaja Issanda Püha Vaimu. Meil on vaja, et Jeesus Kristus ise oleks Pühas Vaimus meie juures ja ligi.

Iseenese jõust ja iseenese tahtmisest ei suuda me olla vaimustunud. Iseenese jõust ei suuda me olla täis vaimustust igas uues päevas, pere keskel, sõpradega ja igapäevases töös. Eriti raske on see haige olles, olles üksi ja mahajäetud, olles kaugel võõrsil, olles taga kiusatud, põlatud või vangla uste taga.

Seda ei suuda me aga ka kristlastena, Kristuse kiriku liikmetena. Patuste inimestena ei suuda me olla vaimustunud Jumalast ja tema päästvast Sõnast. Sellepärast kinkis Jumal meile oma Püha Vaimu. Sellepärast pühitseme me nelipühi. Sellepärast palume me Jumala tõotusest kinni hoides – tule, Issanda Vaim, täida meid usu ja armastusega! Vaimusta meid, lase meid vaimustuda Jumalast, lase meil vaimustuda sinu taevasest armastusest ja seda ka teistele jagada. Tule, Issanda Püha Vaim! Aamen.

Johann-Christian Põder (1977), dr. theol. ja EELK õpetaja, on Greifswaldi ülikooli meditsiinieetika töögrupi kaastööline ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.