Hermann Gunkel (1862–1932) oli saksa piibliteadlane, kes alustas oma akadeemilist teed Uue Testamendi vallas, ent tegutses põhiliselt vanatestamentlasena. Tema tegevuse lai profiil on üheks põhjuseks, miks piibliteadused laiemalt said temalt olulise impulsi. Näiteks Vana Testamendi teadlane Sigmund Mowinckel ning mõjukas teoloog ja uustestamentlane Rudolf Bultmann kuuluvad Gunkeli õpilaste hulka, vanatestamentlane Hugo Gressmann ja uustestamentlane Martin Dibelius aga lähimate akadeemiliste võitluskaaslaste hulka. Kõige olulisemaks impulsiks võib pidada vormikriitilisele ehk vormiloolisele meetodile alusepanemist, ehkki esile on tõstetud ka analüüsiva kirjanduskriitika ja konstruktiivse usundiloo sünteesi (Kraus 1969, 346). Vormiloolise meetodi sündi markeerib aga suhteliselt täpselt ühe Hermann Gunkeli raamatu ilmumine (meetodi kohta põhjalikult vt Koch 1964).

See raamat on Genesise kommentaar sarjas Göttinger Handkommentar zum Alten Testament. Tagasihoidlik esmatrükk ilmus aastal 1901, teine kohe 1902. ning kolmas, oluliselt parandatud ja mõjukas trükk 1910. aastal (Gunkel 1910). Mitte ainult järgnevaid Genesise lugejaid ja uurijaid, vaid üldse piibliteadusi arvestatavalt kujundanud programmiline kommentaar oli sündinud. Veel 1967. aastal ilmus kaheksas, muutmata trükk. Ning selle tõestuseks, et raamat ei ole oma aktuaalsust kaotanud tänaseni ja võiks isegi tõdeda, et on taas muutunud aktuaalsemaks, on kolmanda trüki ingliskeelse tõlke ilmumine 1997. aastal (Gunkel 1997; vrd Hendel 2010, 3–4). Muidugi on Gunkel arendanud vormilugu kui sellist mujalgi, näiteks artiklis „Iisraeli kirjandusloo põhiprobleemid“ (Grundprobleme der israelitischen Literaturgeschichte, aastal 1906) või raamatus „Muinasjutt Vanas Testamendis“ (Das Märchen im Alten Testament, esmatrükk 1917) ja Joachim Begrichi lõpule viidud „Sissejuhatuses Psalmidesse“ (Einleitung in die Psalmen, esmatrükk 1933).

Vahemärkusena olgu lisatud, et Gunkeli Genesise kommentaar on pühendatud mehele, kellelt ta olla enda sõnul, lisaks oma isale, kõikide oma teoloogiliste õpetajate seas kõige rohkem õppinud – Tartus sündinud teoloogile Adolf Harnackile.

Niisiis on Genesise kommentaaril piibliteadustele määratu mõju, sest ennenägematu järjekindlusega rakendas Gunkel uut meetodit või – paremini öelduna – uut meetodite sünteesi. Autor ei pühenda meetodile otseselt peatükkigi, ent kommentaari ligi sajaleheküljelise sissejuhatuse (VII–C) lugemise igal sammul ilmneb suur järjekindlus ja küpsus. Õigupoolest piirnebki siinne ülevaade just kommentaari sissejuhatusega, sest meetodi küsimuste kõrval ei ole Genesise üksiklugude tõlgendus meie ülevaate teema. Vana Testamendi ja sealhulgas Pentateuhi uurimine on niikuinii teinud vahepeal olulise sammu edasi ning Gunkeli eeldatud uuem ürikutehüpotees on klassikalisel kujul oma aja ära elanud (vt Nõmmik 2008).

Vormilugu Gunkeli moodi on eelkõige ja täpsemalt žanrilugu. Ja žanritest on Genesises esikohal muistend (sks Sage); see on autori definitsiooni kohaselt „rahvalik, vanast ajast pärinev, poeetiline jutustus, mis käsitleb mineviku isikuid ja sündmusi“ (VIII). Poeetilisuse rõhutamist peab Gunkel eriti oluliseks, sest muistend „tahab rõõmustada, ülendada, vaimustada, puudutada“, mistõttu on tarvis nende lugude mõistmiseks ka esteetilist meelt (XII). „Iisraeli muistendid, eriti Genesise muistendid, on võib-olla ilusaimad ja sügavaimad, mis üldse maa peal olnud“ (samas). Johann Gottfried Herderi intuitiivselt tajutud Vana Testamendi kirjanduse romantiline-esteetiline külg leiab Gunkeli käsitluses lõpuks ometi oma põhjenduse ja koha piibliteadustes (Kraus 1969, 346; Hendel 2010, 3; vrd Gunkel 1910, V–VI).

Muistendeid jagab Gunkel kaheks suuremaks alaliigiks: on universaalses mõttes inimkonna esivanematest ning kitsamas mõttes Iisraeli esiisadest jutustavad muistendid (XIII). Viimane erisus kajastub ka vastavalt jumalamõistmises. See omakorda võimaldab väita, et Genesise universaalsemad muistendid (alglood) on müütiliselt värvitud ehk „tuhmunud müüdid“, millel reaalsete ajalooliste sündmustega puudub side (XIV). Päris puhtaid müüte ehk lugusid jumalatest Genesises ei leidu, milles on oma roll Jahve-usundi domineerimisel (samas). Iisraeli esivanematest pajatavates muistendites kajastuvad mitut laadi ajaloolised kogemused, aga nendega tuleb ettevaatlikult ümber käia. Nii on näiteks rahvaste- või rahvagruppide-vaheliste suhetega, millised siin ja seal peegelduvad, ent mis ei luba rekonstrueerida mitte mingeid pikemaid ajalooliste sündmuste ahelaid (XVIII–XIX ja märkus 2). Ajaloolisi tõsiasju puudutavaid muistendeid nimetab Gunkel ajaloolisteks, rahvaste elu-olu või iseloomu kajastavaid muistendeid etnograafilisteks, mõne paiga tekkelugu pajatavaid aga geoloogilisteks; neile lisaks on olemas aitioloogilised ehk millegi päritolu seletavad muistendid või motiivid (XX, XXIV). Etnoloogilisi ja ühtlasi aitioloogilisi (rahvaste tekkimisest rääkivad) muistendeid on võimalik Gunkeli meelest pidada ka ajaloofilosoofia alguseks, etümoloogilisi motiive aga keeleteaduse alguseks (XXI). Peale nende tüüpide on olemas veel ja eriti olulised kultuslikud muistendid ja motiivid, mis seletavad jumalateenistuse korda või eriliste kohtade tähtsust; nende puhul rõhutab Gunkel, et eeldatavasti on selliste muistendite rääkimise ajal juba kadunud side vahetu numinoosse kogemusega vastavates paikades – seega on siin tegemist usundiloo kui teaduse algusega (XXIII–XXIV). Muidugi on kõikide puhul võimalikud segamuistendid, seda enam, et mängu tulevad ka erinevatelt kirjutajatelt erinevate eesmärkidega kirja pandud kihistused, eriti kehtib see näiteks etümoloogiliste lühimotiivide kohta (XXV). Mida ülalnimetatud motiivide või muistendite alaliikidega tähistada ei saa, on novellilaadne, muinasjutulik (XXVI, vrd eriti Joosepi lugu).

Muistendi puhul rõhutab Gunkel selle suulist päritolu (VIII–IX, XXX–XXXI jm), pannes niiviisi piibliteadustes aluse suulise ja kirjaliku pärimuse eristamisele ja uurimisele, õigupoolest tuues üldse esmakordselt nii järjekindlalt piibliteadustesse suulise pärimuse idee. Ta peab näiteks muistendi stiilist rääkimist võimalikuks üldse vaid suulisest pärimusest lähtudes, ja selle kohta on Gunkel kirjutanud terve peatüki „Genesise muistendite kunstiline vorm“ (XXVII–LVI). Alustades sellest, et muistendid on rahva ühislooming, millel sajanditepikkune ajalugu (XXX), eristab ta oma loomu poolest vanemat üksikmuistendit ja hilisemat, kogujate koostatud muistendipärga (XXXI, XXXIII). Esimeste puhul tõdeb ta nende väikest mahtu ja esitab teatud romantilises ja psühhologistlikus vaimus teesi, et üksikmuistendi lühidus kõneleb ammuste inimeste vastuvõtuvõime lihtsakoelisusest, samas on üksikmuistendid ikkagi jagatavad tegelaste, tegevuspaiga või tegevuse vahetumise alusel selgelt stseenideks (XXXIII–XXXIV). Leides tuntud Taani folkloristis Axel Olrikis hea mõttekaaslase, kirjeldab Gunkel viimase „rahvaluule eepiliste seadustega“ (Olrik 1909) unisoonis Genesise muistendite vormi: tegelasi on korraga mängus kaks; eristatakse selgelt pea- ja kõrvaltegelasi, tihti tüpoloogiliselt; tegelaste välimust ja iseloomu kirjeldatakse vaid juhul, kui see on sündmuste käigu jaoks oluline; samas võib tegevus iseloomustada tegelast paremini kui tema kirjeldus; ka otsest kõnet kasutatakse vaid tegevuskäigu huvides (vrd ka Jumala sekkumisi kõnetamise vormis), mis välistab pikad monoloogid; niisiis seisab kõik domineeriva tegevuskäigu kiire ja punktuaalse edastamise teenistuses (XXXIV–XLVI). Ja see kõik omakorda teenib ühele kindlale küsimusele vastamise eesmärki: muistendid tahavad midagi õpetada ja teada anda (XLIX).

Sellise põhjalikkuse ja järjekindlusega tehtavat vormi-(žanri-)kriitikat sünteesib Gunkel edukalt mõned aastad varem Julius Wellhauseni teostega oma hiilgeaega jõudnud kirjanduskriitikaga. „Just selle muistendi sisemise ühtsuse tõttu on paljudes kohtades, kus meie pärimuses esinevad lüngad või vohangud, võimalik ära tunda algne; ja tihti peab meie töö allikate [= ürikute – U.N.] eristamisel laskma ennast juhtida muistendi märksõnadest“ (XLVII). On muistendite vorm paljude enam-vähem täiendamata kujul säilinud näidete varal kirjeldatud, saab teha keerulisemate, mitmest kirjanduslikust kihist koosnevate tekstide puhul järeldusi nende varasemate ja hilisemate osade kohta. „Tulevane töö Vana Testamendi jutustustega peab olema suunatud sellele, et neid üldkehtivaid seadusi [muistendi vormi omi – U.N.] ära tunda; hilisem ajastu tõstku siis esile see, mis on Iisraeli jutustamiskunstile iseloomulik“ (L, märkus 1). Metodoloogiliselt on oluline terava pilguga jälgida, mismoodi on siis vanemaid üksikmuistendeid ühendatud, milliseid vahendeid selleks kasutatud, mida lisatud (LIII), kas on muutusi stiilis, näiteks tekkinud hoopis pikem lühieepose tüüpi Joosepi lugu, millesse kuuluvad ka pikad monoloogid, mis kõik omakorda osutab nooremale päritolule (LIV, LXVI, LXXIV–LXXV). Ent nendele vormilistele tähelepanekutele lisanduvad veel Gunkeli visandatud tendentsid, religiooniloolises mõttes liikumine polüteismilt monoteismile ning profaanselt sakraalsele (LXVII–LXXII), samuti eetilises mõttes mitmekesiselt ja meie jaoks mõistetamatult käitumiselt ühemõttelisema vagaduseni; „vana aeg kindlasti tundis esiisadest rõõmu, ent see ei pidanud neid pühakuteks ja jutustas neist päris süütult kõiksugust, mis muidugi ei olnud päris eeskujulik“ (LXXII). Küpsest metodoloogilisest suhtumisest tunnistab aga järgnev: „[v]ana võis veel kaua säilida; kujutatagu seda muistendite (arengu)lugu ette mitte lihtsalt ja otsejoones, vaid õige kirju ja vaheldusrikkana“ (LXXV, vrd LXXVIII).

Kui Gunkel avas tee suulise pärimuse rolli analüüsile ja mõistmisele piiblikirjanduse tekkimisel, siis avas ta ka tee ennenägematule ajaloolisele mõõtmele. Piiblikriitiline uurimine sada aastat tagasi ei eeldanud muidugi enam, et nn Moosese raamatud on Moosese kirjutatud, ent küsimused sellest, esiteks, kui kaugele aega tagasi ulatuvad näiteks esiisade lood või, teiseks, kuidas oli võimalik see, et pärimus jõuab kaugete sündmuste tunnistajatelt hilisemate kirjapanijateni või, kolmandaks, palju on siis üldse muistendites kajastuvatest isikutest ja sündmustest võimalik teada saada (vrd IX–X), olid reflekteerimata. Ja viimasele küsimusele vastates on Gunkel andnud ka olulise panuse tõsiasja mõistmiseks, et ajalooteaduse mõttes on väga raske, kui mitte võimatu, saada Genesisest midagi teada maailma loomise, veeuputuse või Aabrahami tegude kohta. Gunkeli muistendite käsitlus rõhutatult poeesia vaimus aitab selliste lugude nagu Iisaki ohverdamine (Gn 22) puhul iseäranis hästi mõista olematut ajaloolist väärtust, aga samas näiteks „tunda kaasa isa südantlõhestavat valu“ (XII). Oma kaasaja suhtes kriitiliselt meelestatuna lisab Gunkel veel: „Evangeelne kirik ja selle kutsutud esindajad teeksid hästi, kui ei eraldaks ennast – nagu on senini nii tihti juhtunud – sellest tõdemusest, et Genesis sisaldab muistendeid, vaid saaksid aru, et ilma selle tõdemuseta on Genesise ajalooline mõistmine võimatu“ (XII–XIII).

Järgmisena peab Gunkel žanrite uurimisel oluliseks ringkonna kindlakstegemist, milles üht või teist žanri esindav tekst olnud on kasutusel (IX jm). Seega küsib Gunkel esmakordselt järjekindlalt piiblitekstide ja nende erinevate kihistuste konteksti kohta. Ta sõnastab esmakordselt küsimuse tekstide ehk žanrite Sitz im Leben’i ehk vahetu konteksti järele, mis hilisemas uurimises on saanud nii oluliseks ja tuntud küsimuseks. Näiteks perekonnaelust rääkiv muistend on olnud oluline rahva jaoks, pajatades asjadest, mis on rahval südamel, erinevalt ajaloolisest jutustusest (sks Geschichte), mis on olulised näiteks kuningate tegudest rääkimisel (vrd IX). Nii käsitleb Gunkel oma aja mõnevõrra romantilise arusaama vaimus, et muistendi kontekst on selle suuline jutustamine, näiteks vanemalt lapsele edastamine (XXXI–XXXII). Muistendite kunstiline väljapeetud stiil annab aga aru professionaalsete jutustajate seisusest vanas Iisraelis (XXXI). Samas toimub Gunkeli metodoloogias selge nihe piiblilugudest ajaloolise tõe naiivselt otsimiselt jutustajate ja kirjutajate juurde, olles programmiliselt sõnastatud nõnda: „„Aabrahami religioon“ on tegelikkuses muistendijutustajate religioon“ (LXXIX).

Pikalt kirjutab Gunkel veel muistendimaterjali vanusest ja seda toetavatest paralleelidest muu vana Lähis-Ida või ka Kreeka pärimusega (LVI–LXIII). Ehkki nii mõneski vallas on teadlased tänapäeval oluliselt kaugemale jõudnud ning võimalikke paralleele sisaldav kirjanduski palju mahukamalt tuntud, on Gunkeli käsitlus saja aasta tagust aega arvestades väga eesrindlik. Nimetades paralleele Mesopotaamiast (nt veeuputuslugu), Egiptusest (nt Joosepi lugu) või Kreekast (nt Gn 18 algus), üllatab Gunkel meid nende suure hulgaga. Veelgi enam väärib märkimist metodoloogiline küpsus, mis siin avaneb. Genesise kommentaari kirjutamise ajaks oli juba olemas hulk teoseid, mis valgustasid vana Lähis-Ida ja Vana Testamendi traditsiooni seoseid, ent see kippus tihti muutuma väga üldistavaks, lihtsakoeliseks ja äärmuslike tulemustega võrdluseks. Ühe markantseimana võib nimetada P. Jenseni ülimahukat käsitlust Gilgameši traditsiooni mõjust maailmakirjandusele (Jensen 1906), mille Gunkel oma eessõnas viisakalt kõrvale lükkab (VI). See, mida teeb Gunkel, on hoopis ettevaatlikum võrdlus, mis harva ja kindlatel juhtudel väidab otsest kirjanduslikku sõltuvust ning tihti eeldab mitmes kultuuris sarnast ja levinud motiivistikku. Sealjuures suudab ta ka siin eristada varasemat ühist motiivivara ning hilisemaid otsesemat sõltuvust tunnistavaid juhtumeid. Lõpuks räägib meetodi küpsusest ka see, et vanas Iisraelis ei saanud kõik olla laenatud, vaid üle jääb ka genuiinne Iisraeli pärimus. Gunkel kirjutab: „Siinse kommentaari autor on sellel alal püüdnud, nii palju kui see on tema võimuses, koguda materjali ja hoiduda kõikidest järeldustest. Saagu ta tööle võimalikult varsti osaks väga vajalik täiendus“ (LXII).

Tänapäeval mõjub meile – vähemalt kaasaegsele religioossuse ja religioossete tekstide uurimisele küll – võõralt Gunkeli rääkimine madalamast ja kõrgemast kultuurist või madalamast ja kõrgemast religioonist (vrd VII, LXIII, LXVIII jm). Siin ei ületa ta mingil juhul omaaegse kristliku akadeemilise piibliuurimise keelt ja konteksti. Sarnaselt Eduard Königile, kes rakendas piibliheebrea poetoloogia käsitlemisel (1900) täiel rinnal antiikkreeka kultuurile toetuvat, klassikalist poetoloogia terminoloogiat ja süsteemi, ei osanud ja ei saanudki Gunkel siin oma ajastu lingua franca’t ületada. Tänapäeval on Iisraeli religiooniloo käsitlustest sarnane toon suuresti taandunud ning kõiki religiooniloo fenomene käsitletakse võrdsetena, sellistena nagu nad on.

Kui tahta tõsta veel esile paari kriitilist punkti, siis tuleb nimetada, et Gunkel rõhutab ühelt poolt suulise pärimuse pikka arengulugu ning lisanduste ja muudatuste tegemise võimalikkust, ent samas ka jutustajate truudust oma materjalile ehk suurt konservatiivsust pärimuse säilitamisel ja edastamisel (nt LXIV–LXV), jõudes ka selleni, et jahvistlikud ja elohistlikud autorid on olnud erinevalt Preestriraamatu autorist üsna pärimusetruud üleskirjutajad, peaaegu nagu folkloori kogujad, kes peavad ideaalis kõike säilitama autentselt (LXXXV, XCVII jm). Selline Gunkeli suhtumine on olnud mõjukas – meenutagem kasvõi Gerhard von Radi kuulsaid töid 1940. ja 1950. aastatest, ka Genesise alal, kus eeldati, et nn Iisraeli ajalooline kreedo on püsinud aastasadu muutumatuna ning jäänud sisuliselt samaks ka erinevates Pentateuhi ürikutes. Ent siin on folkloristika alates 20. sajandi keskpaigast ning koos sellega alates 1980. aastatest tasapisi ka piiblipärimuse uurimine teinud suure sammu edasi. Suulist pärimust käsitletakse praegu esiteks ülimalt dünaamilise suurusena (vrd eriti Kirkpatrick 1988 asjalikku kriitikat Gunkeli suunas) ning see lööb jalad alt Gunkeli jutul „ürgvanast“ muistendipärimusest, eriti sellises kunstipärases vormis. Teiseks osatakse tänapäeval palju paremini mõista loo, laulu vms esitamise vahetu konteksti tähtsust pärimuse kujunemisel või talletamisel (vrd kasvõi Ben-Amos 2009). Nii on praeguseks saanud olulisemaks hoopis selle vahetu konteksti ja seega ka eesmärgi mõistmine, milles ja mille nimel pandi mingi piiblitekst või selle kihistus kirja. Näiteks võivad vaevu avastatavad juhtniidid viia nii Jaakobi kui Iisaki traditsiooni puhul hoopis kuningaõukonda ja selle identiteedi kujunemise või kujundamise juurde. Nüüdseks teatakse, et ka vennad Grimmid, kes on Gunkelilegi hästi tuntud, kirjutasid muinasjutte üles oma teatud eelarusaamade järgi, mitte „autentselt“, miks pidid siis Iisraeli ja Juuda kuningriikide aegsed kirjutajad seda tegema teistmoodi. Gunkeli üleskutse mõjub endiselt aktuaalselt: „Seepärast peaksid muistendiuurijad, hoopis teisiti, kui see on seni juhtunud, Genesist uurima; ja teoloogid peaksid õppima, et ilma muistendiuurimiseta ja eriti ilma muistendianalüüsita ei saa Genesist mõista“ (C).

Jättes absoluutse kronoloogia kõrvale, on ometi Gunkeli Genesise traditsiooni osade relatiivsed dateeringud erakordselt kaasaegsed ja mõtlemapanevad. Tema teravad tähelepanekud üksikmuistendite ning muistendipärgade kohta on nii asjakohased, et enamus uuemaid käsitlusi ei saa Gunkelist üle ega ümber, ehkki mõnikord unustatakse tema nimi nimetamata. Kui mõelda kasvõi sellistele olulistele Genesise tekstide uurijatele nagu Claus Westermann, Erhard Blum või Christoph Levin, siis poleks vaatamata uuema ürikutehüpoteesi kokkuvarisemisele vahepealseid aastakümneid nagu olnudki.

Aga rõhutada tuleb lõpetuseks Gunkeli tähtsust eksegeesi ja hermeneutika jaoks. Vaatamata oma lihtsakoelisusele kajastavad muistendid tema sõnutsi „mitmel moel üldisi inimlikke ja veel tänapäevalgi ilma pikemata mõistetavaid suhteid“ (XXXVIII); näiteks Gn 18 lugu „on kunagised kuulajad seepärast nii meelsasti kuulanud, et see jutustab, kuidas Jumal tasub (ka sinu ja minu!) külalislahkuse“ (LXXI). Ja siin, Genesise lugude poeetilist iseloomu ning üldinimlikke teemasid rõhutades, aga samas neid nii küpselt ajaloolis-kriitiliselt käsitledes on Gunkel andnud järgnevatele põlvkondadele impulsi, millist tasub siin ja nüüd uuesti meelde tuletada. Hans-Joachim Krausi sõnul „murdus kirjandusloolise ja traditsiooniloolise uurimisega kirjanduskriitika ülemvõim. Elav uurimine ja küsimine levib. Välja on pakutud initsiatiiv dünaamilisele materjalile kohaseks eksegeetiliseks uurimiseks“ (Kraus 1969, 352).

Viidatud allikad

Ben-Amos, Dan (2009) „Folkloori defineerimine konteksti kaudu“ – D. Ben-Amos, Kommunikatsioon ja folkloor. SATOR 9. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Eesti Folkloori Instituut, 7–26.

Gunkel, Hermann (1906) „Grundprobleme der Literaturgeschichte Israels“ – Deutsche Literaturzeitung 27, 1797–1800.

Gunkel, H. (1910) Genesis, Dritte neugearbeitete Auflage. Göttinger Handkommentar zum Alten Testament, 1/1. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Gunkel, H. (1917) Das Märchen im Alten Testament. Religionsgeschichtliche Volksbücher für die deutsche christliche Gegenwart, 2. Reihe, 23/26. Tübingen: Mohr.

Gunkel, H. (1933) Einleitung in die Psalmen. Die Gattungen der religiösen Lyrik Israels. Zu Ende geführt von Joachim Begrich. Göttinger Handkommentar zum Alten Testament, Ergänzungsband zur II. Abteilung. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Gunkel, H. (1997) Genesis. Transl. by Mark E. Biddle. Foreword by Ernest W. Nicholson. Macon: Mercer University Press.

Hendel, Ronald S. (2010) „Introduction“ – Reading Genesis. Ten Methods. R.S. Hendel, ed. Cambridge: Cambridge University Press, 1–12.

Jensen, P. (1906) Das Gilgamesch-Epos in der Weltliteratur. 2 Bd. Strassburg: Verlag von Karl J. Trübner.

Kirkpatrick, Patricia G. (1988) The Old Testament and Folklore Study. JSOT.SS 62. Sheffield: JSOT Press.

Koch, Klaus (1964) Was ist Formgeschichte? Neue Wege der Bibelexegese. Neukirchen-Vluyn: Neukirchener Verlag.

Kraus, Hans-Joachim (1969) Geschichte der historisch-kritischen Erforschung des Alten Testaments. 2. Überarb. u. erw. Auflage. Neukirchen-Vluyn: Neukirchener Verlag.

König, Ed[uard] (1900) Stilistik, Rhetorik, Poetik in Bezug auf die Biblische Litteratur komparativisch dargestellt. Leipzig: Dieterich’sche Verlagsbuchhandlung Theodor Weicher.

Nõmmik, Urmas (2008) „Pentateuhi ajaloolis-kriitilise uurimise seisust“ – Usuteaduslik Ajakiri 1/57, 3–24.

Olrik, Axel (1909) „Epische Gesetze der Volksdichtung“ – Zeitschrift für deutsches Altertum und deutsche Litteratur 51, 1–12.

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.