„Uuema evangeelse teoloogia põhitekstide“ või „võtmetekstide“ kogumiku kontseptsioon on kasvanud välja üliõpilaste küsimusest, milliseid teoloogilisi tekste peaks olema lugenud, et saada korralik ülevaade ja ettekujutus evangeelsest teoloogiast. Mis on evangeelne teoloogia?

Põhjaliku ja nüansseeritud vastuse sellele küsimusele võib saada käesolevas kogumikus sisalduvaid tekste lugedes, kuivõrd need annavad hea ülevaate sellest, kuidas on viimase paari sajandi vältel evangeelset teoloogiat viljeldud ja mõistetud. Mõistagi ei sisalda antud tekstide põhjal välja joonistuv teoloogiline kõne mitte üksnes sarnaseid arusaamu ja üksmeelt, vaid ka pingeid ja vastandumisi. Samuti on selge see, et klassikalised teoloogia tekstid on sarnaselt nt. filosoofia tekstidele paljude jaoks jätkuvalt aktuaalsed mitte ainult oma ajastu ilmekate dokumentidena, vaid mingis suhtes ikka veel tõsiseltvõetavate, oluliste ja kõnekate sõnavõttudena asja kohta, mis läheb meile korda ka täna. Selleks, et põhitekstidega suhestumine oleks lihtsam, olgu tehtud mõned esialgsed ja sissejuhatavad märkused Eestis ehk mitte nii harjumuspärase vormeli „evangeelne teoloogia“ kohta.[1]

Evangeelne teoloogia

Seda, mis ikkagi on evangeelne teoloogia, võib avada mitut moodi. Kõige sisulisem-teoloogilisem viis on lühidalt selline: see on teoloogia, mille lätteks ja seetõttu kriteeriumiks on evangeelium, rõõmusõnum Jeesusest Kristusest. Apostel Paulus armastas seda rõõmusõnumit – ehk „sõna ristist“ (1Kr 1,18) – nimetada jumalatu õigeksmõistuks ning sellest arusaamist avas ta reflekteerival ja argumenteerival moel õpetuses õigeksmõistust ehk õigeksmõistuõpetuses. Evangeelne teoloogia ongi oma tuumas evangeeliumi üle järele mõtlemine, tegelikkuse tõlgendamine selle valguses, aga ka kriitika, mis on suunatud evangeeliumi tõe igasuguse varjutamise ja moonutamise pihta. Seetõttu on suur evangeelne teoloog Eberhard Jüngel, kelle üht teksti võime lugeda ka siinse kogumiku kaante vahel (nr. 40), nimetanud Uues Testamendis kirjeldatud olukorda, kus apostel Paulus astub evangeeliumi tõe nimel välja apostel Peetruse vastu (vrd. Gl 2,11-21), tinglikult evangeelse teoloogia sünnihetkeks.[2] Igatahes on evangeelne teoloogia ennekõike määratletav sideme kaudu evangeeliumiga, mille algne tunnistus on meile antud Piiblis. Seega, kõige põhilisem tekst resp. tekstide kogum, mida evangeelse teoloogia tundmaõppimiseks peaks lugema, on muidugi Piibel ise.

Eelöeldu kätkeb endas seda, et avaras sisulises tähenduses ei jookse evangeelse teoloogia piir mitte näiteks mööda ajalooliselt kujunenud konfessioonide piire ega ole ühe või mõne kiriku eksklusiivne „omand“, vaid seda kohtab kõikjal, kus teoloogiat tõepoolest viljeldakse kristlikule pühakirjale ja selles tunnistatud evangeeliumile orienteeritult.

Ajalooliselt ja kitsamalt on evangeelne teoloogia Õhtumaa ja Lääne kristluse kontekstis murrangulise tähendusega uuenemisliikumise – reformatsiooni ehk usupuhastuse – teoloogia. Üsna pea (2017. a.) tähistatakse usupuhastuse 500. aastapäeva (mis jõudis Eesti aladele juba 1523. a.). Reformatoorsed impulsid ja liikumised olid muidugi täheldatavad juba varemgi, ent keskseks figuuriks on siin ikkagi Martin Luther (1483-1546) ja tema tegevus, kes tavatses ise oma teoloogiat iseloomustada just evangeelsena. Tähtsaimate reformaatorite hulka kuuluvad aga nt ka Philipp Melanchthon (1497-1560) ja Jean Calvin (1509-1564). Evangeelset teoloogiat on nimetatud seetõttu ka protestantlikuks teoloogiaks, ent ei tohi unustada, et tegemist on hiljem omaksvõetud võõrmääratlusega ning esmaselt tuleks ka seda mõistet näha ikkagi positiivsena – viitavana tunnistamisele millegi poolt („pro-testari“), antud juhul siis evangeeliumi tõe poolt. Ühekülgne oleks seega mõista protestantlust eelkõige ei-ütlemise ja nt. „katoliiklusele“ või „suurele kristlikule traditsioonile“ vastandumise kaudu.

Usupuhastusega on seotud evangeelse või protestantliku teoloogia kaks klassikalist, ajaloo käigus lahkukasvanud põhikuju: luterlik (teerajajateks Luther ja Melanchthon) ja reformeeritud (Ulrich Zwingli (1484-1531) ja Calvin). Mõlema jaoks on asjakohast evangeeliumimõistmist artikuleeriv õigeksmõistuõpetus „peaartikliks“, „õpetuseks, millega kirik püsib ja langeb“, „hermeneutiliseks võtmeks“. Mitmesuguste ajalooliste ja kirikulooliste kogemuste vahendusel ning pikaajaliste teoloogiliste kõneluste tulemusel on tänapäeva Euroopas, aga ka mitmel pool mujal luterlaste ja reformeeritute vahelisest lõhest ja vastandumisest saanud minevik (vt. tekst nr. 33).

Kuna evangeelse teoloogia „(taas)avastamine“ on reformatsiooni sisuliseks ajendiks, ehkki selle toimumine on mitmesuguste mitteteoloogiliste tegurite olemasoluta mõeldamatu, ning kuivõrd 16.-17. sajandil toimub selle intensiivne väljakujundamine, on evangeelse- ehk reformatsiooniteoloogia tundmaõppimiseks möödapääsmatud toonased „vanema evangeelse teoloogia põhitekstid“. Nende kättesaadavus on eesti keeles väga piiratud. Lihtsalt kättesaadavad on muidugi Lutheri „Väike Katekismus“ ja „Suur Katekismus“, käsikirjalises tõlkes on EELK Usuteaduse Instituudi raamatukogus ligipääsetavad ka mõned teised Lutheri kesksed teosed. Lutheri osas on olukord märgatavalt paranenud sarjas „Avatud Eesti Raamat“ ilmunud Lutheri tekstide kogumikuga.[3] Evangeelse teoloogia kui kristliku teoloogia ühe ajaloolise põhikuju tundmaõppimise seisukohalt ülioluline on ka lähitulevikus ilmuv luterliku reformatsiooni usutunnistuskirjade normatiivne korpus (nn „Konkordiaraamat“ ehk „Üksmeele raamat“). Samuti väärib märkimist ülalnimetatud raamatukogus leiduv käsikirjaline Emanuel Hirschi „Abiraamat dogmaatika stuudiumi jaoks“, mis annab allikakatkete abil väga hea ettekujutuse 16.-17. sajandi evangeelsest teoloogiast, täpsemalt „reformaatorite“, esmajoones Lutheri, Calvini, Melanchthoni, ja „varaevangeelsete“ ehk nn. protestantliku ortodoksia ajastu teoloogide omast.

Kui küsida lihtsalt isikukeskselt, kes on kõige silmapaistvamad ja mõjukamad „uuema evangeelse teoloogia“ viljelejad Eesti kontekstis, siis 20. sajandil tuleks nimetada kõigepealt Elmar Salumaad (1908-1996) ja Uku Masingut (1909-1983), aga ka nende kaasaegseid Jaan Kiivit seeniori (1906-1971) ja Artur Võõbust (1909-1988). Neile eelnenud põlvkonnast Johan Kõppu (1874-1970), Karl Girgensohni (1875-1925) ja Eduard Tennmanni (1978-1936). Salumaale ja Masingule järgnenud põlve esindajad on Jaan Kiivit juunior (1940-2005) ja Toomas Paul (*1939). 19. sajandist võiks tähelepanuväärivate ja mõjukate usuteadlaste reast tõsta esile Theodosius Harnacki (1817-1889) (tekst nr. 6) ja Alexander von Oettingeni (1827-1905). Evangeelsed teoloogid olid aga näiteks ka viimase kaks õpilast – kirikuõpetajad ja rahvusliku ärkamise juhtfiguurid Jakob Hurt (1839-1907) ja Villem Reimann (1861-1917) ning muidugi Rudolf Kallas (1851-1913). Vahest kõige kuulsamad Eesti päritolu evangeelsed teoloogid, kes siin oma tegevust alustasid, et kujundada seejärel toonast rahvusvahelist teoloogiailma, on Adolf von Harnack (1951-1930) (tekst nr. 8) ja Reinhold Seeberg (1959-1935).

Viimaks väärib esiletõstmist see, et evangeelne teoloogia on alati ja olemuslikult oikumeeniline teoloogia. Konkreetselt tähendab see muuhulgas seda, et ka kitsamas, usupuhastusliku traditsiooni jätkamise ja edasiarendamise mõttes saab selle vastutustundlik viljelemine toimuda üksnes avatuses kristliku teoloogia teistele traditsioonidele ning kõneluses nendega, nii nagu on vältimatuks ülesandeks suhestumine ja dialoog teiste religioonide, maailmavaateliste veendumuste ja mittereligioossete eluvormidega (vt. tekst nr. 42).

Teoloogia ja ülikool

Eestikeelne traditsiooniline omasõna „teoloogia“ tarvis – „usuteadus“ – viitab teoloogia ja ülikooli sidemele. See side ei ole enesestmõistetav ja paratamatu, juba seetõttu, et teoloogia on vanem kui ülikool ning „kõne Jumalast“ leiab aset ka teistsugustes kontekstides. Küll aga võib pidada teoloogiat usuteadusena õhtumaise kultuuri saavutuseks ning ülikoolide teke ise on oluliselt seotud just nimelt teoloogia viljelemisega. Ka reformatsiooni traditsioonis on teoloogia kuulunud algusest peale ülikooli konteksti – kohta, kus avalikult ja metoodiliselt distsiplineeritult küsitakse tõe ja tähenduse kohta, kus selgitatakse ja luuakse resp. avastatakse indiviidide ja ühiskondliku kooselu jaoks relevantset teadmist. Ka käesoleva köite põhitekstide autorid kuuluvad kõik ülikooliteadlaste hulka, ainsaks erandiks on Søren Kierkegaard.

Teoloogia ja ülikooli ühise ajaloo vältel on nende suhe olnud muutumises, sõltudes valitsevatest arusaamadest ning teoloogia kui teaduse ja ülikooli tähendusest ja staatusest. On olnud aegu, kus teoloogiateaduskonna olemasolu enesestmõistetavust on seatud kahtluse alla. Ka Eestis oli usuteaduskond Tartu Ülikoolis 1940-1991 suletud ning teoloogilise kirjanduse avaldamine oli täielikult keelatud. Teaduskonna ja akadeemilise teoloogia traditsioone kandis edasi poolillegaalselt tegutsenud EELK Usuteaduse Instituut. Eesti ühiskonna taasavanemise käigus avati uuesti ka ülikooli teoloogiateaduskond. Kui nõukogude totalitaarse ideoloogia ja riigikorra kontekstis ei väärinud mingisuguse religiooniga tegelemine iseseisvat institutsionaalset vormi, siis põhimõttelisel tasandil esitas uusajal väljakutse teoloogiast väljakasvanud religiooniteadus ja selle iseseisvumine. Kas teoloogia ja religiooniteadus välistavad üksteist, nii et üks on tegelikult oma eluõiguse ülikoolis kaotanud? Tänapäeva Euroopas leiab erinevaid mudeleid: on ülikoole, kus viljeldakse üksnes religiooniteadust (nt. filosoofia teaduskonna raames), on palju ülikoole, kus on ühtlasi teoloogiateaduskonnad ning on terve rida usuteaduskondi, millel on kaks vastutusala: teoloogia ja religiooniteadus, s.t. kus ollakse veendunud, et mõlemad on tarvilikud ning üksteist kriitiliselt täiendavad ja toetavad. Just nii on see Tartu Ülikooliski, kus tegeletakse nii kristliku – eriti evangeelse ehk protestantliku, aga nt. ka õigeusu, roomakatoliku jne. – teoloogia kui ka religiooniteadus(t)e ehk religiooniuuringutega.

Arusaam, et teoloogia on religiooniteaduse „vana nimi“, ei leia tänapäeval suurt poolehoidu. Miks? Põhjuseid on mitu. Üks oluline põhjus on muidugi see, et oma veenvuse on kaotanud ülikoolide ülesehituse ühekülgne orienteerumine mingile ühele etteantud normatiivsele ideele teaduse olemusest ja staatusest. Ülikoolid peegeldavad ka oma ülesehituses teaduse enese sisemist dünaamikat ja perspektiivide paljusust. Teine põhjus on see, et kasvanud on arusaamine sellest, et ülikoolide ülesehitus kujuneb teadusteoreetiliste visioonide ning ühiskonnas konkreetselt valitsevate vajaduste ja huvide pingeväljas. Euroopa teadus- ja kõrgharidusruumis väljendub see arusaam väga selgelt Bologna ülikoolireformis. Ilmekaks näiteks on ka Eestis asjaolu, et kõigi erialade õppekavade juurde kuuluvad nende sisu strateegiliselt kujundada aitavad programminõukogud, mille liikmeteks pole ainult teadlaste-õppejõudude, vaid ka tööandjate ja üliõpilaste esindajad. Samuti näitlikustab seda tõsiasi, et ka ülikooli nõukokku kuuluvad n.-ö. mitteakadeemilised ühiskonnaesindajad.

Kõige üldisemalt võib teoloogiat iseloomustada mistahes konkreetsete olemasolevate religioossete-maailmavaateliste – elus orienteerumiseks vältimatute – põhiveendumuste eneserefleksioonina. See tähendab, et religioon ei ole mitte ainult kriitilise refleksiooni ja uurimise objekt, vaid ka subjekt. See on kristliku religiooni mõnetine eripära, et siin – vähemalt selle osades vormides, sest ka kristlikku religiooni esineb ainult konkreetsete ajalooliste konfessioonide või kirikute paljususes – on iseäranis tugevalt arenenud välja kriitiline arusaam usu konkreetse individuaalse-sotsiaalse kuju ning usu lätte, Jumala, erinevusest. Sellega ühenduses on ajaloo käigus kujunenud usu identiteedi hoidmise ja arendamise toetamiseks välja kõrgetasemeline ja kompleksne, metoodiliselt reflekteeritud usuteadus. Nii on kristlik teoloogia kristliku usu kõigi suhete (enese-, maailma-, jumalasuhte) tõlgendamine – usu tähenduse avamine – ning ühtlasi küsimine selle tõe, s.t. õigustatuse ja asjakohasuse kohta. Seejuures orienteerub teoloogia sellele, millest lähtuvana, millega seotuna ja mille ees kohustatuna kristlik usk end ise mõistab, s.t. evangeeliumile, mida kristlik usk tunnistab Jumala otsustava avalikukssaamisena.

Kui ülikoolid on ühiskonnas avalikud kohad, kus kohtuvad ja viljelevad dialoogi erinevad uurimisperspektiivid ja lähenemisviisid tegelikkusele ning just sellise distsiplinaarse mitmekesisuse kontekstis toimub ka kõrgeima astme hariduse andmine ja pädevuste omandamine ühiskonnas relevantsetel elualadel, siis teoloogia toob sellesse uurimisse, diskussiooni ja vaidlusse sisse ainulaadse perspektiivi, „vaadates maailmale“ – seda tõlgendades ja mõistes – usus vastuvõetud evangeeliumi vaatepunktist. Teoloogia kohaoluolu ülikoolis väljendab seega kristliku religiooni poolt jaatatud kohustust ja vastutust anda avalikus ruumis enda kohta aru ning suhestuda ratsionaalselt – argumenteerivalt ja reflekteerivalt – kõikvõimalike muude elunähtuste ja perspektiividega, kaasa arvatud teiste religioonide ja teadusdistsipliinidega.

Kui ühiskonnas, milles on arvestatav kristliku usu tunnistajate osakaal, ei viljelda ülikoolis selle enesemõistmise avamist ja enesekriitikat, siis on teoloogia vähem avalik ja kuuldav ning võib-olla seda ka üldse viljeldakse vähem. Faktiliselt tähendab see ühiskonnas elatava individuaalse ja sotsiaalse usu ideoloogilist marginaliseerimist, tõrjumist ühiskonna avalikkusest ja vabastamist avaliku aruandmise vastutusest. Taoline usu getostamine, toimugu see siis usuvälistest või -vastastest motiividest – või ka mingitest usu arvatavatest omavajadusest lähtuvalt –, on sügavalt problemaatiline ja pärsib nii ühiskondlikku kooselu kui ka usku. Ühiskonda ohustab siin kultuurilis-sotsiaalne vaesumine, tendents riigi ideologiseerimisele ja kodanikukesksuse nõrgenemisele, sest kooseluks olulised jagatud väärtused juurduvad ka religioossetes-maailmavaatelistes traditsioonides ning vastavad põhiveendumused, mille respekteerimine on tihedalt seotud inimväärikuse tunnustamisega, vajavad avalikukstegemist ja kujundamist, mitte ideoloogilist lamendamist või tasalülitamist. Südametunnistuse- ja usuvabaduse sfääri väljalülitamine avalikust ruumist on igatahes naiivne ja kahjulik.

Ühest küljest on teoloogiateaduskond ülikoolis märgiks kriitilisest teadvusest, et ka igasugune teaduse viljelemine ja uurimistöö toimub alati juba mingisuguste religioossete või/ja maailmavaateliste põhiveendumuste horisondil, mitte „puhta mõistuse“ perspektiivist, ning seega on meie kohuseks nende eelduste avalikuks tegemine, nende kriitiline läbikatsumine ja vajadusel korrigeerimine. Teisalt on see signaal, et kristlik usk hindab ja väärtustab avalikku aruandmist, enesekriitikat ja suhestumist teisega ning näeb seda omaenese individuaalse-sotsiaalse identiteedi hoidmise ja vastutustundliku kujundamise tarviliku mõõtmena. Igatahes aitab loomulik osalemine haridus- ja teadusruumis vältida – vähemalt osaliselt ka harimatusest ja isoleeritusest tingitud – fundamentalismi-ilminguid, olgu siis usu või teaduse vallas.

Teoloogia ja kirik

Lisaks suhteväljale „teoloogia ja ülikool“ on veel üks teine väli, mille põguski iseloomustamine aitab evangeelse teoloogia põhitekste paremini mõista ja hinnata. Väga üldiselt võib öelda, et kirik ja teoloogia kuuluvad kokku või vähemalt peaksid seda tegema, ehkki nad on – või vähemalt peaksid olema – eristatavad. Nimelt: ühiskonnas, kus leidub elatud kristlikku usku, on sellel alati ühtaegu nii individuaalne kui sotsiaalne ehk kiriklik mõõde või kuju, ning mingisuguses vormis leidub alati ka selle individuaalse-sotsiaalse usu eneserefleksiooni. Samas on see suhe olnud nii ajaloos kui tänapäeval siiski väga erinev ja kohati ka väga pingeline.

Skemaatiliselt võiks teoloogia kirikusidet kujutleda teljel, kus üheks äärmuseks on sideme puudumine – tulgu selleks initsiatiiv siis kirikust või teoloogiast ning avaldugu see siis ühepoolse või vastastikuse vaenulikkuse, põlguse või ükskõiksusena –, teiseks äärmuseks kiriku ja teoloogia samastamine. Teoloogial on raske, kui mitte võimatu, jääda teoloogiaks, kui ta kaotab sideme elatud usu tegelikkusega – nii selle individuaalses kui kiriklikus kujus. Kirikul on raske jääda tõeliselt kirikuks, kui ta pärsib või ignoreerib nt. kriitikat, mis on vastutustundliku teoloogia üheks vältimatuks ülesandeks ja funktsiooniks kirikus.

Niisiis, ka usuteaduskonna hea suhe kirikuga/kirikutega on hea märk, nagu seda on teiste teaduskondade head suhted ühiskondlike partneritega. Hea suhe ei tähenda aga kindlasti seda – ei kiriku ega teoloogia jaoks –, et teoloogid saaks või peaks tingimatult jagama kiriku iga ametkondlikku seisukohavõttu – kirikus faktiliselt valitseva konsensuse väljenduskatset –, või tegelema selle õigustamise ja levitamisega. Samuti ei tähenda hea suhe muidugi seda, et teoloogide seisukohad peaksid olema ilma pikemata ja tingimusteta jagatud kirikliku avalikkuse ja seda esindavate organite poolt. Kuid hea suhe väljendub kindlasti vastastikuses solidaarsuses ning selles, et teoloogid ei lakka andmast kaalutud ja argumenteeritud impulsse protsessi, mille käigus toimub (nt. Eesti) ühiskonna kiriklikus avalikkuses koosmeele otsimine ja kujundamine.

Eelnevas visandatud teoloogia määratlus suhtes evangeeliumi, ülikooli ja kirikuga on nii esialgne ja elementaarne, et peaks sobima väljendama ajalooliselt kujunenud laiapõhjalist üksmeelt tänapäevases teoloogias. Samas, kogumiku põhitekste lugedes saab ettekujutuse sellest, millised ja kui teravad vaidlused on selle konsensuse tekkimiseks vajalikud olnud, miks ja kuidas võidakse ka tänapäeval sellega mitte nõustuda ning loodetavasti ka sellest, kuidas uuem evangeelne (ülikooli-)teoloogia on olnud pidev vaevanägemine selle nimel, et kõnelemine Jumalast, evangeeliumist, usust, religioonist, teoloogiast jne. toimuks ka kaasaja ühiskonnas avalikult, haritult ja vastutustundlikult, inimeseksolemist ja ühiskondlikku kooselu toetavalt.

„Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid“

Ehkki põhitekstide kogumiku idee on tulnud teoloogia üliõpilastelt, ei ole see suunatud kitsalt neile ning vahest veel mõne teise eriala, nt. filosoofia ja ajaloo tudengitele, vaid võiks pakkuda huvi väga laiale haritud lugejaskonnale, sõltumata sellest, kas nad mõistavad end kristlastena või mitte. „Avatud Eesti Raamatu“ sari, olles loodud Eesti vabanemise ja taasavanemise järel, on tutvustanud okupatsiooni ajal moonutatud Lääne vaimuloo ning toona keelatud või ideoloogiliselt kallutatud distsipliinide võtmetekste. Religioonil, eriti kristlusel, on olnud Lääne kultuuri- ja väärtusruumi kujunemisel väga oluline roll. Kindlasti aitab käesolev kogumik jõuda tervikliku ja hea arusaamani viimase kahe sajandi evangeelsest ehk protestantlikust kristlusest. Ta teeb seda teoloogilise mõtte kaudu, mis aitab teadvustada Euroopa kultuuri süvadimensioone ning on ise selle lahutamatuks osaks. Nii peaks kogumik kindlasti aitama kaasa haritumale ja kriitilisemale kõnelemisele ja mõttevahetusele religioonist, kristlusest, Jumalast jne., aga toetama ka teadlikumat ja lugupidavamat suhestumist teiste religioonide ja maailmavaadetega.

Konkreetsemalt juhindub kogumiku valik eesmärgist koondada need tekstid, mis on evangeelse teoloogia ajaloo viimasel kahesajal aastal, s.t. alates Friedrich Schleiermacherist (1768-1834), mänginud nii põhjapanevat rolli, et nende najal on võimalik saada valgustusjärgse evangeelse teoloogia käekäigust korralik tervikülevaade. Silmas on peetud seda, et võimalikult paljud relevantsed teoloogilised kontseptsioonid, koolkonnad ja suunad oleks esindatud vähemalt ühe tekstiga.

Teoloogiaüliõpilasest lugejale võib aga öelda, et see, kes neisse tekstidesse tõesti põhjalikult süveneb ja nendega kriitiliselt suhestub, omab head teoloogialoolist ja süstemaatilis-teoloogilist baasi nii edukaks teoloogiastuudiumiks kui tööks ametikohtadel, mis eeldavad teoloogilist kompetentsust või kus selle olemasolust on kasu.

Kogumik on ilmunud algselt saksa keeles, saades väga hea vastuvõtu osaliseks. Tänaseks on kogumikku tõlgitud või tõlgitakse mitmesse keelde; eestikeelse väljaande tekstivalikut on võrreldes originaaliga vähesel määral modifitseeritud.

Mõneti võib üllatada, et ehkki Eesti on olnud sajandeid evangeelse teoloogia intensiivse viljelemise paik ning Tartu Ülikool selle rahvusvaheliselt oluline keskus, ilmub enamik kogumiku tekste eesti keeles esmakordselt. Siin võib viidata kahele asjaolule.

Enamik kogumiku tekstidest on algselt saksakeelsed. Viimase kahesaja aasta vältel on aga ka Eestis viljeldud teaduse tasemel ja teaduseks olemisele pretendeerivat teoloogiat tegelikult just saksa keeles. Tartu Ülikooli usuteaduskond oli saksakeelne kuni ülikooli muutmiseni eestikeelseks (1802-1918). Seega nt. Jakob Hurda või Villem Reimanni põlvkonna teoloogiaõpingud toimusid saksa keeles. Iseseisvas Eestis (1918-1940) toimus usuteaduskonnas õppetöö osaliselt samuti saksa keeles. Kuna saksa keelt osati, ei tegeldud märkimisväärselt ka erialase kirjanduse tõlkimisega. 1991. a. taasavatud Tartu Ülikooli usuteaduskonna esimesel tegevuskümnendilgi toimus õppetöö veel osaliselt saksa keeles. Küll valmistas see saksa keele õppimise osakaalu vähenemise tõttu üldhariduskoolides kohati raskusi juba toona. Täna oleks see muidugi täiesti võimatu.

Ajal, mil usuteaduskond oli Tartu Ülikoolis ametliku ideoloogia tõttu suletud, oli keelatud ka teoloogilise (tõlke-)kirjanduse avaldamine. EELK Usuteaduse Instituudi juures toimus küll ühiskonna suletuse perioodil ülikoolitraditsioonis teoloogiahariduse jätkamine, teadustöö ning üsna ulatuslik käsikirjaline erialakirjanduse tõlkimine. Instituudi tööd Eesti teoloogiatraditsiooni järjepidevuse kandjana ning raudse eesriide taga viljeldava teoloogilise mõtte vahendajana on raske üle hinnata. Kui aga eestikeelne teoloogia oleks saanud areneda vaba, avatud ühiskonna tingimustes, oleks ilmselt märkimisväärne osa käesoleva kogumiku tekstidest oma terviklikus algkujus eesti keeles juba olemas.

See, et enamik tekste on algselt saksakeelsed, peegeldab üldteada tõsiasja, et reformatsiooni emamaa, avaramalt: saksakeelne ruum, kuhu kõnealuses seoses, nagu juba viidatud, kuulus vähemalt 1918. aastani ka Eesti, on andnud teoloogia arengusse erakordse panuse. 20. sajandi vältel, eriti selle teisel poolel, on väga rikka ja mitmekülgse saksakeelse teoloogiatraditsiooni keskne positsioon küll vähenenud. Sisuliselt originaalsed impulsid on evangeelse teoloogia diskussiooni tulnud nt. Inglismaalt, Ladina- ja Põhja-Ameerikast (vt. nr. 30, 34-37). See ei tähenda, et Saksa evangeelse teoloogia traditsioon oleks kaotanud oma elavuse või kvaliteedi, vaid pigem seda, et maailm ja ka evangeelse teoloogia maailm on muutunud polütsentrilisemaks. Kui „evangeelse teoloogia põhitekstide“ kogumik oleks algselt koostatud kusagil mujal (nt. Jaapanis või Soomes või USA-s), siis oleks valik küllap mõningal määral – aga siiski ainult mõningal määral! – erinev.

Kuna isegi teoloogiaüliõpilaste jaoks on ligipääs saksakeelsetele uuema evangeelse teoloogia klassikalistele tekstidele muutunud ebapiisava keeleoskuse tõttu keeruliseks, on nende tõlkimine vajalik, et maailm jääks ikka polütsentriliseks! 20. sajandi eestikeelse evangeelse teoloogia olulisimad kontaktid olid vaieldamatult jätkuvalt seotud saksakeelse teoloogiaruumiga, ent oluliseks muutusid ka sidemed soomekeelse teoloogiaga. Samuti tuleks nimetada kahe maailmasõja vahel tekkinud esimesi põgusaid kontakte ingliskeelse teoloogiaga. Eesti taasiseseisvumise järel on need kiiresti elavnenud. Vahel on kurdetud Eesti teoloogia ühekülgse orienteerituse üle saksakeelsele teoloogiaruumile. Oleks aga kahju, kui see väidetav ühekülgsus asenduks teisega. Pigem oleks Eesti kultuuri-, aga ka teoloogiaruumi arengut ja kujundamist rikastav, kui siin teoloogiat viljeldes ja õppides suudetaks säilitada need mitmesuunalised sidemed ning jätkata sillaehitamist ja dialoogi ka uute kontekstidega.

Sisulisemate eelmärkuste lõpetuseks veel kolmest olulisest piirangust, millele põhitekstide kogumik on allutatud. Esiteks kuuluvad need temaatiliselt teoloogia ühe põhidistsipliini – nimelt süstemaatilise teoloogia – valdkonda. See tähendab, et Vana ja Uue Testamendi teaduse, kirikuloo, praktilise teoloogia, aga ka võrdleva usundiloo põhitekstid ei mahu käesoleva kogumiku raamesse. Teiseks, ka süstemaatilise teoloogia raames on kogumikku piiritletud sellega, et tekstide raskuspunkt on fundamentaalteoloogilistel ja dogmaatilistel kirjutistel ning teoloogiline eetika jääb tahaplaanile. Hädavajalikuks jääb seega teoloogilise eetika võtmetekste sisaldava eestikeelse kogumiku ilmumine. Kolmandaks, põhitekste lugedes ei tohiks unustada, et kogumik võimaldab omandada tervikpilti paari viimase sajandi (evangeelsest) teoloogiast, mitte aga (evangeelsest) kristlusest selle paljutahulisuses. Teoloogia ja selle viljelemine on, nagu öeldud, märk sellest, et ühiskonnas leidub isiklikku ja jagatud kristlikku usku evangeeliumis avalikuks saanud Jumalasse ning usuelu, mille keskne koondumispaik ja inspiratsiooniallikas on jumalateenistus.[4]

Põhitekstide eestikeelne väljaanne on pühendatud Eduard Tennmannile (1878-1936), ühele eestikeelse usuteaduse pioneeridest, ning 1991. a. taasavatud Tartu Ülikooli usuteaduskonnale, eestikeelse usuteaduse keskusele.

Pikka iga!