Esiletõstetud lood

Peetruse viletsus (Ap 12:1–11)

Vallo Ehasalu

„Aga sel ajal hakkas kuningas Heroodes mõnele kogudusest kurja tegema. Ta tappis mõõgaga Jaakobuse, Johannese venna. Aga nähes, et see juutidele meeldis, võttis ta kinni ka Peetruse. See oli just hapnemata leibade pühal. Heroodes vahistas Peetruse ja pani ta vanglasse ning andis nelja neljamehelise sõdurite salga valvata, kavatsedes ta pärast paasapühi rahva ette tuua. Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus palvetas lakkamatult Jumala poole tema pärast. Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat. Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal ning valgus helkis vangikongis. Ingel lõi Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja ütles: „Tõuse kiiresti!“ Ja Peetruse ahelad langesid käte ümbert maha. Ingel aga ütles talle: „Pane vöö vööle ja seo oma jalatsid jalga!“ Tema tegigi nõnda. Ja ingel ütles talle: „Pane oma kuub selga ja tule minu järele.“ Ja Peetrus tuli välja ja käis tema järel ega teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust. Ja nad läbisid esimese ja teise vahiposti ning tulid linna viiva raudvärava ette. See avanes neile iseenesest ja nad väljusid ja läksid edasi üht tänavat pidi. Ja järsku lahkus ingel tema juurest. Ja kui Peetrus jälle hakkas aru saama, lausus ta: „Nüüd ma tean, et Issand on tõesti oma ingli läkitanud ja mu välja kiskunud Heroodese käest ning kõigest, mida juuda rahvas ootab““ (Ap 12:1–11).

„Läbi paljude viletsuste tuleb meil minna Jumala riiki,“ on öeldud Apostlite tegude raamatus. Loomulikult ei tahaks nii suuri viletsusi kui paljudel meie eelkäijatel. Kuid eks oma väiksemate viletsuste juures võime mõelda, läbi nende, sealpool neid, on Jumala riik, ja meie vaid läheme. Sest mida meil muud teha ongi. Kuni elame selles maailmas, näeme ka viletsusi.

Miks viletsusi paistab olevat palju, on osalt meie meelepett, osalt aga selle maailma seadus. Meelepett sellepärast, et viletsusi me märkame, kerget elu aga ei märka. Kui elu on kerge, tegeleme veel kergemast unistamisega. Sellest meelepetust tuleb ka see tuntud ilming, et „kui hädad tulevad, siis ikka korraga“. Tegelikult tulevad nad harva korraga.

Viletsused on samas ka selle maailma seadus. Keegi on öelnud, et umbrohi kasvab aias kergemini kui köögivili sellepärast, et umbrohi on aia jaoks oma laps, köögivili aga inimese pealesurutud taim. Keegi ütles, et häid inimesi on meie ümber vähem püsivalt sellepärast, et head elavad taevavalguses, halvad aga juurduvad maasse kõikjal, kus viibivad.

Piibel kirjutab siin aga hullemastki viletsusest. Mitte igapäevasest, mis kord vaevab, siis ununeb. Kõigepealt mõrv, kuningas Heroodes tappis Jaakobuse, Johannese venna. Mõlemad olid Jeesuse jüngrid. Nüüd oli Jeruusalemma koguduses ainult üks tuntud Jaakobuse nimeline alles, see, kes on Jeesuse vend. Teoloogid on arutlenud, kas see surma-aasta ei võinud olla ka apostel Johannese surma-aasta, kuid sellest vaikib ajalugu. Miks pidid nad surema? Läbi aegade on surmatud silmatorkavaid inimesi. Jeesuse jüngritel oli eriline oht sattuda hukkamisele. Igaüks teadis, et nende Õpetaja, Jeesus, oli risti löödud. Järelikult pidi ta olema kurjategija. Ja kui Jeesus oli kurjategija, pidid ka tema jüngrid olema kuriteo kaasosalised. Selline maine levis.

Juba Uus Testament räägib evangeeliumi häbenemisest, usu häbenemisest. Millest üldse selline mõte, häbeneda usku? See tuleb sellest, et mõeldes Kristuse ristisurmale on usk ebaõnnestumine, seotud kindla kuupäeva ja kohaga. Selleks oli Kolgata, paasapühad Keiser Tiberiuse 16. aastal. Kes nüüd elas ülestõusnud Kristuses, oli maailma silmis ikkagi selle ebaõnnestumise vaeva ja häbi kandja.

Jaakobus tapeti siis kui Kristuse jünger. Ta tapeti kui Jeesuse Kristuse kuriteo kaasosaline ja küllap ka kui Jumala teotaja, kes ütleb, et Jeesus on Jumala Poeg. Ja kui teised kristlased seda hukkamist nägid või sellest kuulsid, pidid nad kartma. Igaühega võib juhtuda nii. Nii pidi mõtlema ka Peetrus. On hirm võimu ees, hirm vangla ja seal sündiva ees. Nii et Jeesuse jünger nägi palju viletsust Kõike seda läbi tehes sai Jaakobus Ristija Johannese sarnaseks. Temagi oli vanglas, teisel pool Jordanit, ning ta ei tulnud sealt elusalt välja. Paistab, et pühad inimesed jagavad saatust. Kuid miks peab see olema nii raske? Ega vastust inimese elusaatuse kohta ei oskagi öelda. Näeme, et Jeesus suri pärast väga lühiajalist vangistust.

Tuleb Peetruse järg minna vanglasse. Kuid siin hakkab rääkima Piibel helgemast saatusest. Peetrusel oli ees veel pikk misjoniteekond, see vangistus lõppes ootamatult. Jumal saatis vanglasse ingli. Ingel ütles Peetrusele, tõuse, pane jalga ja selga, mine. Peetrus ei uskunud, et pääseb. Siis avanes rauduks tema ees iseenesest. Uksed ei oska avaneda, uksed pole elusolendid, kuid nii kirjutab Piibel. Lehekülg edasi loeme uksest, mis ei avanenud. Vanglast pääsenud Peetrus oli oma sõprade ukse taga. Need olid mures, et Peetrus on vanglas. Peetrus aga koputas nende ukse taga, kaua, aga keegi ei tule vaatama. Siis tuli üks tüdruk, imestas, jooksis ukse juurest eemale, rääkis, et Peetrus on seal, ukse taga. Siis arutleti, et see ei ole Peetrus, tema on ju vanglas. Peetrus aga koputas ikka veel uksele, mille taga olid koos palvetajad.

Vanglauks avanes iseenesest, kirikuuks aga mitte. Piibel kirjutab seda huumoriga. Nii võib minna misjonitööl. Kuid nii võib mina ka argiaskeldustes. Kord hakkasin sõitma Elvast jalgrattaga Tartusse loengusse ja nägin üht kristlikku venda suure autoga väravast väljumas. Mõtlesin, et ta läheb Tartusse tööle, et ta võiks mind koos jalgrattaga Tartusse viia. Kuid tema ütles, et mul on kiire, pean tööle minema, ja nii me läksime Tartu poole, üks autoga, teine jalgrattaga. Endal peas mõtted, et jalgratas on bussist poolteist kuni kaks korda aeglasem, autost kolm-neli korda aeglasem. Ka jalgratas jõuab, kuid auto liigub kuidagi stiilsemalt. Ja siis tundus elu vilets.

Viletsus tundub olevat meie elu põhikoostisosa. Kandes Jeesuse risti ja ebaõnnestumist oma elus enesega kaasas, võime mõelda, kas meie usk ei ole üks vilets asi, mis meid tugevatest ja tublidest eristab. Kuid kui mõelda sügavamalt, mida kannavad endas need tugevamad ja tublimad? Ega neilgi ei ole midagi vägevat. Nad on sunnitud muutma oma sõnastust, kui räägivad omaenda tublidusest ja tegususest. Meie usk, kogu oma viletsuses, on püsivam kui maailma vägevus. Meie usu viletsus on vaid kogu aeg nii selgesti näha, see ei ole varjatav. Nii nagu Jeesus ei varjanud oma ristisurma.

Tänapäeval ei mõtle enam keegi Jeesusele kui kurjategijale. Jeesus on nii kindlalt saanud ajaloo suurmeheks, tema vastu on raske midagi öelda. Esimese sajandi kristlastel seda eelist ei olnud. Nemad pidid kandma teotust. Tänapäeval on kristlaseks olemine aga seotud julgusega vastutada lõpmatu hulga pisiasjade eest. Vastutada kristluse allakäigu eest, vastutada inkvisitsiooni eest, vastutada katastroofiohvrite eest, vastutada, miks Jumal ei näe üht või teist häda. Sellest tuleb surve häbeneda evangeeliumit. Evangeelium peaks ju olema süüdi kõiges selles.

Meid ei hukata ristil, kuid eks meiegi ole need, kes elavad kui Jeesus ristil, andeksandmises ja leebuses. Piibel ütleb, et Jeesus ei sõimanud vastu, kui teda sõimati, vaid jättis õiglase kohtumõistja otsustada. Meie eluviis on leebus. Me võtame kergelt seda, mida maailm meile peale surub. Kuid uskudes evangeeliumisse näitame me maailmale seda, et meie sees on midagi vägevamat. Meie sees on vägi, mis võib isegi need süüdistused vastu võtta, mis ei kao nende eest. Ja viletsus võib muutuda auks.

Kord olles ahistuses mõtlesin ma, et kui meeleolu on juba nii murelik, teen siis veel ühe murettekitava asja korda. Las tulla hädad korraga, ka see, mida olen kartnud. Ja võtsin oma muredest paar tükki kätte, nägin, et need ei osutunud suurteks. Näinud seda, muutusin isegi rõõmsamaks. Seal olid need paljud viletsused.

 

Vallo Ehasalu (1973), mag. theol. (teaduskraad), on EELK Elva koguduse õpetaja, Valga praostkonna praost ning EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste lektor.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English