Arvamused

Peapiiskopi ametiaja pikkus: olulisest faktorist lähenevate valimiste eel

Thomas-Andreas Poder

Ehkki meie kiriku järgmise peapiiskopi ametisseasumiseni on jäänud päevi enam kui aasta, toimub valimine ilmselt juba kevadel. Valimistest on rohkem või vähem kaude olnud mitmel korral juttu ka meie meedias. Kogenud konsistooriumi liige on rõhutanud vajadust tegeleda teemaga juba täna, et otsus kujuneks igati kaalutletult ega sõltuks liialt hetkeemotsioonist.

Peapiiskopi valimine ei ole mitte ainult kõiki meie kiriku liikmeid puudutav sündmus, vaid sündmus, milles osalevad endi valitud esindajate kaudu kiriku kõik täieõiguslikud liikmed. See on üks oluline viis, milles väljendub arusaam, et meie kirik on korralduslikult „episkopaal-sinodaalne“, mitte lihtsalt „sinodaalne“ või „episkopaalne“. Kõik kiriku liikmed osalevad omal moel kiriku juhtimises. Selles on roll kõigil vaimulikel. See toimub ka erinevate kiriku koostööorganite kaudu. Peapiiskopiamet fokusseerib mitmesugusel moel ja erinevatel tasanditel toimuvat kirikujuhtimist personaalselt EELK kui terviku tasandil.

Eelseisvatel kuudel on niisiis meie ülesandeks pidada nõu omaette ja üheskoos, ametlikumas ja mitteametlikus vormis – teha seda kiriku liikmetena, koguduste ja praostkondadena, allasutuste ja tööorganitena, ent alati pidades silmas meie kirikut ja selle käekäiku tervikuna. Küllap on oluline, et see arutelu jõuaks vähemalt otsapidi kirikliku, aga ka laiema ühiskondliku avalikkuseni. Mida sisulisem ja avalikum mõttevahetus peapiiskopi valimiste eel tekib, seda parem. Sest peapiiskopi valimine tähendab EELK kui terviku juhtimises olulist muudatust.

Asjakohane oleks teadvustada peapiiskopi ameti sisu ja erinevaid tahke. Arutleda võiks erinevate rollide üle, mida see endas kätkeb, erinevate suhete ja avalikkuste üle, milles peapiiskop peab üles astuma jne. Mõtelda oleks vaja ameti tarvis oluliste pädevuste ja omaduste, oskuste ja kogemuste peale. Ja muidugi on õige rääkida konkreetsetest kandidaatidest. Aga rääkida ei tuleks mitte ainult nende üle, vaid ka võimalike kandidaatide endiga. Me peaksime andma neile võimaluse kandideerimist kaaluda, aitama neil selleks igakülgselt valmistuda, neid kindlasti ka julgustama.

Samas rõhutan – juba sellekski, et peapiiskopiametit ei tajutaks ei valijate ega võimalike valitavate poolt asetatusena terve rea nõuete ja ootuste ette, millele suudaks heal juhul vastata vaid ülieriline inimene –, et koos peapiiskopivalimisega seisab meil ees ühtlasi nii piiskopi valimine kui konsistooriumi ehk kirikuvalitsuse liikmete valimine. Seega vajaks silmas pidamist asjaolu, et ees seisab nende valimine, kes moodustavad peapiiskopi lähemate abiliste ringi. Selle koosseisu osas teeb peapiiskop kirikukogule konkreetsete isikute näol ettepaneku.

Käesolevaga tõstan peapiiskopivalimisega ühenduses esile aga faktori, mis näib küll ehk formaalsemat laadi, kuid ei ole tulevaste valimistega ühenduses ebaoluline ja väärib eraldi tähelepanu. See on ametiaja pikkus.

Kindlasti ei ole peapiiskopiamet kiriku elus otsustava tähtsusega – selleks on ja saab olla ainuüksi „rõõmusõnum Jeesusest Kristusest“ (EELK Põhikiri, Preambula). Sama kindlasti on peapiiskopiamet kiriku elus aga siiski olulise kaaluga. See kehtib seda enam, et hetkel kehtiva seadusandluse kohaselt oleme pannud peapiiskopiametile isegi ebamõistlikult palju ülesandeid ja vastutust. Kaugeltki kõik neist ei ole mingisuguse teoloogilise tarvilikkusega peapiiskopiametiga seotud.

Peapiiskopiameti tähenduse ja tähtsuse konkretiseerimiseks, kuid seda siin lähemalt analüüsimata, osundan kirikuseadustiku üldistele sätetele peapiiskopi õiguste ja kohustuste kohta. „Ülemkarjasena“ on tal „kohustus juhtida EELK-d; kohustus valvata vaimulike ja töötegijate ametipidamise ja kõlbelise elu üle ja olla neile hingekarjaseks; õigus visiteerida kogudusi ja inspekteerida tööalasid; õigus ordineerida nõuetele vastavaid vaimulikke; õigus rakendada kirikukari kirikuseaduses ettenähtud juhtudel; muud põhikirjas ja kirikuseaduses talle antud õigused ja kohustused“ (EELK Kirikuseadustik § 61).

Igatahes sõltub peapiiskopiametist meie kirikus suhteliselt palju. Seetõttu ka konkreetsest isikust, kes seda kannab. Alates meie kiriku reorganiseerimisest umbes sada aastat tagasi, s.t EELK algusest vaba rahvakirikuna, on meie kirikujuhid olnud ametis keskmiselt kümme aastat. Olen veendunud, et sellise keskmise pikkusega ametiaeg on suurepärane. Üks ja sama isik, kuitahes suurepäraste omaduste ja pädevustega ta iganes oleks, ei peaks kandma peapiiskopiameti vastutust liiga kaua.

Arvestades niisiis EELK senist ajaloolist kogemust, s.t kirikujuhtide keskmiselt kümneaastast ametiaega, võiks meie uue peapiiskopi ametiaja kestus alata minimaalselt viiest aastast ning ulatuda maksimaalselt 15 aastani. Optimaalseks võiks pidada seega kaheksat kuni kahtteist aastat. Ametiaeg alla viie aasta jääb küllap liiga lühikeseks, rohkem kui 15 aastat on aga igal juhul liiga pikk.

Ehkki ülipikk ametisolek võib ehk äratada kiriku stabiilsuse või stabiliseerimise lootuse, kujuneks see palju tõenäolisemalt stagnatsiooni needuseks. Arvamus, et mida pikem peapiiskopi ametiaeg, seda järjepidevam kirik, oleks nii ehk naa enam kui küsitav. Kiriku tõeline identiteet ja järjepidevus tuleneb ju ikkagi suhtest evangeeliumiga, suhtest Kristusega (mitte aga peapiiskopiametist või peapiiskopi isikust või sellest, kui kaua keegi täpselt ametis on). Seda identiteeti ja järjepidevust peapiiskopiamet loomulikult teenibki. Ent sellest ei tulene kuidagi, et kellegi ülipikk ametis olemine kui selline tähendaks tingimata tuge EELK tõelisele identiteedile, selle edasisele kujunemisele ja vastutustundlikule kujundamisele, tuge seega järjepidevusele.

Väga lihtsalt võib juhtuda ka vastupidi. Reaalne on võimalus, et peapiiskopi ülipikk ametiaeg kujuneb kiriku käekäiku pärssivaks. Kelle tahes valimine peapiiskopiametisse ülipikaks ajaks, oleks seepärast tarbetult riskantne samm – kiriku käekäigule pigem ohtlik kui hea. (Kui seaksime kellegi olukorda, et tal tuleb tõesti olla ametis väga pikka aega, ei toimiks me seetõttu õigupoolest vastutustundlikult ja ligimestena ka tolle isiku suhtes.) Põhjuseid võiks tuua esile mitmeid. Osutan põgusalt paarile.

Esiteks, meie kirik ei ole küll väga suur, ent samas piisavalt avar ja arvukas, et olla elavalt dünaamiline ja mitmekesine. Seda nii hoiakute ja arusaamade kui praktikate poolest. Ükskõik kas olla selle üle rõõmus või kurb, on see arvestamist nõudev tõsiasi. See aga tähendab, et see, kes iganes valituks osutub, on mingile osale liikmes- k.a vaimulikkonnast arvatavasti pigem kurvastav valik. Ka võib valituks osutunu muutuda oma tegevusaastate jooksul ühe või teise kriteeriumi järgi – ühtede või teiste silmade jaoks – pigem halvaks peapiiskopiks. Niisugustes olukordades oleks üks asi teada, et uued valimised toimuvad umbes kümne aasta pärast. Hoopis teine asi oleks teada, et uued valimised on alles 20 või 25 aasta pärast. Atmosfäär kirikus erineb ühel ja teisel juhul oluliselt.

Teiseks, meie kirik on piisavalt rikas võimekate ja tublide vaimulike poolest. Neid, kes võiks tulevikus olla meie kirikule head peapiiskopid, on ametivendade ja -õdede seas terve rida. Kellegi ülemäärane ametiaeg tooks aga paratamatult kaasa selle, et oleksime väga pikka aega seotud ühe isikuga ega saaks sel ajal anda kellelegi teisele võimalust peapiiskopina teenimiseks. Me võiksime selle asemel tegutseda nii, et oma annete, oskuste ja kogemustega saavad peapiiskopiameti väljakutsetega pista rinda pigem rohkem kui vähem isikuid.

EELK kirikuseadus fikseerib peapiiskopi ametiperioodi lõpu 65-aastaseks saamisega, mis tähistab meie vaimulike jaoks ametis teenimise lõppu. Arvestades seda ja ülal ametipikkuse kohta öeldut (EELK ajalooline keskmine 10, minimaalse-maksimaalse telg 515, optimaalne 812), oleks ametiaja pikkuse mõttes küllap optimaalne, kui kevadel valitaval peapiiskopil oleks ametisse asumisel vanust 5060 eluaastat. Seda vanust võiks pidada peapiiskopiametiga ühenduses optimaalseks vanuseks.

Samas oleks võimalik valida ametisse ka keegi, kes on 60ndate eluaastate alguses. Sel juhul võiks valimine toimuda klausliga, et valituks osutumise korral jätkab ta pensioniea saabumise järel peapiiskopina teenimist, kuni tal saab selles ametis täis viis aastat. Kirikuseadustik annab selleks võimaluse, viidates ametiaja pikendamisele „ettenähtud korras“.

Peapiiskopiamet on seotud piiskopiordinatsiooniga. Viimase eelduseks on ametistaaži mõttes see, et isik on EELK-s teeninud vähemalt 15 aastat preestrina. Peapiiskopiks valimise hetkel ei pea need 15 aastat veel täis olema, küll aga piiskopiks ordineerimise ajal. Igal juhul tähendab see, et staaži mõttes kvalifitseeruksid juba ka 40ndates eluaastates vaimulikud. Nende valimine tooks praegu aga paraku kaasa ülipika ametiaja. Kui soovida valida kedagi nii noort, siis oleks mõistlik sügisesel kirikukogul teha seadusemuudatus, mis piiraks peapiiskopi ametiperioodi kümne aastaga (lisanduda võiks näiteks võimalus saada üks kord tagasi valitud veel viieks aastaks).

Lihtsaim oleks valida kevadel uus peapiiskop siis, kui kandidaadid oleksid vanemad kui 50 aastat. Kui soovida seada kandidaatideks ka nooremaid, oleks põhjendatud kindlasti juba sügisesel kirikukogul, s.t novembris, võtta ette seadusemuutmise protsess, mis seaks ametiajale selge piiri ning välistaks sellega peapiiskopiameti sidumise ühe isikuga ülipikaks ajaks.

 

Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English