Baptisti Maailmaliidu ja Rooma-Katoliku Kiriku teoloogidest koosnevad delegatsioonid viisid aastatel 2006–2010 läbi terve rea konsultatsioone, mille temaatilist haaret on kõige tabavam kokku võtta pealkirja alla „Jumala Sõna kiriku elus“. Just sellist pealkirja (ingl The Word of God in the Life of the Church) kannabki hiljuti avaldatud ühisdokument, umbes 80-leheküljeline raport, mis kaardistab arutelude käigus määratletud ühised seisukohad, aga samuti erinevad nägemused ja teemad, mida tuleks veel põhjalikumalt üksteist kuulates käsitleda.^[i]  Kohtumisi juhatasid kaaseesistujad piiskop Arthur Serratelli ja professor Paul Fiddes. Tegemist ei ole normatiivse dokumendiga, pigem loob see aluse jätkuvaks aruteluks; kuid teksti põhjal saab ühtlasi tõdeda, et kahe kiriku usus ja praktikas on rohkem kattuvusi, kui esmapilgul võiks arvata. Olgu mainitud, et järgnevas ülevaatlikus refereeringus on kirjutaja lisaks raporti tekstile toetunud Paul Fiddese sisukale sissejuhatusele.

Raportis on loobutud protokollilistest väljenditest, nagu „Baptistid ja katoliiklased nõustuvad …“ või „Me oleme samal seisukohal, et …“. Selle asemel kasutatakse tekstis rasvast kirja nende väidete jaoks, mis kannavad ühise nõustumise ja tunnistuse tähendust. Nagu kirjutab Paul Fiddes, on need „julged väited“ (ingl bold statements peidab sõnamängu, tähendades nii rasvaseid kui julgeid väiteid) sündinud ühisest palvest ja need esitatakse tänuliku meelega. Erinevad teemad, mida viie aasta jooksul arutati, on kõik ühel või teisel viisil seotud kristoloogiaga, või nagu 17. sajandi baptistid väljendanuks: need on seotud sooviga olla kirik, kes „seisab Kristuse valitsuse all“. Sõna, mis mängis arutelude käigus keskset rolli, on viimselt elav Sõna, Kristus ise. Nii on ka teoloogiline diskussioon märgiks üheskoos jagatud jüngerlusest ja Kristuse järgimisest. Olles veendunud, et pühakiri on mõõduandvaks tunnistuseks inkarneerunud Sõnast, seovad raporti koostajad esitatud teemakäsitlused pühakirja kohtadega, millele sobivalt – kuid mitte ülepaisutatult – viidatakse.

Kolmainsus, osadus ja leping

Vaadeldava dokumendi lähtekoht ei seisne niivõrd usu teadmuses ja autoriteedis (epistemoloogiline alus), vaid jumalikus olevas – Jumala kolmainsuses (ontoloogiline alus). Lihtsamalt öeldes, arutama ei hakata seda, mida me usume, mida teame ja kui usaldusväärne see on, vaid vestlus toetub tõdemusele Jumala kolmainsusest. Jumala kolmainsuslik armastuse ühendus, Kristus kui Jumala Sõna ja kirik Kristuse valitsuse all – need kolm aspekti tuuakse omavahel kokku osaduse ehk koinonia mõiste abil. Jumala osadus loob kiriku osaduse Kristuse kui Issanda läbi. Sõna mitte ainult ei ilmuta Jumalat Kolmainuna, vaid ka tõmbab inimest Kolmainu Jumala eluosadusse. Osadus kui võtmemõiste on dokumendis iseloomulik; ta väljendab erinevat laadi suhteid ja juurdub arusaamas Jumala kolmainsusest. Hoolimata ühisest käsitlusest koinonia mõiste osas, ilmnesid baptistliku ja katoliikliku vaate erinevused siis, kui arutuse all olid sellest tulenevad järeldused kiriku jaoks, eelkõige, kui teemaks oli kiriku ülevaataja-amet ehk episkopē. Baptistid on küll veendunud, et ülevaataja-amet on vajalik Jumala annina kingitud osaduse hoidmiseks, kuid nad distantseeruvad seisukohast, et episkopē loob osadust ja kiriku ühtsust.

Tähelepanu tasub pöörata veel ühele mõistele, mida arutelude käigus kasutati, nimelt lepingule. Mõlemad osapooled veendusid peagi, et kõneldes kirikust kui „lepingu kogukonnast“ võib teha viljakaid ja teineteisemõistmist edendavaid järeldusi. Paul Fiddes väidab, et „esimest korda on oikumeenilisel maastikul seotud „osadus“ (ingl communion) ja „leping“ (ingl covenant) vastastikku teineteist mõjutades.“ Dokument väidab: „Kiriku koinonia on käsitatav ka kui „lepingu kogukond“, kuigi see keelekasutus on vähem tuttav katoliiklastele kui baptistidele. „Leping“ väljendab samaaegselt Jumala initsiatiivi ja eelnevat tegevust, et luua suhe oma rahvaga Kristuse kaudu, samuti selle rahva tahtlikku pühendumist üksteisele ja Jumalale“ (paragrahv 16). Diskussioon rõhutas, et „lepingut“ ei tohi segamini ajada lihtsalt juriidilise või vabatahtliku kokkuleppega. Lepingu lähekohaks on Jumala kutse Kristuses. Baptistid on seda väljendanud nõnda: Jumala ja inimsoo vaheline „armu leping“ Kristuses, mille algatajaks on Jumal, aktualiseerub konkreetses ajas ja ruumis alati siis, kui usklikud astuvad lepinguosadusse üksteisega kohalikus koguduses.

Pühakiri ja traditsioon

Huvitav ja mõtteid ärgitav on raporti osa, mis kõneleb pühakirja ja traditsiooni suhetest. Seda eelkõige sellepärast, et baptistid on ajalooliselt suhtunud traditsiooni rolli kiriku elus ettevaatuse ja isegi tõrjuvusega. Osalt tuleneb see reformatsiooni pärandist ja ohutajust, et traditsiooni väärtustamine võib seada kahtluse alla pühakirja normatiivsuse protestantlikus tõlgenduses – sola Scriptura põhimõtte. See dokument osutab hoopis paindlikumale lähenemisele. Katoliiklaste ja baptistide teineteisemõistmise lähtekoht antud dokumendis seisneb üksmeeles, et Kristus kui jumalik Sõna on oma kirikus kohal. Pühakiri kui kirjalik inspireeritud tunnistus elavast Sõnast aga eeldab tõlgendamist. Dialoogi käigus märkasid osalejad kahte tendentsi: baptistid olid valmis varasemate käsitlustega võrreldes kõrgemalt hindama traditsiooni väärtust ja seost pühakirjaga, katoliiklased aga olid traditsiooni suhtes varasemaga võrreldes kriitilisemad.

Baptistide teoloogilised käsitlused on viimastel aastakümnetel laiemaltki argumenteerinud, et koguduslik-kogukondlik pühakirja selgitamine ja jutlustamine, mille abil pühakirja tõlgendust edasi antakse, pole olemuselt midagi muud kui traditsioon. Samas on katoliiklik teoloogia, eriti pärast Vatikani II kirikukogu, mõistnud traditsiooni dünaamilisemalt, eristades Kristuse-keskset traditsiooni lihtsalt institutsionaalsetest traditsioonidest. Traditsioon suure tähega on evangeeliumi edasiandmise protsess kirikus. Kui pühakiri on inspireeritud ja kirjapandud ilmutus, siis traditsioon on selle mõistmise ja edasiandmise elav dialoogiline protsess. Muidugi leidub erinevusi tõlgenduses ja järeldustes: kui katoliiklik lähenemine asetab õpetamisvastutuse ja -autoriteedi magisterium’ile – piiskoppide kogule eesotsas Rooma piiskopiga –, siis baptistide jaoks on õpetamisautoriteedi tulipunktis kohalik kogudus. Igatahes, Piibel on kiriku raamat, kuid kiriku raamat maailma jaoks. Samuti ei saa pühakirja ja traditsiooni suhete vaatlemisel jätta tähelepanuta Püha Vaimu tegevust. „Piibel on elava traditsiooni (paradosis) kirjapandud kehastus, mis antakse edasi Püha Vaimu töö läbi Jumala rahva seas. Selle edastamisprotsessi allikas on elav Jumala Sõna, Jeesus Kristus“ (paragrahv 56).

Maarja kui jüngerluse eeskuju

Järgmine suurem alateema puudutab Maarja rolli – katoliiklastest lugejatele ehk ootuspäraselt, baptistidele ehk pisut üllatavalt. Eelmistel, 1984–1988 peetud konsultatsioonidel ei puudutanud baptisti ja katoliku delegatsioonid Maarja-teemat praktiliselt üldse. Käesolev dokument sõnastab, et rõhuasetus Maarjale kui jüngriksolemise eeskujule on tervitatav. „Maarjal on Uues Testamendis tähelepanuväärne koht. Ta oli Kristuse päästetegude tunnistajaks tolle viljastumisest ja sünnist kuni surmani ja Püha Vaimu andmiseni pärast ülestõusmist. Päästja emaks valituna väärib Maarja austust ja „õndsaks“ nimetamist (Luuka 1:42,48) kõigi kristlaste poolt kõigil aegadel ja kõigis paigus“ (paragrahv 133). Baptistid ei arva siiski, et mitmed doktriinid Maarja kohta (igavene neitsilikkus, pärispatuta saamine või ihu taevassevõtmine) leiaksid pühakirjast kinnitust; nad pigem argumenteerivad, et need doktriinid ähmastavad Maarja rolli eeskujuandva jüngrina ja ustava Kristuse tunnistajana. Need raskendavad tema nägemist teiste jüngritega solidaarsena. See on üheks näiteks, kuidas kahe osapoole ühine ja üksmeelne vaade pühakirjale võib ikkagi viia praktikas erinevate järeldusteni.

Käesolev dokument on siiski erakordne, sest see väljendab selgemalt kui kunagi varem baptistide tunnistust, et Jumal andis Maarjale unikaalse rolli päästeajaloos: olla maine ema lihakssaanud Sõnale. Baptisti delegatsiooni meelest on igati kohane, ehkki mitte kohustuslik, nimetada Maarjat „Jumalasünnitajaks“ või „Jumalaemaks“, sest sisuliselt rõhutab see tiitel Kristuse täielikku jumalikkust. Kristus sündis Maarja kaudu inimellu. Samuti on tähelepanuväärne, et nii katoliku kui baptisti teoloogid leidsid, et Maarjale suunatud liialdatud austamine ähmastab Kristuse-kesksust. Nii sobib Maarja-teema raporti üldise käsitlusega, mis vaatleb kirikut Kristuse valitsuse all. Nagu paragrahv 156 kinnitab, jaatavad baptistid palvetamist pühade osaduses koos Maarjaga (Ap 1:14) ja näevad tähendust selles, et õppida palvetama nagu Maarja. Erinevalt oma katoliiklikest kaasteelistest aga ei palveta nad Maarja poole.

Ristimine ja euharistia

Viimaks peatub dokument „Jumala Sõna kiriku elus“ ristimisel ja seadmistel ehk sakramentidel. Kuigi suurem osa baptistikogudustest maailmas ei kasuta sakramentaalset keelt, on siin erandeid. Seetõttu kasutab ka ühisraport paralleelselt termineid „sakramendid“ ja „seadmised“ (ingl sacraments ja ordinances). Eelkõige on tekstis tähelepanu all ristimine ja euharistia ehk pühaõhtusöömaaeg. Ristimise küsimuses osutus vastastikust mõistmist soodustavaks teguriks lähenemisviis, mis ei vaatle kristliku elu algust mitte üksiksündmuse võtmes, vaid protsessina, teekonnana, kuhu kuulub mitmeid elemente – ristimine kaasa arvatud. Kogu sellel „ristiinimese teekonnal“ on jumalik arm ja inimese usk omavahel tihedalt seotud ja mõjusalt kohal, piirdumata ainult ristimise sündmusega. Seda peab ka vaadeldav dokument silmas.

Isegi kui vestluspartneritel on esialgu raske rääkida ühisest ristimisest (ingl common baptism), on ometi palju lihtsam rääkida ühisest kristlikust algusprotsessist ehk initsiatsioonist (ingl common initiation) (paragrahv 103). Viimane ei piirdu ainult ristimisega – selles nõustusid nii baptisti kui katoliku esindajad. Baptistidel on kergem tunnustada algusprotsessi neis kirikutes, kus kristlase initsiatsioon – ehkki see võib sisaldada väikelapsena ristimist – ei ole terviklik enne seda, kui isik ise kinnitab oma usku Kristusesse, näiteks konfirmatsioonis. Kommentaarina kirja pandud paragrahv 98 ütleb: „Nii baptistid kui katoliiklased kinnitavad, et initsiatsioon kui protsess tähendab, et usk, mille inimene toob ristimisse, ei ole küps, vaid usk peab kasvama ja arenema. Katoliiklased ja baptistid nõustuvad, et ristimise praktika, mis kõige täielikumalt väljendab oma tähendust, seisneb uskuva jüngri ristimises, kelle usku toetab usukogukonna usk.“

Paar sõna euharistiast. „Euharistia / Issanda Pühaõhtusöömaaeg on kirikule olemuslik. Me pühitseme Euharistiat / Issanda Pühaõhtusöömaaega kuulekuses Jeesuse käsule, „Tehke seda minu mälestuseks“ (1Kr 11:24, Lk 22:19)“ (paragrahv 116). Konsultatsioonidest osavõtjad kinnitasid, et kirik ei saa olla kirik ilma euharistiata ehk pühaõhtusöömaajata. Samuti ei saa olla seda Issanda seadmist ilma kirikuta, sest see ei ole individuaalne või isiklik tegu, vaid teostub alati usukogukonnas. Isegi kui baptistide jaoks on see väljendusviis võõravõitu, nõustuvad nad, et Issanda pühaõhtusöömaajas ühendab Kristus neid, kes leiba ja veini vastu võtavad, kõigi teiste usklikega üheks ihuks, kirikuks. Euharistia ehk pühaõhtusöömaaja pühitsemine on nii ühtsuse märk kui allikas (1Kr 10:16–17).

Konsultatsioonide käigus käsitleti ka euharistial osalemise jätkuvalt keerulist teemat. „Me kõik igatseme aega, mil võime seda pühitseda üheskoos, me ootame nähtavat ühtsust maa peal ja Jumala Kuningriigi lõplikku tulekut. Praegu me tunneme valu selle pärast, et me ei saa olla täielikus osaduses Issanda lauas“ (paragrahv 116–117). Katoliku kiriku üldine seisukoht on, et euharistia osadus on avatud neile, kes jagavad kiriku ühtsust usus, jumalateenistuses ja kirikuelus. Siiski väidab katoliiklik dokument Directory for the Application of Principles and Norms of Ecumenism (1993), et teatud tingimustel, erandina, ja teatud olukorras, võib kristlastele teistest kirikutest ja kiriklikest osaduskondadest avada juurdepääsu sakramentidele (euharistia, piht ja haigete võidmine), või seda lausa soovitada. Baptistid, kes on nõus, et pühaõhtusöömaaeg tugevdab kiriku liikmete osadust, pooldavad pigem nn „avatud lauda“, kuhu usklikud kõigist kristlikest kogudustest on teretulnud. Sel puhul kasutavad baptistid sageli väljendit, et „see on Issanda laud, mitte meie laud“ ja kutsutud on kõik, „kes armastavad Issandat Jeesust Kristust siiras meeles ja tões“.

Kokkuvõtvalt

On selge, et lühike ülevaade ei suuda kajastada vaadeldavat dokumenti põhjalikult. Siiski on sellisel hoolikamat sorti lugemisharjutusel, millega kaasneb märkmete tegemine, mõned kasulikud järelmid. Esiteks, lugeja õpib tundma paremini omaenda usuliikumist. Teiseks, mitmed teoloogilised seisukohad, mis kiriku argielus näivad lihtsad ja üheselt mõistetavad, ei ole seda lähemal vaatlemisel mitte. Kolmandaks, hoolimata sellest, et mitmed aruteluteemad on jätkuvalt diskussiooniks avatud, ei takista see lugupidavat koostööd. Ja neljandaks, erinevate ajalugudega usuliikumistel – kirikutel – on tegelikult rohkem ühist kui eraldavat.

Lõpetuseks veel dokumendi paragrahv 7, alustrajav lõik, mis kajastab konsultatsioonidel osalenud delegatsioonide ühisvaadet: „Üks Jumal eksisteerib igavestest aegadest suhetes, kolme Isiku – Isa, Poja ja Püha Vaimu – osaduses (koinonia). Jeesus Kristus, igavene Poeg, on Jumala Sõna kui Jumala ennast-andva armastuse enese-kommunikatsioon. Jeesus Kristus on nõnda Jumala enese-ilmutus, mis tõmbab meid osadusse Jumala kolmainsusliku eluga ja osadusse (koinonia) üksteisega. See tähendab, et Jumala Sõna kirikus on täielikumas mõttes Kristus ise, kes valitseb kui Issand Püha Vaimu armus ja väes“ (paragrahv 7).