Esiletõstetud lood

Ärge siis muretsege homse pärast! (Mt 6:25–34)

Ullar Salumets

„Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada? Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised! Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?“ või „Mis me joome?“ või „Millega me riietume?“ Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast“ (Mt 6:25–34).

Jeesuse sõnad juhivad meid vaatama Looja loomingule ning vaatama argielu muredele kõrgemalt. Tema sõnad hoiatavad liigse muretsemise eest. „Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“(Mt 6:33.)

Lapsi õpetatakse juba varakult, et kõigepealt tuleb ära süüa soolane toit ja alles siis saab magustoidu. Neid õpetatakse olema kannatlikud ja see on nende endi tervise kasuks, mida nad ei pruugi esialgu mõista. Mida me aga magustoiduks võime nimetada? Nii palju, kui on inimesi, võivad vastused olla erinevad. Selle piibliteksti põhjal võib öelda, et selleks on jumalakartus. Kuid me ei pea Jumalat ainult kartma, vaid peame ka armastama.

Eelnevalt kõneles Jeesus nendest, kes pääsevad igavesse ellu, öeldes: „Õndsad on vaimust vaesed“, „õndsad on kurvad“, „õndsad on puhtad südamelt“. Seejärel kõneleb ta nendest asjadest , mis takistavad taevariiki pääsemast. Üks nendest asjadest on jumalatu muretsemine.

Inimene muretseb nende asjade pärast, mis talle korda lähevad. Ühe põrand võib olla teise lagi. Rikastel on omad mured. Vaestele võib tunduda, et rikkal muresid ei ole. Kuid rikkusel on omad võlud ja mured. Ning samuti vaesusel. Õpetussõnades on palve: „Kaht asja ma palun sinult, ära neid mulle keela, enne kui ma suren: pettus ja valekõne hoia minust eemal, vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga, et ma küllastudes ei hakkaks salgama ega ütleks: „Kes on Issand?“ või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu“ (Õp 30:7).

Jeesus toob mitu näidet selle kohta, mis paneb inimesi muretsema. Selleks on mure oma hinge ehk elu pärast, mure, mida süüa. Mure ihu pärast, mure selle pärast, millega riietuda! Jeesus teab, et need on tema kaasaegsete suured mured, mis võtavad inimestelt palju aega ja raha. Rikkal on vara, mis võib teda siduda enda külge, sest selle hoidmine või kasvatamine võib nõuda kogu aja ja palvetamiseks aega ei jää. See võib lõpuks koguni tunduda tühisena. „Issand teeb vaeseks ja teeb rikkaks, tema alandab, aga ülendab ka“ (1Sm 2:7). Keegi ei peaks arvama, et Jeesus keelab ära igasuguse muretsemise ja mõtlemise oma elu pärast, kuid Jeesus õpetab meid vaatama inimeste põhimuredele teise pilguga.

Ta ütleb, et eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Põhjus, miks ta hoiatab muretsemise eest, ei peitu mitte inimese töös ja tegemistes, vaid elu orientatsioonis, mis muretsemises nähtavale tuleb, mis võib inimese allutada väärale elukäsitlusele, isegi

mammonaorjusele.

Olen kuulnud inimest vabandamas, et ta ei saanud kirikusse minna, sest midagi ei olnud selga panna. Seda kindlasti mitte riiete puuduse pärast, vaid tema arvates ei ole tal kirikus käimiseks sobivaid riideid. Aga millised on kirikuriided? Ma saan aru, et enda välimuse eest peab hoolitsema ja endast lugu pidama, kuid see muretsemine ei või tipneda sellega, et see viimaks elus kõige määravamaks saab. Meil on Urvastes leeririided, mille üle kümne aasta tagasi sõpruskogudus saatis. Leeriõnnistamisele tulevad noored kasutavad neid riideid ja mure leeririiete pärast on murtud. Kuid palju on neid noori, kes tulevad leeri ja otsivad oma elus kõigepealt Jumalat? Pigem peaksime muretsema Jumala vähese tundmise pärast ja paluma, et ta meie usku ja arusaamist piiblisõnast suurendaks.

Õpetussõnades on kirjutatud, et „Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigekõrgema äratundmine on arukus“ (Õp 9:10). Jeesus soovitab mitte muretseda söögi ega joogi pärast, sest hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas. Mõelgem Loojale, Tema hoolitseb kõige eest. Vaadake taeva linde; „nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid, Eks teie ole palju enam väärt kui nemad?“ (Mt 6:26.)

„Vaadake ka lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, isegi Saalomon kogu oma hiilgusega ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks veelgi enam teid, te nõdrausulised!“ (Mt 6:28–30.)

See pilt peab endastmõistetavaks, et inimene peab oma riiete eest hoolitsema ja vaeva nägema, et neid enestele osta, kuid Jeesus tahab öelda, et halvasti on siis, kui inimene ei näe oma saavutustes Jumala andi ega oska neid näha elu vahenditena.

Jumal teab ja tunneb kõike. Ka meie eluvajadusi ta teab. Vestlesin pärast laulatustalitust ühe pulmalisega, kes pidas kirikuõpetaja ametiks alati ja kõikjal Jumala olemasolu tõestamist ning Jumala kaitsmist. Mina aga ütlesin, et ka meie vajame Jumala kaitset. See üllatas seda meest väga ja ta ei suutnud selle teadmisega midagi peale hakata.

Ka Jeesus tahab panna oma kuulajaid Jumalale mõtlema ning vaatama oma muredest kaugemale ja kõrgemal.

„Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast“ (Mt 6:33).

Jumala käes on kõik meie päevad ja aeg. Mure ja hädaldamine on usu vastandid. Usklik süda vaatab tulevikku optimistlikult. Olen veendunud, et inimesed, kes pühapäeval kirikusse tulevad, on optimistid, sest me usume, et Jumal tunneb omi ja Tema käes on kõik võimalik. Lootus Jumalale võtab meilt mure.

 

Üllar Salumets (1969) on EELK Urvaste Püha Urbanuse koguduse õpetaja ja Võru praostkonna abipraost.

 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English