„Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!“ Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!“ Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust. Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!“ Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab““ (Lk 15:1–10).

Endises Eesti Külas Thirlmere’is (nüüd Taara Gardens) – algselt eakatele Austraalia eestlastele ehitatud puhkekodus – ripub ühe proua elutoa seinal puust nikerdatud pilt, mis kujutab endast raami sisse paigutatud kalakesi. Ometi mitte kõik kalakesed ei mahu raami: ühe uimelise saba sirutub pikalt välja teispoole raamipiiri. „Elu ei tohi kunagi täiesti raamis olla,“ kommenteerib proua ise oma pilti.

Olen alati leidnud, et see on väga piibellik võrdpilt. Mitte üksnes seetõttu, et kalakestega seoses meenuvad mitmed evangeeliumilood ja ka Jeesus ise (IXΘΥΣ), vaid just seetõttu, et midagi on raamist väljas. Messias, kes pidi kannatama ja surema, oli täiesti mõistmatu isegi oma lähimatele jüngritele, ootused olid üldiselt hoopis teised. Luuka evangeeliumis leiame järjest tähendamissõnu (Halastaja samaarlane, Külalislahkus, Suur pidusöök, Variser ja tölner jne), mis Jeesuse kaasaja kuulajaile pidid kõlama täiesti raamist väljas olevatena. Need esitavad meilegi väljakutse ja sunnivad valima, kas nuriseme variseride kombel Jumala lahkuse üle – Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega! – või püüame ühes Jeesusega tõdeda, et Jumala külalislahkus ületab kaugelt meie moraalsete saavutuste ja läbikukkumiste piirid ning Taevasel pidusöömaajal istub suure tõonäosusega mõlemal pool meie kõrval lauas inimesi, kes pole üleüldse meie moodi.

On inimlik kiusatus kohut mõista, kodustada Kõigeväeline Jumal oma äranägemist mööda ja läbi põimida oma hirmud, mõtted ja tunded Tema Sõnaga. Kui oleme head nende vastu, kes meile headmeelt teevad, ja mõistame kohut nende üle, kes meile pahameelt valmistavad või keda me lihtsalt ei mõista, siis kas järeldame sellest, et meie nägemus asjadest ongi tõde? Ja kas Jumal arvab nõndasamuti? Või kõneleb selles hoopis meie usunõrkus ja hirm, et äkki Jumal ei valitsegi maailma?

Üks juudi vanasõna ütleb targasti: Inimene mõtleb, Jumal naerab.

Tänu Taevale on Jumala teed alati täiesti teistsugused. Otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted (Js 55:9).

Tänase lugemise tähendamissõnad püüavad selgitada sedasama: kui tingimusteta, kalkuleerimata, kaalumata, ebaproportsionaalne ja ebaloogiline on Jumala arm.

Esimeses loos kõneleb Jeesus karjasest ja kadunud lambast. Ta küsib: „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?“ Küsimuse sõnastusest jääb mulje, nagu oleks see pelgalt retooriline ning igaüks teab, et just nii asi käibki. Tõelisus on aga see, et mitte ükski arukas karjus nõnda ei toimiks. Kui üks rumaluke on ära jooksnud, on ta tõenäoliselt juba metsloomade lõugade vahel hukka saanud, karjane jääb oma ülejäänud lammaste juurde, valvab, hoiab ja kaitseb neid, kes alles. Ainult hullumeelne teeks nõnda, nagu Jeesus kirjeldab – läheks ühte otsima, jättes üheksakümmend üheksa kõrbesse saatuse hooleks. Loo lõpp on veelgi kummalisem: olles leidnud kadunud lamba, kannab ta tema õlgadel koju ja kutsub kokku sõbrad ja naabrid üheskoos rõõmustama. Tõenäoliselt katab ta külalistele ka toreda toidulaua ning võib vaid arvata, mida ta pidulistele kehakinnituseks pakub! Meie Jumal on just nagu see, inimliku mõõdupuu järgi arulage karjane, kes ei armasta kalkuleerivalt, vaid ülevoolavalt ja riskib kõigega, et leida üks. Aga selle ühe väärtus ei seisne üksikuna temas endas, vaid osaduses, mida too kannab ja loob.

Teine lugu pole vähem imelik, ehkki esmapilgul väga igapäevane. Naine on ära kaotanud hõbemündi. Võibolla oli see osa tema kaasavarast, võibolla tema abikaasa päevapalk, igatahes otsib Ta seda meeleheitlikult, süütab valguse, pöörab maja pahupidi ja kui ta selle viimaks leiab, on rõõm sellest sedavõrd suur, et temagi kutsub sõbrad ja naabrid kokku rõõmupeole. Taas võib arvata, et taolise peo võõrustamiseks kulub kindlasti hulga rohkem raha kui seda on üks hõbemünt. Samuti ei peaks me kõrvale heitma tõsiasja, et Piibli maailmas eeldati healt naiselt hirmus palju igapäevaseid töid:

„Ta muretseb villu ja linu ning töötab virkade kätega. Ta on kaupmehe laevade sarnane: ta toob oma leiva kaugelt. Ta tõuseb, kui on alles öö, ja annab oma perele rooga ja määratud osa oma teenijaile. Ta soovib põldu ja hangib selle, oma käte viljast ta istutab viinamäe. Ta paneb oma käed koonlapuu külge ja ta pihud hoiavad kedervart. Ta valmistab enesele vaipu, ta riietus on linane ja purpurpunane. Ta valmistab ja müüb särke ning annab kaupmeestele vöösid…“ (Õp 31).

Kas üks kadunud drahm on seda väärt, et jätta kõik need tööd sinnapaika ning kulutada terve päev ühe mündi otsimisele? See oleks meeletu. Aga just nõnda meeletult armastab Jumal inimest. Tema otsib meid ja õnnistab, aga Jumala õnnistus on alati osaduslik ja seisneb ennekõike selles, et me oleme Jumala armu kandjad. Mitte kohtumõistjad, aga õnnistajad: „Ma tahan sind õnnistada, et sa oleksid õnnistuseks!“ (1Ms 12:2)

Mõned aastad tagasi kaotasin Sydneys taksoga koju sõites oma mobiiltelefoni. Niipea kui sellest aru sain, tellisin kohe uuesti takso, et sõita tagasi taksopeatusesse, kust oma teekonda alustasin. Seekord osutus taksojuhiks valgetes riietes, musta habemega moslem. Ta oli väga abivalmis ja minu muret nähes võttis olukorra kokku vaimuliku võrdpildiga: Meie oleme suures hädas ja otsime meeleheitlikult, kui oleme oma asjad ära kaotanud, aga nõndasamuti ja veelgi suurema innuga otsib Jumal meid, kui oleme ära kadunud, sest me oleme tema omad. Telefoni me tol õhtul enam ei leidnud. Järgmisel hommikul lendasin Shanghaisse. Aga minu uus sõber lubas mind aidata ja edasi otsida. Ning tõesti, veel enne kui ma Hiinast naasin, jõudis tagasi kiriklasse minu kadunud mobiiltelefon, mille ainus otstarve oli mind inimestega ühendada. Nõnda sai sellest hilisõhtusest taksosõidust omaette luukalik tähendamissõna.

Mõned ringkonnad väidavad, et usk piirab intellekti ja teeb inimesed lolliks. Ma ei tea, mida need inimesed usu all mõistavad, aga mul on raske selles väites taasleida oma usukogemust. Pigem näib nii, et usu puudumine on see, mis jätab lolliks ja piiratuks, kuivõrd usk vabastab ja avab meid võimatuse võimalikkusele, tõelisuse hoomamatusele ning sellele suurele plaanile, mida Jumal tahab meis meie igal eluperioodil teostada. Usk toob meid välja meie oma mina kitsast, ebakindlast ja lõppude lõpuks ka igavast kambrikesest.

Mõnikord lähevad meie sügavamad lootused ja palavamad soovid täide hoopis teistmoodi, kui me ise oleksime osanud oodata. Jumal otsib inimest oma armumustri järgi, mitte inimlikku õigust(ust) mööda – nagu arutu karjane, nagu meeletu koduperenaine, nagu moslemist taksojuht, nagu kalasaba, mis ulatub pikalt välja pildiraamiga seatud piiridest. See ongi evangeelium: hea sõnum, et Jumala armastus, millesse me ristimises liidetud oleme, on lopsakas ja ülevoolav, mitte väljatõukav, aga väljahaarav. Tänu Taevale!

Õnnistagu ja hoidku see armuline Jumal meid täna, igal ajal ja kõigis paigus!

Aamen.

Meelis Rosma (1979) on EELK Sydney Jaani koguduse õpetaja.