„Jaakob aga lahkus Beer-Sebast ja läks Haarani poole. Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama. Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla. Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: „Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole. Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad. Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!“ Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!“ Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!“ Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli. Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel …“ (1Ms 28:10–19a).

Armsad kirikulised! Jutluse aluseks loetud lugu kuulub Piibli tuntumate ja muljetavaldavamate lugude hulka. Mis oli see, mida meile jutustati? Mida me selles loos siis ikkagi kuulsime? Loos sisalduvat mõttekäiku aitavad meil jälgida kolm märksõna: ilmumine, ärkamine, kartmine.

1.

Kõigepealt ilmumine. Me kuulsime lugu Jumala ilmumisest. Niisiis sellest, kuidas Jumal sai – täpsemalt tegi – ennast avalikuks. Jumal kõneleb Jaakobiga. Mis on selle ilmutuse sisu? Tõotus! Jumal annab Jaakobile tõotuse! Tõotus tähendab perspektiivi, tähendab tulevikku, tähendab eesmärki ja sihti! Tõotuse andmine tähendab suhte rajamist, ühise loo algust. Tõotus tähendab lootuse sündi. Tõotus tähendab – „meil on lootust“! Meie kuulsime tõotusest, mille annab Jumal. Jaakobile – võõrsil üksinda rändajale – tehakse nähtavaks, mis on tema elu iseloom: see on liikumine Jumala tõotuse täitumise poole. Elu on teel olemine tõotuse andmise ja tõotuse täitumise vahel. Nõnda kuulub elu juurde mäletamine ja lootmine. Ja mis on veel iseäranis tähelepanuvääriv ja oluline: tõotus, mille Jumal Jaakobile annab, ei ole tingimuslik. Jumal ei ütle Jaakobile, et tõotus kehtib ja läheb täide, kui ta teeb seda või teist. Jumal annab Jaakobile – sõna otseses mõttes „heast peast“ – tõotuse; ja selle täideviimine on Jumala tegu. Tema annab tõotuse. Tema täidab selle. Sellise tõotusega asetab Jumal Jaakobi elu – Jaakobi eluloo – sellesse loosse, mis temal on Jaakobiga. Niisiis, ilmutus on sündmus, millega saab Jaakobile avalikuks, milline on Jumala kavatsus tema eluga. Kõlagu see pealegi pisut pateetiliselt: Jaakobile saab ilmsiks, mis on tema elu mõte ja tähendus.

Seega, Jumala ilmumise sisuks on tõotuse andmine, millega Jaakobi elu saab nähtavaks kui liikumine eesmärgi poole, mille Jumal on seadnud ja tõotanud ise täita. Kes aga ikkagi on see tõotuse andja? Või teisiti: mis on tõotuse andmise alus? Mis on tõotuse täitmise tagatis? Vastuseks on sõnad, millega algab Issanda kõne: „Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal.“ Veel kord: siin saab nähtavaks, et nõnda nagu tõotuse täitumine ei ole seotud inimesepoolsete tingimustega – see on üksi Jumala tegu –, nii ei ole ka tõotuse andmine seotud inimesepoolsete tingimustega. Ei ole nii, et Jaakob oleks tõotuse ära teeninud. Tõotuse andmine on Jumala otsus ja tahe ning sõltub üksnes temast. Tõotuse andmine sõltub üksnes sellest, kes on Issand ise. Ja Issand, kes Jaakobiga kõneleb – ilmutades ennast nõnda just ka tema, Jaakobi, Jumalana –, on see sama Jumal, kes on kõnelenud tema esivanemate Aabrahami ja Iisakiga. Niisiis, see Jumal, kes on kõnelenud Jaakobi eelkäijatega, ilmutab ennast ka Jaakobile. Jaakobile saab avalikuks, et tema eelkäijate Issand on ka tema ja tema järeltulijate Issand. See tähendab: Jumala ilmumine ja kõnelemine – see Jumala tõotus, mida on kogetud ja mille osaliseks on saadud konkreetses kohas ja konkreetsel ajal – on tõotus, mis määrab kogu inimsoo olemist: „sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad“. Ajaloo Jumal ilmutab ennast ajaloos. See, mis kehtib universaalselt, saab avalikuks konkreetses. See, mis on kogu ajaloo ja terve inimkonna eesmärk – antud tõotuse täitumine –, selle avalikuks saamine on seotud konkreetse aja ja kohaga, konkreetse rahvaga, ajalooga. Nõnda on tõotuse andjaks Jumal, kes tegutseb ja kõneleb ajaloos nõnda, et tema eesmärgi teostumine – „kõigi maailma suguvõsade õnnistus“ – on seotud kõnelemise ja tõotuse andmisega Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile. Andes Jaakobile tõotuse, teeb Jumal nähtavaks, kes ikkagi on „su Isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal“: Jumal on see, kes päästab! Jumal on see, kes päästab võõrsil üksi rändava Jaakobi tema olukorras nõnda, et Jaakobi elu saab hüvanguks kõigile. See Jumal, keda Aabraham ja Iisak olid uskunud – see Jumal, kelle palge ees ja kellega koos nemad olid elanud –, ilmub nüüd ka Jaakobile ning ütleb talle, et Aabrahamile antud tõotus kehtib. Jaakobile avaneb tõena see, mida tema eelkäijad olid uskunud kui tõde.

Siin on koht väikeseks peatuseks ja vahemärkuseks õnnistuse kohta – just ka õnnistuse kohta, mida vanemad annavad oma lastele. Mida tähendab see, kui vanemad õnnistavad oma lapsi? Õnnistamine üldse, kuid näiteks just ka oma järeltulijate õnnistamine, on neile selle edasiütlemine, kellele toetudes on õnnistuse lausuja oma elu elanud. Õnnistades üteldakse edasi, millest lähtudes ja mille poole liikudes ollakse elanud. Õnnistades antakse edasi, mida on peetud elus kõige kallimaks ja olulisemaks – lootuses, et see osutub selleks ka järeltulijate elus. Teisiti sõnastades: õnnistamine on tõotuse edasiütlemine! Tänast kirjakohta sisaldava peatüki alguses ütleb Iisak oma pojale Jaakobile: andku Jumal sulle Aabrahami õnnistus. Ja meie kuulsime sellest, kuidas Jaakobile endale saab selgeks, et see, mida tema isa talle teele kaasa ütles, kehtib ja on tõde. Jaakob kogeb isiklikult, et ja kuidas Jumal on tõotuse Jumal.

2.

Teise märksõnana nimetasin ärkamist. Jumala ilmumine katkestab meie argitegelikkuse. Ärkamine osutab ilmutuse lõppemisele. Ilmutus on see kogemus, milles Jumalast lähtuvalt seatakse meie tähelepanu keskmesse meie jumalasuhe, täpsemalt: Jumala suhe meiega. Ilmutus on silmade avanemine Jumala tegelikkusele. See on oma elukäigu ja kogu oma elu, üldse kogu elutegelikkuse nägemine ja avastamine Jumala ja tema tegelikkuse valguses, Jumala ja tema kõnelemise valguses, Jumala ja tema tõotuse valguses. Nii on sellel, mille kohta üteldakse, et Jaakob nägi unes, tema ärkvelolemist kujundav jõud! Ärgates on tema senine elutegelikkus muutunud. See on senine elu, ent sellel on uus iseloom. Jaakobi ärkamine on ärkamine märkama, et „Jumal on siin!“, „Jumal on meiega!“ Ennist kuulsime, kuidas tõotuse andmine on tuleviku kinkimine, eesmärgi seadmine, millega elu muutub liikumiseks tõotuse täitumise poole. Kuid Issand ütles Jaakobile ju midagi veel: „mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed /…/, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!“ Niisiis, tõotuse täitumine on siht, mille poole Jaakob on teel. Aga „seni“, s.t tema teel olles, tõotab Jumal olla temaga, teda hoida, teda juhtida. See on otsekui tõotus tõotuses: usaldusväärne lõppsiht on silme ees, sest Jumal ise on tõotanud selle teostada, ent ka rännakul selle sihi poole ei ole Jaakob üksi. Jumal ise on temaga, hoiab teda, juhib teda, ei jäta teda maha. „Ärkamine“ on ilmutuse lõpp ja algus elule ilmutuse valguses. Seega, Jumala ilmumine katkestab meie suhted ümbritsevaga, katkestab meie suhte iseendaga, katkestab meie suhte Jumalaga. Mil viisil? Sel viisil, et laseb meil avastada ümbritsevat, iseendid ja Jumalat Jumalast lähtuvalt! Jaakob ärkab unest ja ütleb: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda.“ Oma elu ja argipäeva avastamine ja tajumine jumalasuhtest lähtuvana muudab tõepoolest ka seda, kuidas me elame ja milline on meie argipäev. Meie argipäev asetub Jumala tõotuse andmise ja tõotuse täitumise teljele. Nii on tegelikult iga argipäev, iga hetk, määratud tolle tulevase suure pidupäeva kaudu, mil pühitsetakse tõotuse täitumist.

3.

Viimane märksõna on kartmine. Ilmutuse osaliseks saanud Jaakob kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav!“ Mis paik see on? Kardetav on Jaakobile paik, kus Issand on talle ilmunud ja andnud talle tõotuse. Tõotus sisaldas tuleviku perspektiivi avamist, aga tõotus sisaldas ühtlasi kinnitust, et tõotuse täideviimiseni on Jumal Jaakobiga ega jäta teda maha. Niisiis, millist paika Jaakob kardab? Millist kohta nimetab ta Jumala kojaks ja taeva väravaks? See on see paik, kus Jumal on teinud avalikuks: ma olen seal, kus sina oled! Selle koha tähistab Jaakob ära ning sellele paigale paneb ta nimeks Peetel, mis tähendabki „Jumala koda“. See tähendab, et Jumala koda on koht, kus Jumal teeb avalikuks: ma olen sinuga! Kui meie mõtleme oma elule tagasi, siis küllap võib olla aegu ja kohti, mis on meile isiklikult jäänud meelde ja muutunud sügavalt oluliseks. Nende kohtade ja aegadega on seotud sündmused, mille käigus on meile elu kohta midagi tähtsat selgeks saanud. Pühakirja tunnistuse kohaselt on kõige olulisem inimese elu jaoks ja kohta see, kes ja kus on Jumal. Seda, kes ja kus on Jumal, ütleb Jumal ise: ma olen seal, kus oled Sina! Ma hoian Sind! Ma juhin Sind! Ma ei jäta sind maha! Veel kord: see paik, mille kohta Jaakob ütleb: „Issand on tõesti selles paigas! /…/ Küll on see paik kardetav!“, on seesinane paik, kus saab alguse Jaakobi veendumus, et Jumal on koos temaga ega jäta teda mitte! Tegelikult võib näida isegi üllatav, et Jaakob „kartis“, sest Jumala ilmutuse sisu oli ju tõotus. Miks Jaakob kartis? Kas arusaamise pärast, et ta ei ole sellist tõotust millegagi ära teeninud? Et ta ei ole väärt, et Jumal talle sellised sõnad ütleb? Kui me loeme Jaakobi lugu tervikuna, siis näeme, et ka tema – nagu kõik Vana Testamendi nn patriarhid või esiisad – oli patune inimene.

Kristlased loevad Vana Testamenti ja selles tunnistatud tõotusi Uue Testamendi valguses. Nad loevad Vana Testamendi tõotusi Tema valguses, kes ütles: „Ärge kartke!“ Jeesus Kristus on seega paik, kus Jumal on avalik ja ilmub nõnda, et igasugusel kahemõttelisusel ja kartusel on lõpp. Temas puutuvad tõesti kokku taevas ja maa. Teisiti: temas on taevas maa peal. Jeesuses Kristuses on Jumal avalik ja leitav kui see, kes – kõigi meie pattude eest surres – on võitnud ära kurjuse väe ja surmavalla jõu. Jeesuses Kristuses saab Jumala antud tõotus täpsustuse: ei tõotata mitte ainult elupaika ja püsimist viisil, mis oleks hüvanguks kõigile, vaid tõotus on igavene elu! Niisiis, siht, mille poole liigume, tulevik, mis on tõotatud Sinule ja minule – igaühele ja kõigile – on igavene elu! See on see suur eesmärk, mis meile on tõotatud. Me ei ole seda tõotust ära teeninud, me ei ole seda tõotust väärt. See tõotus ei sõltu sellest, kes meie oleme, vaid sellest, kes on Jumal. Ja Jumal on see, kes viib oma tõotuse täide. Paik, kus Jumala tõotus saab avalikuks, on pühakoda, on kirik. See on koht, kus Jumal Sõnas ja sakramendis kingib ennast meile. Kirik on koht, kus Jumal Sõnas ja sakramendis avab meie silmad sellele, et ta on meiega kõikjal seal, kus oleme meie, et ta on meiega kõigis olukordades, ükskõik kui rõõmsad ja kerged või kurvad ja rasked need ka ei oleks. Pühakoda, kus peetakse jumalateenistust, on seega paik, kus Jumal kingib meile lootust. See on paik, kuhu võivad tulla kõik, kes on vaevatud ja koormatud, sest juba nüüd teel olles, liikudes igavese elu tõotuse täitumise poole, võime usaldada end igal pool ja igal hetkel Jumala hoolde – Jumala hoolde, kes on meiega, kes hoiab meid, kes juhib meid, kes ei jäta meid maha. Kui me oma sihi silmist kaotame, kui kaotame lootuse, kui oleme kiusatuses – mille ajendiks võib ju olla nii õnn kui õnnetus –, siis koht, kus tõotuse Jumal laseb end leida, on jumalateenistuse toimumise koht. Nõnda võiks läbi inimpõlvede toimunud pühakodades kogunemist ja ühist jumalateenistust nimetada ka selleks õnnistuseks, mille meie esiemad ja -isad on meile, oma järeltulijatele, andnud. Sest nõnda on meil paik, kus Jumal meile ilmub, nii et ärgates argipäevas söandame astuda julgelt – ilma kartuseta – tõotatud tuleviku poole, kuna tema on see, kes on koos meiega ega jäta meid. Aamen.

Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.