Mida tehnokraatlikumaks muutub ühiskond, seda eksootilisem näib võimalus irduda selle õukondlikust melust. Kui varasemalt piisas sotsiaalsete suhete läbilõikamiseks enesesse pöördumise eesmärkidel füüsilisest eraldumisest, siis kaasajal on see tänu erinevatele sotsiaalvõrgustikele üha keerulisem. Võib ju küll mõneks ajaks vahetada argipäevase linnakeskkonna välja soode ja rabade vastu, kuid kui igast oma tegemisest riputada uuelt nutitelefonilt pilt Facebooki seinale, siis paratamatult sulgeb inimene seeläbi enda jaoks üksiolemise avaramad võimalused. Tõsi, ka asjalikumat erakuelu praktiseerinud inimesi leidub siinsamas Eestiski. Võimalike eeskujudena meenuvad näiteks kirjanikud Tõnu Õnnepalu või Lauri Sommer, aga ka Peeter Laurits oma Kütioru aastatega. Küllap oleks võrdluses tõeliste erakutega mainituid õigem nimetada siiski tagasitõmbujateks, sest püsivad nad kõik vilksamisi, kes rohkem, kes vähem, ühiskonnaelu ekraanil.

Rääkides eraklusest selle kõrgtasemel, siis on see olnud ikkagi religioosne ilming ning seotud ränga askeesi ja loobumisega. Sellest vaatepunktist on erakuksolu justkui igahetkeline ohverdusakt, lahtiütlemine puhtmeelelisest, mille läbi inimene sirutub millegi tõelisema ja talle pärisomasema poole. Esmalt kerkivad selle esindajatena silme ette kristlikud kõrbeisad ja Kaug-Ida erakmungad. Praegusel ajal näivad sambur Siimeoni kolmkümmend seitse askeesiaastat või Jaapani erakpoeet Saigyo üksildased mägirännakud ilmselt üksnes kauge ja kättesaamatu – oleneb vaataja seisukohast – ideaali või narrusena.

Ometi julgen ma arvata, et erakluse sihtide teostamine võib olla mõeldav ka siin ja praegu, meie kaasaegses urbanistlikus ja turufundamentalistlikus meelelahutusühiskonnas, kus lahtiütlemine näikse võimatum kui eales varem.

Eksole nii kristluse kui budismi üks ühiseid juhtmõtteid dualistliku maailmapildi ületamine. Jaotades talle antud reaalsuse primitiivselt siin- ja sealpoolsuseks ning keskendudes neist vaid ühele võtab inimene paratamatult teise suhtes sisse nihilistliku hoiaku. Kuid kõneles ju Kristus oma jüngritele selgesõnaliselt taevariigist neis enestes. Sama mõttekäik esineb ka mahayana koolkonna budismis, kus mõistetakse nirvana identseks samsaraga ja esimese saavutamine sõltuvaks nägijast endast. Seega ei ole ka õige mõista loobumise all ärapöördumist maailmast. Pigem võiks selle vastena rääkida inimese avardumisest või ärkveletulekust.

See tähendab, et pühaduse osadus on reaalselt saavutatav ka igapäevaste toimetuste läbi, jäädes seejuures inimeste keskele. Sest kas ongi lõppeks hea, kui inimene päris üksi jääb. Tulles küll toime iseendaga, ei tähenda see veel toimetulemist inimestega. Ometi väärtustavad kõik pühaduse eest seisjad eksistentsiaalse külje kõrval ka moraalset  – need kaks on teineteisest lahutamatud. Sestap võib päris kindlalt väita, et inimese integreeritus teiste liigikaaslastega on sama oluline kui tema eneseleidmine.

Kuidas see kõik praktikas võiks aset leida, on keeruline kindlasse valemisse seada. Kristlasele avaldub pühadus Jumala armu läbi usu teel. Zen-budistlikud praktikad õpetavad kohalolemist hetkes erinevate teadvustamisharjutuste läbi. Olgu teadvustatavateks tegevusteks siis söögi valmistamine, koristamine või muu pealtnäha „tühine“ toiming.

Teine võimalus võiks olla, kui iga päev natukene mõtiskleda selle suhetevõrgustiku üle, mis meid igal sammul ümbritseb. Need suhted ei pea seejuures olema vahetud lähisuhted, vaid võivad avalduda läbi erinevate meile osaks saanud argihüvede, mida me üksluises rutiinis lihtsalt tähele panna ei pruugi. Kui inimene püüaks endas kanda tähelepanelikku hoiakut iga olmemugavust vastu võttes, siis aitaks see tõusta ka kõrgemale iseenda ego-kesksest piiratud maailmanägemisest ja pimedast tarbimisjanust.

Need väljapakutud võiks olla lihtsalt mõned esmased sammud. Sest mis muu on erakluse siht, kui teatud uue seesmise kvaliteedi, uue olemistasandi poole püüdlemine. Selleks aga ei pea tingimata pöörama selga kogu ühiskonnale, olgugi, et mõneks ajaks on eemaletõmbumine kahtlemata tervistav ja ka vajalik. Piisab kui püüda leida endas silmi, et näha, ja kõrvu, et kuulda.

Lennart Käämer (1987) on õppinud Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudis kultuuriteadust.