Foto: allvoices.com
28. augustil möödus 50 aastat sellest, kui baptisti jutlustaja Martin Luther King pidas 1963. aastal Washingtonis oma kuulsa kõne, rääkides oma unistusest, milline tõeliselt demokraatlik Ameerika välja võiks näha. Tollal 34-aastane King kõneles enam kui 200 000 inimese ees, kellest ligikaudu veerand olid mustanahalised.
“I have a dream” – “Mul on üks unistus” – nende sõnadega juhatas M. L. King sisse kirjelduse oma unistuste Ameerikast. Ameerikast, mis viib ellu “tõotatud demokraatia“, ning kus tema enda neli last saavad kord olema “sellise rahva liikmed, mis ei hinda neid nende nahavärvi, vaid nende iseloomuomaduste järgi”. Selles Ameerikas ei eksisteeri mustanahalised enam „üksikul vaesuse saarel kesk materiaalse heaolu suurt, kaugeleulatuvat ookeani”. M. L. King nõudis oma kõnes kodanikuõigusi, võrdset kohtlemist seaduse ees, tööprogramme ja paremaid palku mustanahalistele.
„Marssi Washingtoni“ ja sellele järgnenud Martin Luther Kingi kõnet Lincolni monumendi juures 1963. a suvel peetakse Ameerika Ühendriikide uuema ajaloo võtmesündmuseks. Peaaegu 250 000 rassieristuse vastast juubeldasid toona Martin Luther Kingi kõne peale, toetades tema nägemust musta- ja valgenahaliste võrdsusest.
Martin Luther Kingi kõne juubelit tähistati Washingtonis suurte pidustustega. Juba möödunud laupäeval kogunes pealinna kümneid tuhandeid inimesi, kes võtsid osa mälestusdemonstratsioonist. Üle terve Ameerika helistati Martin Luther Kingi kõne meenutamiseks kirikukelli, president Barack Obama osales jumalateenistusel ning pidas kõne Lincolni mälestusmärgi juures.
M. L. Kingi unistus ei ole küll veel täiel määral täitunud. Mustanahalise elanikkonna vaesusmäär on jätkuvalt kolm korda kõrgem kui valgenahaliste ameeriklaste seas ning ülemkohtu üks hiljutisi otsuseid vähendavat ligipääsu valimisõigusele. Afroameerika päritolu teismelise Trayvon Martini karistuseta jäänud vägivaldne tapmine olevat kõnealuse juubeli tähtsust veelgi tõstnud, ütles Rahvusliku Linnaliiga (National Urban League) president Marc Morial.
50 aasta eest toimunud meeleavaldus leidis aset ajal, mil USA lõunaosariikides valitses veel apartheid. Mustanahalistel ei olnud valimisõigust ning politsei suhtes olid nad ilma igasugustest õigustest. Aastal 1955 olid kodanikuõiguste liikumine ja Martin Luther King selle eestkõnelejana saanud ülemaalise tähelepanu osaliseks Montgomerys (USA osariigis Alabama) korraldatud bussiboikotiga. Mitmel pool puutusid kodanikuõiguste eest võitlejad seejuures kokku valgenahaliste poolse brutaalse vastupanuga. Mais 1963 kihutas politsei Birminghamis Alabamas (USA) demonstrantide kallale koeri, kasutas veekahureid ning võttis kinni sadu meelavaldajaid, sealhulgas mitmeid lapsi.
President John F. Kennedy astus juunis telekaamerate ees üles, tunnistades, et USA on sattunud „moraalsesse kriisi“. Kuid Kennedy kartis ühtlasi, et liikumine võib kontrolli alt väljuda. Lõunaosariikide poliitikud Kennedy demokraatide parteist soovisid samuti status quo juurde jääda. FBI direktor John Edgar Hoover hoiatas kommunistide mõju eest. Mõned nädalad enne 28. augusti kogunemist Washingtonis lasi Kennedy salaja pealt kuulata kahtlusaluste kodanikuõiguslaste telefonikõnesid.
Paljud valgenahalised ei suutnud ilmselt ette kujutada rahumeelset afroameerika meeleavaldust. TV talkshow’s „Kohtu meediaga“ (Meet the Press) hoiatati ohu eest, mis kaasnevat „enam kui 100 000 sõjaka mustanahalise“ toomisega Washingtoni ning seda olevat raske ette kujutada ilma „vahejuhtumite ja võimalike rahutusteta“. Washingtonis keelati alkohoolsete jookide müük ning tuhanded sõdurid olid häireseisundis.
M. L. Kingi kõne kestis 17 minutit. See kanti üle televisioonis ning ilmselt oli tegu esimese korraga, kui paljud valgenahalised kuulasid ühe mustanahalise kodanikuõiguslase kõnet. Kuulus lause „I have a dream“ („Mul on unistus“) ei seisnud algselt käsikirjas, väidab Martin Luther Kingi biograafia autor Taylor Branch. Kõnet pidades olevat M. L. King kuulajate emotsioonide ajel selleni jõudnud. Gospelilaulja Mahalia Jackson olevat talle hüüdnud: „Jutusta neile oma unistusest, Martin!“. Ning M. L. King kõneleski sellest, kuidas ta unistab õiglasest Ameerikast, nagu ta oli seda teinud juba varemgi mitmes oma jutluses.
President Kennedy kutsus Martin Luther Kingi pärast sel meelavaldusel peetud kõnet enda juurde vastuvõtule. Ühes FBI memorandumis on see kõne liigitatud „demagoogiliste“ hulka. Martin Luther King King olevat „kõige ohtlikum ja efektiivseim mustanahaline juht“. 1963. a. oktoobris olevat justiitsminister Robert Kenndy andnud korralduse M. L. Kingi telefonikõnede pealtkuulamiseks, väidab ajaloolane David Garrow.
Kuid “I have a Dream”’il oli mõju. Vaid ligikaudu aasta pärast 1963. a. peetud M. L. Kingi kõnet kirjutas Kennedy järglane Lyndon Johnson alla kodanikuõiguste seadusele, mis tagas mustanahalistele varasemast oluliselt suuremad õigused. Kennedy ise oli 1963. a. novembris atentaadi ohvriks langenud.
Kodanikuõiguste eest võitlejad demonstreerisid edasi, Martin Luther King jutlustas edasi: vägivallatuse eest, Vietnami sõja vastu, võrdõiguslikkuse eest, streikivate tööliste eest. Novembris 1964 autasustati jutlustaja Martin Luther Kingi Nobeli rahupreemiaga. Aprillis 1968 mõrvati Martin Luther King valgenahalise rassisti poolt. Alates 1993. aastast tähistatakse USA-s igal aastal jaanuari kolmandal esmaspäeval Martin Luther Kingi päeva. 28. augustil 2011 avas USA esimene mustanahaline president Barack Obama Martin Luther King Jr.-le pühendatud riikliku mälestusmärgi Washingtonis.
Allikas: ekd.de
