Fedossejevlased

Fedossejevlased[1] on märgatavalt rangemad vanausulised kui pomoorid. Ka nemad usuvad Antikristuse tegevusesse nii Vene Ortodoksses Kirikus (VOK) kui ka riigis ja ühiskonnas tervikuna. Seda usku viivad nad tegelikkuses ellu aga järjekindlamalt kui pomoorid.

Kõik fedossejevlaste kogudused on iseseisvad ning neil ei ole siiani põhimõttelist kõiki ühendavat organisatsiooni, kuigi ettevaatlikke katseid kõiki haarava koordineeriva organi loomiseks on viimasel ajal siiski tehtud. Neil pole aga märgatavat edu olnud (Бурдоja Филатов 2004:232).

Sellele ühtse organisatsiooni puudumisele vastab ka ühe ja kõigi poolt aktsepteeritud nime puudumine. Fedossejevlaste kõrval esineb ka nimetusi nagu vanapomoorid[2] või abielueitajad vanausulised. Mõnikord on nad ise ennast ka vanausu katoliiklasteks nimetanud.[3]

Fedossejevlaste ususuuna tekkekohaks oli Novgorodi- ja Pihkva-maa. Nende hulgas oli rohkesti ka linnarahvast. Olulist rolli liikumise kujunemisel etendas Feodossi Vassiljev, kelle nime järgi liikumist tänaseni nimetatakse. On väidetud, et ta kuulus vana tatari päritolu Urusovi vürstipere vaesunud harusse (Вургафт ja Ушаков 1996:60). Tagakiusamiste vältimiseks rajas ta oma järgijatele kloosterlikke kogukondi Poola riigi territooriumile. Ta külastas ka Võgi asundust, aga sealsete vanausulistega tekkis tal vaidlusi, mis viisid kahe suure preestiteta vanausuliste suuna tekkeni. Siiani on peamiseks kahte suunda eristavaks tunnuseks fedossejevlaste vastuseis abielule. Ometi ei praktiseeri kõik fedossejevlased tsölibaati. Abielu probleem on kogudustes tavaliselt lahendatud sel viisil, et abiellunud liikmeid ei heideta kogudusest välja. Neile määratakse vaid teatud karistused, mille raskus võib koguduseti erineda.

Peale keelu abielluda on fedossejevlastel veel terve hulk teisigi üpris rangeid reegleid, mis nende igapäevaelu reguleerivad. Nii näiteks tuleb poest või turult, see tähendab uskmatute käest ostetud toiduained palvete abil puhastada. Samuti ei tohi mittekristlastele, ehk siis kõigile mittefedossejevlastele, kasutada anda oma toidunõusid ega ise nende omi kasutada. Üldse on fedossejevlaste meelest pea kõik teised kristlased tegelikult mittekristlased. Seepärast on ka teiste kirikute ristimine kehtetu ning mujalt üle tulnud tuleb uuesti ristida. Vanasti ei ristitud ületulnud pomoore, nüüd ristitakse neidki. Ainsad, keda ei ristita, on ületulnud filippovlased. Need on aga veelgi rangemad vanausulised. Teiste mittekristlasteks pidamise tõttu pole fedossejevlaste juures mingist oikumeeniast muidugi juttugi.

Ajavahemikus 17. saj lõpust kuni 20. saj alguseni olid fedossejevlased ilmselt kõige arvukamad preestritud vanausulised. 18. saj keskpaigaks kujunes mõjukaimaks keskuseks Moskva. Siinse koguduse etteotsa sai võimeks ja edukas kaupmees Kovõlin (1731–1809).[4] 1771. aasta katku ajal õnnestus fedossejevlastel tema ettevõtmisel saavutada luba oma haigla, karantiini ja ka kalmistu rajamiseks. Sellest ettevõtmisest kujunes fedossejevlaste keskus, mida tuntakse Preobraženski kalmistu või kloostri nime all.[5] Kovõlini ettevõtmisel rajati siia nii meeste kui ka naiste kloostrid, samuti haigla ja muid hoolekandeasutusi. Väga tagajärjekaks sai kooli rajamine, mille paljudest lõpetanutest said koguduste juhid üle terve Venemaa. Kuigi erinevad riigivõimud on siit tükk tüki järel ära võtnud, on Preobraženski kalmistu jäänud fedossejevlaste keskuseks tänaseni.[6]

Nagu teisedki vanausulised, nii on ka fedossejevlased kõige rohkem kannatanud Nikolai I, Stalini ja Hruštšovi valitsemise aegadel. Õnnistuseks kogudusele oli aga 1905. aasta, mil riik neile tegutsemisvabaduse andis. Tõsi, selle vabadusega kaasnesid ka lahkhelid. Nii näiteks ei tohi osade tolleaegsete, aga ka tänaste fedossejevlaste meelest kogudusi riigivõimu juures registreerida – ei pea ju kristlased mittekristlaste käest oma eksistentsiks luba küsima. Nõnda arvavaid fedossejevlasi nimetatakse neobštšinnik’uteks (необщинники, mittekogukondlikud). Aja jooksul Preobraženski kalmistu koguduses toimunud muudatuste tõttu ei tunnista need neobštšinnik’ud sealset kogudust. Moskvas on neid tänapäeval 25–40 inimest. Peale selle on Lätis, Rimša külas Latgales väike grupp fedossejevlasi neobštšinnik’uid (Барановский ja Поташенко 2005). Sellel põgusal vabaduse ajal keeldusid ka tunduvalt rangemad Kaasani fedossejevlased moskvalastega ühiselt palvetamast. Kaasani kogudus on Venemaa suuruselt teine kogudus. Lõhe moskvalastega eksisteerib tänaseni.

1917. aasta revolutsiooni eel olevat Venemaal olnud 2–2,5 miljonit fedossejevlast. Tänaseks on nende arv katastroofiliselt kahanenud. Hinnangute kohaselt on neid Vene Föderatsioonis umbes kümme tuhat. Suurimas, Moskva Preobraženski kalmistu koguduses, on liikmeid umbes 500. Aga lisaks neile on olemas veel mõni tuhat inimest, kes on kogudusega lõdvemalt seotud. Suuruselt teises, Kaasani koguduses on umbes 300 liiget (Бурдоja Филатов 2004:232j). Vanasti oli kogudusi ka välismaal – Poolas, Valahhias, mis sel ajal oli Türgi all, ja Masuurias Preisimaal. 19. saj rajati siia kuulus ja mõjukas Voinovo (Eckersdorfi) klooster. Ka nüüd on kogudusi välismaal – kaks Eesti Vabariigis (Raja ning Väike-Kolkja) ja üks mitteregistreeritud kogudus Läti Vabariigis (Rimša).

Kunagi olid fedossejevlased kuulsad oma kloostrite poolest.[7] Viimane Preobraženski keskuse munk suri 1969. aastal ja viimane nunn suri 1990. aastatel (Бурдоja Филатов 2004:235j).

Filippovlased

Filippovlased on veel radikaalsemad vanausulised kui fedossejevlased. Nad ise peavad ennast Solovetsi kloostri ja vanema pomooride traditsiooni jätkajaks. Nii nimetavadki nad ennast „Solovetsi ja vanapomoori traditsiooni kristlasteks“ (христиане соловецкого и старопоморского потомства). Radikaalsuse tõttu on nad veelgi enam ühiskonnast eemale tõmbunud kui eelpool käsitletud vanausulised ning seetõttu on neist ka tunduvalt vähem teada. Kunagi, enne Esimest maailmasõda ja Vene revolutsiooni, võis neid pidada suureks grupeeringuks. Tänapäevaks on neid aga õige vähe alles jäänud.

Filippovlaste liikumine tekkis ühe radikaalse grupi vanausuliste lahkulöömisega Võgi kogukonna pomooridest. Selle grupi eesotsas oli munk Filipp (Fotii Vasiljev, 1674–1742), kunagine strelets. Filippovlaste enda traditsioon väidab, et lahkumise põhjuseks oli riigivõimu sunnil tsaari võtmine eestpalvetesse Võgi kogukonnas. Pomoorid aga teavad väita, et algseks lahkumise põhjuseks olid hoopis munk Filippi võimupretensioonid, mida enamus võgilasi ei toetanud. Tsaari eestpalvesse võtmist olevat heitnud Filipp võgilastele küll ette, aga see olevat juhtunud alles hiljem, siis, kui filippovlased olid juba lahkunud (Кожурин 2007).

Rangete vanausulistena on filippovlased olnud alati altid enesepõletamisele, ja seda mitte kui erilisele õndsusttoovale teenele või enesepuhastamisele ja -ülendamisele, vaid eelkõige kui põgenemisteele riigi ja kiriku poolt ähvardava sundpööramise ohu puhul. Ka liikumise rajaja Filipp lahkus elust koos oma lähimate järgijatega just enesepõletamise kaudu, kui karistussalk nende kogukonnale lähenes. Vaatamata massilistele enesepõletamistele ning karmile askeesile, aga võibolla just selle tõttu, levis filippovlus üsna laialt ja seda eelkõige just Põhja-Venemaal ning Volga ülemjooksul. Üks olulisi keskuseid koos kloostriga asus Uglitšis, teiseks tähtsaks keskuseks oli Kimrõ linnakene Tveri lähistel.

Ka Moskvasse tekkis kogudus, mis aja jooksul sai terve liikumise vaimseks keskuseks. Sealse Bratski Dvori nimelise keskuse tähtsus ei jäänud maha Rogoža ja Preobraženski kalmistute tähtsusest (Кожурин 2007). See kujutas endast eramaad, kus asus seek ning mille varjatud tagahoovi oli ehitatud palvela. Keskus rajati aastal 1789. Selle ümbruskonnas ostsid maid jõukamad filippovlastest kaupmehed, kes ehitasid maavalduse nõnda plaanipäraselt üksteisega ühendatud hooneid täis, et moodustus omamoodi labürint. Politsei aktsioonide korral võimaldas see filippovlastel edukalt varjuda või põgeneda (Кожурин 2007).

1905. aasta usulised vabadused kergendasid ka filippovlaste elu. Enam ei pruukinud karta politseiaktsioone ning oma keskusi võis rahulikumalt välja ehitada. Vabadus tõi aga kaasa ka distsipliini nõrgenemise. Distsipliini tugevdamine oli aastal 1912 Moskvas toimunud filippovlaste kirikukogu üheks oluliseks eesmärgiks (Вургафт ja Ушаков 1996:295). Ajaloo jooksul on filippovlased, nagu paljud teisedki vanausuliste suunad aeg-ajalt lõhenenud gruppidesse, mis mõnikord on taasliitunud (Вургафт ja Ушаков 1996:295j).

Nõukogude võimu perioodil jäid filippovlaste liikumisest alles vaid riismed. Kõik kultuskohad suleti. Bratski Dvor konfiskeeriti 1933. aastal. Hiljem anti küll Moskvas tegutsevale ametlikule kogudusele võimalus kasutada üht kirikut Preobraženski kalmistul. Hullem löök kui koguduste sulgemine ja kultushoonete äravõtmine oli aga filippovlaste sotsiaalse baasi täielik hävitamine. Selle olid moodustanud just vabad talupojad, kaupmehed ja käsitöölised. Need grupid aga praktiliselt ju hävitati.

Oma õpetuse ja arusaamade poolest ei erinegi filippovlased põhimõtteliselt fedossejevlastest, kuid oma põhimõtteid viivad nad ellu veelgi järjekindlamalt. Ka nende kirikus on olemas kaks sakramenti – ristimine ja piht. Ka nemad eitavad abielu – ja selles on nad fedossejevlastestki järjekindlamad. Ka nemad järgivad toidunõudeid[8] ning toidunõude kasutamise reegleid.[9] Karistused üleastumiste eest on filippovlastel aga karmimad. Üks väline märk, mis lubab filippovlaste kogudust eristada teiste vanausuliste kogudustest, on jumalateenistuse aeg. Neid peetakse samadel aegadel, mil neid kunagi ristiusu algusaegadelgi peeti: öiseid jumalateenistusi ei peeta õhtul või hommikul, vaid ikkagi öösel, nagu see kunagi ammu ilmselt kombeks oli. Üldjoontes võiks öelda, et filippovlaste jaoks on nende kogudus nagu klooster: siin kehtivad kloostrireeglid.

Nõukogude ajal oli kaks ametlikult registreeritud filippovlaste kogudust – Moskvas ja Kimrõ linnas. Moskva kogudus lõpetas ise vabatahtlikult oma tegevuse aastatel 1989/1990 (Бурдоja Филатов 2004:172). Uurijad on siin toonud erinevaid põhjendusi – kogudus olevat välja surnud, üle läinud fedossejevlaste hulka, allesjäänud liikmed olevat asunud elama Arhangelski oblastisse. Minu jaoks on üks tõenäolisemaid seletusi see, et filippovlaste põhiarusaama kohaselt on riik antikristlik ja seepärast ei ole kristlastel sobilik oma kogudust registreerida Antikristuse juures. Sel juhul eksisteerib kogudus reaalselt edasi, aga ei taha riigivõimuga midagi tegemist teha. Ka Kimrõ kogudus on lakanud ametlikult olemas olemast, kuigi sealkandis leiduvat tänapäevalgi filippovlasi. Üsna märgatav olevat filippovlaste tegevus Kirovi oblasti Uržumi linnas, eriti aga Uržumi rajoonis (Кнорре ja Исэров; Кожурин 2007).

On oletatud, et tänapäeval on filippovalsi kõigest 200–300 (Бурдоja Филатов 2004:171). Julgen oletada, et neid on siiski rohkem. Siin tasuks mõelda sellele, et filippovlased ei kipu juba oma loomuse tõttu kogudusi ametlikult registreerima ega pea vajalikuks rahvaloendustel ja muudel küsitlustel oma usku deklareerida. On ju need loendajad ja küsitlejad Antikristuse teenrid.

Jooksikud

Filippovlased on küll radikaalsed ühiskonna eitajad, aga ometi pole nad selles eitamises mitte kõige kangemad. Vene vanausuliste seas on veelgi radikaalsemaid eitajaid. Ja siin tuleks meil eelkõige rääkida jooksikutest (strannikud, begunid, vn странники, бегуны).

Juba üsna varsti pärast kirikulõhet hakkas ilmnema, et elades pikema aja jooksul maailmas, kus valitseb Antikristus – nagu paljud vanausulised seda arvasid – on teatud kompromissid selle maailmaga vältimatud. Nii näiteks ei saanud mitte keegi vältida naabriteks olevaid mittevanausulisi. Nii või teisiti tuli ju selle maailmaga kokku puutuda. See ei tähendanud otsest mugandumist Antikristuse maailmaga, kuid ometi tuli teha teatud järeleandmisi, olgu või pisiasjus. Vanausulistele, kes ei olnud nõus neid kompromisse tegema, jäi ainsaks võimaluseks sellest maailmast ehk ühiskonnast põgenemine. Tuli maha jätta püsiv eluase, olla pidevalt rännakutel või siis redutada kusagil peidukohas. Tuli loobuda kõigest riigi ja riigikirikuga seotust. Selliseid põgenikke tekkis juba üsna varakult pärast kirikulõhet. Nende hulk kasvas üha, ning 1760. aastatest alates hakkas kujunema omaette jooksikute usuharu (Мальцев 1996:3).

Olulist rolli selle suuna kujunemisel etendas munk nimega Jevfimi (1741 või 1744–1792). Ta oli alguses aktiivselt tegev filippovlaste juures. Siin pühitseti ta mungaks. Lõpuks hakkas ta filippovlastelegi kompromisse ette heitma ning lahkus nende juurest. Juba vähimgi riigiseadustele allumine oli tema jaoks kompromiss Antikristusega. Jevfimi oli väga tegev kirjanduslikult. Paljud tema kirjatööd said jooksikute alustekstideks ning neil on oma mõju tänapäevani. Ka organisaatori ja juhina sai temast selle usuharu rajaja (Вургафт ja Ушаков 1996:92). Oluliseks ideeks, mida Jevfimi arendas, ning mis eristas jooksikuid ülejäänud vanausulistest, oli arusaam, et Antikristus tegutseb siin maailmas reaalselt, otseselt, meeleliselt tajutava olendina. Selleks konkreetseks, personaalseks Antikristuse kehastuseks on Peeter I ja tema järglased Vene troonil (Chrysostomus 1972:8j). Enamus preestrituid vanausulisi olid seevastu aga uskunud, et Antikristus valitseb maailmas vaimselt, oma esindajate kaudu.

Jooksikud püüdsid vältida igasugust kokkupuudet selle maailmaga. Neil polnud püsivat kodu. Nad ei võtnud riigilt vastu mingeid dokumente, eelkõige muidugi isikuttõendavaid pabereid ja passe. Mõistagi hoidusid nad igasugustest maksudest ja muudest kohustustest riigi ees. Hiljem, nõukogude võimu ajal, loobuti ka riiklikest soodustustest, eelkõige pensionist – on seegi ju Antikristuse kingitus inimesele. Lisaks hoidumisele kõigest riiklikust ja riigikiriklikust iseloomustab jooksikuid range ja sügav vagadus. Põhimõtteliselt peavad jooksikud ennast munkadeks ja nunnadeks. Seega ei tunnista nad sarnaselt fedossejevlastele ja filippovlastele ka abielu.

Aegadel, mil Vene valitsus oli vanausuliste suhtes üsna tolerantne, jäi jooksikute liikumine suhteliselt tagasihoidlikuks. Kui aga valitsus hakkas vanausulisi intensiivsemalt taga kiusama, siis arvati selgemini nägevat tema Antikristuse loomust ning jooksikute liikumine muutus arvukamaks. Selliseks jooksikutele „soodsaks“ ajaks, mil nende populaarsus ja ka arvukus oli üsna suur, sai just keiser Nikolai I sallimatu valitsusaeg.

Aegamööda ei suutnud jooksikute ususuund ühtseks jääda ning toimus mitmeid hargnemisi. Lahku lõid nii liberaalsemad kui ka radikaalsemad nende seast. Liberaalsetest tuleks nimetada abielulisi jooksikuid. Nad ei pidanud munga- või nunnaseisust vajalikuks ning seetõttu oli siin ka abielu lubatud. Radikaalsemad jooksikud olid väga range munkliku askeesi pooldajad ning kõikvõimalike maailmaga seotud asjade absoluutsuse poole püüdlevad vältijad. Nii olid mõned nende seast arusaamisel, et ainult ise saab ennast ristida. Teised olid seda meelt, et ka rahast kui Antikristuse märgi kandjast tuleb loobuda. Neid nimetati bezdenežnik’uteks (Chrysostomus 1972:15).

19. saj teisel poolel etendas jooksikute ususuuna reformeerimisel ja tugevdamisel nii oma kirjutiste kui ka praktilise juhtimistegevuse kaudu olulist rolli Nikita Semjonov (surn 1893). Tulemuseks oli munkluse ja üldse range askeesi rõhutamine, aga sealjuures ka üsna hästi funktsioneeriva jooksikute organisatsiooni rajamine. Tekkisid oma hierarhia ja juhtkond. Ususuuna liikmed jaotati kahte erinevasse kategooriasse. Olid jooksikud selle sõna kitsamas mõttes, kel polnud kodu, kes rändasid ja viibisid aeg-ajalt peidikutes. Rajati laiaulatuslik peidikute ja varjupaikade võrgustik (Chrysostomus 1972:25). Varjupaigad aga vajasid läheduses paikselt elavaid n-ö teenindajaid. Need oli rändurite-jooksikute vastuvõtjad. Ka nemad olid põhimõtteliselt selle ususuuna liikmed, aga neil oli lubatud elada ühiskonnas. Nad pidid käituma justkui tavalised, lojaalsed kodanikud ja riigikiriku liikmed, aga salajas olid nad jooksikute liikumise liikmed. Nende põhiülesanne oli rändajaid vastu võtta ja nende eest hoolitseda. Kui nad tundsid surma lähenemist, siis nad ristiti ja viidi tavaliselt surema kusagile metsa, n-ö ühiskonnast välja, et nad sureksid tõeliste jooksikutena, väljaspool Antikristuse maailma.

Vene rahva hulgas on levinud uskumus, et jooksikute juures praktiseeritakse nn „punast surma“ – jooksiku lämmatamist või kägistamist teiste jooksikute poolt selleks, et surija saaks surra märtrisurma. Üldiselt peetakse seda aga tegelikkusele mitte vastavaks legendiks (Chrysostomus 1972:27j).[10]

20. saj on jooksikud enda kohta kasutanud nimetust rändavad tõeliselt ortodokssed kristlased (истинно православные христиане странствующие, ИПХС) (Таевский 2007:167; Бурдоja Филатов 2004:173). Sellelaadilisi nimetusi – näiteks tõeline ortodoksne kirik – on aga kandnud mitmed katakombkirikud[11] või ennast katakombkirikuteks pidanud kirikud. Seetõttu on ka mõned uurijad ajanud jooksikuid segi katakombkirikutega (Chrysostomus 1972:28j). Kuigi nende kahe liikumise, jooksikute ja katakombkirikute, ajalooline teke on väga erinev, siis ometi on neil olulisi kokkupuutepunkte – mõlemad pidasid riigivõimu Antikristuse valitsemiseks ning mõlemal on olnud teatud eshatoloogilised ootused.

Revolutsioonieelsel ajal teati jooksikutest suhteliselt vähe, revolutsioonijärgsel aga veelgi vähem. Ometi on alust uskuda, et kommunistlik režiim ei suutnud seda liikumist täielikult hävitada. Nii näiteks meenutab Vene tuntud kirjandusteadlane ja poliitvang Andrei Sinjavski oma kokkupuuteid ühe juhtiva Venemaa jooksikuga kuuekümnendate aastate lõpu vangilaagris (Синявский 2001:456j). Tänapäeval on jooksikute olemasolu märgatud kõige enam Tomski ja Permi oblastites (Бурдоja Филатов 2004:173).

Spassovlased

Siiani oleme vaadelnud ühte suurt ja paljuharulist preestritute vanausuliste perekonda, mis ühel või teisel moel on seotud pomooridega. Selle juured asuvad Põhja-Venemaal ning see oli või on levinud sealt edasi kunagise Vene impeeriumi läänealadele. Kõik need harud, suunad ja grupid on kuidagi, tavaliselt genealoogiliselt seotud ning pea kõik need vanausuliste ususuunad kannavad mingeid ühiseid perekondlikke tunnuseid. Nii näiteks harrastavad nad ümberristimist – kõik liitujad tuleb uuesti ristida sõltumata sellest, millisest kirikust või millisest usulisest grupist üle tullakse. Üsna tavaline on seegi, et teisest sama perekonna grupist ületulijad ristitakse uuesti. Vast ainult kõige lähedasemast suunast ületulijate puhul arvestatakse nende eelnevat ristimist. Teiseks perekondlikuks tunnuseks on see, et kuigi preestreid ei ole, siis ometi peetakse omaenda kogukonda mingil moel kirikuks. See on redutseeritud kirik (Chrysostomus 1972:107). Siin on olemas erilised ametid, mis mõningal määral meenutavad vaimulikke ameteid. Siin toimetatakse vähemalt mõningaid sakramente ja muid kiriklikke talitusi ning peetakse jumalateenistusi, kuigi ilma armulauata ja veidi modifitseeritud kujul.

See siiani käsitletud vanausu harude perekond ei ole aga ainus preestritute gruppide perekond. Üheaegselt Põhja-Venemaa vanausuliste liikumise tekkega tekkis ja kujunes Volga-aladel sõltumatult teine ja mitmeski asjas erinev preestritute vanausuliste perekond. Neilgi on oma „perekondlikud“ omapärad ning tunnused. Nii näiteks ei risti nad uuesti ei teistest vanausuliste suundadest ega isegi mitte riigikirikust ületulijaid (Вургафт ja Ушаков 1996:189).[12] Selle põhjuseks on kaks printsiipi, mida spassovlased rangelt järgivad. Esiteks ei tohi kedagi kaks korda ristida. Teiseks ei saa ilmikud toimetada ühtegi sakramenti ega muud kiriklikku toimingut. Ainult vaimulikud võivad ja saavad ristida, pihti vastu võtta, laulatada ning muid sellelaadilisi asju toimetada.[13] Aga veelgi enam, ainult vaimulik saab ja tohib pidada jumalateenistust, olgu see armulauaga või mitte. Kirik ei saagi ainult ilmikutest koosneda. Ilma vaimuliketa pole mitte mingisugust kirikut (Chrysostomus 1972:107). Spassovlaste enda kogukonnad ei pretendeeri mingisugusele kiriklikkusele, ka mitte redutseeritud kujul. Nikoni reformidega seoses võttis Jumal maa pealt, kirikust oma armu ära. Arm läks tagasi taevasse. Selles osas ei tee nad oma kogudustelegi erandit: omaenda kogukondi peavad spassovlased sama vähe Jumala kirikuks kui riigikirikutki. Vähemalt selles osas on nad järjekindlamad ja seega ka radikaalsemad eitajad kui näiteks jooksikud. Sellise totaalse eitamise tõttu kasutavad väljasolijad nende kohta ka nimetust netovetsid (нетовцы, eitajad). Neil ei ole oma kultushooneid. Koos nad siiski käivad, ja nimelt oma kodudes, kus loetakse koos psalme ning palvetatakse. Laule ei laulda. Seetõttu nimetatakse neid ka „kurtideks eitajateks“ (глухая нетовщина) (Вургафт ja Ушаков 1996:190). Need „kurdid“ moodustavad just selle traditsioonilise, keskse suuna spassovlaste paljuharulises liikumises.

Kui nüüd kirikut ei ole, sakramente ei ole, jumalateenistusi ei ole, siis mis on spassovlaste usu sisuliseks keskmeks? Maailmas pole enam midagi, mille kaudu inimene võiks päästetud saada. Seetõttu on ainus lootus Kristusel. Lunastaja on armuline ning seetõttu on veel inimesel lootust pääseda ja õndsaks saada. See on spassovlaste suuna keskne idee (Chrysostomus 1972:108). Sellest siis selle ususuuna või -perekonna liikmete eneste poolt kasutatav nimetus „spassovlased“. Vene keeles on Lunastaja Спас, ususuuna nimi Спасово согласие.

Põhja-Venemaal tekkinud preestritute vanausuliste liikumise rajajad ja juhid olid üldiselt haritud. Volgamaal tekkinud spassovlaste eesotsas olid tavaliselt aga kirjaoskamatud talupojad. Seetõttu ei ole nende enda liikmed liikumise ajalooga eriti tegelenud. Enamus spassovlaste ajaloo käsitlusi on kirjutatud nende suhtes poleemilise või lausa vaenuliku hoiakuga autorite poolt. Nii on ka meie teadmised selle liikumise kohta tunduvalt tagasihoidlikumad kui näiteks Põhja-Venemaa preestritute vanausuliste kohta.

Spassovlastel pole kunagi olnud erinevaid kogukondi ühendavat organisatsiooni. Alati on tegemist olnud vaid lõdvalt seotud kogudustega. Sellest tulenevalt on ka spassovlaste ajalugu suuresti lahkuminekute ja lõhenemiste ajalugu. Need hargnenud ja lahkulöönud grupid moodustavadki selle perekonna. Tema keskseks ja traditsiooniliseks osaks on äsjanimetatud „kurdid eitajad“ ehk vanaspassovlased. 18. saj tekkis liikumine, mille liikmeid nimetatakse rjabinovlasteks (рябиновцы) – nimi tuleneb sellest, et kasutatakse vaid pihlakast tehtud riste. Siin on ilmikutele antud suurem roll kui traditsiooniliste spassovlaste juures – ilmikud ristivad ning võtavad ka pihti vastu (Chrysostomus 1972:111j).

Vastureaktsioonina rjabinovlastele tekkis 18. saj spassovlaste seas grupp, mida tuntakse vanaemalaste või iseristitute (бабушкины, самокрещенцы) nime all. Täiskasvanud ristisid ennast ise, lapsi ristis aga sünnitust vastu võtnud ämmaemand. Ämmaemandaks oli tavaliselt lihtsalt vanem naine, millest siis ka liikumise nimi „vanaemalased“ (Chrysostomus 1972:112).

19. saj toimus mitmeid lõhenemisi. Nii näiteks tekkis grupp nimega uus-spasovlased või laulvad eitajad (новоспасовцы, нетовщина поющая), kes hakkasid jumalateenistusi pidama nagu teisedki preestritud vanausulised. Juba nende nimi viitab laulmisele jumalateenistustel. Too uuenduslik spassovlaste grupp suuresti lähenenud pomooridele (Chrysostomus 1972:113). Aga 19. saj tekkis ka sellele mõneti vastupidine vool, kus keelduti üldse ristimast. Maailma asjad olevat läinud nõnda kaugele, et ristimise sakramenti pole üldse võimalik toimetada, ei riigikirikus ega ka ilmikutest usklike eneste poolt. Vastsündinud lapsele pandi rist kaela ning loeti Vana Testamendi 50. laulu, nn patukahetseja psalmi (Chrysostomus 1972:113; Вургафт ja Ушаков 1996:190).

19. saj tekkis spassovlaste seas veel teisigi erilisi liikumisi või ususuundi.

Pärast 1905. aasta usuvabaduste väljakuulutamist hakkas osa spassovlasi organiseeruma. Sajandi algul tegutses neil ka paarkümmend kloostrit, mis 1930. aastatel muidugi hävitati.

Tänapäeval on erinevatesse suundadesse kuuluvaid spassovlasi orienteeruvalt 30000–40000. Enamus neist elab Volgamaal, aga samuti Baškiirias, Pensa ja Arhangelski oblastites ning Lääne-Siberis. Tänapäeval on olemas ka mõned väikesed kloostrid (Бурдоja Филатов 2004:243j).

Tšasovennõid

Genealoogiliselt võttes oleks tulnud seda vanausu suunda käsitleda varem koos preestritute vanausulistega.[14] Nimelt kuuluvad ka tšasovennõid vähemalt teoreetiliselt preesterlike vanausuliste hulka. Veel 18. saj olid neil riigikirikust üle tulnud ja nende poolt „parandatud“ preestrid, aga ajapikku jäi neid üha vähemaks kuni lõpuks, 19. saj, suri viimanegi neist. Pärast seda pole neil enam oma preestreid olnud. See, et nad on läbi ajanud ilma preestriteta, on muutnud ka nende elu, vagadust ning usulisi arusaamu. Nii mitmeski asjas on nad nüüd lähenenud preestritutele. Ning kuna nad võivad olla üpris radikaalsed,[15] siis on sobilik neid käsitleda siin, radikaalsete preestritute vanausuliste seltsis. Et neil enam preestreid ei ole, siis toimuvad nende jumalateenistused ilma altariteta kabelites. Vene keeles on kabel часовня ja sellest ka suuna liikmete nimetus – tšasovennõid.

Üheks põhjuseks, miks preestrid kadusid, olid rängad tagakiusamised eriti just tsaar Nikolai I aegadel. Riigikirikust vanausuliste poolele üle läinud preestrite karistused muutusid ränkadeks, nõnda et vanausuliste juurde teenima minejaid oli raske leida.[16] Vene riigi Euroopa-osas võidi veel mõnikord saada nn jooksikpappe, aga tšasovennõid paiknesid peamiselt Uuralis või veelgi idapool ning seal oli neid pea võimatu leida. Teise põhjusena võiks nimetada avantüristide-seiklejate esinemist rändavate vanausuliste preestritena. Kuna sobilikke preestreid oli ida-aladel erakordselt vähe, siis nende avantüristide sissetulekud olid üsna head.[17] Üheks väga oluliseks teoloogiliseks põhjuseks, miks riigikirikust üle tulnud preestrite kasutamisest loobuti, oli aga tollel ajal riigikirikus kasutusele võetud ristimise praktika, mis erines vanast Vene kiriku praktikast ning mis oli radikaalsetele vanausulistele vastuvõetamatu. Nimelt oli varem ristitud inimese kolm korda vee alla vajutamisega. 18. saj aga levis Venemaal ilmselt Ukraina kaudu saabunud komme ristida vee pealevalamisega kolm korda. Seda ei pidanud tšasovennõid tõeliseks ristimiseks ja seepärast ei saanud nõnda ristitud preestreid enam kasutada (Вургафт ja Ушаков 1996:302).

Sellele, et tšasovennõid kuulusid kunagi preestritute vanausuliste sekka, viitab asjaolu, et erinevalt preestritutest ei risti nad uuesti teistest vanausuliste suundadest ületulijaid. Teiselt poolt aga jagavad nad radikaalsete preestritute vanausuliste usku sellesse, et nii maailmas kui ka Vene riigikirikus valitseb Antikristus. Samuti väldivad tsasovennõid kokkupuuteid inimestega, kes ei kuulu nende sekka. Eriti rüvetavaks peavad nad kokkupuuteid riigiametnikega.[18]

Selle vanausuliste suuna ajalugu on seotud mitmete migratsiooniprotsessidega. Tšasovennõid on pidevalt ajaloo jooksu idapoole liikunud. Tänapäeval on nende kõige olulisemad asualad Krasnojarski krais ning Altai vabariigis ja krais. Oma alguse sai see ususuund aga 17. saj lõpus – 18. saj alguses Volga-aladel, täpsemalt Nižni Novgorodi ümbruskonna metsades. 1720. aastatel liikus siit suur grupp vanausulisi Uuralisse, kus paljud vanausulised leidsid tööd, ja ühenduses sellega teatud määral ka kaitset tehastes ning kaevandustes. Siinse asustuse ja tegevusega seoses kujunes selles ususuunas välja kaks gruppi – tehase tšasovennõid[19] ja küla tšasovennõid. Need grupid on mõnesugused eripärad säilitanud tänaseni. Veel 20. saj alguses oli selle ususuuna põhiline asuala kolmnurgas, mille tippudeks olid linnad Perm, Tjumen ja Tšeljabinsk (Вургафт ja Ушаков 1996:302j; Бурдоja Филатов 2004:246).

18. saj jõudis Uuralisse ja Siberisse suur hulk kunagi Poolasse pakku läinud vanausulistest. Üks osa neist sundasustati siia, teised tulid vabatahtlikult. Nad sulasid kiiresti kokku siia juba varem jõudnud tšasovennõidega.

Viimane preester, kes oli tšasovennõide jaoks vastuvõetav, suri aastal 1825. Kuna riigikirikus ei olnud enam korrektselt ristitud preestreid, siis otsustas nende salajane kirikukogu aastal 1840 ületulnud preestrite kasutamisest loobuda. Hiljem otsustati loobuda ka Belaja Krinica kirikus ordineeritud vaimulike kasutamisest, kuna polnud kindel, kas selle kiriku rajaja metropoliit Amvrosi ikka oli korrektselt ristitud.

1905. aasta sündmused tõid ka tšasovennõidele hulga vabadusi. Ometi keeldus enamus neist riiklikult registreerumast, sest selles riigis valitses ju nende meelest jätkuvalt Antikristus.

Pärast enamlaste riigipööret hakkasid aga äsjasaadud vabadused märgatavalt vähenema. Sellele reageeriti 1920.–1930. aastatel edasirändamisega itta, Jenissei kallastele ja veelgi kaugemale. Tšasovennõidel on alati olnud au sees kloostrielu. Jenissei äärde liikusid ka paljud kloostrid. Nad said siin üsna rahulikult eksisteerida kuni 1951. aastani. Siis võttis riigivõim ette nende hävitamise. Lennu- ja suurtükiväe abil oli see üsna edukas (Вургафт ja Ушаков 1996:304; Бурдоja Филатов 2004:247).

1978. aastal avastasid geoloogid Hakassias Jenissei lisajõe Abakani äärest siin aastakümneid tsivilisatsiooni eest varjatuna elanud Lõkovi perekonna, kes kuulus tšasovennõide ususuunda. Nad olid ühiskonnast lahkunud juba 1937. aastal. Ka pärast avastamist said nad jätkata oma elu suhteliselt rahulikult. Alles perestroika ajal hakati neist ajakirjanduses rohkem rääkima. Tänapäeval on sellest perekonnast elus veel üks liige – 1944. aastal sündinud Agafja Lõkova (Вургафт ja Ушаков 1996:161j).

Arvatakse, et tänapäeval on 300000 tšasovennõid. Kogudusi on neil üle 500. Oma põhilistel asualadel on nad tänaseni väga elujõulised. Nii on mitmeid piirkondi, kus nad on kohaliku võimu oma kätte võtnud. Neid on palju Uuralis, aga veelgi rohkem Siberis. Nende kogudusi leidub kuni Vaikse Ookeanini välja. Ka kloostrielu on neil tänapäevani elav. Näiteks Krasnodari krais on neil üle kahekümne kloostri. Mõned kogudused on tšasovennõidel ka Ameerika Ühendriikides (Вургафт ja Ушаков 1996:305j; Бурдоja Филатов 2004:248j).

***

Viidatud ja soovitatavad allikad

Chrysostomus, Johannes (1972) „Die radikalen Sekten der russischen Altglgläubigen“ – Ostkirchliche Studien 21, 3–29, 105–115.

Chrysostomus, Johannes (1979) „Weniger bekannte Gruppen unter den russischen Altgläubigen“ – Kirche im Osten 21/22, 247–259.

Ethnocultural Diversity Resource Center (Rumeenia rahvaloenduse andmed). http://www.edrc.ro/recensamant.jsp?language=0. 10.07.2010.

Hauptmann, Peter (2005) Russlands Altgläubige. Göttingen: Vandenhoeck&Ruprecht.

Hollberg, Wilhelm (1994) Das russische Altgläubigentum. Seine Entstehung und Entwicklung. 2 Bd., Tartu/Dorpat: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Laats, Alar (2009) „The Concept of the Third Rome and its Political Implications“ – Alar Kilp, Andres Saumets (toim), Religion and Politics in Multicultural Europe: Perspectives and Challenges. Cultural, Peace and Conflict Studies Series. ENDC Proceedings 12. Tartu: Tartu University Press.

Melnikov-Petšerski, P. (1972) Karukolgas. Tallinn: Eesti Raamat.

Meyendorff, Paul (1991) Russia, Ritual and Reform. The Liturgical Reform of Nikon in the 17th Century. New York: St Vladimir’s Seminary Press.

Paert, Irina (2010) Spiritual Elders. Charisma and Tradition in Russian Orthodoxy. DeKalb: Northern Illinois University Press.

Ponomarjova, Galina; Šor, Tatjana (2006) Eesti vanausulised. Väike kirikuloo teatmik. Tartu: Eesti Vanausuliste Kultuuri- ja Arendusühing.

The Russian-Lipovan Community in Romania. Rumeenias asuva Vana-Riitusega Kristliku Kiriku (preesterlikud vanausulised) kodulehekülg. http://www.crlr.ro/index_en.php. 10.07.2010.

Sergejev, Vladimir; Vseviov, David (2007) Venemaa – lähedane ja kauge. Vürstiriigist tsaaririigiks. Ivan IV. Tallinn: Valgus.

Tschižewskij Dmitrij (1961) Zwischen Ost und West. Russische Geistesgeschichte. 2. Bd. Hambrurg: Rowohlt.

Vene vanausulised Eestis. www.starover.ee/est/index.html (10.7.2010).

Барановский, Василий; Поташенко, Григорий (koost) (2005) Староверие Балтии и Польши: краткий исторический и биографический словарь. Vilnius: Aidai. http://www.kopajglubze.boom.ru/staroverie.htm. 10.07.2010.

С. В. Булгаков. Справочник по ересям, сектам и расколам. Kättesaadav aadressil: http://lib.eparhia-saratov.ru/books/02b/bulgakov/handbook/contents.html, vaadatud 22.04.2010.

Бурдо, М.; Филатов, С. Б. (toim) (2004) Современная религиозная жизнь России. Опыт систематического описания. 1. kd. Moskva: Логос.

Вургафт, С.Г., Ушаков, И.А. (1996) Старообрядчество. Лица, предметы, события и символы. Опыт энциклопедического словаря. Мoskva: Церковь.

Древлеправославная Кафолическая Церковь. Христиане старопоморскогофедосеевскаго согласия. Fedossejevlaste kodulehekülg. http://www.staropomor.ru/index.html. 10.07.2010.

Зеньковский, С. А. (1995) Русское старообрядчество: духовные движения XVII века. Мoskva: Церковь.

Иерархия церквей. Internetiprojekt kõikvõimalike kirikute ja konfessioonide kohta. http://hierarchy.religare.ru/index.html. 10.07.2010.

Кнорре, Борис; Исэров, Андрей (2007) „Старообрядцы самых строгих правил“ – Русское ревью 17. Kättesaadav interneti-raamatukogus Книжница Самарского староверия aadressil: http://samstar-biblio.ucoz.ru/publ/10-1-0-288, vaadatud 22.04.2010. [Kättesadav ka aadressil: http://www.keston.org.uk/russia/articles/rr17/02filippovtsi.html.] 10.07.2010.

Кожурин, Кирил (2007) Духовные учителя сокровенной Руси. Sankt-Peterburg: Питер (lk 143–151 filippovlasi käsitlev osa) kättesaadav interneti-raamatukogus Книжница Самарского староверия aadressil: http://samstar-biblio.ucoz.ru/publ/10-1-0-12, vaadatud 22.04.2010.

Мальцев, А.И. (1996) Староверы-странники в XVIII-первой половине XIX в. Новосибирск: Сибирский хронограф.

Русская Древлеправославная Церковь. Vene Vana-Ortodoksse Kiriku kodulehekülg. http://ancient-orthodoxy.narod.ru/. 10.07.2010.

Русская Православная Старообрядческая Церковь.Vene Ortodoksse Vana-Riitusega Kiriku kodulehekülg. http://www.rpsc.ru/version/index.php. 10.07.2010.

Синявский, Андрей(2001) Иван-дурак: Очерки русской народной веры. Moskva: Аграф.

Смолич, Игорь (1992) „Жизнь и учение старцев“ – Богословские труды 31. Moskva: Издательство Московской Патриархии.

Таевский Дмитрий (2007) Секты мира. Sankt-Peterburg: Феникс.

Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).