„Kui Süüria kuningas oli sõjas Iisraeli vastu, siis ta pidas nõu oma sulastega, öeldes: „Seal ja seal teatavas paigas ma asun leeri.“ Aga jumalamees läkitas Iisraeli kuningale ütlema: „Hoia, et sa ei lähe sellest paigast mööda, sest süürlased asuvad sinna!“ Siis läkitas Iisraeli kuningas oma mehi sinna paika, millest jumalamees oli temale rääkinud ja teda hoiatanud, et ta hoiduks sealt; ja see ei sündinud mitte üks ega kaks korda. Ja Süüria kuninga süda muutus sellest rahutuks ja ta kutsus oma sulased ning küsis neilt: „Kas teate mulle öelda, kes meie omadest hoiab Iisraeli kuninga poole?“ Siis ütles üks tema sulaseist: „Mitte keegi, mu isand kuningas, vaid prohvet Eliisa, kes on Iisraelis, annab Iisraeli kuningale teada ka need sõnad, mis sa räägid oma magamiskambris.“ Siis ta ütles: „Minge ja vaadake, kus ta on, siis ma läkitan ja lasen ta kinni võtta!“ Ja temale anti teada ning öeldi: „Vaata, ta on Dotanis.“ Siis ta läkitas sinna hobuseid ja sõjavankreid ja suure sõjaväe; ja nad tulid öösel ning piirasid linna. Kui jumalamehe teener hommikul vara üles tõusis ja välja läks, vaata, siis oli linna ümber sõjavägi, hobused ja vankrid. Ja ta teener ütles temale: „Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?“ Aga ta vastas: „Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!“ Ja Eliisa palvetas ning ütles: „Issand, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!“ Ja Issand tegi poisi silmad lahti ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa. Kui siis süürlased tulid tema juurde, palus Eliisa Issandat ja ütles: „Löö seda rahvast pimestusega!“ Ja Issand lõi neid pimestusega Eliisa sõna peale. Ja Eliisa ütles neile: „See ei ole õige tee ega õige linn. Tulge mu järel ja ma viin teid mehe juurde, keda te otsite!“ Ja ta viis nad Samaariasse. Ja kui nad jõudsid Samaariasse, siis ütles Eliisa: „Issand, tee nende silmad lahti, et nad näeksid!“ Ja Issand tegi nende silmad lahti ja nad nägid, ja vaata, nad olid keset Samaariat. Ja kui Iisraeli kuningas neid nägi, siis ta küsis Eliisalt: „Mu isa, kas ma pean nad maha lööma? Kas pean lööma?“ Aga ta vastas: „Ära löö! Kas sa lööd maha need, keda sa vangi võtad oma mõõga ja ammuga? Pane neile ette leiba ja vett, et nad sööksid ja jooksid ning saaksid minna tagasi oma isanda juurde!“ Siis ta valmistas neile suure pidusöögi ning nad sõid ja jõid; seejärel laskis ta nad minema ja nad läksid oma isanda juurde. Ja Süüria röövjõugud ei tulnud enam Iisraeli maale“ (2Kn 6:8–23).

Sündmused, millest meie tänases kirjakohas kõneldi, toimusid 9. sajandil enne Kristuse sündi. Tegemist oli ühega mitmest Süüria vägede rünnakust Iisraeli vastu. Iisraeli poolel tegutsev prohvet Eliisa on Jumala abil pimestanud Süüria sõjaväe sõdurid, kes teda jahtisid, ja juhtinud nad otse Samaariasse, kaugele kodunt, keset vaenulikku maad, Iisraeli vägede keskele. Iisraeli vägedel on võimalik vaenlase sõjavägi täielikult hävitada. Iisraeli kuningas kõhkleb – kõige praktilisem oleks muidugi võõrvägi maha nottida. Kuid – üks asi on tappa vaenlast lahingumöllus, hoopis teine asi aga hävitada vaenlast, kes on sisuliselt alla andnud, sinu võimuses. Olukorras, kus vaenlane on abitu, pole lahing enam lahing, vaid lihtsalt tapatalgud. Õige sõjamehe jaoks on selline võit au kaotus – tappa abitut vaenlast on timukatöö, lihunikutöö. Nii küsibki kuningas Eliisalt korduvalt: „Kas ma pean nad maha lööma?“ Aga mida muud vaenlasega peale hakata? Ilmse, silmnähtava vaenlasega, kes on tulnud relvaga, on tulnud sind tapma, tulnud su kodu, su perekonda hävitama?

Läbi aegade on riigid ja rahvad oma tüliküsimusi lahendanud sõdade, s.t vaenlase füüsilise hävitamise teel. Vaid mõned sajandid tagasi kutsusid kõrgemast seisusest haritud mehed üksteist au solvamise pärast duellile ja tapsid üksteist, mõõkade või püstolitega, järgides rangeid reegleid. Madalamast ja harimatust seisusest vaenlased lahendasid tülid nugade, kirveste, kaigaste või lihtsalt rusikavõitlusega. Tänapäeval duelle ei peeta, kuid rusikad, noad ja mõnikord ka tulirelvad on endiselt jäänud omavaheliste suhete klaarimise vahenditeks. Loomulikult on läbi aegade olnud ja jäänud suhete klaarimiseks ka halvad ja kurjad sõnad: sõim, vale, laim – mis on eriti populaarseks saanud kaasajal, tänapäeva meediaühiskonnas, vahendid, millega saab valu tekitada, haavata või isegi tappa sama edukalt kui näiteks noaga. Mitte vastata löögile löögiga, solvamisele või ülekohtule kättemaksuga, mitte kutsuda vastast võitlusele, jätta ülekohus ja ebaõiglus karistamata, see on maailma silmis seotud au kaotamisega, nõrkuse, arguse ja häbiga, on põlgust väärt. Populaarsed on need, kes on füüsiliselt või verbaalselt tugevad ja suudavad oma vastasele „ära teha“. Kõik tahaksid olla nende sarnased. Vaimne tugevus? Seda peetakse vaid ettekäändeks, väljavabanduseks argusele ja nõrkusele, sest vaimu tugevuse jälgi on raskem märgata. Seda hindavad vaid need, kellel endal piisavalt vaimu on. Need, kes suudavad näha kaugemale sellest maailmast, oskavad igatseda paremat. Vaimu väe järele haarab ja seda hakatakse hindama olukordades, kus füüsilisest tugevusest ei piisa, kus toorest jõust abi ei ole.

Selles maailmas, kus valitseb kättemaksu, vägivalla ja jõu kultus, kõlasid 2000 aastat tagasi Jeesuse sõnad: „Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad.“ See oli midagi täiesti uut ja inimlikule tervele mõistusele vastukäivat. See oli suur samm edasi kehtinud tasakaalustatud kättemaksu põhimõttest, mida paljud tänapäeva inimesedki mõnikord taga igatsevad: „ Ja kui keegi teeb viga oma ligimesele, siis tehtagu temale, nagu tema tegi: murre murde vastu, silm silma ja hammas hamba vastu, missuguse vea ta tegi teisele, niisugune tehtagu temale“ (3Ms 24:19–20). Võrdne kohtlemine – mida enam võiks keegi tahta. See on ju õiglane ja seega peaks olema hea. Inimestevahelises suhtlemises ehk küll, kuid kui me mõtleme inimese ja Jumala vahelisi suhteid, kas me ikka tõesti tahaksime, et Jumal oleks nii õiglane ja kohtleks meid täpselt nii, nagu meie mõnikord kohtleme tema loodut? Mulle meeldib ühe sellele kirjakoha üle mõtisklenud inimese kommentaar: „Jumal laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Kui Jumal nõnda ei toimiks, peaksime vist küll kõik katsuma ilma vihmata hakkama saada ning ilma päikeseta läbi ajada.“ Kuid kas selline õiglus – silm silma ja hammas hamba vastu – toob inimesele seda, mida ta tegelikult igatseb? Mõni aeg tagasi lugesin internetist üht lugu mehest, kes pärast vanglakaristuse ärakandmist koju tagasi pöördus. Tegemist oli mehega, kes kaotas lennuõnnetuses terve oma perekonna, naise ja lapsed. Lennuõnnetuse põhjustas ühe lennujuhi eksimus. Too perekonna kaotanud mees läks tolle lennujuhi juurde koju ja tappis ta. Ta kandis selle tapmise eest ära vanglakaristuse. Kodumaal võeti teda vastu kui kangelast. Kuid mees ise kommenteeris asja nii: „Ma ei kahetse tehtut, kuid hingerahu ma ei leidnud.“ Hingerahu? Kättemaksu eesmärgiks peakski ju olema hingerahu saavutamine, olnule punkti panemine, uuesti alustamine. Kuid kas see on tegelikkuses võimalik, kurjuse kaudu leida rahu? Kas on võimalik leida rahu, pekstes rusikatega inimest, kes on sulle valu teinud. Paljud inimesed kasutavad poksikotti, et seda pekstes oma viha välja elada. Küllap on tõesti võimalik tunda hetkelist füüsilist ja moraalset rahuldust kasutades vaenlast poksikotina, tunda rahulolu sellest, et ka vaenlane kannatab, kuid see tunne kaob kiiresti ja see ei võta ära valu oma kannatuste pärast, ei tee olnut olematuks. Ei lase alata uuesti, puhtalt lehelt. Kui sa vihkad ja põlgad oma vaenlast selle kurja pärast, mida ta on teinud, mis kättemaks on siis see, kui sa ise toimid nõndasamuti, laskud tema tasemele, saad kurjuses tema sarnaseks. Enda tasemele kiskumisega, endasarnaseks muutmisega, on vaenlane saanud sinu üle topeltvõidu. Kui vastad vihale vihaga, kurjale kurjaga, siis viha ja kurjus mitmekordistuvad. Tulega ei saa ju tuld kustutada. Veega aga küll. Seega, kes tahab kurjust võita, peab kurjuse võitmiseks kasutama midagi kurjusele vastupidist. Apostel Paulus kirjutab: „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga.“ Puhtalt lehelt, uuesti alustada, saab vaid endist maha jättes, andestades.

Jeesus oma käsuga armastada vaenlast ei taha öelda, et kurjust tuleb taluda, see lihtsalt ära kannatada, käed lihtsalt rüppe lasta ja lasta ennast klobida. Mitte sinnapoolegi. Võitlusest loobumine, kurjale allaandmine, tähendaks tõesti au kaotust, mida maise jõu peale lootvad inimesed nii paaniliselt kardavad. Autunne on inimese arusaam enda väärtusest ja sellest tulenev püüd sellekohaselt käituda. Inimene, kes saab aru, et Jumala looduna on tal hindamatu väärtus, ei saa lasta seda väärtust hävitada, vihal ja kurjusel seda kahjustada. Jeesuse käsu eesmärgiks on anda inimestele kurjaga võitlemiseks teistsugused relvad, taevased relvad, mis ei teeks kahju nende kasutajatele, ei suurendaks kurjust, vaid oleksid suutelised sellest lõplikult võitu saama. Relvad, mis hävitaksid kurjuse, kuid mitte Jumala loodud inimest, kes seda kurjust endas kannab. Ta ütleb: „Tehke head, õnnistage, palvetage, andke. Nii nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile.“ Kokkuvõtlikult öeldes: armastage. Kuid kas see pole liiga ohtlik, minna armastusega vihkamise keskele? On küll. Kuid kui meis on armastust, siis ei lähe me vaenlaste vastu, kurjuse keskele üksinda. Meiega tuleb kaasa, meid võitluses toetama, armastuse ammendamatu allikas, Jumal. Meie tänasest jutlusetekstist lugesime, kuidas prohvet Eliisa julgustab oma teenrit, kes vaenlase suurt väge nähes kohkub: „Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem, kui neid, kes on nendega“. Ja kui Jumal Eliisa palve peale teenri silmad avab, näeb too Eliisa ümber tuliseid hobuseid ja vankreid. Just nõnda, enamasti nähtamatult, on Jumal omade kõrval, nende kõrval, kes kurjuse vastu võitlevad.

Kui inimesed, ka need kes teevad teistele kurja, näevad tingimusetut armastust ja tõelist alandlikkust, siis võib-olla paneb see nad mõtlema ja neis muutub midagi. Meie tänases jutlusetekstis käsib Eliisa kuningal vangide kõhud täis sööta ja nad oma isanda juurde tagasi läkitada. Kuningas teebki nii. Ja pühakiri kirjutab, et Süüria röövjõugud ei tulnud enam Iisraeli maale. Kui kuningas oleks oma vangid tapnud, oleksid maha jäänud nende lesed, nende lapsed, kõik täis viha ja kättemaksuhimu. Vangidele halastamine, enamgi veel, nende toitmine ja koju saatmine, mõjusid hoopis vastupidiselt. Vaid tugevam saab halastada ja olla armuline. Vangid pidid mõtlema: kui meie, vaenlaste, vastu suudetakse olla nii armulised, kuivõrd vägev ja armuline peab siis olema see Jumal, kes meie vaenlaste taga on. Nõnda levis teadmine Jumala vägevusest ja armulisusest paljude rahvaste sekka. Ja just nõnda, armastuse käsu täitmise kaudu, levib sõnum Jumalast, tema armust ja halastusest, ka tänapäeval, tuues tema juurde ikka uusi inimesi.

Siiski, kõikide inimeste silmi ja südant ei õnnestunud avada ka Jeesusel endal. Isegi mitte oma ristisurmaga. Ta suri meie eest ristil, et kanda meie patud ja avada meile tee igavesse ellu – kas saab olla sellest suuremat armastust –, kuid isegi see teadmine ei sunni kõiki inimesi kurjusest lahti ütlema ja Jumala poolele asuma. Ei suuda sundida loobuma vägivallast, eriti just mõttetust vägivallast nende suhtes, kes on niigi juba alistunud, nõrgemad. Kui Jumala Poja võitluski vilja ei kandnud, kas meie võitlusel on siis üldse mõtet? Küllap on. Eelkõige just meie endi jaoks. Tähendab ju see võitlus teed täiuslikkuse poole, tähendab meie muutumist inimesteks, kes suudavad olla toeks igale inimesele nende eluhädades, muutumist inimesteks, kellest Jumalal on hea meel ja keda ta pärast maise teekonna lõppu ootab oma taevariiki.

Palugem Jumalalt tarkust ja jõudu, et suudaksime oma eluvõitlusi pidada Jumala relvadega ja suudaksime ka võitluses täita armastuse käsku. Aamen.

Eve Kruus (1964) on EELK Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri kriminaalbüroo Isikuvastaste kuritegude talituse Kesklinna teenistuse uurija.