Preesterlikud vanausulised

Preesterlikud vanausulised on need, kes ei eita riigikirikut absoluutses mõttes. Seal ametisse seatud preestrid on pärast „parandamist“ kõlbulikud. Aga muidugi veelgi parem oleks, kui ei peaks piirduma ühel või teisel põhjusel riigikirikust lahkunud „parandatud“ preestritega, vaid oleksid oma piiskopid, kes ordineeriksid preestriteks oma kiriku kandidaate. Tänapäeval on olemas kolm vanausuliste kirikut oma piiskoppide hierarhiatega. Kaks neist asuvad Venemaal ning, kuigi need on oma usu sisult identsed, siis ometi nende vahelised suhted pole just sõbralikud. Aga võibolla just selle sisulise identsuse tõttu nad ei saagi omavahel hästi läbi. Kolmas iseseisev vanausuliste kirik asub suuremalt jaolt Rumeenias. Ta liikmeskond koosneb Venemaalt kunagi tagakiusamise tõttu pagenud vanausuliste järeltulijaist. Rumeenias asuv vanausuliste kirik on lähedastes suhetes ühega neist kahest Venemaa kirikust.

Vene kirikulõhe käigus ei saanud vanausulised enda poolele ühtegi piiskoppi.[1] Nad otsisid küll, aga ei leidnud ühtegi, kes oleks neile uusi, oma piiskoppe ametisse seadnud, et need siis omakorda oleksid vana riituse järgi preestreid ametisse ordineerinud. Pikka aega piirduti riigikirikust üle jooksnud preestritega. Tavaliselt nende leidmine ei olnud ületamatu probleem, sest Vene kirikus oli preestreid hulga rohkem, kui neid otseselt vaja läks. Keiser Nikolai I aga kehtestas väga ranged karistused üleläinud preestritele. Nüüd võtsid preesterlikud vanausulised ette uusi ja intensiivseimaid katseid leida endale kusagilt maailmast piiskoppe. Saadeti oma esindajaid maailma paljudesse ortodokssetesse kirikutesse. Ja lõpuks leitigi sobiv kandidaat, kes oli korraliselt ordineeritud ida-ortodoksse kiriku piiskop, kes oli aga reaalsest ametist kõrvaldatud ning kes oli nõus tulema vanausulistele piiskopiks.

Selline kandidaat leiti Balkanilt. Nimelt oli Konstantinoopoli patriarh 1835. aastal seadnud Bosnia ja Sarajevo metropoliidina ametisse Ambrosiose.[2] Tolle aja Bosnias olid pinged moslemitest ülemkihi ja ida-ortodokssetest kristlastest alamkihi vahel üsna teravad. Tavaliselt olid kreeklastest kirikujuhid hoidunud ülemkihi poole. Ambrosios aga oli kristlastest alamklassi poolt. Sellest tuli muidugi palju pahandust. Tal oli aga veel teinegi haavatav koht. Nimelt oli ta metropoliidina teinud suuri laene. Nende tõttu sattus ta võlavanglasse. Lõpuks pidi ta aastal 1841 Sarajevost lahkuma. Talle anti küll Konstantinoopolis pisike pension, aga kirik ei tahtnud temaga enam midagi peale hakata (Hauptmann 2005:133). Nüüd oli ta nõus hakkama vanausuliste piiskopiks, sest tema piiskopi pühitsus ei olnud ju kusagile kadunud.

Keiser Nikolai I aegsele Venemaale ei saanud teda muidugi tuua. Seepärast otsustasidki vanausulised rajada esimese piiskopkonna välismaale. Meil on olnud juba lühidalt juttu Vene vanausulistest Rumeenias (Laats 2012). Tollel aja nende asustatud ala ei asunud muidugi Rumeenia riigis. 18. saj oli hulk preesterlikke vanausulisi asunud elama Bukoviinasse.[3] Sajandi lõpuks läks Bukoviina Habsburgide kätte ning vanausulistele anti usuvabadus. Siin oli nende suureks keskuseks Belaja Krinica nimeline koht[4] ja siia otsustatigi rajada piiskopkond. Kuna kardeti Vene võimude vahelesegamist, siis reisis Ambrosios oma loodavasse piiskopkonda suure saladuskatte all. Teekond läks läbi Viini, kus keiser Ferdinand I ta vastu võttis. Igatahes Austria võimud andsid kirikliku hierarhia rajamiseks oma loa. 1846. aasta oktoobris teostati kõik vajalikud vanausuliste kirikusse ületuleku toimingud ning Ambrosios, nüüd juba venepäraselt Amvrosi, oligi vanausuliste metropoliit. Varsti said sellest teada ka Vene võimud ning Nikolai I protestide peale saatis Austria valitsus Amvrosi asumisele. Vene protestid jäid siiski hiljaks, sest Amvrosi oli juba ametisse pühitsenud kaks uut piiskoppi ning sealt kasvaski välja praegugi nii Venemaal tegutsev kui ka Rumeenias asuv hierarhia oma piiskoppide, preestrite ja diakonitega. Konstantinoopoli patriarhaat püüdis küll asumisele saadetud Amvrosit oma kirikusse tagasi saada, aga too jäi vanausulistele antud lubadustele kindlaks. Ta suri asumisel 1863. a. Preesterlike vanausuliste kirik kanoniseeris ta 1996. a (Hauptmann 2005:135j; Вургафт ja Ушаков 1996:18–22).

Osadele vene preesterlikele vanausulistele näis aga Amvrosi loodud piiskoppide hierarhia mõneti kahtlane. Nii on vana traditsiooni kohaselt uue piiskopi ametisse seadmisel vajalik vähemalt kahe piiskopi osalus. Amvrosi seadis aga esimese piiskopi ametisse üksinda. Edasi nähti tema ületulekus vanausuliste kirikusse simooniat, s.t kahtlustati, et mängus oli raha. Lisaks kõigele polnud sugugi kindel, kas Amvrosi oli lapsepõlves ikka korrektselt ristitud. Nimelt ristiti idakirikus nii, et ristitav läks täiesti vee alla, Läänes oli aga kombeks ristida vee peale tilgutamisega. See lääne tava oli nüüd ka idakirikus mõnel pool levima hakanud. Seetõttu polnud osa Vene preesterlikke vanausulisi sugugi kindlad, kas Amvrosi oli ristitud kehtival moel, s.t vee alla panemisega. Ja nõnda jäigi väiksem osa preesterlikke vanausulisi Amvrosi rajatud kirikust välja. Edaspidi näeme, kuidas ka neil väljajäänutel õnnestus hiljem luua oma, nüüd juba korrektseks peetud kiriklik hierarhia.

Metropoliit Amvrosi rajatud kirik jagunes hierarhiliselt kaheks: Venemaa kirik ning algselt Austrias, hiljem Rumeenias olev kirik. Need koos moodustavad nn Belaja Krinica kokkuleppe (vene keeles согласие).[5] Vene kiriku ametlik nimetus on Vene Ortodoksne Vana-Riitusega Kirik (Русская Православная Старообрядческая Церковь).[6]

Esimeseks tegelikuks kirikujuhiks sai Moskva ja kogu Venemaa peapiiskop Antoni.[7] Politsei jälitamise tõttu tegutses ta põranda all. Ometi õnnestus tal luua vanausuliste kiriklik organisatsioon. Uude kiriklikku organisatsiooni kuuluvad preesterlikud vanausulised olid olnud ilma kindla usulise juhtkonnata üle 150 aasta. Selle tagajärjeks oli mitmesuguste võõraste usuliste arusaamade ilmumine ja levik. Tihti olid just preestritute vanausuliste radikaalsed arusaamad[8] levinud ka preesterlike hulgas. Selliste äärmuslike uskumuste vastu koostas kiriku juhtkond aastal 1862 ringkirja, milles need radikaalsed uskumused valedeks kuulutati.[9] Nüüd aga selgus, et kirikus olid need radikaalsed ideed üsna levinud ning ringkirjale tekkis tugev opositsioon. Tagajärjeks oli kirikulõhe: ühel pool ringkirja pooldajad (окружники) ja teisel ringkirja vastased (неокружники). Viimaseid oli küll vähem. Kiriku juhtkond püüdis neid lepitada, kuulutades ringkirja kehtetuks, selle sisust küll taganemata. Suurem taasühinemine toimus aastal 1906. Ka ringkirja mittetunnistanud vanausulistel olid oma piiskopid ja oma hierarhiline struktuur, mis säilis iseseisvana ka pärast suuremat taasühinemist. Nõukogude võim aga hävitas füüsiliselt suurema osa neist piiskoppidest. Viimane ringkirja vastaste piiskop suri aastal 1950 ning viimane piiskoplikult ordineeritud preester 1970. aastatel. Tänapäeval ei ole enam ühtegi tegutsevat ringkirja vastaste kogudust, kuigi elus on veel selle vanausuliste suuna üksikuid pooldajaid (Вургафт ja Ушаков 1996:186–189).

Keisri 1905. a tolerantsusedikt tõi kaasa vanausuliste kuldajastu, mil saadi esimest korda normaalsetes oludes tegutseda. Valusaks löögiks oli muidugi ateistlike kommunistide võimuletulek. See puudutas kirikut rängalt ka majanduslikul pinnal, kuivõrd kirikut oli siiani toetanud just Vene ühiskonna majanduslikult edukam osa.[10] Nagu Vene Ortodoksne Kirik (edaspidi: VOK), nii rakendati ka see vanausuliste kirik sõja ajal kommunistliku riigi propaganda teenistusse (Hauptmann 2005:160j). Hruštšovi ajal tabasid kirikut aga jälle uued tagakiusamised. 1962. a toimus üks sündmus, mis tõi kirikule mõnevõrra uusi liikmeid. Nimelt tuli tol aastal Türgist Venemaale umbes tuhatkond kasakat-nekrassovlast. 18. saj alguses oli Türgi impeeriumi aladele põgenenud suur hulk vanausulisi kasakaid eesotsas ataman Nekrassoviga. Enamus neist oli Türgis eksisteerinud Belaja Krinica piiskoppide alluvuses. Nad olid mänginud olulist rolli metropoliit Amvrosi ületulekul vanausuliste kirikusse. Nüüdki oma esiisade kodumaale tagasi tulles jäid nad selle kiriku ustavateks liikmeteks.[11]

Kiriku peaks on tänapäeval Moskva ja Kogu Venemaa Metropoliit Kornelius.[12] Kirikus on 12 piiskopkonda ning umbes 250 kogudust ning mõned kloostrid. Peale Vene Föderatsiooni asub neid ka Ukrainas, Valgevenes ja Kasahstanis. Vanausulisi on ka Saksamaal – kaheteistkümnes piiskopkond asub Augsburgis. Kiriku liikmeid on hinnanguliselt umbes pool miljonit.

2007. a sügisel lahkus grupp vanausulisi eesotsas ühe piiskopiga kirikust, süüdistades kiriku juhtkonda oikumenismis. Üheks konkreetseks põhjuseks oli kiriku juhtkonna liialt hea suhe VOK-i patriarhaadiga. Kirikust lahkunud kuulutasid ennast iseseisvaks kirikuks nimega Belaja Krinica Hierarhia Vanausu Kristuse Kirik (Древлеправославная Церковь Христова Белокриницкой иерархии). Äsja iseseisvunud kiriku peaks on Moskva piiskop Vnifanti (Smolin).[13]

Nagu eespool öeldud, on ka Rumeenias Belaja Krinica kirik nimega Vana-Riitusega Kristlik Kirik. Kohapeal kutsutakse seda lipovaanide kirikuks. Ta liikmeskonna moodustavad kunagi siia põgenenud vene vanausuliste järeltulijad. Kirik oma hierarhiaga on metropoliit Amvrosi rajatud hierarhia järeltulija, või täpsemalt on ta Vene vanausuliste kiriku emakirik. Kirikupeaks on Belaja Krinica ja Kõigi Vanade Ortodokssete Kristlaste Metropoliit.[14] Ta kannab seega Belaja Krinica metropoliidi tiitlit, kuigi ta seal ei resideeru. Veelgi enam, Belaja Krinica asub tema suhtes välismaal – tiitel on ajalooliseks pärandiks. Aastani 1940 asus kiriku keskus Bukoviinas Belaja Krinicas.[15] Siis aga Nõukogude Liit okupeeris Põhja-Bukoviina ning vahetult enne seda lahkus sealt kiriku juhtkond. Praegu asub kirikuvalitsus Brăilas (Rumeenia). Rumeenias asuv kirik on osaduses oma Vene tütarkirikuga. Kirikul on kolm piiskopkonda Rumeenias ja üks piiskopkond välismaal, mille keskus asub USA-s. Selle piiskopkonna moodustavad kunagiste Vene vanausuliste, keda tuntakse nime all tšasovennõje (часовенные, vt artikli teist osa), järeltulijad. Nende esivanemad elasid Siberis ja pärast kommunistide võimuletulekut põgenesid sealt Mandžuuriasse Hiinas. Hiljem olid nad muidugi sunnitud ka Hiinast lahkuma. Nüüd elab enamus neist Ameerikas ja Austraalias, aga ka mitmel pool mujal.

Kogudusi on Rumeenias ligi viiskümmend. On ka kaks kloostrit: mungaklooster ja nunnaklooster. Aastal 1990 oli koguduseliikmeid umbes 48000.[16] Enamuse jaoks on vene keel siiani emakeeleks.[17]

Eespool mainisin, et mitte kõik vene preesterlikud vanausulised ei koondunud Belaja Krinicas loodud piiskopliku kiriku alla. Osa seadis selle piiskopliku hierarhilise süsteemi kehtivuse kahtluse alla. Kui loodud piiskopliku hierarhiaga kiriku taga seisis suuresti Vene linnade kaupmeeskond, siis hierarhia kehtivuses kahtlejate hulgas domineerisid just vanausulised talupojad (Hauptmann 2005:137j). Need olid rangemate arusaamadega vanausulised. Juba varasemast ajast oli kutsutud preesterlikke vanausulisi nimega beglopopovtsõ (беглопоповцы) – jooksikpreesterlikud vanausulised. Neid nimetati nõnda, kuna nende vaimulikud olid riigikirikust ärajooksnud preestreid. Pärast Belaja Krinica kiriku teket jäi see nimetus kehtima vaid nende preesterlike vanausuliste kohta, kes ei ühinenud tekkinud kirikuga. Nimetus on jäänud teatud määral käibele kuni tänaseni, kuigi ka neil vanausulistel on nüüd oma piiskoplik hierarhia.

Nimelt said nad eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel kaks rangetele tingimustele vastavat piiskoppi, kes ise omal initsiatiivil nende poolele üle tulid. Seda kirikut nimetatakse tänapäeval mõnikord ka Novozõbkovi peapiiskopkonnaks või hierarhiaks, kuna praegu asub ta keskus Novozõbkovis. Esimesena tuli preesterlike vanausuliste juurde (pea)piiskop Nikola (Pozdnev). Ilmselt oli ta otsija tüüp, sest aastal 1922 oli ta VOK-i piiskopina läinud uuenduslaste (oбновленцы) juurde ning oli määratud nende poolt Saraatovi peapiiskopiks. Seal ei püsinud ta aga kaua ning aastal 1923 võeti ta vastu vanausuliste kirikusse. Siin kandis ta kuni oma surmani 1934. a Moskva, Saraatovi ja Venemaa Kõigi Vanausuliste Ortodokssete Kristlaste peapiiskopi tiitlit. 1926. a tuli teadmata põhjusel vanausuliste kirikusse üle piiskop Antoni (Milovidov), kes aga järgmisel aastal, jällegi teadmata põhjustel, pöördus VOK-sse tagasi (Hauptmann 2005:141).[18] 1929. a tuli aga VOK-ist üle piiskop Stefan (Rastorgujev). Ta oli olnud Jekaterinburgis piiskopiks ühisusuliste jaoks. Ühisusulised (единоверцы) olid ja on VOK-iga ühinenud vanausulised, kellel on lubatud järgida vanausuliste riituseid. Alates 19. saj algusest on VOK-is nende jaoks eraldi kirikud. Aeg-ajalt on neil olnud ka oma piiskopid. Enne vanausuliste juurde tulekut kuulus Stefan metropoliit Iosifi pooldajate hulka (Hauptmann 2005:141).[19] Nüüd oli sellel vanausuliste kirikul kaks korrektselt pühitsetud piiskoppi. Sellest piisas rangetele nõuetele vastavalt uue piiskopi pühitsemiseks. Juba samal aastal (1929) seda ka tehti. Aastal 1934 oli kirikul juba kuus piiskoppi. Lähiaastail pühitseti veel kuus uut piiskoppi. Pärast Nikola surma sai peapiiskopiks Stefan. Aga 1937. a NKVD vangistas ta ning lasi maha. 2007. a kuulutati ta pühakuks.

Stalini aja tingimustes ning hiljem Hruštštovi aja tagakiusamiste tõttu ei olnud kerge rajada kiriku struktuuri praktiliselt tühjale kohale. Kui kahekümnendatel aastatel oli kirikul umbes 150 kogudust, siis kaheksakümnendate alguseks oli alles jäänud ametlike andmete kohaselt kümme kirikuhoonetega kogudust (Hauptmann 2005:188). Kaheksakümnendate aastate lõpus hakkas aga kirik „kosuma“.

Aja jooksul tuli kirikliku keskuse asukohta muuta. 1955. a viidi see Samaarasse, tolleaegse nimega Kuibõševi, ning kui sealne katedraal suleti, siis viidi kiriklik keskus aastal 1963 Novozõbkovi[20] linna. Kirikupea tiitel kajastas ka seda viimast muutust. Kuni aastani 2002 oli kiriku juht Novozõbkovo, Moskva ja Kogu Venemaa Peapiiskop. 2002. a kirikukogu otsuse kohaselt on kiriku juht Moskva ja Kogu Venemaa Vana-Ortodoksne Patriarh (Древлеправославный Патриарх Московский и всея Руси).[21] Praegu on kirikujuhiks patriarh Aleksandr.[22] Praeguseks on kiriku keksus liikunud tagasi Moskvasse. Kiriku ametlikuks nimeks on Vene Vana-Ortodoksne Kirik (Русская Древлеправославная Церковь). 2002. a oli kirikul jälle üle 150 koguduse ning mõned kloostrid. Aktiivseid liikmeid olevat umbes 400000. Kogudusi on ka teistes SRÜ riikides. Viis kogudust on Rumeenias ning üks Bulgaarias. Kirik koosneb seitsmest piiskopkonnast. Kirikul on suhteliselt head suhted VOK-iga.[23]

Nende heade suhete tõttu VOK-iga lahkus 1988. a väike grupp vaimulikke kirikust ning rajas iseseisva kiriku Gruusias (Slaavi-Gruusia Vana-Ortodoksne Kirik, Славяно-Грузинская Древлеправославная Церковь). Varsti aga hakkas see kirik lagunema. 2009. a toimus taasühinemine emakirikuga.[24]

Kolmanda aastatuhande esimestel aastatel lõi kirikust lahku järjekordne grupp eesotsas mõne vaimulikuga. Näib, et põhjuseks olid isiklikud suhted. See väike grupp – suurusjärgus kümmekond kogudust – moodustas omaette kiriku. Selle ametlikuks nimeks on Venemaa Vana-Ortodoksne Kirik (Древлеправославная Церковь России) (Hauptmann 2005:194).[25]

Preestritud vanausulised

Preestritutest vanausulistest saab rääkida alates sellest ajast, kui viimased Nikoni reformide eelse ordinatsiooniga preestrid olid ära surnud. Järele olid jäänud vaid preestrid, kes olid ametisse seatud pärast liturgilisi reforme, uue korra kohaselt. Paljudele reformivastastele vanausulistele olid riigikirikus uue kombe järgi ametisse seatud vaimulikud vastuvõetamatud. Neid ei saanud isegi „parandamise“ abil kõlblike vaimulikena kasutada. Siin ilmneb preestritute vanausuliste suurem radikaalsus ning tunduvalt pessimistlikum maailmanägemine kui preesterlike vanausuliste puhul. Preestritute meelest on riigikirik Antikristuse kirik,[26] Jumal on kirikust oma armu ära võtnud. Seepärast see kirik polegi üldse kirik,[27] sealsed vaimulikud pole üldse vaimulikud ning sakramendid pole sakramendid. Tõsi, esialgu küll loodeti, et mingil moel saab õige vaimuliku hierarhia taastada. Arvati, et kusagil peab ikkagi olema koht, kus on alles õigesti ametisse pühitsetud, ehk tõelisi piiskoppe. Neid käidi otsimas nii lähedalt kui kaugelt, aga lõpuks, millalgi 18. saj keskpaigas tuli möönda, et ilmselt siinses maailmas enam õige vaimulikkonnaga kirikut ei ole. Kuna vaimulikke enam polnud, siis polnud enam ka sakramente, õigemini enamus sakramentidest jäi ära maailma lõpuni. Siiski on enamuse preestritute vanausuliste jaoks olemas ristimine ja piht, mida võivad hädakorral teostada ju ka ilmik-kristlased.[28] Preestritutel vanausulistel ei kujunenud oma kiriklikke organisatsioone.[29] Seetõttu on preestritute vanausuliste ajalugu suuresti just üksikkoguduste ajalugu. Teiseks oluliseks aspektiks on see, et nende ajalugu on teatud määral selle ajalugu, kuidas nad kohandusid maailmaga. Nikoni reformide aegu loodeti peatset maailmalõppu. Kui seda aga ei juhtunud, siis tuli ju mingil moel maailma oludega kohaneda. See ei tähendanud ilmtingimata täielikku lahtiütlemist oma radikaalsest eshatoloogilisest hoiakust, küll aga tuli leida mingi kompromiss maailma suhtes negatiivse hoiaku ja selle maailma vahele. Erinevatel gruppidel oli see maailma eitamise radikaalsus erinev ning erinevad grupid tegid ka erineval määral ja erineval moel kompromisse. Neid mitmesuguseid gruppe ja suundi (согласие)[30] kõrvutades saaks terve spektri, mille ühes otsas on väga radikaalsed eitajad ning teises otsas kompromissialdid mõõdukad preestritud vanausulised. Ajaloo jooksul on neid erinevaid gruppe ja grupeeringuid olnud palju. Tänaseks on suur osa neist kadunud või vähemalt ei teata nende olemasolust enam midagi. Nii on ajaloo näitelavalt ilmselt lahkunud poolabielulised danilovlased (даниловцы полубрачные), titlovlased (титловцы), troparštšikud (тропарщики), adamantlased (адамантовы), aaronlased (аароновцы), auklased (дырники), aristovlased (аристовы) ja paljud teised.[31]

Enne, kui me siiani eksisteerivate preestritute erinevate suundade juurde läheme, vaatleme korraks ühte preestritute hulka kuuluvat gruppi, kes on tänapäevaks juba peaaegu välja surnud. Nende üks omapärasid seisneb selles, et tegelikult nad ei ole leppinud sellega, et enam preestreid ei ole. Nende meelest on täiesti võimatu saada õndsaks ilma armulauata (Hollberg 1994:683). Lahenduse oma probleemile on selle grupi liikmed leidnud Vanast Testamendist (1Ms 14:17jj), kus on juttu sellest, et Saalemi kuningas Melkisedek ohverdas leiba ja veini ning õnnistas Aabramit. Siin öeldakse ka, et ta oli kõigekõrgema Jumala preester. Selle grupi liikmed väidavadki, et väljaspool kiriklikku preestrihierarhiat on olemas veel Melkisedeki preesterkond ning nemad ongi selle preesterkonna liikmed (Вургафт ja Ушаков 1996:167). Seetõttu nimetatakse neid ka melkisedekiteks. Nad pühitsevad armulauda nõnda, et jätavad õhtul ikooni ette leiba ja veini. Seejärel peavad nad korrakohaselt õhtust ja varahommikust jumalateenistust. Siis söövad nad selle leiva ja joovad veini. Nende uskumuse kohaselt on vahepeal toimunud leiva ja veini pühitsemine, nagu see toimus vanasti kirikus altaril armulauatalituse käigus. Tänapäeval eksisteerivad mõned väga väikesed melkisedekite grupid Ufaas ja mujal Baškiirias (Бурдоja Филатов 2004:173).

Pomoorid

See on üks suuremaid preestritute vanausuliste gruppe.[32] Ka Eestis ja Lätis on nad kõige enam esindatud. Pomooride liikumine või grupp on alguse saanud Solovetsi kloostrist ning Võgi kogukonnast. Selle suuna ametlikuks nimeks, mida enese kohta kasutatakse, on Vanausuline Pomooride Kirik (Древлеправославная Поморская Церковь). Pomooride meelest on nikoniaanide kirik, ehk ametlik VOK, lootusetult Antikristuse vaimse valitsemise all. Seepärast ei saa sealt ka vaimulikke üle võtta. Dogmade osas, s.t usuõpetuse aspektist, peavad pomoorid end vana apostelliku kiriku järeltulijaks. Nende oma väite kohaselt ei erine nad dogmaatiliselt sugugi Nikoni-eelsest kirikust (Бурдоja Филатов 2004:217).[33] Kuid päris ilma koguduse vaimsete juhtideta pole ka pomoorid läbi saanud. Kogudustes on, või vähemalt peaksid olema, nastavnikud (наставник– (vaimne) juht, kasvataja, õpetaja). Nad on pastorid, hingekarjased, aga nad ei ole ordineeritud preestrid. Tegelikkuses täidavad nad mitmeid vaimulike funktsioone, kuid siiski mitte kõiki. Nii näiteks ei pühitse nad armulauda ega toimeta mitmeid teisi ida ortodoksse kiriku sakramente. Viimase saja aasta jooksul on seda ametit üha rohkem hakanud pidama naised, sest mehi lihtsalt pole võtta (Вургафт ja Ушаков 1996:181j).

Kirikulõhe tekkimise järel olid kõik preestritud vanausulised seda meelt, et kuna enam preestreid ei ole, siis ei ole ka võimalik sõlmida ja pühitseda abielu. See tähendab, et Nikoni järgsel ajal pole enam ka perekonda. Teoloogilisest seisukohast on see üsna mõistetav, sest vanausuliste jaoks oli ju alanud eshatoloogiline aeg, maailma lõpu ajastu. Tegelikkuses on aga seda arusaama pika aja jooksul üsna raske teoks teha. 18. saj teisel poolel hakkasid Moskva pomoorid abielu pühitsema – mitte kui sakramenti, aga ometi kui koguduse poolt lubatud ning eestpalvesse võetud institutsiooni. Seega hakati kirikus läbi viima laulatust, olgugi et mitte preestri poolt.[34] Aja jooksul järgisid seda eeskuju ka teised pomoorid. Abielu kiriklik pühitsemine ongi jäänud pomooride oluliseks tunnusjooneks, mis eristab neid teistest preestritutest vanausulistest (Бурдоja Филатов 2004:214).[35] Ilmselt just abielu institutsiooni lubatavuse tõttu läksid 19. ja 20 saj üpris suur hulk algselt teistesse suundadesse kuulunud preestrituid vanausulisi ja ka nende kogudusi üle pomooride kirikusse.

Üks teine pomooridele üsna omane tunnus oli see, et nad võtsid eestpalvesse tsaari. Teised preestritud vanausulised pidasid vastu ning keeldusid sellest. Pomooride identiteet kujunes peajoontes välja 19. saj esimeseks pooleks. Kuigi pomoore peetakse ilmselt õigustatud kõige liberaalsemaks preestritute vanausuliste kirikuks, siis ometi ei osale nad oikumeenilises liikumises. Isegi nende kontaktid teiste preestritute vanausulistega on peaaegu olematud. Ainult Moskva Patriarhaadiga on neil aeg-ajalt mõningaid kokkupuuteid olnud.

Traditsiooniliselt ei olnud pomooridel kõiki kogudusi ühendavaid organisatsioone ega tsentraalset juhtimist. Kuid pea alati on olnud keskuseid, mis on oma vaimse autoriteediga olnud teistele mõõtuandvad. Alguses oli selliseks keskuseks Võgi kogukond. Hiljem hakkas selle kõrval mõju avaldama ka Moskva kogudus. Kui Võgi asundus 19. saj esimesel poolel brutaalselt hävitati, jäigi peamiseks keskuseks Moskva. Tänapäeval on mõjukateks ka Peterburi ja Riia[36] kogudused. Kui 1905. a anti vanausulistele usuvabadus, alustati organiseerumisega. 1909. ja 1912. a toimusid Moskvas pomooride kirikukogud. Moskvasse ehitati uus, suur ja kaasaegne kirik. See pomooride õitseaeg jäi paraku lühikeseks. Nõukogude võim konfiskeeris hooned ja kogudusi suleti. Kolmekümnendate aastate lõpuks polnud järel enam ühtegi ametlikku kogudust (Бурдоja Филатов 2004:216). Sõja ajal lubati pomooridel jälle olemas olla. Neile ei tagastatud äravõetud hooneid. Moskvas lubati neil tegutseda Preobraženski kalmistul kunagi fedossejevlastele kuulunud kiriku ühes osas.

Nõukogude võimu kokkuvarisemise järel said pomoorid osa oma kinnisvarast tagasi, kuigi sajandi alguses ehitatud kuulus modernne kirik on kasutuskõlbmatuks muutunud. Nõukogude ajal oli ainus pomooride organisatsioon Leedu vanausuliste nõukogu, mis juriidiliselt ühendas vaid Leedus olevaid kogudusi, vaimselt oli aga teatud määral autoriteediks paljudele pomooride kogudustele ka väljaspool Leedut. Nüüd hakati organiseeruma ka Venemaal. Loodi nii ülevenemaaline kui ka rahvusvaheline organisatsioon. Samuti tegutsevad pomooride või domineerivalt pomooridest koosnevad vanausuliste organisatsioonid ka Lätis, Poolas, Valgevenes ja Eestis. Pomooride kogudusi on mitmetes SRÜ riikides. Ameerika Ühendriikides on neli kogudust (Hauptmann 2005:264jj).

Vanausuliste arvu, nagu ka sektide liikmete arvu, on veelgi raskem määrata kui muude idakristlike organisatsoonide liikmeskonna arvu. Ametlikel rahvaloendustel varjab ju suur osa oma kuuluvust. Oletatakse, et enne Esimest maailmasõda oli Venemaal 1,5–2 miljonit pomoori. Ametlike andmete järgi tegutseb tänapäeval Venemaal umbes 75 kogudust, millest mitte kõik ei ole ametlikult registreeritud (Бурдоja Филатов 2004:221). Teistel andmetel on kogudusi siin üle 200. Lätis on ametlikult registreeritud 67 kogudust, Leedus 59, Ukrainas 45, Valgevenes 37, Poolas 4. Oletatakse, et tänapäeval on terves maailmas kokku umbes 1–1,2 miljonit pomoori (Барановский ja Поташенко 2005).

Kunagi olid pomooridel ka kloostrid. Nüüd ei ole enam ei nunni, munki ega kloostreid. 1920. aastail eksisteerisid veel mõned kloostrid Altais ja Harkovi lähedal. Poolas on nunnakloostri kompleks, aga ilma nunnadeta. 1990. aastatel olevat olnud veel elus mõned vanad nunnad Ida-Kasahstanis ja Uuralites, aga needki olevat nüüd juba surnud (Бурдоja Филатов 2004:224).

Viidatud allikad

Chrysostomus, Johannes (1979) „Weniger bekannte Gruppen unter den russischen Altgläubigen“ – Kirche im Osten 21/22, 247–259.

Ethnocultural Diversity Resource Center (Rumeenia rahvaloenduse andmed). http://www.edrc.ro/recensamant.jsp?language=0. 10.07.2010.

Hauptmann, Peter (2005) Russlands Altgläubige. Göttingen: Vandenhoeck&Ruprecht.

Hollberg, Wilhelm (1994) Das russische Altgläubigentum. Seine Entstehung und Entwicklung. 2 Bd., Tartu/Dorpat: Tartu Ülikooli Kirjastus.

The Russian-Lipovan Community in Romania. Rumeenias asuva Vana-Riitusega Kristliku Kiriku (preesterlikud vanausulised) kodulehekülg. http://www.crlr.ro/index_en.php. 10.07.2010.

Барановский, Василий; Поташенко, Григорий (koos, 2005) Староверие Балтии и Польши: краткий исторический и биографический словарь. Vilnius: Aidai. http://www.kopajglubze.boom.ru/staroverie.htm. 10.07.2010.

Бурдо, М.; Филатов, С.Б. (toim, 2004) Современная религиозная жизнь России. Опыт систематического описания. 1. kd. Moskva: Логос.

Вургафт, С.Г., Ушаков, И.А. (1996) Старообрядчество. Лица, предметы, события и символы. Опыт энциклопедического словаря. Мoskva: Церковь.

Древлеправославная Кафолическая Церковь. Христиане старопоморскогофедосеевскаго согласия. Fedossejevlaste kodulehekülg. http://www.staropomor.ru/index.html. 10.07.2010.

Зеньковский, С. А. (1995) Русское старообрядчество: духовные движения XVII века. Мoskva: Церковь.

Иерархия церквей. Internetiprojekt kõikvõimalike kirikute ja konfessioonide kohta. http://hierarchy.religare.ru/index.html. 10.07.2010.

Ру́сская Древлеправосла́вная Це́рковь. Vene Vana-Ortodoksse Kiriku kodulehekülg. http://ancient-orthodoxy.narod.ru/. 10.07.2010.

Русская Православная Старообрядческая Церковь.Vene Ortodoksse Vana-Riitusega Kiriku kodulehekülg.  http://www.rpsc.ru/version/index.php. 10.07.2010.

Смолич, Игорь (1992) „Жизнь и учение старцев“ – Богословские труды 31. Moskva: Издательство Московской Патриархии.

Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).