„Ja isand ütles sulasele: Mine välja teede peale ja aedade äärde ja sunni sisse tulema, et minu koda saaks täis!“ (Lk 14:23)

Head sõbrad! Möödunud pühapäeval oli juttu „kuulamisest“: KUULGE KUULDES! – nõnda juhatades inimest tema olemuse juurde, taevase olemuse juurde. Selline rõhutatud „kuulge kuuldes“ ei ole sama mis kuulekus. Kuulekus on vana seaduse täitmine (ja kusagil ei öelda, et see oleks paha, kuid see pole uus seadus; vana seadus ehk käsk juhib apostli sõnul evangeeliumi ehk uue seaduse juurde). „Kuulge kuuldes“ on öeldud Jumala meelevallaga, nagu prohvetid seda teevad ja Jeesus ka paljudes kohtades. Kes paneb rõhu kuulekusele, see ei tea veel Jumala meelevalda. Edelbert Stauffer, üks Saksa teoloog, ütleb, et Jeesus ei kasuta kordagi sõna „kuulekus“. Kui keegi nõuab kuuletumist reeglitele (à la „seadus on vanem kui meie“), siis kusagil hiilib veel ringi hirm. Mida suurem rõhutamine, seda suurem hirm. Või kui tänapäeval kusagil rõhutatakse „ole salliv“, siis lähtuvalt segadusest ja hirmust.

Kuid Jeesus kasutab siiski imperatiivi (käskivat kõneviisi). Ja siin mõistukõnes ka – kuigi meie uuemad tõlked on juba moosisemad, tõlkides: „Keelitage neid sisse tulema!“ Jeesuse imperatiivid on ikka samas suunas, mis KUULGE KUULDES ja NÄHKE NÄHES – et inimene jõuaks oma päritolu taipamisele, jõuaks südamesse, keskmesse, sinna, kus algab Jumala rada. „Sunni neid sisse tulema“ on paradoks – nagu kõik evangeeliumi lood. Sest „te olete maailmas, kuid te pole maailmast“. See paradoks valitseb kogu meie elus ja see võib avalduda hoopis tõrkumises lause teise poole suhtes. Ja paradoks on selles, et keegi ei saa kedagi sundida seda pilti kokku panema. Kui Jeesus ütleb „armastage üksteist!“ siis ei ole see ju käsk tavaarusaama kohaselt. Kuidas üleüldse saab käskida armastama – ei saa ju. Ei saa nõuda siin kuulekust, sest armastus on uus seadus, südame seadus – ja ärge ajage „südant“ segamini bioloogilise organiga, mis pumpab organismis verd ringi. Piibli „süda“ on nii nagu mõistukõned: on raamjutustus ja tuum selle sees ja seda tuuma tuleb taibata. See on sisemise ja loo tuuma valguse ühinemine, valgustumine.

Nii et see SUND, millest tänases loos räägitakse, on ka juba iga inimese sees. Ja kui nüüd sunnitakse meelevallaga, siis toimub sama, mis mõistuloo taipamisel – inimene täitub armuga, valgusega ja siis on pidu temas, suur suur pidu. Ja siis on koda valgust täis. Siis ei vaadata ringi kvantiteetide järgi, ei ole oluline statistika (kui palju luterlasi on Eestimaal täna ja kas me oleme ikka veel esimesel kohal; ehk „peeglike, peeglike seina peal, kes on kaunim kogu maal?“), siis on oluline kõige olulisem – Ainujumal. Niisamamoodi rääkisime paar pühapäeva tagasi Jeesuse nõudest: TE PEATE ÜLEVALT SÜNDIMA! Nõudel ja nõudel on vahe – kas kuuletuge või kuulge kuuldes. Esimene orjastab ikkagi, teine on kantud sellest Jumala vabadusest, millega ta inimese tegi: vaba tahtega (s.t ilma programmita, programmeerimata). Ja ometi, ka see on paradoks: Jumal pani ennast inimesse, kadumatu kaduvasse (s.t me pole ainult iseenda päralt).

Nõnda ei ole sund igakord vabaduse piiramine, vaid võib vabaduse meile avada. Selle „sunni ja „sisenemisega“ on nii nagu Arvo Pärdi teoses Spiegel im Spiegel („Peegel peeglis“ – ja see on enamat, hoopis enamat kui „peeglike, peeglike seina peal“; see on „tuumafüüsika“), kus oled pannud kaks peeglit vastakuti ja siis vaatad seda lõputut rida – ja seal sa võid kaduda, kuid mitte siin. Pärdi teoses on kogu aeg üks põhikõla – ja sobib siia: KUULGE KUULDES! Et me ei keskenduks kuulmismeelele, vaid sellele, kes kuuleb kõige sees, südames – kes on päris kuulja. Ja nii sunnitakse meid sisenema ja see ei pruugi sündida esimese ega teise või isegi kolmanda korraga, kuid ükskord see sünnib… Ja siis, oh imet…

Tauno Kibur (1969) on EELK Juuru Mihkli koguduse õpetaja ja Ida-Harju praostkonna praost.