Uudised ja oikumeenia

Tuntud religiooniloolase Kurt Rudolphi raamatud jõudsid Eestisse

Saksa teoloog ja rahvusvaheliselt tuntud religiooniloolane professor dr dr dr h.c. Kurt Rudolph annetas Tallinna Ülikooli raamatukogule ligi tuhandest köitest koosneva religiooniloolise raamatukogu, mis jõudis möödunud nädalal ka Eestisse.

Kurt Rudolph sündis 3. aprillil 1929. a Dresdenis, kust oli pärit ka tema isa Georg Rudolph (1895–1961). Ema Gertrud Rudolph (neiuna Schulz; 1901–1973) oli sündinud Pirna lähedal ja asunud Dresdenisse pärast abiellumist. Nii Kurt Rudolphi isa kui ka ema töötasid pangaametnikena. Dresdenis alustas Kurt Rudolph oma kooliteed, mis katkes aga sõjasündmuste tõttu. Rudolph pidi üle elama kurikuulsa Dresdeni pommitamise (1945), milles ta kaotas oma kodu. Pärast sõda pidi ta enda elatamiseks minema tööle. Rudolph töötas puusepana ja lõpetas 1948. a töö kõrvalt ka katkenud õpingud. Pärast keskkooli lõpetamist astus ta Greifswaldi ülikooli, kus õppis paralleelselt evangeelset teoloogiat, religiooni ajalugu ja semitistikat. Oluliseks sai Rudolphi teaduslikule tulevikule õpingute jätkamine Leipzigi ülikoolis (tollal Karl Marxi nimeline ülikool) 1950. a Leipzigi ülikool oli üks esimesi ülikoole Saksamaal, kus loodi eraldi õppetool religiooniajaloo õpetamiseks (1912. a) ning kus Rudolphi õpingute ajal tegutses mitmeid nimekaid religiooniloolasi ja teolooge – Uue Testamendi teadlane ja koptoloog Johannes Leipoldt (1880–1965), religiooniloolane Walter Baetke (1884–1978), egüptoloog Siegfried Morenz (1914–1970), kui nimetada vaid tuntumaid. Rudolphi enda jaoks kujunes neist olulisemaks Baetke, keda ta on korduvalt nimetanud üheks oma olulisemaks õpetajaks.

Kurt RudolphKülastades 1951. a Berliini, tutvus Rudolph oma tulevase abikaasa Christa Maria Killusega, kes õppis samuti teoloogiat. 1954. a nad abiellusid ning neile sündis kaks last – tütar Ulrike (sünd 1955) ja poeg Ekkehard (sünd 1957). Mõlemad lapsed käisid isa jälgedes – Ulrike Rudolph õppis teoloogiat ja asus pärast õpingute lõpetamist tööle kirikuõpetajana, poeg Ekkehard Rudolphist sai aga teadlane (islami uurija) ja õppejõud.

Juba õpingute ajal (a-tel 1952–53) töötas Kurt Rudolph abiassistendina Religiooniajaloo Seminaris. Pärast riikliku eksami sooritamist evangeelses teoloogias (1953. a) sai Rudolphist teaduslik assistent ning seejärel (1954. a) õppeülesande täitja. 1956. a kaitses ta oma esimese doktoriväitekirja evangeelses teoloogias. Doktoritöö Die Mandäer. Das Mandäerproblem („Mandalased. Mandalaste küsimus“) ilmus 1960 Göttingenis ning käsitleb teoloogide ja religiooniloolaste hulgas elavat poleemikat tekitanud küsimust mandalaste religiooniloolisest päritolust. Kuid filosoofiateaduskond, mille juurde Religiooniajaloo Seminar kuulus, ei aktsepteerinud (sama ülikooli poolt välja antud!) teoloogiadoktori kraadi ning nõudis, et Rudolph kirjutaks ja kaitseks uue doktoritöö filosoofiateaduskonnas. See seati talle tingimuseks ülikoolis jätkamiseks. Nõnda kaitseski Rudolph 1957. a oma teise doktoritöö Religiooniajaloo Seminari juures ning see ilmus Göttingenis 1961. a pealkirja all Die Mandäer II. Der Kult („Mandalased II. Kultus“). Doktoritöö aluseks oli juba esimeseks tööks kogutud materjal, mida oli lihtsalt nii palju, et seda jätkus kahe töö kirjutamiseks. Doktoritöö juhendajateks olid J. Leipodt ja W. Baetke, kes olid juhendanud ka Rudolphi esimest dissertatsiooni. Tänu teisele doktoritööle sai Rudolph tööd ülikoolis jätkata ning 1960. a sai temast Religiooniajaloo Insituudi juures ülemassistent. Mandalaste teema oli aga Rudolphit paelunud nii väga, et ta otsustas selle uurimisega jätkata („Mind oli haaranud mandalaste-palavik“, on ta selle kohta ise heldimusega öelnud) ning nii valmiski 1961. a tema habilitatsioonitöö mandalaste teogooniate, kosmogooniate ja antropogooniate kohta, mille üks juhendaja oli egüptoloog Morenz. Raamatuna ilmus see töö 1965. a Göttingenis. Nii doktoritööd kui ka habilitatsiooniväitekiri tõid Rudolphile kuulsuse mandalaste-uurijana. Viimasena on ta rahvusvaheliselt tunnustatud ja oluline kuni tänaseni. Teda kõrvutatakse selliste mandalaste usundi uurijatega nagu Mark Lidzbarski, Ethel S. Drower ja Rudolf Macuch. Kaks esimest neist on olulised ka mandalaste tekstide tõlkijatena.

1961. a juunis sai Rudolphist religiooniajaloo ja võrdleva usundiloo dotsent ja juba sama aasta septembris valiti ta religiooniajaloo ja võrdleva usundiloo professoriks. Tavaliselt eeldati professorite puhul pikemat töötamist dotsendina, kuid arvestades Rudolphi teadusalaseid saavutusi, ei pidanud ülikool vajalikuks tema professoriks valimisega oodata. 1974. a valiti Rudolph Saksimaa Teaduste Akadeemia liikmeks. Tänu sellele sai Rudolphile osaks võimalus külastada mitu korda (1969 ja 1977) ka Iraaki, kus ta osales välitöödel. Siin oli tal võimalus õppida tundma mandalaste usundit kui elavat religiooni. Rudolph võitis mandalaste usalduse ning tal võimaldati kopeerida mandalaste käsikirju. Eriti huvitas Rudolphit mandalaste surma- ja sealpoolsusega seotud kirjandus. Kuid vaatamata kiirele ja edukale teaduslikule karjäärile ei olnud elu Saksa Demokraatlikus Vabariigis nii roosiline, kui riik seda ise näidata püüdis. Religiooniga tegelemine (ka teaduslik tegelemine) oli „tööliste ja talupoegade“ riigis küll sallitud, kuid mitte soositud, ning nagu Kurt Rudolph ise on tunnistanud, tekkis tal ühel hetkel tunne, et tal ei ole võimalik oma eriala arendada, sest süsteem töötab sellele vastu. Eriti häiriv oli reisimise- ja välissuhtluse piiratus – suur osa rahvusvahelisi teaduskonverentse, mida Rudolph külastada soovis, jäid külastamata, sest riigi bürokraatia tegi välislähetusteks lubade taotlemise keeruliseks. Paljudeks lähetusteks talle lihtsalt luba ei antudki. 1983. a kutsus Divinity School Chicagos ta külalisõppejõuks. Tal õnnestus jõuda Ameerikasse ja järgmisel aastal sai sinna tulla teda külastama ka ta abikaasa. Nad otsustasid, et nad ei soovi enam pöörduda tagasi Saksa Demokraatlikku Vabariiki ja nad jäidki Ameerikasse. Rudolph kuulutati kodumaa reeturiks ja heideti välja Saksimaa Teaduste Akadeemiast. Tema varandus konfiskeeriti ja ta selleks ajaks juba täiskasvanud lapsed pidid käima Stasis ülekuulamistel. Alles aja jooksul sai ta erinevaid teid pidi tagasi osa oma isiklikke asju, sealhulgas raamatuid. Rudolph ise on öelnud, et ega tal raamatutest väga kahju polnudki – Ameerikas soetas ta endale uue raamatukogu. Kahju olevat tal aga mandalaste käsikirjade koopiatest, sest neid ei saavat enam kusagilt tagasi.

Ameerika kolleegide James M. Robinsoni ja Birger A. Pearsoni abiga sai Rudolph endale Ameerika Ühendriikides töökoha. 1984–1986 töötas ta esmalt Chicago Ülikooli ning seejärel Santa Barbara (California) Ülikoolis külalisprofessorina (selle aja sisse jääb ka pool aastat tööd külalisprofessorina Harvardi Ülikoolis). 1986. a tegi Marburgi ülikool Saksamaa Liitvabariigis Rudolphile ettepaneku tulla sinna korraliseks professoriks, mille ta ka vastu võttis. Marburgi ülikooli religiooniajaloo professoriks oli Rudolph 1986–1994, mil ta siirdus emerituuri. Ka emerituuris olles jätkas ta aktiivset teadustööd, doktoritööde juhendamist ning viis esimestel emerituuriaastatel läbi ka eriseminare gnoosise kohta. 1991. a sai temast taas Saksimaa Teaduste Akadeemia liige. Kurt Rudolph on Saksamaa Usundiloo Seltsi auliige ning St Andrewsi (1983), Aarhusi ja Leipzigi ülikooli (mõlemad 1994) audoktor. Käesolevast aastast alates elab Rudolph koos oma abikaasaga Düsseldorfis.

Kurt Rudolph on kirjutanud tohutul hulgal artikleid ja mitu raamatut. Neist tuntuim, Die Gnosis. Wesen und Geschichte einer spätantiken Religion („Gnoosis. Ühe hilisantiikse usundi olemus ja ajalugu“; esmatrükk 1976), mida on tõlgitud paljudesse keeltesse (inglise, jaapani, itaalia, poola, tšehhi), ilmub käesoleva aasta lõpul eestikeelses tõlkes ka Tallinna Ülikooli kirjastuses. Raamatu on tõlkinud Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent Jaan Lahe, kelle doktoritöö üheks juhendajaks oligi Kurt Rudolph. Dotsent Lahe loodab, et Tallinna Ülikooli raamatukogu täienemine religiooniloolise kirjandusega edendab religiooniajaloo õppimist ja õpetamist Tallinna Ülikoolis ning toetab selle valdkonnaga seotud teadustööd.

 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English