Arvamused

Otsides julgust

Tiina JannoMõned nädalad tagasi käisin ühes juhatuse liikmete ja töömeestega kiriku tornis remonditöid kavandamas. Seal üleval, avatud kellaluukidest alla vaadates haaras mind vana tuttav kõrgusekartus, tunne, et pind hakkab jalgade all kõikuma ja tekib tahtmine kusagilt kõvasti kinni haarata. Olen viimasel ajal palju mõtisklenud hirmude üle. Hirmutunne on ju ühelt poolt elu juurde kuuluv paratamatu nähtus, mis peaks meid kaitsma ohtude eest. Aga kristlikku usku on pigem küll seostatud usalduse ja julgusega.

Kui mõtlen tagasi oma kristlaseks saamise ajale, siis see oli julge ja rõõmus aeg. Meeles on kerge ja lennukas tunne, ka otseses mõttes, sest mul õnnestus paar korda lennukiga leerikoolis käia. Tallinnast Kuressaarde leeritundi jõudmiseks oli vaja leida kiireim tee, piletihindade vahe võrreldes bussiga oli minimaalne ja tollaste lennukite ohutusest või ohtlikkusest ei teadnud siis midagi arvata. Siis ei osanud midagi ega kedagi karta, ka selleaegset konservatiivset kogudust, kuhu meie, kirikunoored, kõhklemata sisenesime. Küllap võisime tõsistele ja nõukogudeaja katsumused üleelanud koguduseliikmetele parajalt pentsikud paista, nii oma käitumiselt, riietuselt kui väljaütlemistelt ning sellest anti meile ausalt öeldes ka märku. Ometi sidus rõõmus osadus Kristuses meid kokku ja mitmest vanemast koguduseliikmest said noortele tugiisikud, kes aitasid seada samme kristlase teel.

Paraku ajad ja inimesed muutuvad. Just usalduse ja julguse puudust ning hirmukeskset käitumist on kiriku elus viimasel ajal järjest rohkem täheldada. Kuidagi oleme osanud endale kildhaaval selle kokku koguda, mis meid üksteist usaldamatuses lahutab ja hirme õhutab. Kui kirik hakkab käituma nagu hirmunud sekt, identifitseerides end vaenlaste kuju läbi, kord kaitstes, kord rünnates, on midagi väga valesti. Käesolev aeg aga lausa kutsub meid kokku hoidma, leidma teid dialoogiks, otsima ühisosa erinevate leeride vahel ja võimalusi, kuidas kõnetada inimesi väljaspool, jõuda kuulutuses nendeni. Mul on hea meel, et viimastel päevadel on mõttevahetuse algmeid täheldada olnud, kuigi ka siin püsib oht takerduda oma kinnisideedesse ja foobiatesse.

Viimases, 5. mai Kirikuelu saates meenutati kadunud peapiiskop Jaan Kiivitit ja tema kunagisi väljaütlemisi kirikuelu suundumuste kohta. Peapiiskop Kiivit oli ka meie pastoraalseminari rühma ordineerija, õnnistaja ja teeleläkitaja. Minu ja mu kursusekaaslaste tee vaimulikena on kulgenud just kahe viimase rahvaloenduse vahelisel ajal, selles mõttes oleme olnud osalised kõigis nendes protsessides, mis on nüüd mõtlemapanevaks tulemuseks vormunud. Peapiiskopi aastatetagustest mõtetest toodi saates esile kahte: laste- ja noortetöö olulisust ning kahtluseid liturgilise reformi mõttekuse osas. Nendes kahes valdkonnas on kogudustel ja nende juhtidel ning töötegijatel erinevaid kogemusi, kuid arvan, et väljapaistvaid tulemusi on nii reformijate kui reformidest hoidujate hulgas napilt.

Ometi on meil kõigil kogemusi, millega üksteist toetada ja julgustada, muidu ei oleks me ju kristlased. Me ei peaks kartma õppida ka väljaspool olijatelt, sest Jumal on oma töös suveräänne ja ta võib meie pühaks kuulutatud hirme kohata ka sellisel moel, et kõnetab meid asjasse näiliselt mittepuutuvate isikute läbi. Mul on hea kogemus viimaselt Pärnu praostkonna sinodilt, kus sinodi uus liige, inimene nii-öelda väljastpoolt süsteemi, julges püsti tõusta ja kõnelda asjadest, millest on olnud tavaks kramplikult vaikida. See andis kokkusaamisele nagu teise mõõtme ja pani ehk kedagi ka teistmoodi mõtlema.

Kristlastena ei ole meil muid teid hirmude ületamiseks kui keskendada oma pilk Kristusele ja tema tööle meis. Solus Christus ei ole ju ainult üks reformatsiooniaegsetest lööklausest, vaid jätkuv ülesanne kirikule hoida oma silmad Kristusel ja õppida temalt. Tema puudutab meie hinges neid osi, kus tunneme end väikese, haavatava ja hirmununa. Usk Kristusesse annab julguse ja rõõmu, aga hoiab meid ka hulljulguse eest. Hulljulgus on hirmust keeldumine, mitte selle kohtamine, usulises mõttes on elu eitav pime usk hulljulgus. Kui lubame Kristusel endasse taas rõõmu ja julgust külvata, saab ka kogudus olla paik, kuhu tulles inimesed saavad tuge, oma hingele abi ja toitu.

 

 Tiina Janno (1963) on EELK Audru Püha Risti koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English