5. mail möödus suure taani filosoofi Søren Kierkegaardi sünnist 200 aastat. Ent 30. mail möödub veel ühe üpris nimeka taanlase surmast 48 aastat. See on taani lingvist ja semiootik Louis Hjelmslev. Alljärgnevas püüan võrrelda Kierkegaardi ja Hjelmslev’ teatud mõtteid, õieti keskendun põhiliselt Kierkegaardi tundmatule ja sellele, kuidas see suhestub Hjelmslev’ vormi-substantsi suhtega. Ei maksa heituda Hjelmslev’ keerukusest, sest olen võtnud Hjelmslev’ teooria, vastupidi, appi mõistmaks paremini Kierkegaardi mõtet. Kierkegaard on riuklik mõtleja selles mõttes, et ta paistab pealtnäha loetav ja seega mõistetav olevat, Hjelmslev’ga on aga vastupidi: ta paistab olevat raskesti loetav (ja ongi) ning seega tehakse järeldus, et ka raskesti mõistetav. Selle viimasega tuleb vist nõustuda, kuid siiski on tema mõte jälgitavam kui Kierkegaardil. Õieti on taanlastel isekeskis tavaks öelda hoopis nii, et H. Ch. Andersen on raskesti loetav, kuid kergesti mõistetav; Kierkegaard aga on kergesti loetav, kuid raskesti mõistetav. Võrdluse selgituseks: kui neid lugeda taani keeles, siis minu kogemus ütleb, et võrdlus peab paika. Ainult et Andersenist pole Kierkegaardi lahtimõtestamisel suurt abi. Andersen ei olnud filosoof. Kui aga heita pilk tagasi semiootika ajaloole, on näha, et see kulgeb filosoofiaga paljuski kattuvalt ja rööbiti. Õieti ajendas mind siia nii tugevalt Hjelmslev’d kaasama üks lause tema raamatust „Sissejuhatus keeleteooria alustesse“. See lause on tal laenatud Søren Kierkegaardilt: „/…/ öelda öeldamatut, kuni see on lõpuks öeldud“ (SKA 192). Tõepoolest, kui paljud ütleksid ehk, et Hjelmslev ei saanud Kierkegaardist tuhkagi aru, siis see lause paistab sisaldavat Kierkegaardi tegevuse kohta käivat sügavat tõde. Kierkegaard oli salapärane eksistentsiaalfilosoof. See-eest  Hjelmslev’ teooria nimi on glossemaatika, mis on midagi täiesti vastupidist Kierkegaardi suunitlusele.

Transtsendents versus immanents

Hjelmslev’ teooria välistab transtsendentsuse ehk täpsemini: Hjelmslev’ teoorias hõlmab immanentsus ka transtsendentsuse (SKA 219). Kuidas see käib, sellest põgusalt järgnevas. Teatud mõttes aga ei välista Hjelmslev’ teooria seda, millest Kierkegaard räägib oma „Filosoofilistes pudemetes“: niipea kui me tõestame tundmatut (jumalat), ei ole meil enam tundmatut (FP 52). Ehk teiste sõnadega: meil tuleb tõestusest lahti lasta ja nii ilmub ka kohe tundmatu. Või kas ikka ilmub? Hjelmslev’ järgi on nii, et kui me räägime substantsist, siis me vormime substantsi ja substants on nõnda vormiga lahutamatult seotud. Kui me aga ei räägi substantsist, siis seda substantsi ka ei ole: see substants on siis transtsendentne. Ilmselt on Hjelmslev’ järgi ükstapuha, kas öelda, et see substants on siis transtsendentne või et seda substantsi siis polegi. Aga vorm on substantsile möödapääsmatu eeldus. Võime ju näiteks omandada teatud meetodi abil (substantsist) teadmisi vms (kuigi ka meetodil endal on substants).

Järgnevas kõrvutan kierkegaardlikku üldise-üksiku suhet Louis Hjelmslev’ glossemaatilise vormi-substantsi suhtega. Nimelt väidab Hjelmslev, et immanentsuse kaudu on ka transtsendents hõlmatav. Kierkegaard aga ütleb „Ängi mõistes“, et seda, mis üksik on, teab ainult üksik ise (ÄM 95). Hjelmslev’ ja Kierkegaardi seisukohtade vahel on vastuolu. Kas see on nii, et üksikut ei saagi siis väljastpoolt määratleda, ja kas see on nii, et kõik mittekeeleline teadus, mida Hjelmslev nimetab transtsendentseks ja mis on immanentse keeleteooria poolt hõlmatav, on üldse transtsendentne, seda üritangi järgnevas vaadelda. Hjelmslev’ poolt räägib tõsiasi, et kuidas üldse saab millestki/kellestki rääkida, mis väljastpoolt vaadatuna on määratlematu, kuna ainult üksik teab, kes ta ise selline on. Kierkegaardi poolt räägib katkend „Ängi mõistest“, mis on mind inspireerinud: „Geeniuse meelest pole tal endal mingit tähtsust, või siis on temaga niisugune nukker lugu, nagu oli fäärlasega, kes tegi teaduslikke avastusi, mis mullistasid Euroopat ja kujundasid ümber terveid teadusalasid, ja ta avaldas neid surematuid töid perfektselt mitmes Euroopa keeles – kuid ta ei kirjutanud kunagi ridagi omaenda fääri keeles ja lõpuks unustas sellegi, kuidas seda üldse räägiti. Iseennast ei pea geenius [kui teatud üksik] (minu lisand, J.P.) sügavamas mõttes tähendusrikkaks“ (ÄM 122).

Glossemaatika

Ma kõrvutan kierkegaardlikku üldise-üksiku suhet Hjelmslev’ glossemaatilise vormi-substantsi suhtega, seega ei osuta ma tähelepanu niivõrd glossemaatilisele märgifunktsioonile ehk väljenduse-sisu suhtele kuivõrd vormi-substantsi suhtele, kuna siin kehtib determinatsioon. Seepärast pühendan kõigepealt mõned read Hjelmslev’ glossemaatika mõne koha väljatoomisele.

Ei ole nimelt nii, nagu Mihhail Lotman väidab oma raamatus „Struktuur ja vabadus I“ Tartu semiootika ja filosoofia suhte kohta käivas peatükis (ML 133), et vormi ja substantsi vahel on glossemaatikas interdependents. Üleüldse ei ole glossemaatikas kandev niivõrd märgifunktsiooni interdependentsus, kuivõrd keele ja teksti vaheline determinatsioon (selektsioon protsessis, spetsifikatsioon süsteemis), milles vorm on konstant ja substants on muutuja. Väljenduse ja sisu vahel on glossemaatikas küll interdependents (märgifunktsioonis), kuid mitte vormi ja substantsi vahel. Vorm ei ole sama mis väljendus.

Nimelt, kui vaadelda glossemaatilist interdependentsi, siis on see just suhe, millel põhineb märgifunktsioon. Just märgi märgifunktsioonil põhinemine on see täiustus, mille Hjelmslev lisas Saussure’i märgimõistele. Märgifunktsiooni ja märgi olemasoluks on vajalik selle funktsiooni funktiivide – väljenduse ja sisu – interdependentne kokkumäng, kus nii väljendus eeldab sisu olemasolu kui ka sisu eeldab väljenduse olemasolu. Sealjuures, kui relatsiooniline ahel on liigendatud väiksemateks osisteks kui osised, millel on teineteisele (interdependentne märgi)funktsioon, siis isegi siis ei ole interdependentsus katkenud. Märkide asemel on meil siis tegemist märgivariantidega, figuuridega. Ning kommutatsioonitest sisuplaanis ja/või väljendusplaanis ei anna märgivariantide puhul üks-ühele muutusi, vaid juhuslikke muutusi, nt kapi – käpi, katte – kätte, laki – läki (SKA 125). Nii et interdependentsus väljenduse ja sisu vahel on relevantne ka väiksemate osiste/lülide vahel kui märgid (invariandid): ka märgivariantide vahel. Väljenduse ja sisu vahel kehtib alati interdependentsus.

Hoopis teine asi on aga süsteemi ja protsessi vahelise suhtega. Keeleteooria põhiline eesmärk ongi nimelt konstantsus, mis teeb keelest keele (SKA 21). Märgifunktsiooni interdependentsuse kahepoolse suunaga on oma ühepoolse suuna tõttu ristijoonel substantsi (protsessi) ja vormi (süsteemi) determinatsioon, kusjuures vorm on konstant. Siin on protsessisisese selektsiooni olemasoluks vältimatult vajalik süsteemisisene spetsifikatsioon, ja mitte vastupidi (nii et korrelatsioonide vahel tekib relatsioon [kommutatsioonitest (SKA 135)]). Ehk teisisõnu: siin on ilmne saussurelik vormi eelistamine protsessi ees. Mõlemat, nii väljendust kui sisu läbib vormi ja substantsi piir, üle mille toimub ainult ühepoolne liikumine, mitte interdependents. Järelikult jaguneb märgifunktsiooni funktiiv ,väljendus’ väljendusvormiks ja väljendussubstantsiks ning märgifunktsiooni funktiiv ,sisu’ sisuvormiks ning sisusubstantsiks. Need määratlused on küll otstarbekad, kuid samas täiesti meelevaldsed (SKA 38): sisuvorm võib osutuda väljendussubstantsiks ja väljendusvorm sisusubstantsiks. Nii et selles mõttes on seda aparaati raske ka platonistlikule ideedemaailmale vastavaks pidada: siin ei ole mingit „püha“ ja puutumatut vormi à la Platoni eidos, vormi, mida ei võiks samas, sünkroonselt, meelevaldsuse ja otstarbekuse printsiibist lähtuvalt vaadelda ka kui platonlikule koopamaailmale teatavas mõttes vastavat saussurelikku substantsi. Mihhail Lotmanist võib aru saada, et kui ta peab Hjelmslev’d aristotellikuks (ML 131), siis vastandub Hjelmslev’le Saussure platoonikuna. Kuid arvestades substantsi ja vormi determineerivat suhet glossemaatikas ei ole ehk päris kohane Hjelmslev’d ka aristotellikuks pidada.

Nimetagem sääraselt ajutiselt, operatsiooniliselt pinnalt sisusubstantsi, mis on teatud mõttes ühine kõikidele keeltele, mõtteks. See on kõikidele keeltele ühine moment, kuid seda mõtet vormitakse eri keelis erinevalt, nt ee ma ei tea, sm en tiedä, ing I do not know, tn jeg ved det ikke, vn я не знаю jne. Siin on (eri protsessides) siis tegemist sisuvormiga, mis on sisusubstantsi suhtes konstantne, konstantne selles mõttes, et ilma sisusubstantsi vormimata ei ole ligipääsu mõttele ehk sisusubstantsile. Selles mõttes on siis sisusubstants sisuvormi suhtes muutuja, et sisusubstantsil tuleb alluda sisuvormile, kuna pole mingit transtsendentset sisusubstantsi, mis eksisteeriks ilma vormimata. (Mõeldagu siinkohal järgnevas mainitava dialektilise teoloogia käsituse peale, et jumal on transtsendentne, tundmatu; see oli ka Kierkegaardi seisukoht.) Pole mitte ainult nii, et kui vormida häälikujada või mingit kirjalikku abrakadabrat, millele keegi ei suuda omistada mõtet, siis võiks transtsendentne mõte justkui puhata mõtteta vormi kõrval, vaid on ka nii, et kui mõelda vaikides, kirjutamata vms vormimata kujul, siis pole tegu keelelise mõttega. Kui keelelise mõtte vormitavus kuulub keelelise relatsiooni nagu näiteks relatsiooni ma ei tea juurde, siis on ka vastaval korrelatsioonil ehk süsteemil oma substants ja vorm, kusjuures korrelatsioon on omakorda relatsiooni jaoks konstant ja relatsioon, keeleline ahel, on muutuja. Nt värvispekter on paradigmaatiline amorfne kontiinum, korrelatiivne sisusubstants, millesse sisuvorm asetab piirid eri keelis eri kujul. Hea näide paradigmaatilisest substantsi-vormi suhtest on nt see, kuidas eesti või soome keel struktureerib mitmust erinevalt nt taani või inglise keelest, ja seda ainsuses: kaks poissi, sada inimest jne.

Sama kordub märgifunktsiooni teise funktiivi, väljenduse puhul. Mis on väljendusmõte ehk väljendussubstants protsessis? Nt on sama väljendusmõte järgnevatel ahelatel (sõnadel): ee nokk, ing knock (koputama), tn nok (küllalt), kuid sisumõte on neil erinev (nokk, koputama, küllalt). Samas erineb sellesama väljendusmõtte puhul ka väljendusvorm, nt germaani keeltes hääldub k isegi silbi lõpus aspireeritumalt kui eesti keeles ning kirjaviis väljendub nt neis kolmes keeles selle ühe väljendusmõtte puhul erinevalt. Niisiis võib pidada nt aktsendiga rääkimist protsessiks, kus „kõneleja vormib mõistetud väljendusmõtte oma emakeeles kehtivatest funktsionaalsetest eeldustest lähtuvalt“ (SKA 112). Mis on väljendussubstants süsteemis? Nt foneetiline amorfne kontiinum, mis eri keelis vormitakse (väljendusvorm) eri viisidel. Olgu siinkohal näiteks, et eesti õ-häälik ja vene ы-häälik on vormitud, piiritletud erinevalt. Vene ы põhineb i/u-korrelatsioonil, eesti õ aga üöuo/ieшŏ–korrelatsioonil (SKA 110).

Süsteem supleeritakse protsessi katalüüsi kaudu. Nõnda on protsess süsteemist, konstandist läbivalt sõltuv ja me ei saa öelda, et substants ja vorm või kõne ja vorm on omavahel interdependentsi suhtega seotud, kuigi Mihhail Lotman väidab, et substants ja vorm on omavahel interdependentsed (on kaks varianti, kuidas Lotman eksib: ta võib pidada vormi väljenduseks, nagu allpool võimalikuks peetakse, ja ta võib pidada substantsi sisuks, nagu siinkohal on viidatud). Kui sisu ja vorm oleksid omavahel interdependentsed, ei saaks ka süsteemi ilma protsessita olemas olla. Kuid sellist interdependentset eeldussuhet glossemaatika ette ei näe: „[S]ubstants pole niisiis keelevormile möödapääsmatu eeldus, aga keelevorm on substantsile möödapääsmatu eeldus“ (SKA 188). Hoopis teine asi võib olla Tartu semiootikakoolkonnaga, mille puhul ei saavat rääkida keele või kõne primaarsusest teineteise suhtes (ML 132). Kui teisalt aga Tartu strukturalismiparadigma järgi on tekstis kantiaanlik asi iseeneses (Ding an sich) (ML 130), siis sellist asja iseeneses me Hjelmslev’ glossemaatikas ei kohta. Asi iseeneses on muidugi platonliku eidos’e uusaegne modifikatsioon, nii et selles valguses võib Tartu strukturalismiparadigmat platooniliseks pidada küll, kuigi selles ei etenda keel (süsteem) kõne ees eidos’e rolli.

Kierkegaardi üksik ja determinatsioon

Kierkegaardi üks kõige põhilisemaid mõisteid on üksik. Mina väidan omalt poolt, et üksikut saab kujutada ja üksiku saab teha öeldavaks tema vastandi – üldise – kaudu. Üldist esindab eelkõige keel. Üksikul endal on ainult üldised vahendid, rääkimaks iseendast. Selline minupoolne esitus meenutab mõneti glossemaatilist determinatsiooni, milles vorm (ütleme, et üldine) on konstant ja substants (ütleme, et üksik) muutuja. Ka Kanti noumen’i ja Kierkegaardi üksiku kõrvutamise kohta ei saaks öelda, et see oleks irrelevantne. Kierkegaard on selles mõttes kindlalt postkantiaanlik filosoof.

Kirjutan, pidades silmas Søren Kierkegaardi üksiku-mõistet, liikudes eri üksiku-tasandeid pidi. Kuid siinkohal vaatlen üksikut peamiselt sellises häälestatuses, mis ei rõhuta kairos’i positiivsust parousia saavutamisel. Üldiselt hoomatav tähendus on eelkõige üldisel, mitte üksikul. Selline vaatekoht teeb eminentsest üksikust, kes ainult ise teab, kes ta selline on, utoopia. Peatähelepanu on sellel, millisena paistab üksik välisel taustal, mille kaudu saab üksikut hoomata ja mille kaudu saab üksikule läheneda. Siiski vaatlen alljärgnevas, kuidas üksik sellises häälestatuses paistab.

Neid tasandeid vaadeldes hoian kinni Louis Hjelmslev’ glossemaatilise determinatsiooni mõistest. Nagu juba eespool mainitud, kirjutab Lotman oma raamatus „Struktuur ja vabadus“ sellest, et Hjelmslev’ teoorias on kandev substantsi ja vormi vaheline interdependents. See väide on väär. Substantsi ja vormi vahel on Hjelmslev’ järgi determinatsioon, mitte interdependents. Võime arvestada, et ehk peab Lotman silmas siiski glossemaatilist sisu ja väljenduse suhet, mis on interdependentne; kuid substantsi-vormi puhul on kandev muutuja-konstandi suhe, determinatsioon. Kui nüüd kanda selline konstandi-muutuja vaheline determinatsioon üle kierkegaardlikule eksistentsistaadiumide skeemile, siis determineerivad eri eksistentsitasandid üksikut, ja üksik on konstant, kui lähtuda Kierkegaardi filosoofiast, mitte muutuja. Kui pidada üksikut samas substantsiks ja üldist samas vormiks, siis sellist determinatsiooni sellisel kujul Hjelmslev’ järgi olemas olla ei saaks. Teisalt tuleks aga vaadata, kas ehk ka Kierkegaardi skeem sisaldab teatud interdependentsi, kuigi peame determinatsiooni ka Kierkegaardi puhul peamiseks.

Täiuslikkuse nimel tuleks Kierkegaardi eksistentsitasandeile lisada veel filister, keda Kierkegaard eraldi eksistentsistaadiumiks ei pidanud:

– filister eritleb üldist (tegeleb üldisega), olles jätnud selles üldises (eetikas) iseenda (üksiku) valimata, täpsem oleks öelda: isegi märkamata („determineerimata“). Teiste sõnadega: talle on üldine konstant. Kuid filister võib sooritada hüppe ja saada esteediks;

– esteetiline üksik paneb, vastupidi, rõhku enese (üksiku) eritlemisele (tegeleb üksikuga). Ta on ennast kui üksikut märganud, kuid jätnud iseenda valimata. Niisiis ei determineeri ta omaenda üksikut, substantsi, kui pidada Hjelmslev’ terminoloogiast kinni – üksik ei ole talle konstant, vaid muutuja. Ta peab hoopis mateeriat, loodust kui üldist eritlematuks. Mateeria on talle konstant, ehk teiste sõnadega looduse ilu, naised. Kuid esteet võib sooritada hüppe ning temast võib saada eetik;

– eetiline üksik eritleb, jälle vastupidi, üldist (tegeleb üldisega), olles selles üldises (eetikas) valinud Iseenda (üksiku). Ta determineerib oma üksikut, substantsi, kui pidada kinni Hjelmslev’ terminoloogiast – üksik on talle konstant ja üldine muutuja. Kuid eetik võib sooritada hüppe ning temast võib saada religioosne üksik;

– religoosne üksik eritleb jälle, vastupidi, üksikut (tegeleb üksikuga), mille ta on valinud. Talle on üksik konstant ja üldine muutuja, kuigi niisiis eetikuga võrreldes selle vahega, et erinevalt eetikust on religioossele isikule üksik konstandiks selleks, et suhelda kierkegaardlikult väljendudes üksiku kaudu jumalaga (ehk: ta tegeleb transtsendentsiga). Erinevalt eetikust eritleb religioosne isik üksikut, mitte üldist (ütleme, et eetikat).

Niisiis olen omalt poolt sisse toonud veel lisaks Hjelmslev’ muutuja- ehk determineerija-konstandi suhtele „eritlemise“ mõiste, mis ei kattu determineerimisega, sest Ise-suhtes, nagu järgnevas seda teemat puudutan, kehtib ka teatud interdependentne suhe, nagu paistab. Ise-suhtes eeldavad mõlemad Ise pooled teineteist: selle suhte olemasoluks on vaja Iset kui Jumala loodud lõpmatut „arenguruumi“, ja selleks et see „arenguruum“ oleks see, mis ta on – ülesanne – on vaja Iset, kes seda ülesannet selles ruumis täidab. Alguses näitab see lõpmatu arenguruum sellele üksikule agendile konstantset suunda üldise poole (filister, eetik), pärast näitab see arenguruum konstantset suunda üksiku poole(eetik, religioosne isik). Teisalt on see, kes selles arenguruumis tegutseb, lõplik, alguses huvitatud üldisest (filister), siis üksikust (esteet), siis jälle üldisest (eetik) ja lõpuks üksikust (religioosne isik). Niisiis võin öelda, et kui filistrile on üldine nii kindel asi kui ka huviobjekt, siis esteet on märganud üksikut, iseennast, kuid ei suuda iseend millekski kindlaks pidada. Eetikuga aga on juhtunud säärane huvitav lugu, et eetikut huvitab üldine ja mitte üksik, kuid kindlalt olemasolevaks peab ta tegelikult siiski iseennast – üksikut inimest. Alles religioosses inimeses on üksik nii konstant kui ka huvi. Et inimese areng aga ei pruugi kulgeda niisuguses lineaarses järjekorras – muudkui aga madalamalt astmelt kõrgemale –, sellele osutamaks kasutab Kierkegaard Gotthold Ephraim Lessingilt laenatud hüppe mõistet.

Hüppe mõiste märgib Kierkegaardil niisiis seda, et areng iseendaks, üksikuks saamisel ei toimu relatsiooniliselt nagu konveieriliinil, umbes nagu bakalaureus → magister → doktor jne või esteet → eetik → usklik. Kierkegaard ütleb, et lineaarset liikumist võiks ehk võrrelda vegetatiivse eluringiga, millest alguses saab turvas ja siis midagi kõvemat ja lõpuks tahke pinnas (ÄM 113). See on immanents ja ka vaimutus. Vaimutuses ei julgeta oma sõnastust kasutada, nii et vaimutus pajatab täiesti sedasama, mida kõige rikkalikum Vaimgi. „Vaimutuna on inimene kui kõnemasin… ta õpibki pähe mis tahes filosoofilise peatüki… või poliitilise fraasi“ (ÄM 114). Hüpe ise on aga relatsiooni suhtes ristsuhtes ja on korrelatsiooniline. Kui esteet, siis mitte eetik. Kui eetik, siis mitte religioosne isik. Hüpe on hjelmslev’likult väljendudes relatsioonilise hierarhia suhtes risti. Küllap Kierkegaard oleks nt Hjelmslev’d pidanud just sääraseks „kõnemasinaks“, kuna Hjelmslev kirjutabki selleks, et olla „transtsendentsusele“ pürgiva metafüüsika vastu. Kierkegaardi järgi on immanentne nii Hegeli vaimutu loogika kui ka kreekluse („liiga esteetiline“) eetika (ÄM 125 jj), millest ta eriti seoses Sokratesega, erinevalt suhtumisest Hegelisse, siiski lugu peab. Platoonilise maieutika üheplaanilisuse lõhub Kierkegaardi järgi kristlus, mis lisab sellesse üheplaanilisusesse Vaimu mõiste. Aga vaadakem siiski, milline paistab Hjelmslev’ üsna platonlikult immanentses süsteemis Kierkegaardi skeem. Niisiis, kui esteet, siis mitte eetik; kui eetik, siis mitte religioosne isik.

Siin joonistub välja risti kujutis – relatsioon on ristatud korrelatsiooniga. Ilma ristikujulise läbilõiketa on ainult korrelatsioon, vertikaal, kuid ei ole relatsiooni, horisontaali, kusjuures relatsiooni üksi ilma korrelatsioonita olla ei saa ehk siis märgifunktsiooni, interdependentsust ei saa determinatsioonita olla. Nii ütleb Hjelmslev: vorm on konstant (korrelatsioon, keeleteoorias ka keelekoetis) ja substants on muutuja (relatsioon, keeleteoorias ka keelekasutus). See on niisiis vastupidine Kierkegaardi suunitlusele. Kierkegaardil pole keel (vorm) konstant ega üksik substantsina muutuja. Kierkegaardi skeemi tuleks tõlgendada, juhul kui üldse sellele teele minna, nagu juba viidatud, nii, et Kierkegaardil on substants (üksik) pigem konstant ja vorm (kas või nt esteet – esteedi keelekasutus, kui kasutada hjelmslev’likku terminoloogiat; eetik – eetiku keelekasutus, kui kasutada hjelmslev’likku terminoloogiat, jne) on pigem muutuja, kuigi täpselt vastavat teooriat Kierkegaardil ei ole. Niisiis on siin Hjelmslev’ ja Kierkegaardi suunitlused vastandlikud: Hjelmslev vastandub sihilikult „metafüüsikale“, nagu ta ise seda nimetab, ja Kierkegaardi peamine huvi ei ole eksistentsivormidel endil, vaid sellel, kuidas asetub üksik nende vormide puhul. Hjelmslev’ ja Kierkegaardi vastuolu võiks ehk selgitada see Kierkegaardi dialektilis-teoloogiline lähtekoht, et jumal on absoluutselt transtsendentne, teistsugune, teine, tundmatu. Hjelmslev’ keeleteooria aga liigub rõhutatult immanentsi sees, ka transtsendents on tal immanentsuses (SKA 219). Siiski, kui püüda transtsendentsi hjelmslev’liku terminoloogia abil vaadata, siis võib inimestele näida jumal millenagi, mille poole viib korrelatiivne hüpe – niisiis võib jumalat pidada teatud vormiks. Seda vormitud substantsi-Jumalat peetakse küll absoluutselt transtsendentseks, kuid vorm, milles jumal inimesele ilmneb, peab olema (ühest küljest) äratuntav ja (teisalt) konstantne. Sest muidu ei oleks miski äratuntav. Ja pealegi mõeldakse sellest vormitud Jumalast-konstandist, et kui Jumal ei ilmneks konstantsena, ei oleks ta jumal, vaid midagi juhuslikku. Moodne füüsika ongi muuseas sellel antiplatonistlikul seisukohal, et juhus määrab olemasolemist, mitte konstant. Sellega jäi lõpuks kimpu ka Einstein, et kogu maailma ja kõiksust juhib juhus. Kuid inimestele näib jumal samas ka millegi relatiivsena, inimese näoga Tundmatuna – kellenagi, kelle kohta võib siiski midagi rääkida – millenagi, millega on kõigil relatiivse ahela liikmeil mingi seos. Teisalt peab inimene Jumalat niisiis konstantseks vormiks. Selles mõttes toimub jumala ilmnemine antropoloogilises või mingis muus enam-vähem käsitatavas vormis. Ja sama hästi võime öelda, et kui relatiivne ilming oli Kristus, siis korrelatiivne konstant on jumal. Või vastupidi: kui vorm oli Kristus, siis substants (üksik) oli jumal.

Ent elus ei saa juhinduda ainult sellest, millena miski või kellena keegi näib, et ühtpidi vaadeldes näib asi nii ja teistpidi vaadeldes naa. Miski jääb justkui puudu ja ütlemata, kui ainult vorm on konstant, millest juhinduda. Puudu jääb inimese Ise, üksik, ütleks Kierkegaard. Ja Kierkegaard jätkaks, et absoluutselt teisena, tundmatuna on jumal andnud igale inimesele substantsiaalse konstandi – Ise, mis on samas sisemiselt Ise-suhtena ka muutuja, kuna igal inimesel tuleb ise Iseks saada, ja samas ka vastupidi: see, kes iseendaks saab, on konstandina oma arenguruumile, kuna ainult iga Ise ise teab, kes ta selline on. Kõige substantsiaalsemal Isel, kõige substantsiaalsemal üksikul on seega teatud paralleel jumalaga (jumala antud Ise, substants). Kõige substantsiaalsem Ise, kõige substantsiaalsem üksik on utoopiline üksik, kohatu üksik, kuna substantsiaalseimas üksikus on paradoksaalne vastuolu: sel üksikul, substantsil tuleb ühest küljest olla konstant ja teisest küljest ei saa ta seda olla, kuna ta peab iseendaks saama, ja vastupidi: substantsil tuleb ühest küljest olla konstant, kuna ainult tema ise teab seda, kes ta selline on, ja teisest küljest ei saa ta seda olla. Asi on siin selles, et kui Ise ei ole veel iseendaks saanud, siis on Ise mingis eksistentsiaalses puuduoleku vormis. Sellel Isel on mõte, kui sellele Isele on võimalik omistada mõtet, olgu see mõte siis ebaloogiline, „pinnapealne“ vms. Olgu see Ise siis filister, esteet vms. Selline Ise ei ole veel iseendaks saanud, oma konstantset ülesannet täitnud, kuid sellest ei järeldu, et konstantset Iset poleks vastaval inimesel interdependentse suhtena olemas. Niisiis tuleb välja, et Ise on iseenesega teatud kummalises interdependentses suhtes: ühest küljest konstant ja teisest küljest muutuja ja vastupidi: teisest küljest konstant ja ühest küljest muutuja. Olgu kierkegaardlik Ise iseendaga teatud interdependentses suhtes pealegi, selles ei saa olla ometi asi. Meenub Hjelmslev’ väidetu: vorm on konstantne. Ja just siinkohal tuleks pöörata tähelepanu Kierkegaardile, Kierkegaardi põhisõnumile. See ei käi Ise-suhte sisemise interdependentsuse kohta, vaid Ise, üksiku suhte kohta Ise-välise vormiga, ütleme, et keelega. Selle võiks sõnastada, arvestades siinset konteksti, nii: kas sellest piisab, et Isel, üksikul on determineeriv suhe konstantse, üldise vormiga? Kas sellest piisab, kui käituda üleüldiselt nii, nagu õpetatakse Pierre Bayardi raamatus „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?“, olemaks Ise, üksik? Vorm on ju Hjelmslev’ järgi konstant ja substants (siinses kontekstis üksik) võtab mis iganes kuju vormi järgi. Kas see pole just see, mille vastu Kierkegaard inimese iseendaksolemise või -saamise puhul võitleb?

Samas, kui Kierkegaard võitleb selle vastu, et vorm on konstantne, siis mille vastu ta ikkagi võitleb, võiks Hjelmslev küsida? Sest kuidas saab olla substants ilma konstantse vormita meie meeltele tajutav? Seda näitab juba Immanuel Kanti filosoofia: fenomenid on tajutavatena esmased noumen’ite ees. Me saame selgelt nähtavasse lõplikku vormi pannes rääkida ja kirjutada esteedist – lähtudes esteedi vormist –, vastavalt ka eetikust ja isegi religioossest isikust, lähtudes vormitavast. Kuid religioossusel ei saa olla siiski nii spetsiifilist, vastavat vormi, nagu nt esteedil on, ehk teiste sõnadega: mida „välisem“, seda selgem vorm, ja mida „sisemisem“, seda ebaselgem vorm, kui seda üldse on (seda ei tohiks segamini ajada kierkegaardliku enesessesulgumusega, mis teeb kõik selleks, et enesessesulgunu ilmnemisvorm, välimus oleks välistatud, peidetud). Siin on vastuolu: peaks olema nii, et mida aktuaalsem, seda vastavam oma ilmnemisvormile, ja mida kaugemal aktuaalsusest, seda kaugemal oma ilmnemisvormist, seda „ähmasem“; seega peaks kõige aktualiseerunumal Isel, religioossel Isel olema selgem vorm kui aktualiseerumata Isel, nt esteedil, kuid nii ei saa õieti olla, sest mis see vorm siis oleks – on vastupidi: mida aktualiseerunum Ise, seda ähmasem vorm kierkegaardlikus mõttes. Sest esteet tunneb ennast rõivaste järgi ära (S 67), aga religioossel üksikul ei ole mingit spetsiifilist välimust ega univormi.

Meenub Aristotelese teleoloogia: potentsiaalsus on potentsiaalsus vaid selle tõttu, et potentsiaalsusest võib saada aktuaalsus. Aktuaalsus on primaarne. Ka Kierkegaardi Ise kohta võib öelda, et sel tuleb aktuaalseks saada. Kierkegaardi järgi aga ei olegi aktuaalsusel õieti ilmnemisvormi. Nendel kahel lähtekohal – kantiaanlikul, et fenomenid on primaarsed noumen’ite ees; aristotellikul, et aktuaalsus on potentsiaalsuse eest primaarne – on midagi ühist Kierkegaardi lähtekohaga: ühest küljest on madalamatel eksistentsivormidel eritletavam vorm kui kõige kõrgemal, mis on seega substantsiaalsem – seda substantsi võiks kõrvutada Kanti noumen’iga –; teisest küljest on primaarne kõige aktuaalsem ehk siis just kõige kõrgem eksistentsivorm, kusjuures potentsiaalsemad eksistentsivormid (esteet, eetik) on sekundaarsed, kuigi neil on paradoksaalsel kombel selgem vorm kui kõige aktualiseerunumal vormil. Korrakem: Ise, üksik on potentsiaalne Ise ainult sel tingimusel, et temast võib saada eminentne, päris Ise; säärane aktuaalsus on primaarne ka Kierkegaardi skeemi puhul, kuid vastupidiselt Aristotelese nägemusele on aktualiseerunud Ise eritletav vorm (religioosne isik) ähmasem kui potentsiaalse Ise vormid (esteet, eetik). Ja see tuleneb jälle eeltoodud interdependentsist: ühest küljest ähmastab Jumala antud Ise konstantne vorm (Ise kui „arenguruum“) Ise inimlikku, lõplikku konstantset vormi (seda, kuidas too agent, kes teab ainult ise, kes ta on, suhestub üldisega – keele, eksistentsivormidega) ja vastupidi. Ometi ei saa nentida, et Kierkegaardi eesmärk on osutada, et inimese Ise on oma sisemiselt suhtelt lõplikult interdependentne, sest Jumal jääb üldistavale maailmale tundmatuks, võimaluste võimaluseks, ja ka üksik jääb üldistavale maailmale tundmatuks. Ainult iga üksik ise teab, kes ta selline on. Seega lühidalt öeldult teeb Ise sisemise suhte lõpmatuks Ise ja Jumala vaheline determinatsioon. Tuleb tunnistada, et nii Hjelmslev’ kui Kierkegaardi skeemid sisaldavad kumbki teatud interdependentset suhet (Hjelmslev’l märgifunktsioon ja Kierkegaardil Ise-suhe), mille ülene on kummalgi determinatsioon. Kuid determinatsioonis on nende vahel ka oluline erinevus: Hjelmslev’ järgi ei saa determineerida transtsendentset, Kierkegaardi järgi saab üksiku eesmärk olla ainult transtsendentne – Kierkegaardil viib determinatsioon transtsendentsini, ainult edasi sissepoole, tundmatu võimaluste võimaluse, jumala poole, sest kui determinatsioon oleks teisesuunaline, viiks selline determinatsioon aina tugevamalt kõige välimisema vormini – filisterluseni välja. Jumal on konstant ja Jumal jääb tundmatuks. Sellepärast teen ma lihtsustuse ja näitan üksiku-üldise suhet Jumala-Ise suhtega rööpsena, ja rööpsena just determinatsiooni mõttes.

Substantsiaalne (religoosne) Ise, üksik on küll üldiselt vormitav (üldine, keeleline), sest muidu ei saaks me religioosse isiku kohta üldse midagi teada ega öelda, kuid üksikut ennast on substantsina raske määratleda, kuna siin ollakse kõige substantsiaalsem üksik ja substantsiaalses üksikus on Kierkegaardi järgi midagi transtsendentset, mida ei saa immanentsusesse hõlmata umbes nii, nagu Hjelmslev’l võib meelevaldsuse ja otstarbekuse printsiibist olenevalt väljendus osutuda teatud teise nurga alt vaadates sisuks ja vastupidi (SKA 115–116). Kuid jäägem selle juurde, et nagu hjelmslev’lik determinatsioon ütleb, ei ole substantsi vormita. Selles osas on siin Kierkegaardi silmas pidades peamine keele (vormi) ja üksiku (substantsi) kokkupõrkepunkt. Hjelmslev kasutab oma raamatus „Sissejuhatus keeleteooria alustesse“ Kierkegaardi tsitaati ja kirjutab sellega seoses [+ tsitaat Kierkegaardilt], et ainult argikeeles saab „öelda öeldamatut, kuni see on lõpuks öeldud“ (SKA 192). Kuidas siis öelda „öeldamatut“ üksikut? Kuidas öelda, mis on Jumala Vaim igas inimeses? Kuidas öelda (üldiste vahenditega), kes on üksik? Kuidas öelda seda substantsi nii, et konstant ei oleks vorm, nagu Hjelmslev’ teooria just eeldab, vaid substants, nagu eeldab Kierkegaardi filosoofia? Sest substants on Hjelmslev’ järgi ilma konstantse vormita mõeldamatu, tundmatu? Selle ümber keerleb Kierkegaardi loome: „Mis see tundmatu siis on? See on piir, milleni pidevalt tullakse, ja sedavõrd on tundmatu see, mis Erineb /…/ Aga absoluutselt Erinevana ei ole tal mingeid tundemärke. Määratletud absoluutselt erinevana, paistab tundmatu liikuvat ilmsikssaamise suunas; aga nii ei ole, sest absoluutselt erinevat ei suuda aru mõelda; sest aru ei suuda ennast absoluutselt eitada, vaid hakkab eitades iseendale toetuma ja mõtlema nõnda iseeneses olevat erinevust, millest aru on moodustanud mõtte iseenda põhjal; aru ei suuda ka absoluutses mõttes iseenda kohale tõusta ja seepärast suudab ta ette kujutada ainult sellist ülevust, mille ta on moodustanud iseenda põhjal. Kui tundmatu (jumal) ei püsiks ainult piirina, paisuks üksainus mõte Erinevast mitmeks erinevaks mõtteks“ (FP 54). Täitsa õige, ütleks Hjelmslev, ainult et milleks üldse rääkida nii palju tundmatust, millele meil puudub ligipääs, võiks Hjelmslev lisaks küsida. Ent Kierkegaardil on üksiku inimese ja logos’e kokkupõrkejoon see tee, millel kogu tema loome liigub. Kuidas öelda üldiste vahenditega – keele abil niisiis – midagi enda, üksiku kohta, kuna iga Ise teadvat ainult ise, kes ta ise selline on? Kui iga Ise on omaette maailm, siis on iga Ise teatud mõttes transtsendentne. Kas niisuguse asja ütlemine on üldse võimalik? Aga kui ei ole võimalik, siis ei tuleks ega saaks ehk üksiku kohta üldse midagi öelda. Kas öelda? Või mitte öelda?

Samuel Beckett formuleerib selle nii, et kui püüad kasutada omi sõnu iseendast rääkimiseks, siis valetad, kuna omi sõnu pole olemas. Sõnad on ühised (üldised). Kui aga kasutad selgelt teades ja tahtes teiste sõnu endast rääkimiseks, siis on juba enne keegi teine neid sõnu kasutanud ja need pole ju enam oma sõnad (IF 118). Mida siis teha? Kas valetada või rääkida teiste sõnadega iseendast? Võib ju öelda küll, et iga Ise teab ainult ise, kes ta selline on, kuid üldised vahendid selle individuaalse asja väljendamiseks on ikka needsamad üldised vahendid.

Tulemuseks võib olla pseudonüümiline paljusõnalisus nagu Kierkegaardil. Aga kas see pseudonüümilisus saab ikka öelda midagi minu, üksiku kohta või ütleb see pigem nt eri eksistentsivormide vms kohta? Juhul kui nii, siis jääb ju minu mina (ja sinu mina) sellest jutust üldse välja. Olen täiesti üksi. Pole omi sõnu, millega suudaksin öelda endast midagi täiesti kordumatut. Olen üksik, kuna ma ei saa seda kordumatut üksiolemist väljendada. Ja ometi, kui ma ei väljenda seda kordumatut üldse mingis vormis, pole mind üksikuna ehk üldse olemaski? Seega tuleb rääkida. Kuid kui räägiksin, räägiksin kas või üksindusest, poleks see enam üksindus, vaid jagatud üksindus. Ma poleks enam päris üksi ega ka enam päris üksik. Ja kui jätaksin üldse ütlemata, ei oleks (see) üldse midagi.

Kuidas rääkida siis üksikust nii, et üksik jääks alles? Kuidas rääkida minu oma usust nii, et see ei muutuks millekski muuks üldhõlmatavaks ehk siis just üldhõlmavaks vormiks, keeleks, paljaks jutuks?

Kuidas rääkida jumalast nii, et jumal jääks jumalaks ega muutuks millekski pelgalt üldhõlmatavaks? Sest jumal on 19. sajandi dialektilise teoloogia käsituse järgi täiesti tundmatu, täiesti Teine, transtsendentne, nagu Kierkegaard käsitleb Jumalat nt oma „Filosoofilistes pudemetes“. Ometi peab jumalast rääkimises olema inimese isekust, antropomorfsust, mis on suunatud inimlikule üldhõlmatavusele, sest muidu ei saaks inimene jumalast (ega üldse millestki) üldse rääkida. Teisalt taas on igas inimeses jumala vaim, transtsendentne, üksik. Jumal on igas inimeses. Ja sellest tuleks igal inimesel rääkida sealjuures nii, et inimesel tuleb jumalast rääkides rääkida jumalast ka – vastupidiselt eelnevalt väidetule – isetult, sest muidu kipuks inimene ise Jumalaks; ja teisalt on siis jälle nii, et me ei saa rääkida transtsendentsest jumalast, substantsist, millel pole meie maailmas meile arusaadavat vormi – nõnda peab jumalal olema selline vorm. Samuti on ka ilmutusega. Aga võib-olla on Kierkegaardi üksik nii determineeritud, et üksiku kui sellise kohas on ainult täielik vaikus? Nii et saab rääkida ainult selgelt nähtavast vormist, mitte transtsendentsest substantsist? Aga sel juhul – kuidas rääkida sellest, mis ei ole selgelt nähtav?

Kierkegaardi üks kõige põhilisemaid mõisteid on üksik, Ise. Üksikut saab kujutada ja üksiku saab teha öeldavaks tema vastandi – üldise – kaudu. Üldist esindab eelkõige keel. Nagu oleme teemat arendanud, on üksikul endal ainult üldised vahendid rääkimaks iseendast. Selline lähenemine meenutab mõneti glossemaatilist determinatsiooni, milles üldine on konstant ja üksik substants.

Ka Kierkegaardi puhul, nagu Hjelmslev’gi puhul, on oluline tähele panna, et üldine (vorm) ei ole üksikuga (substantsiga) lõppkokkuvõttes interdependentses suhtes; üldine ei ole interdependentselt üksiku väljendamise jaoks ja üksik ei ole üldise väljendamiseks. Aga Hjelmslev’ järgi: nii nagu me ütleme midagi üksiku kohta, s.t paneme substantsi vormi, ei ole see substants enam transtsendentne, üksikus ei ole enam midagi kordumatut. Sellega on nii nagu tänapäevase füüsika saavutustega multiversumi vallas: kui siduda vorm tohutult suure olemasoluvõimaluste hulgaga, tuleb paratamatult ette minu või kellegi teise või mille iganes kordumine täpselt samal kujul. Niipea kui hõlmata vormiga substants, ilmub see substants transtsendentsusest siia, olgu kas või matemaatiliste võrrandite kujul. Niipea, kui jätame selle substantsi transtsendentseks, ei saa me sellest substantsist üldse rääkida ega räägigi: sellist substantsi Hjelmslev’ järgi ei ole. Kuidas saab siis olla transtsendentne Jumal?

Glossemaatilist determinatsiooni ja Kierkegaaardi üksikut sidudes võiks öelda, et üldise olemasolu korral ei pruugi tõelist üksikut, tõelist Iset üldse olla. (Ja miks ka mitte seda teha – siduda glossemaatilist determinatsiooni ja Kierkegaardi üksikut –, Hjelmslev on viidanud taolisele võimalusele kanda glossemaatika tulemid keeles üle ka mittekeelele [SKA 183 jj].) Ja kui nüüd sellele niigi selgeks saanud tõsiasjale keerata veel veidi vinti peale, võiks öelda: tavaliselt nii ongi: alamate kierkegaardlike eksistentsiastmete puhul eminentset üksikut ei täheldata.

Kuidas suhtuda Kierkegaardi lausungisse, mille Hjelmslev on toonud oma raamatus „Sissejuhatus keeleteooria alustesse“ esile: „tegelda öeldamatuga, kuni see on lõpuks öeldud“ (SKA 192)? Hjelmslev ütleb niisiis, et argikeeles ja ainult argikeeles võib tegelda öeldamatuga, kuni see on lõpuks öeldud. Argikeele vorm täidab kõiki nõudeid, mis iganes situatsioonis. Argikeelde saab tõlkida peale teiste argikeelte ka kõiki muid mõeldavaid keelestruktuure (SKA 191–192). Kuid kas Kierkegaardi öeldamatut üksikut on ikka võimalik ära öelda? Kas üksik „kui eimiski Aitaja käes“ mahub ikka „mõne muu keelestruktuuri“ alla? Hjelsmlev’ terminoloogias võimaldab seda öeldamatu ütlemist argikeel, kuna argikeel lubab „vääri, inkonsekventseid, ebatäpseid, inetuid ja ebaeetilisi formuleeringuid niisama hästi kui tõeseid, konsekventseid, täpseid, kauneid ja eetilisi“ (SKA 192), kuna argikeel on sõltumatu mis tahes spetsiifilisest eesmärgist (samas). Sellist keelt saab kasutada logos’e ja inimhinge kokkupõrkepunktis, toomaks esile puhtspirituaalset (BK 222), mida Kierkegaard ongi oma enamjaolt ilukirjanduslikku laadi teostes teinud. Siit oleme saanud vastuse küsimusele, miks Kierkegaard kasutab ilukirjanduslikku keelt. (Aga äkki ikkagi peaks puhtspirituaalse esiletoomist pidama spetsiifiliseks eesmärgiks, mis Kierkegaardil oli? Seda võiks segi glossemaatilisest determinatsioonist lähtuvalt „spetsiifiliseks“ pidada. Spetsifikatsioon on Hjelmslev’ järgi korrelatiivne determinatsioon. Ehk ongi see „mõne muu keelestruktuuri“ toomine argikeelde?) Teisalt ei tule meil omistada keelele põhimõtteliselt kõigutamatut võimet allutada üksik (substants), kuna substants võib väga hästi vormimata jääda ning sel juhul teab üksik ainult ise, kes ta selline on.

Ja selles asi ongi: üksik jääb saladuseks. Seda tahabki Kierkegaard öelda: keelel ei ole kõigutamatut võimet allutada üksikut. Kuidas aga jääb siis tundmatu jumalaga, võimaluste võimalusega? Kas ühel päeval oleme jõudnud niikaugele, et oleme kõik võimaluste võimalused läbi arvutanud ning andnud neile vormi? Seda püütakse. Kierkegaard aga uskus, et me ei saa jumalat võrrandite kujul kirja panna. Kuid Hjelmslev’ väidetu pädeb loogilises mõttes („öelda öeldamatut, kuni see on lõpuks öeldud“): niipea kui me substantsist räägime, kirjutame jne, me vormime seda substantsi ja see substants ei ole enam teadmisele transtsendentne. Siin on paradoks. „Aga kas sellist paradoksi on üldse võimalik mõelda? /…/ Aru paradoksist aru ei saa; aru ise paradoksi peale ei tule, ja kui talle selle olemasolu kuulutatakse, ei saa ta sellest aru“ (FP 57–58).

„Selleks et muuta meid iseendale nähtavaks, keskendub Kierkegaard Sõna, logos’e väele. Ja Kierkegaard kasutab omaenda keelt, mille taustal see vägi saab toimida. Tema poeetiline keel püüab hõlbustada inimhinge ja logos’e kohtumist. Selles ponnistuses on paradoks, sest tema kunsti edu tähendaks jumaliku keele varjujätmist. Ometi leiab ta, et peab kõnelema, peab haarama kinni võimalusest, et keel võiks meelelise vahendina tuua esile puhtspirituaalse. Kuigi Kierkegaardi uurimisala on kristlik eetika, seisneb ta probleemistik esteetilise ja religioosse kokkupõrkepunktis“ (BK 222).

Viidatud kirjandus

BK = Roland Manheimer, Kierkegaard as Educator. Berkeley and Los Angeles: University of California Press, 1977 (tsitaat leidub raamatus Georg Brandes, „Søren Kierkegaard“ – Søren Kierkegaard. Tartu: Ilmamaa, 2009).

FP = Søren Kierkegaard, Filosoofilised pudemed (Philosophiske Smuler). Tartu: Ilmamaa, 2008.

IF = Lars Fr. Svendsen, Igavuse filosoofia (Kjedsomhetens filosofi). Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012.

ML = Mihhail Lotman, Struktuur ja vabadus I. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012.

S = Søren Kierkegaard, Surmatõbi (Sygdommen til Døden). Tartu: Ilmamaa, 2006.

SKA = Louis Hjelmslev, Sissejuhatus keeleteooria alustesse (Omkring sprogteoriens grundlæggelse). Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.

ÄM = Søren Kierkegaard, Ängi mõiste (Begrebet Angest). Tartu: Ilmamaa, 2008.

Jaan Pärnamäe (1968) on filosoof ja Kierkegaardi teoste tõlkija.