„Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu“ (Lk 24:2–3).

Püha Jumal lubab inimesel kuulda ülestõusmispüha rõõmusõnumit, püha evangeeliumi, sõnumit: „Haud on tühi, Teda ei ole siin!“ See on kostunud sugupõlvelt sugupõlvele – ka meie võime sellest, kallist taevasest Testamendist lapseõiguses pärijatena osa saada. Me võime saada paremaks läbi Jumala Sõna kuulamise, läbi erinevate palvete lausumise, läbi erinevate kirikulaulude laulmise, läbi pühade raamatute lugemise. Vaimulikus Sõnas on igal sõnal rikkalik tähendus ja kaal, kus oma lihtsuses ja arusaadavuses kõik on paigas. Sõna kasvatab, juhatab ja teeb meid tugevaks.

Ja kuigi me teame seda, on teada ka see, kui väga meeldib inimlapsele kuulata ja nautida oma hääle kõla, oma sõnade mängu ja oma mõtete ringkäiku. Teame, kuidas mõnigi kord sõna võib inimesi liita ja kokku siduda. Teame ka olukordi, kus sõnad on juhatanud inimesi erinevatele teedele. Keegi on öelnud, et sõnad on nagu telliskivid, millest saab ehitada suuri müüre inimeste vahele, et üksteisest eralduda, eemalduda. Eks maailma ajaloos on nii lähi- kui kaugemas ajaloos ja erinevais paigus ikka niisuguseid müüre tehtud. On ehitatud müüre ka inimeste ümber, et need seesolijaid kaitseks. Võime tänaseski päevas niisuguseid iidseid müüre uudistada.

Müüre armastab inimene ehitada kõikjale, kus ta ka ei viibiks. Et siis nende taha jätta need, kellele sees toimuv on vastuvõtmatu või võõras. Väljasolijad on võõrad, seespoolsed omad. Ühine müür kaitseb maailmast puhuvate külmade tuulte ja ootamatute ebameeldivuste eest, nii ka sõnamüür.

„Kristus on surnud ja üles tõusnud. Halleluuja!“ See on kutse kõikide meie enda ehitatud müüride maha lammutamiseks!

Kui jätaksime oma sõnasõjad, varitsemised ja laastavad hingelahingud. Kellele on tarvis hävingut? Ehk siiski sellele, kes iseenda on tunnistanud jumalaks? Selleks, et ta ennast põrmu alandada saaks, oma ülbust kahetseks ja oma patud maha jätaks ning Jumala armu läbi alanduses uueks inimeseks sünniks.

Kui kuulaksime Issanda Sõna ja kutset, ehk usaldaksime välja tulla oma isekusemüüride varjust. Kui asetaksime oma lausumata ehk ka lausutud või kirjapandud või lihtsalt mõttes mõeldud kurjad sõnad maha Issanda ette palvega: „Olen eksinud patune, aga tee Sina mind puhtaks!“ Sõja lõppedes paneb sõdur relva käest, sest rahuajal on see ju tarbetu ese. Et alustada uut elu! Kristus avas meie jaoks uue elu ülestõusmise imelise sündmuse läbi – selles sai avalikuks Jumala kõigeväelisus. Kuulates ja kuulutades Jumala Sõna, kogeme, et vaid see teeb meid vabaks ja elavaks, kannab üle inimlike piiride.

Ja meie endi ehitatud müürid purunevad, ka sõnamüürid ja nendest tükikestena vabanenud sõnu on meil ju võimalus kasutada hoopis inimesi ühendavate sildade ehitamiseks – eri rahvusest ja soost, erinevalt mõtlevate ja erinevalt väljanägevate vahele –, et rahus elada ka teisitimõtlejaga enese kõrval, üksteist austades ja üksteist inimväärselt koheldes, et üheskoos tunnistada Jumala suurust ja kõigeväelisust.

Kuulata ja kuulutada Sõna, mis juhib meid teele igavikuradade suunas. Sest kord lõpeb meie kõikide jaoks maine rännutee. Ja see, mis siin maailmas on meie eest veel saladuselooriga kaetud, saab avatud. Jumala Sõna on suurem kõikidest inimeste lausutud sõnadest. Et kasvada oma väetis usus, vajame me kuulvaid kõrvu ja avatud südant. Et mõista Jumala Sõna, peame seda esmalt tähele panema. Andku Jumal meie elukiiruses aega ja tahet ka ligemese ära kuulamiseks ja austamiseks. Issand, aita meil elada Kristuse armuväes ja näha ning kogeda Jumala armastust üha suuremana! Et me ei oleks tunnusmärkide ja imede taganõudjad, vaid otsiksime oma teel eeskätt Jumalat; kelle osas me kindlas usus tunnistame: ei, Teda ei ole kaljuhauas, surnute asupaigas. Tema on üles tõusnud. Ta on tõesti üles tõusnud ja Ta elab:

esiteks, et meie võiksime koos Temaga elada!

teiseks, et võiksime olla kindlad, et ükskõik, mis meid ka koormab ja maadligi murrab, ükskõik millised kannatused, piinavalu ja surm osaks saavad, Jumala armastusest ei suuda meid miski lahutada – see ei ole võimalik!

Teda ei ole seal hauas, aga Ta on siin, meiega! Et meie järgiksime Issandat, Tema kätest kinni hoides, siin ja nüüd. Et aidata meil, patustel inimestel kõndida oma jalajälgedes. Ja märgata meie elu ülesannet just selles ajas ja kohas, kuhu Tema meid on asetanud. Ka siis, kui me ise ei mõista, miks on just nii.

Matteuse evangeeliumi 25. peatükis, tähendamissõnas rahvaste kohtust kõneldakse inimeste rühmast, mis küsis Issanda ees seistes üllatunult ja imestudes: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?“ Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“

Meie ümber on palju häid ja armsaid inimesi, kes elavad oma elu, olles avatud headele tegudele ja pidades abivalmidust tavaliseks asjaks. Paljud neist inimestest ei tunne veel Jumalat ja ütlevad, et nad ei ole veel valmis või kõlblikud ühel või teisel põhjusel olema nn Kristuse töötegijad. Nii mõnigi niisugune inimene on öelnud: „Ma ei kõlba Jumalariigi tööle ega usklike sekka. Olen liialt patune.“ Ehk on usk nendes inimestes veel väike, vaid sinepiiva suurune. Me ei tea. Kuid teame, et Jumal on loonud nii, et ka kõige pisemast seemnest võib sirguda suur ja tugev puu. Ja teame ka oma kohust kristlastena, et meil on võimalus seda kasvamist oma usaldusväärsusega toetada, aga samuti ka oma ülbe käitumisega sootuks hävitada. Nii on meie, kristlaste kohus kuulutada rõõmusõnumit ja palvetada usus ja elada ise ristiinimesena. Palvetame ja soovime, et nagu meie ise, ka inimesed meie ümber saaksid kogeda Sõna väge ja saaksid osa ülestõusmispüha imest. Et Issanda taastulemise päeval tohiksime olla nende seas, keda kutsutakse: „Tulge siia, te Isa õnnistatud!“

Aita, Issand, meid märgata oma kätetöö jälgi siin ja praegu – selles imelises maailmas ja ka kõige tavapärasemas argipäevas, mille keskel Sina, igavene ja püha, oled meiega.

Issanda viimased sõnad olid: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!“

Armas Jumal, aita meil õppida neist Jeesuse poolt lausutud viimastest sõnadest. Aita meid, et usaldaksime jätta oma elus kõik sinu hoole alla. Oleme saanud oma elu Sinult ja Sinu kätte me selle ka anname, kui meile viimane eluhetk koidab. Anna meile usku, mis juhiks meie elupäevadel Sinu varju alla, ja aita meil kogeda sinu armu ja ligiolu ka nendes eluhetkedes, mil me ei mõista, mis ja miks meiega nõnda juhtub, ja usaldades lausuda: „Sina, Isa, tead, miks mulle ühte või teist tarvis on. Ma usaldan ja tänan Sind ning palun kõiges ja kõikjal Sinu ligiolekut.“ Aamen.

Anu Konks (1955) on EELK Jämaja Kolmainu koguduse ja Anseküla Maarja koguduse õpetaja.