„Suured religioossed mõtlejad on korduvalt öelnud, et kui me räägime Jumalast, siis me ei tea, millest või kellest me räägime“ (Leszek Kolakowski).
Jumalat defineeritakse klassikaliselt monoteistlikes usundites mõistete kaudu nagu kõikvõimas, juht, isand, looja või kohtumõistja ning iseloomustatakse omadussõnadega: ülim, kõrgeim, täiuslik, igavene. Samas on olemas ka seisukoht, et Jumalat pole võimalik defineerida, sest ta on inimmõistusele transtsendentne ja hoomamatu. Ning kuigi ta on mõistusele ligipääsmatu, on ta siiski ideena olemas, ja see on olnud inimkonna üks kõigi aegade suurimaid ideid. (Kristliku) maailma ajaloo jooksul on välja pakutud mitmeid jumalatõestusi, argumentidena, et Jumal on olemas.
Üks tuntumaid jumalatõestusi kuulub benediktiini mungale Canterbury peapiiskopile Anselmile (1033–1109). Tema lähtus Jumala olemasolu tõestamisel mõistest ja definitsioonist. On olemas Jumala mõiste, mis tähistab täiuslikku olendit. Täiuslik olend, kes eksisteerib, on täiuslikum olendist, kes ei eksisteeri. Järelikult on Jumal olemas. Seda nimetatakse ontoloogiliseks jumalatõestuseks. Minu arvates näitab see paradoksaalne argument, kui kohatu ja mõttetu on inimmõistusel Jumala olemasolu üldse tõestada, sest kõik mõeldavad ettekujutused Jumalast ei küündi seega iial Jumala tõelise olemuseni. Ettekujutus kõige suuremast objektist maailmas ehk Jumalast, maailma loojast, on meie mõistuses ning seega Anselmi tõestuse järgi pidi kõige, ka meie mõistuse looja eksisteerides olema ettekujutusest veel suurem. Kuid ma arvan, et ei saa olla kindel, kas Jumal või Looja saab olla suurim objekt, sest lõpuks võib looming loojastki suurem olla. Teiseks leian ma, et loogiliselt võttes saab analoogset ontoloogiat kasutada kõikvõimalike objektide puhul. Näiteks kujutame ette maailma suurimat maja – Anselmi mõtte järgi peaks aga suurim mõeldav maja ka olemas olema, või me ei mõtle üldsegi suurimast võimalikust majast. Kuigi ma ei sea kahtluse alla Canterbury piiskopi loogikat, kujutan ette, et sellise loogika abil oleks maailm täis ja üle kuhjatud asjadest, millel on mõeldav olemasolu.
Kõigel siin maailmas olemasoleval ja toimuval on justkui põhjus. Sajab vihma, sest taimed vajavad kasvamiseks vett, loomade kehakuju on vastavalt vajadusele vormitud (näiteks kalade voolujoonelisus paremini ujumiseks või känguru tugevad jalad hüppamiseks) ja inimestel on mõistus, mis suudab välja mõelda atribuute meie elu lihtsamaks tegemiseks. Kogu täiuslik maailm, kus iga pisiasi sõltub teisest, peab olema loodud kellegi ideaalse ja täieliku poolt, kes suudab kogu universumit jälgida. Maailm on täiuslik ja täiuslikkus ei saa olla juhus. Seda ütleb meile teleoloogiline jumalatõestus. Dominiiklaste ordu munga Aquino Thomase (1225–1274) kolm argumenti (viiest) on järgmised: kui liikumine on olemas, on selleks vaja liikumapanijat; kui maailmas on sündmuste toimimise põhjuste ahelad, on olemas esimene põhjus; kui maailmas sõltub kõik üksteisest, siis peab olema midagi paratamatut. Minu arvates ei tõesta need kindlalt Jumala eksistentsi, sest miks peaks olema maailma alguspunkt just nimelt midagi jumalikku või „kellegi“ tahtlik kätetöö. See pole tõestatav. Loomulikult arvan ma, et Thomase väited on loogilised ja neid korraga käsitledes tõestavad nad vähemalt osaliselt ära selle, et maailm või universum pole olemas olnud kogu aeg, vaid neil pidi olema algus või põhjus. Teiseks ei julge ma eeldada, et kuigi maailm inimese ümber tundub talle korrapärane ja nii-öelda täiuslik, on ta seda ka kaugemal universumis. Ehk valitseb seal täielik kaos ja entroopia?
Tegelikult tundub mulle, et maailm ongi lähemalt vaadates kaos ja korratus. Mets, džungel kasvab nii, nagu heaks arvab – seal pole korda. Universumis ja galaktikate paigutuses pole leitud korrapära. Lumi langeb ja keerleb taevast alla lumehelveste segadusena ja jõuab maha sinna, kuhu juhtub. Taevas tähti nähes ei taju me, et nad paikneksid tingimata korrapäraselt. Inimene on tähekaardid ja süsteemid ise loonud. Me ihkame seega teatavat korda ja ei salli korrapäratust. Looduses ei juhtu iial olema kaht identset olevust, arengut, objekti. Inimesed ise on välja mõelnud teooriad ja valemid, seletamaks ära, et on olemas kord. Inimene eelistab kaoses keskkonnale korras ümbrust, kodu, tuba. Ka Jumal on korrapära loomiseks olemas. Oleks ju võimatu, et korda armastav inimene usub seda, et miski (maailm) tekkis mittemillestki. See poleks seaduspärane ja loogiline. Religioon ja Jumal annab tunde, et kõik on kindel ja kulgeb mingi valemi järgi. Jumala sõna ja tahtmine on kindel ja korrapärane, millegi jaoks hea. Enamasti annavad religioonid inimelule teatava mõtte ja määravad ta saatuse ning seega ei pea me muretsema, et elu kulgeks korrapäratult, ilma igasuguse mõtteta.
Inimestel on võime eristada head ja halba. Tapmine, valetamine, varastamine ja moraalitus on üldiselt ning suuremale osale inimkonnast sarnaselt hukkamõistetavad. Sarnane süütunne ja moraalne vastutus viitavad justkui mingile üleüldisele kõrgemale jõule, mis inimestele selle võime andis. See on moraalne jumalatõestus. Moraal ei saa eksisteerida Jumalata. Ma arvan, et inimkonna moraal kui selline on pigem ajaga arenev ja kujunev ning ka maailmas piirkonniti erinev. Näiteks oli kunagi normaalne abielluda alaealise tütarlapsega, aga tänapäeval on see läänemaailmas taunitav. Kas sellistel juhtudel muudab Jumal aja jooksul meelt, mis on õige ja mis väär? On ju võimatu, et Jumala muutlik meel teeks temast kõiketeadja. Moraaliargument ütleb, et Jumal paneb inimese sisse õiglusetunnetuse, aga kas ta paneb sel juhul selle tunnetuse vaid jumalakartlikesse, usklikesse inimestesse, või ka teistesse? Minu arvates seisnebki vasturääkivus selles, et ka ateistid või muu religiooni esindajad võivad samuti olla õiglased ja moraalsed inimesed. Jumal ja Jumalasse uskumine ei pea alati olema moraalsete tegude motivatsiooni allikaks.
Jumal lõi meid küll moraaliga olevusteks, aga miks ta ei andnud kõigile inimestele veel lisaks moraalile teadmist endast kui maailma loojast? Kõikvõimas ja lõpmatult hea olend ei lubaks endasse mitte uskuda. Oletame, et Jumal on looja ehk kunstnik, kuid mina ei tea ühtki kunstnikku, kes oleks tahtnud anonüümseks jääda. Kuid ehk soovis Jumal jätta meile vaba tahte ja ennast mitte meisse jätta. Et inimene jõuaks ise Jumalani. Ja õndsaks saavad need, kes on jõudnud iseseisvalt tema ja tema tarkuseni. Ehk siis Jumalat pole inimeses ja teda ei pea endas avastama, vaid otsima ikka kuskilt väljast. See on ikkagi vastuolus loodu ja looja vahekorraga – looja paneb loodusse ennast, Jumal on teinud inimese enda järgi.
Oletame, et Jumal jättis siis meile vaba tahte (ja ei andnud täpset pilti endast meie mõistusesse). Me saame oma vaba tahte olemasolus kindlad olla, sest meil on selle kogemus. Inimene teab, et on otsustanud, mida teha ja kuidas tegutseda. Kuid kui Jumal on kõiketeadev, kõikenägev, siis peaks ta siiski ette teadma oma loodu tulevikku ja otsuseid. Siit tuleneb vastuolu: inimene teab, et ta on ise teatud valikuid teinud ja tegutsenud ise nii, nagu heaks arvas, aga samas teadis seda kõike Jumal ette – kas siis sel juhul pole meie vaba tahe illusioon ja näilisus?
Jumala olemasolu kasuks esitatud argumentide seas on neidki, mis viitavad Tema kasulikkusele. Tuntuima neist on esitanud loodusteadlane ja teoloog Blaise Pascal (1623–1662). Ta otsustas kihla vedada Jumala eksisteerimise peale. Kui lõpuks selgub, et Jumal on olemas, siis temasse uskujad on võitnud igavese elu ja mitteuskujad kaotavad – neid ootab hukatus. Aga kui siiski Jumalat ei ole, pole uskujad midagi kaotanud ja mitteuskujad ei võida ka mitte midagi. Minu arvates ei argumenteeri see väide Jumala eksisteerimise üle, vaid Pascal suunab inimesi strateegiliselt paremale valikule. Veel tekitab see minus segadust, kas ei peaks see kehtima ka teiste usundite kohta peale kristluse? Ma võin sel juhul kihla vedada ka hinduistide Višna peale ning tulemuste võimalused on samad.
Samas on viinud mind Pascali kihlveo üle järelemõtlemine huvitava fenomenini. Inimene peab uskuma Jumalasse, et pärast surma mitte midagi kaotada ning võita igavene õndsus. See tähendab, et inimene teab, et ta kord sureb. Mis on selles huvitavat? Sest ma arvan, et ta on ainus loom, kes teab, et ta elu lõppeb surmaga. Ja ta on ka ainus, kes pole samas kindel selle lõplikkuses. Inimene on see ainuke olend maakeral, kellel tekib küsimus, mis saab temast pärast surma. Et end lohutada ja julgemana tunda ähvardava igaviku ja teadmatuse ees, on inimestel Jumal, kel on olemas kõik vastused, mida meil pole. Me loodame, et jätkame oma elu kuskil mujal, sest reaalselt elatud ja mõistuslik elu ei saa ju järsult lakata olemast.
Tuleb tõdeda, et Canterbury Anselm, Aquino Thomas, Blaise Pascal – nad kõik elasid ajal, mil vaid hull võis Jumalasse mitte uskuda. Miks oli siis neil vaja teha keerukaid mõttekäike, et Jumala olemasolu tõestada? Ilmselt köitis neid protsess. Köitis püüd näidata mõistuse ja ilmutuse kooskõla. Nii tundub mulle, et jumalatõestus oli neile tähtsam kui Jumal ise. Kuigi erinevate jumalatõestuste üle on sajandeid arutatud ja neile on vastanud omapoolsete hinnangutega teisedki filosoofid ja teoloogid, pole siiski siiani ainsatki jumalatõestust, mida ei saaks ümber lükata. Ma ei arva, et see oleks nende viga. Pigem on nad põnevad mõttekonstruktsioonid, mille funktsioon ongi ennem seoste loomine ja ehk ka poleemika tekitamine. Või miks mitte jääda kuulsusejanust eriti tähelepanuväärsete jumalatõestustega ka ajalukku.
Me võime küll Jumalat kirjeldada kõiketeadjana, kõikvõimsana, kohtumõistjana, isandana, loojana, täiusliku ja igavesena, kuid ma usun, et me pole päris kindlad nende sõnade tähenduses, eriti kui nad kõik korraga esinevad. Siiski on see põnev väljakutse – mõista ja tõestada suure Jumala olemasolu või vastupidi – see ümber lükata. Jumala või üleüldse kõrgema jõu vajalikkuse selgitamine, tõestamine ja olemuse avastamine on olnud väljakutse kogu inimajaloo vältel. Ja kuigi Jumal ei pruugi olla füüsiliselt olemas, siis eksisteerib vähemalt idee temast ja see idee on olnud üks inimeste suurimaid.
Linda Eensaar (1994) on Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane.
