„Kõik, mida ma kuulen või näen, on õpetaja, kes õpetab mulle vaimset teed. Vee voolamine õpetab mulle, et kõik on muutuv /.../“ (Milarepa laulud).
„Mul ei ole vaja raamatuid, mis on tehtud paberist ja tindist. Kõik, mida ma enda ümber näen, õpetab mulle Dharmat.“ Need read pärinevad 12. sajandi Tiibeti luuletaja ja joogi Milarepa lauludest. Pärast Milarepa isa surma võtsid kogu tema maise vara endale tädi ja onu, seejärel lahkus ta ema palvel kodust ning läks õppima nõiakunsti. Naastes tahtis ta kätte maksta oma sugulastele ning oma uute oskustega tappis ta nende külalised, purustas maja ning hävitas tormiga vilja. Hiljem oma tegu kahetsedes leidis Milarepa rohkelt inspiratsiooni loodusest ja ühiskonnast, mis teda õigele usulisele teele juhatas.
Milarepa oli põhjabudismi edasikandja ning ta mõistis ja õpetas perfektselt budismi peamist mõtet – vabaneda sansaarast ehk taassünniahelast ja -ringlusest ning saavutada buddhasus kõige olemasoleva hüvanguks. Üheks tähtsaimaks asjaks sellel teekonnal on kõiksuse toimimise aluspõhimõte ning sellega kooskõlas olev elamisviis, meetod, mis viib kannatuse täielikule lakkamisele ja õnnelikkuse saavutamisele – dharma. Kuna sansaarast vabanemine on kõiksuse hüvanguks, siis on ilmselgelt tähtis, et see inimene ka kõiksust suudaks mõista. Kuna dharma arvestab ka inimese motiive ja kalduvusi, siis esialgu sisaldab see kõiksus ka inimest ennast, ta saab õpetusi ja teadmisi ka iseenda käitumisest, vigadest, tunnetest ja mõtetest. Milarepa leidis usulisi põhimõtteid loodusest ja ühiskonnast; usun, et looduses ja toimivas ühiskonnas on mitmeid sarnaseid jooni, kuid siiski olukorda üldistades võib öelda: inimene õpib loodusest ja ühiskonnast väga erinevaid asju. Nii saab antud kontekstis ka dharmat erinevalt mõista, vaadates loodust või ühiskonda. Näiteks võib inimene ühiskonnast õppida, et hetked, mis on olnud, ei kordu enam kunagi ning aeg ei jõua enam kunagi samasse punkti tagasi, kus ta on juba olnud. Sellest võib järeldada ka, et dharma on lineaarne. Samas, vaadates loodust, näeb inimene aastaaegade vaheldumist – kõik toimub alati kindlas järjekorras ning ringluses – ning see ütleb inimesele, et dharma on tsirkulaarne. Seega jääb neid mõlemaid näiteid vaadates tahes tahtmata inimesele segaseks, kumb neist kahest on õige ning kumba tõde oleks õigem järgida, või on siis hoopis mõlemad õiged ning dharma polegi üheselt mõistetav.
Need, kes märkavad kõiki looduse ja ühiskonna tunnusjooni, mõistavad neid ja tuletavad neist endale usulisi põhimõtteid, ei ole mitte väljavalitud ning eriliste annetega, vaid lihtsad inimesed, kes on vaevunud süvenema. Tuleb märgata vaid, mida on loodusel meile pakkuda lisaks kõikidele andidele, mida omavoliliselt võtame, vaadata ning mõista looduse ja ühiskonna toimimise viise. Ka budism soodustab avastamist, laseb oma järgijatel mitte pimesi uskuda kõike, mis on kirjas pühades tekstides, vaid ise avastada, mõelda ja arutada nende teadmiste üle, mida annavad meile loodus ja ühiskond. Seetõttu, kuna me kõik elame ümbritsetuna loodusest ning ühiskonnast, on meil ka võimalus mõelda ning näha kõike, mis selles toimub, ning sellest ka endale tuletada põhimõtteid, millega juhtida oma usulist käitumist, vaateid ja pühendumist.
Kahjuks aga ainult märkamisest antud olukorras ei piisa, et saada enda jaoks kindlaid usulisi põhimõtteid. Alati on olemas oht, et inimene õpib loodusest ja veel rohkem ühiskonnast seda, mida ta ise tahab sealt õppida. Näiteks on võimalik ignoreerida looduses toimivat liigisisest mutualismi ning pöörata hoopis tähelepanu liikidevahelisele konkurentsile. Sealt võib inimene tuletada, et tal on igasugune õigus kasutada ära olukorda, kus keegi teine on temast nõrgem, ning seega saada oma tahtmine, kasutades ebavõrdses olukorras jõudu. Looduse õpetused ei pruugi ka toimida ühiskonnas eetiliste väärtustena – olelusvõitlus kindlasti toimib ka inimeste vahel, kuid teisel, inimlikul moel. Nähes, kuidas hundikari murrab maha kitsetalle, saab inimene sellest olukorrast tuletada omale elulise põhimõtte, kuid kasutada seda ühiskonnas eetilise väärtusena oleks ilmselgelt vale.
Kuigi budism kuulub maailma domineerivaimate religioonide hulka, on rohkelt teolooge, kes ei söanda seda religiooniks pidada, põhjendusega, et budismis puudub jumal, kes on kõige looja ja omab võimu inimeste saatuse üle. Teised, kes vaidlevad vastu, väidavad, et budism on religioon, sest et seal kasutatakse usulisi rituaale, palvuseid ning pühakirju, mida kõike üldiselt seostatakse religioosse usundiga. Näeme Milarepa lauludest, et vaimset õpetust saab kõiksusest, mis antud kontekstis ongi jumalik, sest et selle kaudu saab saavutada buddhasuse ning vabaneda kannatustest, jällegi kõiksuse nimel. Kuna jumala olemust on pea võimatu konkreetselt defineerida, võibki teda budismis mõista kõiksusena, mitte ühe isiku või asjana, seega saabki jumala õpetusi järgida kõigest tuletatuna – nii iseendast kui ka kõigest ümbritsevast. Leian aga, et antud väitele on väga osavalt vastu vaielnud Saksa filosoof Arnold Gehlen oma 1940. aastal ilmunud teoses Der Mensch. Seine Natur und seine Stellung in der Welt („Inimene. Tema loomus ja tema koht maailmas“), et inimene pole mitte looduse, vaid kultuuri olend, ning selleks, et elada koos teistega toimivas ühiskonnas, peab inimene looma endale kunstliku looduse, milles üldse oma tõekspidamised välja kujundada, hakkama saada ja ellu jääda. Samuti toob Gehlen välja, et ühiskondlikud õpetused võivad tihti olla väga vastandlikud, nagu näeme laialt levinud utilitarismi ja individualismi puhul. Üks neist pooldab tihedat inimestevahelist koostööd parima kasuteguri nimel, teine aga hoopis propageerib üksikisiku pingutusi, väites, et just see viib parima tulemuseni. Just sellised olukorrad ja võimalused näitavadki, et lõppude lõpuks ongi just inimene ise see, kellel on vastutus ning kes peab langetama enda jaoks valikuid ning nende valikutega siis elama.
„Kõik, mida ma kuulen või näen, on õpetaja, kes õpetab mulle vaimset teed.“ Kuigi käesolevas essees olen põhiliselt seostanud seda tsitaati budistlike õpetustega, milliste hulgast see ka algselt pärit on, pole keeruline seda üle kanda ka tänapäevasesse ilmalikku ellu, mis ei pea sugugi olema seotud ühegi religiooniga. Nähes kõike, mida on loodusel ja ühiskonnal meile pakkuda, on meil lõpmatult võimalusi lugeda neist välja vooruslikke religioosseid õpetusi või hoopis tõlgendada kõike enda jaoks nii, et meil oleks võimalikult lihtne ja mugav siin maailmas hakkama saada. Ühel või teisel moel taandub kõik lõpuks inimese enda valikule. Milarepa tsitaat vastab täielikult tõele – looduse ja ühiskonna seaduspärasused on väga õpetlikud ning need võivad inimesele kätte näidata vaimse tee, et leida endale koht siin maailmas, kuid need võivad sama lihtsalt ka inimest eksitada ning juhatada teda segaduses valele rajale. Selles pole ühelgi moel süüdi loodus ega ühiskond, inimesed ise on need, kes kujundavad endale eluviisi, mõtted ja tõekspidamised, see on alati nii olnud, ning see jääbki meie oma valikuks, millele toetudes ning mil viisil me seda otsutame teha.
Beatrice Rahlin (1994) on Tallinna Inglise Kolledži õpilane.
