Charles Darwini „Liikide tekkimise“ eestikeelse tõlke esitlusel 20. septembril 2012 ütles „üks paremaid Darwini tundjaid“[1]: „Täna on mu elus õnnelik hetk. Hoiame käes raamatut, mille üheks toimetajaks olin. Enne seda polnud ma teost tervikuna lugenud.[2] Mind üllatas Darwini rikkalik mitmekesine tõestusmaterjal oma teooriatele, mille aluseks on tema lai silmaring. Tema loogika ja filosoofia on muljetavaldav, samuti tema tõsine suhtumine töö kvaliteeti.“[3]

   Nii see on. Steve Jones, Londoni Ülikooli Kolledži geneetikaprofessor, möönab: „Ma ei ole kunagi kohanud bioloogiatudengit, kes oleks lugenud „Liikide tekkimist“. Isegi teadlased, olles (või arvavad olevat) tuttavad selle sisuga, kalduvad pidama raamatu lugemist pigem erandiks kui kohuseks. Ometi uurivad seda teost humanitaar-ainete üliõpilased, sest see on osa nii filosoofia kui ka inglise kirjanduse kursusest. Selles pole midagi imestamisväärset.“[4]

   Ironiseerisin kord, et neodarvinismi puhul on tegemist kirvesupiga.[5] Saan aru, et see oli ülekohtune. Mida mina ise tean usuisast? Oma aseõpetajaks ordineerimise eel toomalaupäeva õhtul 1961. aastal vandusin, „et ma selles ametis ei taha teist õpetust kuulutada ega levitada kui ainult seda, mis on rajatud Jumala selge ja terve sõna, prohvetite ja apostlite kirjade peale Vanas ja Uues Testamendis, mis on meie usu ainus juhtnöör ja on Evangeeliumi-Luteri Usu Kiriku usutunnistuse kirjadesse üles pandud“. See oli tegelikult blanco-vanne. Mul oli sõna-sõnalt peas Väike Katekismus, ka kõik seletused „Mis see on?“, tollal nõuti katekismuse ülesütlemist leerilasteltki, ja seda kontrolliti pro venia ministerio eksamil. Teoloogiastuudiumi ajal lugesin Suurt Katekismust ja Augsburgi Usutunnistust. Ülejäänud usutunnistuskirju alles emerituuris.

   Kas sellised heausksed vaimulikud, kes oma teadmatusele vaatamata on pidulikult tõotanud „pühas evangeeliumis ilmutatud tõtt meie Evangeeliumi-Luteri Usu Kiriku tunnistuse alusel puhtasti ja selgesti kuulutada“, saavad ikka olla päris luterlased? Kust neid teistsuguseid võtta on? Kui palju parteilasi oli käes hoidnud, lugemisest rääkimata, Karl Marxi „Kapitali“? Kui paljud teavad, et „Kapitalis“ ei esine mitte kordagi sõna „kapitalism“?[6]

   Praegustel preestritel ei ole (enam) võimalik kurta, et nad ei ole tuttavad reformatsiooni algallikatega puuduliku ladina ja saksa keele oskuse tõttu. Usutunnistuskirjad on elektrooniliselt kättesaadavad[7] ja mullu ilmus trükist Urmas Petti koostatud esinduslik – 838-leheküljeline – Martin Lutheri „Valitud teosed“.[8]

   Eks ma olin ikka üht-teist Lutheri kohta ning ka tema enda sulest lugenud, ent Keele ja Kirjanduse tellitud retsensiooni jaoks selle teose ühe hooga alla neelamise järel pean tunnistama, et laks oli kangem kui karta oskasin.

   Tekst ise on lahedalt lahmiv. Paar mahlast näidet: „Sest meie narrid – paavstid, piiskopid, sofistid ja mungad –, need eesliaruga juhmardid, on seni juutidega nõnda käitunud, et igaüks, kes seni on hea kristlane olnud, tahaks küll pigem juudiks hakata. Ja kui mina oleksin juut ja oleksid sääraseid tölplasi ning juhmardeid näinud ristiusku juhtimas ja õpetamas, siis oleksin ma parema meelega emiseks kui kristlaseks hakanud. Sest juutidega on käitutud nõnda, nagu need oleksid koerad ja mitte inimesed: pole osatud teha muud, kui neid mõnitada ja nende vara röövida“ (lk 434).[9] „Kah mul aadlikud! Nad pole muud kui aadlike väljaheide, nagu kotkagi väljaheide võiks kiidelda, et pärineb kotkalt, kuigi ta väga haiseb ega kõlba millekski. Niisama palju pärinevad sellised aadlikud aadelkonna hulgast. Meie, sakslased, oleme ja jääme sakslasteks – ehk sigadeks ja mõistuseta elukateks!“ (lk 584).

   Probleem on karmi sisu seedimises. Luther on radikaalne revolutsionäär. 1520. aastal teatab ta „Saksa rahva kristlikule aadlile“: „Veel kunagi pole paavsti võimust ja seadustest midagi head tulnud ega hakkagi tulema. /…/ Pole ju kõigis paavsti seadustes kaht ridagi, mis üht vaga kristlast juhatada suudaks, ja kahjuks on nendes nii palju eksitavat ja ohtlikku, et oleks parem, kui neile lihtsalt tuli otsa pandaks“ (lk 137). Tema missioon on pöörata täiesti uus lehekülg: „Arstidel laseksin ma nende teaduskondi ise reformeerida, juristid ja teoloogid võtan enese hooleks ja ütlen kõigepealt, et oleks hea, kui vaimulik õigus, iseäranis dekretaalid, algusest lõpuni ära kaotataks“ (lk 160). Ränk töö, aga tal pole pääsu: „Võib-olla olen ma liiga kõvasid sõnu kasutanud, toonud esile asju, mida peetakse võimatuks, nii mõndagi nähtust liiga teravalt rünnanud. Kuid mis ma siis pidin tegema? Minu kohus on sellest rääkida, aga kui mul oleks võimu, siis korraldaksin ma ise neid asju teisiti“ (lk 175).

   Ta sai võimu ühiskond ümber korraldada. Ja ei ole nii, et vanana Luther leebus. Vastupidi, 1545. aastal, eessõnas oma ladinakeelsete kirjutiste koguväljaandele, ta kahetseb: „Nõnda leiad sa neist minu varajastest kirjutistest, kui palju ja kui suuri järeleandmisi ma paavstile kõige alandlikumal kombel olen teinud, [ka sellist,] mida ma hiljem ja praegu ülimaks jumalateotuseks ja jõleduseks olen pidanud ja hukka mõistnud. Niisiis, heatahtlik lugeja, pane see eksitus – või (nagu nad laimavad) vastuolu – kirjutamisaja ja minu kogenematuse arvele“ (lk 710).

   Paratamatult peab Luther mõne katoolse kiriku hinnanguga ka päri olema. Ent siis on see tema,  kes lõppotsuse langetab: „Minu arvamus on aga igati põhjendatud, eeskätt sellega, et jumalasõna kallal ei tohi ei inimene ega ingel tarvitada mingit vägivalda, vaid neid sõnu tuleb niivõrd kui võimalik hoida kõige lihtsamas tähenduses, laskmata ligi teisi [tähendusi] peale grammatilise ja otsese (kui selleks ei sunni mingi ilmne asjaolu) – et vastased ei saaks võimalust kogu Pühakirja välja naerda. Sel põhjusel mõisteti Origenes kunagi õigusega hukka, sest ta pööras allegooriaks kõik, mida kirjutatakse paradiisi puhul puudest ja kõigest muust, põlates nõnda ära sõnade otsese mõtte, mispuhul sellest oleks võinud järeldada, et puud ei ole Jumala loodud“ (lk 196). Tema ise tohib Piiblit täiendada: „Kuid salajane piht, mida praegu tarvitatakse, meeldib mulle vägagi, ehkki seda Pühakirja järgi tõendada ei või“ (lk 255).

   Rahvast tuleb hoiatada: „Missale minnes tuleks hoolikalt hoiduda lootmast pihi, palve või ettevalmistuste peale, jätta kõik sellised mõtted kõrvale, ja usaldada Kristuse tõotust. Sest nagu me ikka ja jälle ütleme: missal valitsegu üksnes tõotuse sõna ja kõike tehtagu puhtas usus, mis on üks ja ainuke piisav ettevalmistus.“ Luther põhjendab: „Siit näeme, kui suur pidi olema Jumala viha,[10] et jumalavallatud doktorid suutsid neid testamendi sõnu meie eest peita, lämmatades just seeläbi usu, niipalju kui see neist olenes. On ju selgesti näha, et usu hävitamisele pidi paratamatult järgnema jumalavallatu ebausk: usk tegudesse. Sest seal, kus hääbub usk ja vaikib usu Sõna, kerkivad varsti selle asemele teod ja tegudest jutustamine. Seeläbi oleme nüüd omaenese valdustest pagendatud ja otsekui Paabeli vangipõlve viidud, ilma jäetud kõigest, mida ihaldame“ (lk 213).

   Ristimine on ainus oluline asi usu kõrval. „Ristimise juurde kuulub märk ehk sakrament, see tähendab, vettekastmine ise, millest on tulnud ka [selle toimingu] nimetus. Sest kreeka sõna ristimise kohta baptiso tähendab sedasama, mis ladina mergo (‘kastan sisse’), ja baptisma on mersio [‘sissekastmine’]“ (lk 232). „On küll õige omistada ristimisele pattude mahapesemist, kuid see seletus on liiga nõrk ja pehme, et anda edasi ristimise – mis on pigem surma ja ülestõusmise sümbol – [kogu tähendust]. Seepärast tahaksin, et ristitav surutaks täielikult vee alla, nagu Sõna seda väljendab ja müsteerium ette näeb; mitte et ma peaksin seda möödapääsmatult vajalikuks, kuid oleks ilus, kui nii täiusliku ja tervikliku sündmuse kohta antaks ka tarvilik ja täiuslik märk – nagu Kristus selle kahtlemata seadis. Patustajat ei pea ju puhtaks pesema, vaid ta peab surema, et tervenisti uueneda, saada teiseks looduks, mis vastab Kristuse surmale ja ülestõusmisele, kellega ta ristimise läbi koos sureb ja koos üles tõuseb [vrd Rm 6,8]. Ehkki on võimalik ütelda, et Kristus pesti surelikkusest puhtaks, kui ta suri ja üles tõusis, on see väljendus siiski nõrk, võrreldes sellega, kui öelda, et ta üleni muudeti ja uuendati. Samuti on ilmekam öelda, et ristimine tähendab suremist ja ülestõusmist igavesse ellu, kui et see on pattudest puhtakspesemine“ (lk 236j).

   Ristimine teeb vabaks, täiesti. „Seetõttu ma kinnitan: ei paavstil, ei piiskopil ega ühelgi teisel inimesel ei ole õigust kaaskristlasele ainsagi silbi jagu korraldusi anda, välja arvatud siis, kui too on sellega nõus. Kõik, mis tehakse teisiti, on tehtud türannia vaimus. Seepärast on kõik palved, paastumised, annetused ja mida iganes paavst oma rohketes ja vaenulikes dekretaalides nõuab ja määrab, nõutud ja määratud ilma igasuguse õiguseta. Ta patustab Kiriku vabaduse vastu iga kord, kui ta midagi sellist jälle ette võtab“ (lk 239).

   Ent taevasse pääsevad ja õndsaks saavad väga vähesed. „Nagu juba öeldud, ei võta enamik muidugi Jumala Sõna kuulda, vaid on ainult üks hukkaläinud rahvamass, kes on määratud Jumala viha ja karistuse alla langema. Kuid mulle piisab ka sellest, kui vähemalt mõni neist öeldut südamesse võtab“ (lk 598).

   Igaühel tuleb oma isiklikku hingeõndsust taotleda kõigest tühjast-tähjast lahti lastes. „Kristlane laseb igaühel, kes tahab, röövida, võtta ja rõhuda, nülgida, õgida ja märatseda, sest ta on märter maa peal“ (lk 553). Kes tahab olla puhta südametunnistusega ja õigesti toimida, „olgu ilmalike valitsejatega rahul ning ärgu nende vastu eksigu – võttes arvesse tõsiasja, et erinevalt vaimulikest väärõpetajatest ei saa ilmalikud valitsejad kellegi hingele kahju teha“ (lk 595). „Esiteks: kui on näha, et valitsejad ei pea omaenese hingeõndsust millekski, vaid märatsevad ja teevad ülekohut, kus aga saavad, siis mis on sul sellest, kui nad su varanduse, ihu, naise ja lapse hävitavad? Ei saa nad ju ometi su hingele kahju teha. Ning nad kahjustavad omaenese hinge, millele peab järgnema ka ihu ja vara hukk. Kas sa ei leia, et see on juba piisav kättemaks?“ (lk 590).

   No ei leia. Mind kättemaksurõõm küll ei rahuldaks. Mul ei ole ka fanaatilist usku, et Jumal ikka tõesti siin ilmas ja kohe nuhtleb (ja viimasel hetkel hoopis nurjatu hingele ei halasta): „Sellega tõendab Jumal, et tema on kohtunik maa peal ega jäta ülekohut karistamata. /…/ Ühesõnaga: nii türannid kui ka mässajad on Jumala vaenlased, seepärast ässitab ta neid üksteise kallale, et kumbki pool häbiväärselt hukkuks ning Tema viha ja kohtuotsus jumalavallatute üle täide läheks“ (lk 555).

   Kui oleksin katoliiklane, peaksin muret tundma, kas ma tohin ametlikust liinist hälbida. Luteri kirikus seda hirmu ei ole. Usuisa suunis oli: „Just selle vaba südametunnistuse pärast tõstan ma häält – ja teen seda kindlameelselt. Kristlaste peale ei tohi ei inimesed ega inglid mitte mingisuguse õigusega panna ühtki seadust, kui me seda ise ei taha, sest me oleme kõigest vabad. Ent kui seadusi pannakse, siis tuleb neid kanda nii, et südametunnistuse vabadus rikkumata jääb“ (lk 241).

   Dietrich Bonhoeffer ja Friedrich Gogarten näevad viimaste sajandite jooksul toimunud ühiskonna sekulariseerumises inimese täisealiseks saamist, inimese vabanemist autoriteetide (sh kiriklike autoriteetide) eestkoste alt. Nüüdiskristlus ei vastandu enam sekulariseerumisele, vaid jaatab maailma täisealisust ja arvestab sellega. Kirik, nii palju kui teda alles on jäänud, ei ürita inimestega kõneleda võimu keeles ega nõua pimedat allumist irratsionaalsetele autoriteetidele, vaid austab inimese kriitilist mõtlemist ning tema soovi iseotsustada, mis on õige. Gogarteni sõnadega: „On muutunud hädavajalikuks püstitada küsimus kristliku usu kohta täiesti uuel viisil“.[11]

   Olgu küsimus kristliku usu kohta püstitatud muistsel või mõnel moodsal moel – metatasandil on nagunii isiklik ja individuaalne valik vingerdav vaglakene,[12] suveräänne südametunnistus ning tahtevabadus pelk luul.[13] Tuleb, mis tulema peab. Või mis tulla saab. Vahet pole. „Vaba tahe on pärast pattulangemist olemas vaid nime poolest, ja kui ta teeb seda, mis temas on [facit, quod in se est], teeb ta surmapattu. Teesi esiosa on ilmselge, sest vaba tahe on patu vang ja ori – mitte sellepärast, et ta oleks eimiski [nihil], vaid kuna ta on vaba ainult halba tegema“ (lk 33).

Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.

(Foto eest täname Eesti Kiriku toimetust.)