Kas uskuda või mitte uskuda Jumalat – selles ei ole küsimus. Me ei näe inimese sisse. Me ei tea, kas see, mida ta ütleb, on see, mida ta tunneb ja mõtleb. Küsimus on: kuidas uskuda? Kui me oleme valiku teinud, on meie ees erinevad konfessioonid, igal ühel on oma ilmutus ning konfessiooni enda arvates on see ainuõige. Enamasti.

Kiriku (kui organisatsiooni) valimine on sama raske kui erakonda astumine. Enamasti ei tea sa astumise hetkel kogu fooni: mis inimesed seal kirikus käivad, mis on kirikujuhtide isikuomadused? Sa ei suuda isegi mõelda, et see samm ei pane sinu otsa ette silti „kristlane“, vaid paneb nt nelipühilane, baptist või katoliiklane. Kas beebikristlane oskab omale vanemaid valida? Vaevalt.

Alates 1990. aastast aktiivselt kirikuga seotuna olen avastanud, et oma kirikus võivad mõned asjad olla hästi – nii, nagu mina usun – kuid võivad olla ka valesti, ja mõnes „võõras“ kirikus palju paremini. Ilmutus ei liigu mitte kirikuid pidi, vaid mööda inimesi.

Igal aastal kirikut vahetada ei ole sünnis. Kuid kiriku vahetus ei ole Jumala vahetus, nagu kirikud ise kipuvad jätma mulje neile, kes näevad asju teisiti ja lahkuvad mujale ehk „lahutavad“. Kuna meie tunnetus on poolik, ei pruugi meie arvamus olla õige, aga ta on meie usu kohane.

Inimene vajab kogudust. Ärge jätke maha oma koguduse kooskäimisi – on uustestamentlik üleskutse. Kogudust vajame selleks, et saada vendadelt oma usule ja ilmutusele kinnitust. Sagedamini on nii, et inimene eksib, harvem nii, et kirik eksib.

Veerand sajandit ületava usukogemuse tulemusel olen jõudnud mõttele, et olles Kristuse koguduse liige, ongi minu kirik kõik need kogudused kokku, kes Jeesust Issandaks tunnistavad. Ma leian igast konfessioonist midagi, kuidas ma pean õigeks uskuda. Ja ma pean enda ees kinnikaetuks seda, mis tundub kummaline või arusaamatu.

Ma ei taha kuulutada ülemäärast oikumeeniat – meil on õigus ja võimalus jääda eriarvamusele. Olen ka tajunud, et kui mõnes kirikus on midagi justkui „valesti“ usutud, siis ajas on muutunud kas minu või kiriku seisukohad.

Südame silmad võivad avaneda nii koguduse liikmel kui ka kirikul. Ja võivad ka kinni minna. Praegusel ajal näeme kirikutevahelisi vastuolusid eelkõige selles, et südame silmad on sulgunud – on olnud teadmine ja tunnetus, mida Jumal meilt ootab, kuid me oleme end paadutanud ning selle teadmise ja tunnetuse hüljanud.

On ka palju neid, kes ei pea koguduse liikmelisust oluliseks. „Mina usun oma südames!“ ütlevad nad. Kuid kas me saame jääda püsima ühe vitsana kesk kõrbe tormi käes? Nii tugevaid palju pole. Võib-olla ei olegi.

Usku tuleb tunnistada. Endale. Üksteisele. Jumalale. Siis meie usk püsib. Nagu Paulus tõotas: võitnud oleme siis, kui me oma usu säilitame. Usu säilitamine on eesmärk, mille poole püüelda. Uskuda tuleb nii, et usk säiliks. Sest püüniseid on palju: variserlusest kuni ilmalikustumiseni. Kirjatundmine aitab uskuda, kuid säilitamiseks on vaja innukat tööd. Usu elu.

Kas uskuda? Ka sellele küsimusele siiski vastan. Mina usun. Ühtegi soovitust anda ei saa ja pole ka vaja. Rõõmusõnumit tuleb kuulutada, kuid otsustama peab kuulja, mitte kuulutaja. Ma kuulutan rõõmusõnumit hea meelega, sest ma olen saanud sellest sõnumist väga palju rõõmu.

Kuidas uskuda? Südametunnistusest lähtuvalt. Rõõmu ja armastusega Jumala vastu, kes meid on loonud. Pidades end kristlaseks, ei olegi meil vaja rõhutada, et me kuulume ühte või teise kirikusse. Aga kuuluda tasub. Koos on kergem uskuda. Palju kergem. Uskugem. Armastusega enda, ligimese ja Jumala vastu. Ning olemegi pääseteel.

Janek Mäggi (1973) on kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhataja ning Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu liige.