Eesti vanarahva uskumuste hulgas leidub küllap paljudele tuttav varanduse-lugu, mille järgi tõuseb jaaniöösel maapõue peidetu üles. Varanduse leiukohta märgivad virvatulukesed, mida saab näha ainult läbi unkaaugu vaadates. Kes jaaniööl selliseid tulukesi näeb, on ehk õnnega koos ja võib rikkaks saada. Teise pärimuse järgi näitavad rahatuled küll asukohta, aga seal tuulutatakse jaanituulega maetud vara, et see kopitama ei läheks. Germaani pärimuse järgi räägiti siinmail ka sellest, et jaaniööl annavad endast märku vette uppunud kirikukellad või avaneb koguni mõni linn, mis kunagi mäe alla jäänud.[1] Varandust leida on igal juhul vahva – kasu, abi ja pääsemist kui palju! Aga olgu raha, kirikukellad või linnadki – olulisem maisest varast on siiski inimvara ja meie oma inimesed kirikus.

Rooma-katoliku kiriku esindajad valisid eelmisel kuul esimese võrdsete seast, uue paavsti, kiriku juhi. See sündmus pälvis suurt tähelepanu ja kohati liialdatult. Need, kes muidu kiriku asjadest suurt ei huvitu ega arva, võisid kõik sõna sekka öelda, sest igaüks teadis midagi inimlikku uue arvatava jumala maapealse asemiku kohta. Teised otsisid erilisi märke ja sidusid valitu tingimusteta taevase võimuga. Nii selline juhi üleinimlikustamine kui ka ülejumalikustamine on aga täiesti mittevajalikud tegevused. Seevastu hädavajalik tegevus on kiriku kui Kristuse ihu ja organisatsiooni juhtimine – kindlate strateegiliste juhtliinide seadmine ja nende hoidmine tulemuse saavutamiseks. Selles osas võib soovida uuele paavstile ja igale teisele juhile õnnistust ja jõudu. Kirikut võib kui laeva juhtida ka terve hulk ajaloos üksteisest eraldi seisvaid isikuid kirjapandud või päritud õpetuste kaudu – kuid oma elu korraldatakse siiski värsketes oludes. See ei tähenda sugugi vana tarkuse alahindamist.

Uue, väärikas eas paavsti juurest edasi minnes võiksime pilgud oma kirikus pöörata oma väärikatele – neile, kes kui ammuunustatud ja mahamaetud varandus veel mõnikord endast märku annavad. Emeriitõpetaja Vello Salum on kord rääkinud eesti oma patriarhidest – eesti oma teoloogia esiisadest, keda meil tuleks arvestada ja tõsiselt võtta, kuid kelle sõnad on tõepoolest ununemas või kelle tähendust eesti teoloogia ajaloos tervikuna välja joonistada ja esil hoida ei osata. Meie oma vanad targad kiriku juhtijad ja suunajad – eesti kiriku iseseisvumise patriarhid Jakob Hurt, Villem Reiman, Rudolf Kallas, Johan Kõpp jt, kuni Uku Masingu ja Evald Saeni välja, on selline varandus, mis meil, noorematel järeltulijatel, on endilgi veel osaliselt käte vahel olnud. Ka Vello Salumi enda head ideed ja mõtted väärivad kogumist ja talletamist. Seega on meil oma vanade tarkade juhtimise ja kirikuelu korraldamise näiteid ajaloost küllalt võtta. Meie tänaste teoloogide-vaimulike „vaimsed geenid“ võiksid tegelikult palju rohkem lasta just eesti enda teoloogiat välja paista. Oma koduse kiriku vaimuvara saame hoida ja arendada ainult ise – mitte uputades seda vabatahtlikult ja mõtlematult võõra alla!

Vanad eesti teoloog-patriarhid sunnivad vaatama enda ümber praegu. Kes ja kus on meie aja eestkõnelejad, suunaandjad ja väljaütlejad? Kes on arendajad ja kasvatajad, kes säilitajad ja kinnitajad? Kõiki ja veel enamgi on vaja selleks, et kiriku kui elava osaduskonna ja korraldusliku vahendi abil külvata maailmas ja oma ajas Jumala armu. Et seda ülesannet suuta täita, kogub tark vägesid, hoiab omasid ega lase kurjal oma karjas murda. See kehtib nii kirikus kui ühiskonnas, igas väiksemas organisatsioonis perekonnani välja. Kuidas aga hoida omasid koos parema tulemuse jaoks? Meie president kutsus 2010. aastal eesti talente koju – see oleks võtmeks Eesti ühiskonna arengus. Kampaania lõppes 2012. aastal ja seatud ülesanded olid selleks ajaks formaalselt täidetud: kodumaale oli naasnud vähemalt 25 inimest ja teavitatud oli tuhandeid. President Ilves ütles: „Meid on maailmas nii vähe, et iga inimene, iga kaasmaalane, iga eestlane on talent ja väärtus iseenesest, mida tuleb hoida. Eesti riik ja ühiskond laiemalt peab selgelt ütlema, et iga inimene on meile tähtis ja teretulnud“ (vt siit). Üsna kitsa suunitlusega ja palju kritiseeritud projekt võeti kokku tõdemusega, et igaüks on väärtuslik ja omasid peab hoidma. Samas jäi mõte siiski edasi arendamata – mida nende väärtuslike talentidega teha ja kuidas seda teha? Kui selgus, et projekt idee tasandil siiski ei tööta, leevendati olukorda kõikide kiitmisega. Paraku ei väärtusta ühiskondlik poliitika inimest endiselt – jätkub väljarändamine elatustaseme tõusu otsinguil ja just eelkõige vaimselt turvalistesse (töö-)kohtadesse.

Vaimset turvalisust peaks aga pakkuma ka kirik. Kas me seda suudame ja kui andekad sel alal oleme? Kirikus (nagu mujalgi Eestis) töötab terve suur hulk talente, kes ei ole Eestist ja Eesti vaestest kogudustest mitte kunagi lahkunud. Siinolijate seas on suur hulk justkui avastamata talente, kes vaikselt töötades ennast taandavad, kuid kes piisava toetamise korral oleksid valguseks palju rohkematele kui seni. On ka neid, kes on ise taandunud, tundes ametikaaslaste tõrjutust, külmust, ebaõiglust. Selliseid vakaaluseid ja eemalepeletatud töötegijaid on meie kirikus isegi liiga palju, kuid siin ei aita pelgalt ordeni rindapistmisest või „kõik-on-ju-hästi“ näo tegemisest, vaid on vaja süstemaatilist, sihipärast ja inimest armastavat-väärtustavat „kirikupersonali“ kujundamist. See on aga üks osa teadlikust strateegilisest juhtimisest. Meie kiriku arengukava kinnitab, et „organisatsiooni peamiste strateegiliste ressursside hulka kuuluvad kvalifitseeritud ja motiveeritud inimesed…“. Samas tõdetakse kahjuks, et „EELK-l puudub ülevaade olemasolevast ja soovitavast inimvarast; inimvara haldamise ühtne süsteem ja struktureeritud tegutsemine, tagamaks kõikide erinevate valdkondade tegutsejate ettevalmistatust, rakendumist ja tööks motiveeritust“ (vt siit). Ilmneb, et me kanname küll tugevat, mis siis et suuresti unustatud vaimset pärandit, kuid oleme nõrgad ja haavatavad sageli just omade keskel. Kummaline olukord – kanda head koormat, kuid kukkuda oma jala taha!

Kuidas siis edasi saab? Tuleb välja, et talendid on enamasti kodus – on kogu aeg olnud. Lihtsalt neid ei ole märgatud enne, kui teema päevakorda kerkis – kuidas elu paremini korraldada ja miks me edasi ei liigu? Kodust (justkui maapõue peidetud või peitunud) varandust – meie oma inimesi – võiks vanarahva lugude järgi alustuseks ja enne maa peale toomist tuulutada! See tähendab näiteks inimlikku suhtlemist, teise usaldamist ja heatahtlikku olla laskmist. Peale tuulutamist on aga vaja hea käega suunamist ja kaasamist – et igaüks, kes kirikus töötab, tunnetaks tõepoolest oma vajalikkust ja tajuks vaimset turvalisust. Kui seda ei saavutata, siis vireleme muutuvates pisidetailides edasi kuni kirikust lahkumiseni. Kodune varandus – meie oma inimesed – ei talu kaua üksteise järele luuramist ja kaebamist, süüdistamist ja hukkamõistu, tõrjumist ja üleolevat suhtumist. See ei talu ka asjade minnalaskmist, tegematajätmist, kiivust-kadedust, silmakirjalikkust või alahindamist teiste poolt. Kõik nimetatu kustutab virvatulukesed, mis varanduse asukohta näitavad! Piibellik hõõguv taht kustub ju samaga – ikka inimtegevuse läbi, kus kaasteeline hukkub või hukutatakse.

Kodune varandus – meie oma inimesed – vajab kindlat kaitset ja hoidmist, vajab käivitamist ja rakendamist ühise eesmärgi nimel, vajab kaasakutsumist ja innustavat igaühe potentsiaali hindamist selleks, et midagi head korda saata ja ära teha. Selleks, et tõepoolest rikkaliku varandusena avaneda ja elu elada lasta! Mõelda, kui uhke see oleks, kui ümberringi särab igas koguduses kullana kallis inimene! Hoidkem siis üksteist ja poleerigem väsimatult kõiki oma kaasteelisi – nende helkival pinnal peegeldub su enda nägu! Juba klaarid vanad targad aga vaatavad kõike seda ja tänavad Jumalat.