Saabusin teisipäeval Luterliku Maailmaliidu teiselt konsultatsioonilt luterliku hermeneutika alal, ilmselt parimalt ja intensiivseimalt konverentsilt, mida mu silmad on näinud. Seekord olid diskussiooni aluseks Vana Testamendi psalmid, ent küsimus pole mitte niivõrd tekstides, kuivõrd luterlikus identiteedis muutuvas ja globaliseeruvas maailmas. Tunnen, et kutse nimetatud konverentsile tähendas ülimat au ja privileegi ning et sain osa jumalikust armust, ilmutuslikust armust, kontekstist teadlikuks saamise armust.
Tagasi saabununa tunnen ka, et olen kristlase ja teoloogina küündimatu. Kohtumine kogu maailma, kõige erinevamatest kontekstidest pärit luterlike teoloogidega on sedavõrd avardav kogemus, et pean nüüd tunnistama oma senise töö küündimatust. Istudes vastamisi Kesk-Aafrika Vabariigi pealinnast pärit teoloogiga ja rääkides luterliku hermeneutika olemusest ja vajalikkusest, rabab ühel hetkel teadmine, et tema kodulinna tänavatel tulistatakse, üritatakse riigipööret ja ta ei tea täpselt, kas perekonnaga on kõik korras. Teoreetilisele diskussioonile pidi paratamatult järgnema palve tema perekonna ja maa pärast. See on kontekst, mis paneb mõtlema. Meie kontekst ei ole ainult meie oma, meie kirikute või kõrgkoolide kontekst, vaid kõikide kristlaste kontekst ja globaalne kontekst. Küsin siis endalt, kas minu eksegeesis ja hermeneutikas on väljendunud kuidagigi selle refleksioon, et ainuüksi pensionifondide kaudu osaleme maailma komplitseeritud majandusmängus, kus üha rohkem rikkust koguneb keskustesse ja kesksete inimeste kätte ja kus äärealad langevad üha suurematesse probleemidesse.
Aga veel kontekstist. Mõni päev toimus Tamsalus sõnulseletamatult julm veretöö. Mõrvarid piinasid 15-aastast tütarlast ja mõni päev hiljem tapsid ta metsikul viisil, enne pügasid ohvril pea paljaks ning pärast tapmist raiusid pea maha. Mina elan Tamsalu vahetus läheduses – see kuritöö toimus piltlikult öeldes minu õuel. Seda enam mõistsin, et selles kuriteos ei ole ühte või kahte süüdlast, selles on kümneid ja sadu süüdlasi. Selles on süüdi kogu meie haige ühiskond. Ja selles olen süüdi ka mina. Kas ma olen peale juba mõnda aega minus pesitsenud veendumuse, et Tamsalus on selline veretöö olnud vaid ajaküsimus, midagi teinud? Kas olen olnud Tamsalus kristlasena või teoloogina kohal? Kas minu eksegees on arvestanud sellist konteksti? Kas minu hermeneutikast on midagi muutunud? Leiaksin kindlasti lohutust siit ja sealt, mõeldes et olen näiteks kirjutanud sallimatuse diktatuurist, aga kas see on see? Kas see on piisav? Mida räägin üliõpilastele järgmises psalmieksegeesi loengus?
Sügavalt respekteerides rasket tööd, mida Eesti teoloogid ja kristlased päevast päeva teevad, küsin siiski laiemalt: mida olete teinud teie? Mida oleme teinud meie? Kas kirik on Tamsalus olnud kohal siis, kui teda on olnud vaja? Kas meie teoloogia ja eksegees on kontekstuaalne? Kas teame, et meie kontekst on paljudest hädadest haavatud inimesed, perekonnad ja ühiskond? Kas vabamüürlaste ja homoseksuaalse sättumusega inimeste süüdistamise asemel oleme tegelenud oma haavadega, mis kisendavad kodus ja tänaval, meedias ja kirikus?
Arvan, et teoloogidena, selle seltsi liikmetena on meil põhjust enda sisse vaadata ja küsida, kas teame, mida teeme.
Avalduse luges autor ette Akadeemilise Teoloogia Seltsi aastakoosolekul 27.3.2013.
Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
