Esiletõstetud lood

Nägu kivi taga (Lk 24:1–12)

„Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud. Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat. Ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu.

Ja sündis, et kui nad olid nõutuses selle pärast, vaata, kaks meest seisid nende juures erevalges rõivas. Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.“ Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad. Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele. Aga need olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema, ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele, ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi. [Peetrus aga tõusis püsti ja jooksis hauakambri juurde, ja kui ta kummargil sisse vaatas, siis nägi ta üksnes surilinu. Ja ta läks ära, endamisi imestades sündinu üle]“ (Lk 24:1–12).

Kuulus soome maalikunstnik ja skulptor Wäinö Aaltonen (1894–1966) on endast teinud ainulaadse autoportree. Pildil on kunstnikku ennast näha väga vähe, kuna peaaegu kogu ta nägu on kivi taga peidus. Ja sellele kivile on kirjutatud sõnad: „Ma tahaksin, et mu süda oleks kui kivi, nagu kalju, millesse on raiutud nägu, naeratav ja suur, millest kihutab mööda aeg. Kuid ta ei ole selline. Teda pitsitab vaev, ta juuri uuristab mure ning talle on omane põrgupärane rõõm.“

Kas see polegi äkki postmodernistliku ajastu mõneti lõhestunud ja kahestunud hingega inimese koondportree? Meil kõigil on ju teinekord kiusatus rohkem näida kui julgust olla. Seda põhjustab mitte niivõrd vastuolu loodetava ja tegelikkuse vahel, vaid fragmentaarsus ehk kaduma läinud usaldus elu terviklikkuse vastu. Enam ei tunnetata absoluutset tõde ning kõik näib olevat ainult tõlgendamise küsimus.

Meedia kui tänapäeva suurim arvamuskujundaja loob alailma meie ümber naeratavaid, pealtnäha eluga ja iseendaga ülimalt rahulolevaid ikoone, kelle sarnasteks alateadlikult paljud saada soovivad. Samas ei tule me alati selle pealegi, millist hinda need inimesed selle kõige nimel maksma peavad ja kui katki nad sisemiselt olla võivad. Et naeratava maski taga on hoopis murtud vaim ja muserdunud hing.

Kristuse kannatusloos tuuakse meie silme ette terve galerii sisemiselt katkiseid inimesi, kes kriitilisel hetkel peitsid oma näo kivi taha umbes samamoodi, nagu Soome kunstnik oma autoportrees. Kui ülempreestrid ja suurkohtu liikmed pugesid Jeesuse protsessil Moosese käsulaudade taha, siis Pilaatus hoopis Rooma õiguse taha. Juudas peitis ennast reetmise, Peetrus salgamise ning teised jüngrid arguse taha. „Ma tahaksin, et mu süda oleks kui kivi, millest kihutab mööda aeg,“ mõtlesid Suurel Reedel ilmselt kõik need, kes erineval põhjusel oma tegeliku näo kaotasid.

Viimaks juhtus see ju ka esimese nädalapäeva koidikul lõhnarohtudega hauale rutanud naistega. Nad olid hoolikalt valmistunud selleks, et saabunud sabati tõttu pooleli jäänud matmisrituaal lõpule viia. Naised tulid sinna selleks, et oma kurbust ja leina peita selle suure kivi taha, kuhu nende õpetaja kahe päeva eest maetud oli. Just see tundus neile tollel hetkel kõige vajalikum ja turvalisem tegevus olevat.

Naiste hämmastus ja kohkumus olid aga suured, kui nad kohale jõudes nägid, et kivi oli ära veeretatud ning haud tühi. Kõik nende plaanid löödi järsku sassi. Neil polnudki enam kohta, kus oma õpetajat leinamas käia. Aga argade ja kohkunud naiste ellu tuli järsku midagi täiesti uut. Kivi oli ära veeretatud mitte ainult Jeesuse hauakoopa suu eest, vaid ka nende endi näo ja südameukse eest. Nüüd oli neil vaja minna ja kuulutada kõigest sellest, mida nad olid tühja haua juures kuulnud ja näinud, ka jüngritele, kelle näod olid endiselt veel kivi taga peidus.

Evangelist Luukas ütleb otse välja, et jüngrid pidasid naiste toodud teadet esialgu ainult tühjaks jutuks. Alles siis, kui ülestõusnu isiklikult nende ette lukus uste taha ilmus, hakkasid nad pikapeale uskuma. Tooma nägu oli kivi taga senikaua, kuni Jeesus andis talle võimaluse pista oma sõrm tema ihusse löödud naelte asemesse. Emmause teeliste nägude ees oli Jeesuse hauakoobast varjanud kivi vari selle ajani, kui Jeesus nende juurde jäädes võttis leiva, õnnistas ja murdis seda neile. Peetruski vabanes lõplikult oma salgamise süükoormast alles siis, kui Õnnistegija temalt kolm korda oli küsinud: „Kas sa armastad mind?“ Hullemat proovilepanekut on raske ette kujutada.

Olen sageli mõelnud, et ülestõusmispüha hommikul peaksid mehed oma suu pigem kinni hoidma ja andma õiguse naistel kuulutada, sest just nende kaudu jõudis sõnum Jeesuse ülestõusmisest maailma. Luukas edastab üsna lakooniliselt, et kui naistel, kes ju koos jüngritega Jeesusega ringi rändasid, nende Õpetaja sõnad Inimese Poja patuste kätte andmisest, tema ristilöömisest ja üles äratamisest meelde tulid, pöördusid nad hauakambri juurest tagasi ning kuulutasid seda kõike neile üheteistkümnele ja kõigile teistele. Seega juba enne, kui jüngrid ise kord selleni jõudsid.

Selles valguses on pisut kummaline kuulata oma kirikuski jätkuvaid vaidlusi selle üle, kas naistel on ikka lubatud rõõmusõnumit kuulutada ainuüksi seetõttu, et nad naised on. Ilmselt on nii mõtlevate meeste näod alles kivi taga peidus. Ülestõusmispüha ütleb meile väga selgelt, et naistel on mitte ainult õigus, vaid isegi kohustus seda teha. Johannese evangeeliumi järgi annab ülestõusnu isiklikult Magdala Maarjale käsu ja ülesande: „Mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde“ (Jh 20:17).

Viimselt esitab Kristuse ülestõusmispüha meile kõigile täna täpselt sama küsimuse, nagu kaks tuhat aastat tagasi. Ja see on see, kas me oleme juba julgenud oma näo seda varjava ja moonutava kivi tagant välja tuua ning koos ristirahvaga rõõmustades maailmale tunnistada: „Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud!“

Aamen.

 

Mihkel Kukk (1957) on EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja, teenib hetkel Vancouveri Peetri koguduses Kanadas.

 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English