Foto: Anu Põldsam
Tänase ajakirjanumbri juhtkirjas ei saa mööda tõdemusest, et küllap jääb paljude jaoks 2013. aasta Kristuse kannatusaega teravalt meenutama küsimus, kuidas ikkagi suhtuda vabamüürlusse ja vabamüürlastesse. Ja võib-olla enamgi võib jääda mällu viis, kuidas küsimus kirikus üles võeti ning kuidas sellega ümber käidi. Siiski on lootust, et erinevalt möödunud aastast saab tänavune vaikne nädal olema tõesti vaikne – saab olema lepituse nädal.
Lootuse aluseks on mh äsja toimunud luterliku kiriku piiskopliku nõukogu koosolek, kus kannatusaja alul käivitunud sündmused kulmineerusid, kuid juhiti asjalikumasse ja väärikamasse menetlusviisi. Pressiteate kohaselt oldi seisukohal, et „vabamüürlusesse kuulumine on tõsine küsimus“. See nõuab põhjalikku ja laiemat analüüsi. Kiriku õpetuskomisjonile tehti ülesandeks töötada välja hinnang „vaimulike üheaegsele kuulumisele Eesti Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse ning vabamüürlusesse Eestis“. Küsimus nõuab seega kontaktiloomist ja tegelemist Eesti vabamüürlusega (vt www.eestisl.ee). Küsimuse tõsidus nõuab kannatlikkust, sest igasugune dialoogi- ja uurimistöö võtab paratamatult aega. Üldisemalt viimase kuu sündmusi arvestades pidas piiskoplik nõukogu vajalikuks ka seda, et „samaaegselt“ alustatakse „vaimulike eetikakoodeksi ettevalmistamist“.
Vaikse nädala tähenduse sügavused ulatuvad küllap adumiseni, et lepitus ja uus algus sünnibki seal, kus inimene ja inimesed – ka kristlased – on hädas ja luhtunud. Kiriku & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, Vana Testamendi dotsent Urmas Nõmmik on kirjutanud meile artikli Vana Testamendi psalmide kaebelauludest, millesse on tema sõnul püütud „kiituse ja kaebuse vahel kõikuv inimeksistents“. Olles nihutanud levinud arusaamu kaebelaulude rollist ja tähendusest, tõdeb autor lõpetuseks: „Uues Testamendis ja kristluses kogetakse eksistentsi kiituse ja kaebuse vahel uuesti: Kristuse jaoks radikaliseerub häda, akuutse ja eksistentsiaalsena ühteaegu, surmas ning see ületatakse ülestõusmisega. Kaebusele järgneb ikka kiitus.“
Ülemöödunud nädalal pani Kiriku & Teoloogia hingehoiuteemaliste kirjutiste sarjale kaaluka-kriitilise alguse Tiit Pädam, käsitledes „Hinge ja selle hoidjaid“. Kauaaegne hingehoidja ja hingehoidjate koolitaja Naatan Haamer jätkab teemat süvitsimineva arutlusega sellest, mis ikkagi on hingehoid ja kuidas ollakse hingehoidja.
Vaikse nädala alguse jutluse autoriks on Käsmu koguduse diakon Urmas Karileet. „Kristuse elu ja avalik tegevus oli algusest peale suunatud Tema elu viimastele päevadele /…/ Palmipuudepühal asub Kristuse kirik teele, et elada kaasa Kristuse maise elu viimasele etapile.“ Üksikasjalik ja hoolikas jutluse alusteksti analüüs aitab meil keskenduda Kristuse ristisurmale ja ülestõusmisele ning kogeda nii üksikult indiviidina kui ühiselt kirikuna lepitust ja uut algust.
Õnnistatud vaikse nädala, lepituse nädala algust!
Tänases numbris:
Urmas Nõmmik, Kiituse ja kaebuse vahel.
Naatan Haamer, Hingehoiust praktiku pilgu läbi.
Urmas Karileet, „Isand, me tahame Jeesust näha“. Jutlus palmipuudepühaks (Jh 12:12–24).
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2012. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
