Duhhoboorid

Duhhoboorid on selle nime saanud oma vastaste, Vene Ortodoksse Kiriku (VOK) tegelaste käest. Neid nimetati vaimuga võitlejateks, kuna nad ei aktsepteerinud kiriklikku kultust. Hiljem hakkasid duhhoboorid aga ka ise seda nime enda kohta kasutama, kuigi teises tähenduses – nendena, kes vaimus teenivad Jumalat (Синявский 2001, 389). Nende algne enesenimetus oli „Jumala inimesed“ või ka „Jumala pojad“. Sellega on seotud ka nende etniline identiteet: nad ei pidanud ennast sugugi venelasteks, kuigi tavapärase etnilise määratluse järgi nad seda olid. Jumalale kuulumise teadvus oli neil nõnda intensiivne, et ei jätnud mingit ruumi vene identiteedile.[1] Nad on alati rõhutanud oma erinevust riigikiriku liikmetest. Seda erinevust on ka väliselt, riietumise poolest alati esile toodud.[2]

Selline enda erinevuse silmatorkav rõhutamine on kooskõlas ka sellega, et duhhoboorid on olnud tunduvalt vähem varjatud sekt kui hlõstid või skopetsid.[3] Nad on pea alati moodustanud nähtavaid kogukondi. Tõsi, see ei tähenda, et nende kohta oleks oluliselt rohkem teada kui teiste, ennast varjata püüdvate sektide kohta. Tagakiusamised ametivõimude, aga mõnikord ka riigikiriku liikmete poolt on teinud neid ilmselt ülimalt ettevaatlikuks oma arusaamade selgel sõnastamisel. Ning läbi ajaloo on duhhoboorid olnud ka üsna suures osas kirjaoskamatud. Seegi on kaasa aidanud nende arusaamade vähesele tundmisele. Pole nad ju ise olnud huvitatud ning ka võimelised oma arusaamu kirjalikult avaldama. Ühtse pildi tekkimist duhhobooride usust ning tavadest on takistanud ka asjaolu, et aegade jooksul on need muutunud. Tänapäeva Kanada duhhobooride arusaamad võivad üpris oluliselt erineda näiteks 18. sajandi keskpaiga Tambovi kandi duhhobooride arusaamadest.

Mõnikord on duhhoboore nimetatud vene kveekeriteks ning on isegi arvatud, et see sekt on tekkinud kveekerite misjoni tagajärjel. Või on väidetud üldisemalt, et ta on tekkinud läänest tulnud protestantlike misjonäride töö tulemusel. Erinevus kveekeritest on aga üsna suur ning kveekerite mõju on siin ilmselt täiesti võimatu. Võimalik muidugi on, et protestantlus on ühel või teisel moel duhhobooridele mõju avaldanud, aga nende tekke taandamine lääne misjonäride tegevusele on lubamatu lihtsustamine. Määravat rolli on ikkagi mänginud Venemaa enda pinnasest tekkinud põhjused.

Üks olulisi asju, mille poolest duhhoboorid erinevad nii ortodokssetest kristlastest kui ka teistest sektidest, on nende suhtumine Piiblisse. Nende meelest on Piibel inimlik dokument.[4] Varasema aja duhhoboorid on küll Piiblit hästi tundnud ning selle teksti oma arusaamade kinnituseks kasutanud ning Piiblist on aeg-ajalt väga lugu peetud, aga ometi ei ole seda peetud Jumalast inspireeritud teoseks. Duhhobooridel on olemas hoopis nende endi koostatud pühaks peetav raamat pealkirjaga „Elu raamat“ (Животная книга) (Буткевич 1915, 247), mis tegelikult ei ole lõpetatud raamat vaid, vastupidi, see on avatud ning seda saab üha täiendada ning erinevatel aegadel on sinna lisatud ka uusi osi, eelkõige just hümne (Woodcock / Avakumovic 1968, 22).

Duhhobooride üheks keskseks usuartikliks on arusaam, et Jumal on immanentselt kohal igas inimeses. Mida selle kohaloleku või ligioleku all täpselt mõista, selles lähevad uurijate arvamused lahku. On neid, kelle meelest duhhoboorid usuvad, et Jumala vaim asub inimeses reaalselt (Woodcock / Avakumovic 1968, 19). On aga teisi uurijaid, kelle arvates selline Jumala kohalolu tähendaks müstilist ühendust, mida duhhoboorid polevat uskunud, vähemalt varasematel aegadel. Seevastu olevat nad aga uskunud, et Jumal on kohal inimeses oma kuju, oma sarnasuse kaudu. Nimelt on vana üldkristlik arusaam, et Jumal lõi inimese oma näo järgi, enda sarnaseks (1Ms 1). Ning duhhoboorid rõhutavatki seda inimvaimu jumalasarnasuse asjaolu (Inikova 2000).

Ükskõik kuidas duhhoboorid seda metafüüsilis-teoloogiliselt ka ei mõistaks, on Jumala lähedalolu ja immanentsus neile väga oluline. Seetõttu peavad nad ka inimesele selle kaudu osaks saavaid ilmutusi olulisemaks Piiblist. Inimene on Jumala tempel. Sellega seoses ei pea duhhoboorid traditsioonilist kirikut, selles olevaid pühi asju, nt ikoone, ega ka seal toimetatud sakramente pühadeks ning vajalikeks asjadeks. Need kõik on vaid inimeste askeldused või nende askelduste tulemused ning neil pole duhobooride arvates mingit pistmist Jumalaga. Seevastu on aga oluline ja vältimatu kultuse osa teisele inimesele kummarduse tegemine, sest too teine inimene, nagu iga inimene, on Jumala esindaja ja jumalikkuse kandja.

Duhhobooride arusaamade hulka ei kuulu õpetus pärispatust, mis on vältimatuks uskumuseks pea kõikides suurtes ja vanades kirikutes. Ning sellega seoses ei oska duhhoboorid ka midagi peale hakata usuga, et Jeesus Kristus on lunastaja. Kristus oli küll inimesekssaanud Jumal, aga selle teo eesmärk oli inimesi tõe juurde juhtida. Samuti ei usu duhhoboorid seda, et Kristus oleks pärast ristisurma uuesti kehaliselt üles tõusnud (Inikova 2000).

Duhhobooridel on ka omapärane eetika, mille puhul on veelgi olulisem selle muutumine ajaloo kestel. Osa duhhoboore, just nimelt radikaalsemad nende seast, on taimetoitlased. Seda põhjendatakse sooviga loomi mitte tappa. Aga vegetaarlus on ilmselt tekkinud suhteliselt hiljuti, 19. sajandi lõpus Lev Tolstoi mõjutusel (Woodcock / Avakumovic 1968, 91). Tõsisemaid duhhoboore iseloomustab ka patsifism ning igasugustest vannetest keeldumine, aga needki arusaamad on ajaloos kord tugevam kord nõrgem olnud (Woodcock / Avakumovic 1968, 20, 94jj).

Duhhoboore on läbi ajaloo iseloomustanud eriline sotsiaalne hoiak, mis on rõhutanud vara ühisust ja mis nii mõnigi kord on viinud omandi kaotamise kommunistlike eksperimentideni. Need pole küll püsivaid tagajärgi andnud. Aga isegi nende eksperimentide vahelistel perioodidel on duhhobooride kogukondi iseloomustanud tugev sotsiaalne solidaarsus koos selleks loodud märkimisväärselt suure keskkassaga.

Teoreetiliselt eitavad duhhoboorid igasuguseid autoriteete. Riigi ja kiriku suhtes on neil õnnestunud ka seda teostada, küll aga mitte oma koguduste sees. Oma juhte peavad nad Kristuse taaskehastusteks (Inikova 2008a, 34), kellel on koguduses tihti absoluutne võim. Koguduse juhtimine on tavaliselt olnud ühe perekonna käes. Selline dünastiline põhimõte pole aga tavaliselt duhhobooridele kasuks tulnud.

Nii nagu teistegi sektide puhul, nii ka duhhobooride puhul jääb nende teke ajaloo hämarusesse. Ka siin tuleb piirduda hüpoteeside ja oletustega. Duhhoboorid muutuvad nähtavaks, s.t Vene võimudel tuleb nendega tegemist teha 1760. aastatel, eriti Tambovi ümbruskonnas. Aga ilmselt oli siin duhhoboorlikke arusaamu levitatud juba sama sajandi 30.–40. aastatel (Inikova 2008a, 13). Duhhoboorlus aga ei olnud tõenäoliselt tekkinud mitte siin, vaid 17. sajandi lõpus või 18. sajandi alguses Sloboda Ukrainas[5]. Ta tekke keskkonnaks oli ilmselt vaba talupoegkond ning edaspidi olid ka põhiliseks pooldajaskonnaks just vabad talupojad, mitte aga pärisorjad. On oletatud, et duhhoboorlik maailmavaade kujunes Ukrainas tegutsenud ortodokssete kirjanike ning rändavate jutlustajate-vaimulike mõjul (Inikova 2000). Sealjuures on oletatud, et need olid tollel ajal tugevasti mõjutatud Õhtumaa protestantlikust teoloogiast, eriti sotsiniaanide õpetustest.[6] Sloboda Ukrainast olevat ta aga edasi levinud ning erilist kandepinda leidnud just Tambovi ümbruskonnas. Selline seletus duhhoboorluse tekkest on siiski vaid mõnede uurijate hüpotees, mis vajaks veel arvestatavaid tõendeid.[7]

Duhhobooride traditsioon tunneb tervet rida väljapaistvaid juhte. Üks varasemaid oli veel Ukrainas tegutsenud Siluan Kolesnikov (surn 1775). Seejärel sai aga duhhobooride juhiks Illarion Pobirohhin, kes kaldus teokraatlikku despotismi poole ning keda vastavalt tema pooldajate poolt ka jumaldati. Nüüd oli duhhobooride keskus kandunud juba Tambovi ümbruskonda ning Pobirohhini eestvedamisel tehti katseid rajada kommunistlikku kogukonda (Woodcock / Avakumovic 1968, 28jj).[8] Samuti peetakse väga oluliseks tema järglase Saveli Kapustini tegevust. Tema ajal, aastal 1802 andis tsaar Aleksander I, kes suhtus duhhoboorideese soosivalt ja hiljem neid ka ise külastas, välja dekreedi, mille eesmärgiks oli kõik duhhoboorid ümber asustada Molotšnaja jõe äärde.[9] Kapustini juhtimisel võeti siin ajavahemikus 1805–1820 ette kommunistliku utoopia rajamise eksperiment, mis lõppkokkuvõttes ebaõnnestus. Pärast Kapustinit jäi võim duhhobooride kogukonnas pikemaks ajaks perekond Kalmõkovite kätte. Selle suguvõsa meestest juhid ei paistnud silma oma karismaatilisuse või andekusega ning seda ajastut iseloomustab vaimne seisak. Alles selle dünastia viimast esindajat Lukerija Kalmõkovat (surn 1886) saaks pidada väljapaistvaks ja teotahteliseks juhiks (Woodcock / Avakumovic 1968, 69jj).

Sellesse perioodi langes ka keiser Nikolai I valitsemise aeg. Nagu teisedki religioossed dissidendid, nii said ka duhhoboorid nüüd tunda eriti rasket tagakiusamist. Nende koloonia Molotšnaja jõe ääres likvideeriti ning nad asustati sealt ümber Taga-Kaukaasiasse, tänapäeva Gruusia ja Aserbaidžaani territooriumile. Tõsi, duhhoboorid kohanesid sealsete oludega, nende majanduslik jõukus kasvas ning aja jooksul hakkasid nad kohalike võimudega üsna hästi läbi saama.

Siiski mitte kõik Venemaa duhhoboorid ei asunud tollel ajal Taga-Kaukaasias. Juba varem oli neid asumisele saadetud itta ning nõnda olid Siberis kujunenud terved duhhobooride külad. Hiljem koondusid need Amuuri kallastele. Siinsed duhhoboorid jäid Molotšnaja jõe ääres ning Taga-Kaukaasias toimunud arengutest kõrvale (Woodcock / Avakumovic 1968, 37, 66).

Taga-Kaukaasia duhhoboorid jagunesid pärast Lukerija surma kahte erakonda. See lõhe eksisteerib tänaseni. Suurem osa sealsest kogukonnast, nn „suur erakond“ pooldas uue juhina Pjotr Veriginit (1859–1924). Tema valitigi juhiks. Väiksem osa, nn „väike erakond“ teda aga ei pooldanud. Neil ei olnudki oma formaalset juhti, tegelikuks liidriks sai siin Lukerija vend. „Väike erakond“ oli konservatiivsem ning nad jätkasid nii, nagu enne neidki oli elatud. Ka riigivõimud toetasid seda vanameelset gruppi. Uus juht – Verigin – aga saadeti võimude poolt asumisele. Tagakiusamiste aeg oli tagasi tulnud, vähemalt „suure erakonna“ jaoks. Asumine ei takistanud Veriginit mõjukalt oma „suurt erakonda“ juhtimast. Kullerite kaudu hakkas ta mitmeid muudatusi läbi viima. Nende puhul on raske öelda, mil määral olid need katsed tagasi pöörduda kunagi kehtinud arusaamade ja käitumisnormide juurde ning mil määral on siin tegemist tõeliste uuendustega. Nimelt kohtus Verigin asumisel olles paljude tollaste Vene ühiskondlike ja poliitiliste liikumiste esindajatega, suhtles nendega aktiivselt ning ilmselt on mitmedki tema mõtted mõjutatud nendest kohtumistest. Kindlasti on siin üks suuremaid mõjutajaid olnud tolstoilus. Nii loobuti duhhobooride seas vande andmisest ja teenistusest sõjaväes. Üldse sai nüüd domineerivaks patsifistlik maailmanägemine, mis osade duhhobooride puhul ulatus kuni taimetoitluseni.[10]

Üks suuremaid „suure erakonna“ ettevõtmisis oli ühine demonstratiivne relvade põletamine peetripäeval (29. juunil) 1895. aastal. Sellega kaasnesid muudki väljaastumised, nagu näiteks sõjaväeteenistusest keeldumine. Selle tagajärjeks olid aga Vene riigivõimu drakoonilised karistusmeetmed, mille puhul on oletatud võimude soovi radikaalsed duhhoboorid lihtsalt surnuks näljutada (Woodcock / Avakumovic 1968, 104). Tollel ajal ei saanud aga ka Vene impeeriumis selliseid asju enam märkamatult läbi viia. Suuresti tänu Tolstoi ning tema pooldajate avalikule ülesastumisele ning sellele järgnenud rahvusvahelisele pahameelele otsustasid Vene võimud anda duhhobooridele loa emigreerumiseks. Krahv Tolstoi, tema pooldajad, aga ka mitmed välismaised organisatsioonid eesotsas kveekeritega asusid nüüd duhhoboore emigreerumisel abistama. Jutt käib siin just Taga-Kaukaasia „suurest erakonnast“. Esialgu katsetati Küprosega. Kui sellest aga midagi välja ei tulnud, siis valiti uueks kodumaaks Kanada. Siin oli võimalik maad saada. Esimesed põgenikud jõudsid sinna aastal 1899. Väiksemaid gruppe tuli aga veel ka pärast aastat 1905, mil mitmed duhhoboorid vabanesid asumiselt. Ühekokku asus Kanadasse umbes 8000 duhhoboori. Ka nende juht Pjotr Verigin järgnes neile pärast asumiselt vabanemist.

Sellest ajast peale on Kanada duhhobooride kogukonna elu kulgenud oma rada pidi ja sõltumata Venemaa asjadest. Aga ega siingi pole kõik asjad rahumeelselt ja parimas võimalikus suunas arenenud. Ka siin püüdsid duhhoboorid riigivõimust võimalikult kaugele jääda ning ka siin on püüdnud võim neid „korralikeks kodanikeks“ kodustada. Üks tüliküsimus on vande andmine kodakondsuse saamiseks. Vastavalt sellele, kuidas duhhoboorid on reageerinud riigipoolsetele nõudmistele, on nad jagunenud kolme suuremasse rühmitusesse. Kõige taltsamad kannavad siin inglisekeelset nimetust „sõltumatud“ (Independents). Nad on küll säilitanud oma privaatse religioossuse kuid loobunud esivanemate sotsiaalsetest, eelkõige just ühiselulistest tavadest. Enamus duhhoboore kuulub organisatsiooni „Universaalse Vennaskonna Kristlik Kogukond“ (Christian Community of Universal Brotherhood, CCUB). Selle grupi liikmed püüavad järgida oma tavasid, vältides siiski konflikte riigiga. Kolmas grupp nimega „Vabaduse Pojad“ (Sons of Freedom) on aga radikaalid (Campos 2005). Oma tavade ja vabaduste kaitseks on nad eelmisel sajandil Kanadas läbi viinud suurt furoori tekitanud alasti demonstratsioone. Kanada valitsus vastas neile nende laste sunniviisilise võõrandamisega. Tõsi, hiljem oli valitsus sunnitud lapsed tagastama ning oma käitumise pärast vabandama.

Kanadas arvatakse tänapäeval olevat 20000–40000 duhhoboori päritoluga inimest, aktiivsemaid usklikke aga umbes 4000. Tänapäeval on Kanadas mitmeid duhhobooride seltse ja muuseume. Siin ilmuvad ka nende väljaanded. On olemas ka mitmeid internetilehekülgi.[11]

Venemaale jäänud duhhobooride saatus on olnud muidugi raskem. Siia jäid eelkõige „väikese erakonna“ liikmed, s.t need, kes Verigini reformidega kaasa ei läinud. Pärast revolutsiooni lahkus osa duhhoboore Taga-Kaukaasiast ning asus elama Rostovi piirkonda (Inikova 1995). Taga-Kaukaasias Nõukogude Liidu lagunemisel ilmnenud etniliste pingete tõttu on viimase 20 jooksul veel paljud asunud Venemaale. Sellega seoses on paraku kaduma läinud nende tihedad, ühtehoidvad asundused. Kui varasemal ajal eristati end duhhobooridena venelastest, siis nüüd on see eriline, religioosne identiteet, Jumala poolt valituse arusaam kaotsi läinud. Taga-Kaukaasia, eriti aga Venemaa duhhobooride kunagine spetsiifiline religioossus ja selle traditsioonid on suuremas osas samuti kaotsi läinud. Järele on jäänud veel vaid oma kultuuriliste eripärade tunnetamine. Seegi on nõrgenemas ning ei võimalda duhhobooride pikemaajalist püsimajäämist. Pärast kommunismi kokkuvarisemist on duhhoboorid Venemaal püüdnud küll organiseeruda, aga erilist edu pole siin saavutatud (Inikova 2008b, 83jj; Бурдо / Филатов 2004, 273j, 277). Erinevatel andmetel on tänapäeval Venemaal 10000–20000 ennast duhhobooriks pidavat inimest. Tegelikke usklikke olevat alla 3000 (Бурдо / Филатов 2004, 278). Olulisim keskus asub Tuula oblastis.[12] Veidi on duhhoboore jäänud veel ka Gruusiasse.

Molokaanid

Selle sekti liikmed nimetavad iseennast vaimseteks kristlastes või tõeliselt vaimseteks kristlasteks. Levinud nimetuse „molokaanid“ tekkelugu pole sugugi selge. On arvatud, et algselt oli see ortodokssete kristlaste antud pilkenimi, kuna sekti pooldajad ei pidanud kiriklikke paaste ning jõid piima siis, kui ortodokssetele paastujatele oli see keelatud. Molokaanid ise seletavad nime tekkimist viitega Uue Testamendi Peetruse 1. kirjale (1Pt 2:2), kus kirja autor ütleb kristlastele: „Himustage otsegu vastsündinud lapsed vaimset täispiima, et te selle läbi võiksite kasvada õndsuseks.“ Nende seletuse kohaselt võtavad nad vastu just seda täiesti vaimset „piima“ ning on loobunud kõigest mittevaimsest, s.h ka kiriklikest kommetest ja traditsioonidest, mis on vaid inimeste väljamõeldis (Синявский 2001, 393j).

Molokaanide sekti tekkimine on seotud duhhobooride sekti tekkega. Ka nende edaspidisel ajalool on sarnasusi duhhobooride ajalooga. Molokaanide sekti rajajaks peetakse rändrätsep Semjon Ukleini. Ta tundis hästi Piiblit ning oli algselt ortodoksse kiriku liige. Rännakud viisid teda duhhobooride külla, kus usuliseks juhiks oli Illarion Pobirohhin (vt ülal). Semjon Ukleinist sai tema väimees ning duhhoboor. Aja jooksul aga ilmnes, et duhhoboorlus ei olnud talle ikkagi vastuvõetav. Ilmselt ei sobinud talle Piibli pidamine tähtsusetuks, aga ka Pobirohhini, ja üldse duhhobooride juhtide autoritaarsed valitsemiskombed. Uklein katkestas nendega sidemed ning rajas omaenda sekti, mis ongi tuntud molokaanide sektina.

Üldse etendab Piibel molokaanide usus, mõtlemises ja igapäevaelus väga suurt osa. Nende arvates eksisteeris Kristuse rajatud tõeline kirik vaid 4. sajandini. Seejärel hakkasid kirikus aga domineerima paganlusest pärit arusaamad ja kombed, mille hulka kuuluvad kirikukogude väited, kultus, kiriklikud institutsioonid ja muud sellelaadsed asjad. Oma sekti peavad molokaanid taastatud algseks kirikuks. Sellise kriitilise hoiaku puhul on arusaadav, et kõigest välisest ja nende arvates hiljem lisandunust püütakse loobuda. Nii ei ole neil erilist liturgiat, palvekoosolekutel püütakse piirduda Piibli lugemisega ning kõik muugi peab siin olema piibellik. Erinevalt ortodokssetest vene kristlastest ei austa molokaanid ei ikoone ega ka risti. Neil ei ole ka sakramente, isegi veega ristimisest on loobutud. Veega ristimist peetakse Ristija Johannese ristimiseks. Enda puhul räägitakse Püha Vaimuga ristimisest. See ei ole aga eriline rituaal, vaid molokaanide arvates on see midagi, mis teostub läbi inimese kogu elu (Бурдо / Филатов 2004, 282j).

Ilmselt on molokaane õigusega nimetatud Hommikumaa puritaanideks. Nii nende uskumised, eriti piiblikesksus kui ka laiemalt elulaad meenutab suuresti õhtumaist puritaanlust. Eelistatakse lihtsat elu ilma igasuguse meelelahutuseta. Loomulikult loobutakse tubakast ja alkohoolsetest jookidest, aga ka igasugustest lõbustustest. Naised ei kanna mingeid ehteid – kes naistest loeb ja tunneb Piiblit paremini, see tõuseb teiste seast esile. Ka lastel ei ole olemas oma mängude maailma, üldse lapsepõlve meie mõttes. Juba varasest east alates osalevad nad koduses majapidamises (Синявский 2001, 398).

Molokaanide juures on alati rõhutatud nende töökust. On ka väidetud, et nende usu kohaselt on töötamine eriline, religioosses mõttes püha tegevus (Бурдо / Филатов 2004, 283). Nende elus ja töös on nähtud ka erilise, nn protestantliku tööeetika olemasolu.

Molokaanide puhul tuleks mainida veel ühte omapära. Nagu öeldud, on Piibel nende jaoks ülimalt tähtis ning paljut siin kirjutatut peavad nad sõna-sõnaliselt kehtivaks. Selliselt kohustuslikuks peavad nad ka Vana Testamendi nõudeid söögi kohta. Teisisõnu, nende söögi eeskirjad sarnanevad juutide košer-toidu põhimõtetele (Бурдо / Филатов 2004, 284).

Molokaanide ajalugu 19. sajandil sarnaneb duhhobooride ajaloole, vähemalt mõningates välistes asjades. Sajandi algul rajasid ka nemad kolooniaid duhhobooride lähedale Molotšnaja jõe äärde. Ning keiser Nikolai I ajal saadeti ka molokaane Kaukaasiasse ja Taga-Kaukaasiasse. Nende asundusi oli siin aga laiemalt kui duhhobooride omi.

Oluliseks erinevuseks duhhobooridest on aga molokaanide harunemine paljudesse gruppidesse ja grupikestesse 19. sajandil. Üks olulisemaid lõhenemisi toimus sajandi keskpaigas ning oli seotud Maksim Rudometkiniga (surn 1877). Tema ja ta pooldajate meelest oli kristlaseks olemiseks oluline Püha Vaimu saamine. Rudometkinist sai oma pooldajate absoluutne juht. See suund meenutab teatud määral karismaatilisi liikumisi. Siingi peetakse suures aus glossolaaliat ning muid ekstaatilisi nähtusi. Aja jooksul kujunes siin välja Maksim Rudometkini kultus. Seetõttu nimetatakse neid ka maksimistideks. Lisaks tuntakse neid ka prõgunide (hüppajate) nime all, kuna palvekoosolekutel ekstaasi sattudes hüpatakse (Бурдо / Филатов 2004, 260, 284). Tänapäeval elab suurem osa maksimistlikke molokaane USA-s. Vähesel määral on neid Venemaal, Armeenias ja Aserbaidžaanis. Enamus viimati mainitud riikides elavaid molokaane kuulub traditsiooniliste, nn konstantsete (постоянные) molokaanide hulka.

Teiseks molokaanidest lahku löönud grupiks olid nn molokaanid-subbotnikud. See grupp eraldus kas 19. sajandil või juba 18. sajandi lõpus (Буткевич 1915, 365). Nagu nimigi ütleb, pidasid nad laupäeva pühaks päevaks. Aga nad liikusid veelgi otsustavamalt judaismi suunas, nõnda et neid tuleks lugeda pigem judaistlikuks kui kristlikuks sektiks. Tõsi, oma päritolult ei ole nad juudid, vaid venelased. Nad on suurema juutliku sekti – subbotnikute – üks allgruppe, kes ei aktsepteeri talmudit.[13] Tänapäeval on neid nii endise Nõukogude Liidu territooriumil kui ka paljudes muudes riikides (Таевский 2007, 217).[14]

Kolmas eraldunud rühm, mida siin tasub nimetada, kannab esmapilgul väheütlevat ütlevat nimetust „ühised“ (общие). 1830. aastatel astus esile mees nimega Mihhail Akinfijevitš Popov. Tema ja ta pooldajate meelest tuli tõsiselt võtta algkristlikku arusaama varade ühisusest (Ap 2:44–45). Seda vana piibellikku kommunistlikku arusaama püüdsidki nad koguduseelus teostada. Nii sisemiste lahkhelide kui ka riigipoolse tagakiusamise tõttu see neil ei õnnestunud ning „ühiste“ molokaanluse haru kadus, aga veel hiljemgi püüdsid molokaanid[15] seda ideaali mingil määral jälle teostada. Paraku jällegi tagajärjetult (Синявский 2001, 400; Nikolski 1988, 247j).

Nagu öeldud, meenutavad molokaanid mitme asja poolest õhtumaiseid puritaane, üldse evangeelse suunitlusega protestante. Kui 19. sajandil hakkas Lääne protestantluse mõjul Venemaal tekkima õhtumaiseid protestantlikke sekte, siis paljud molokaanid lähenesid neile või läksid neisse lausa üle. Eelkõige tuleks siin nimetada baptiste ja štundiste.

20. sajandi algul emigreerusid ka paljud molokaanid. Suuremad kolooniad, nii maksimistide kui ka traditsiooniliste molokaanide omad, asusid Ameerika Ühendriikidesse. Kuid erinevalt duhhobooridest leidub tänapäevani molokaanide kogukondi ka paljudes teistes maades, nt Ladina-Ameerikas, Austraalias, isegi Türgis.

Kodumaale jäänute elu läks pärast 1905. aastat kergemaks. Nii näiteks hakati oma trükiseid, ka perioodilisi, välja andma. 1921. aastal jõudis isegi toimuda molokaanide kongress. Mõningatel andmetel oli tsaariaja lõpuks Venemaal umbes üks miljon molokaani (Бурдо / Филатов 2004, 280).[16] Varsti aga tabas kommunistide tagakius molokaane nagu teisigi kristlasi.

Pärast kommunismi ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on suur osa Taga-Kaukaasia molokaane Venemaale ümber asunud. Võrreldes Venemaa molokaanidega on nad tunduvalt rohkem säilitanud oma traditsioone ning arusaamu. Üheksakümnendatest aastatest peale on molokaanid Venemaal püüdnud ühineda ning kaasajastada oma tegevust. Need katsed ei ole aga edukad olnud.

Molokaanide eneste väidete kohaselt on neid tänapäeval 300–500 tuhat. Tegelikkuses on neid oletatavasti suurusjärgu võrra vähem (Бурдо / Филатов 2004, 284). Molokaanide kodulehekülje (The Molokan and Jumper Home Page) andmetel on tänapäeval Ameerika Ühendriikides umbes 20000 molokaani päritoluga inimest, kellest umbes 5000 on kogudustega seotud. Neist omakorda umbes 2000 praktiseerib molokaanlust regulaarselt.