Dramaatilised arheoloogilised leiud Motzas[1], mõned kilomeetrid Jeruusalemmast lääne pool asuvas leiupaigas, tulid päevavalgele Iisraeli Muinsuskaitseameti päästekaevamiste käigus ja jõudsid paljude maade – kaasa arvatud Eesti (vt Postimees online 26.12.2012) – uudistesse. Siinsed read põhinevad andmetel, mis on seni avaldatud.

Senised kaevamised olid juba näidanud, et see paik on olnud tähtis rauaaegne linn. Siit leiti suured šahtid ja hulk nõusid vilja hoiustamiseks, ilmselt pealinna Jeruusalemma ja mitte ainult kohalike elanike teenindamiseks (Greenhut / De-Groot 2009). On tehtud ettepanek identifitseerida see leiupaik Piibli Motsaga, linnaga Benjamini maa-alal (Jo 18:26, viimases väljaandes eestindatud kui Mosa).

Uute kaevamiste juhatajad Anna Eirikh, Hamoudi Khalaily ja Shua Kisilevitz andsid teada Juuda kuningriigi aegse (jämedalt 10.–9. saj eKr) templi leidmisest. Sellel oli kandiline, kividest ehitatud altar eesõues ja ida suunas avatud sissepääs. Mainitud on kultuslikke leide altari lähedalt:

1) kujukesed (kaks inimese pead, neist üks mehe oma; turvistatud hobune koos jälgedega ratsutajast);

2) karikate fragmendid (kausikesed kõrgete ümarate alustega);

3) dekoreeritud kultuspostamendid.

Lisaks anti leiupaigast teada lõikejälgedega luudest, mis olevat selliste noorloomade omad, keda on peetud piibliseaduste kohaselt puhtaiks (kitsed, hirved, lambad jne).

Miks on need leiud tähtsad?

1. Üks peapõhjus on, et kuni praeguseni on kogu Juuda kuningriigi alalt välja kaevatud vaid üks tempel, mis eksisteeris mitusada aastat. See tempel asub Aradis ja seda dateeritakse 8. saj eKr lähedusse. On ka mõned kaudsed tõendid templite kohta, põhiliselt suurte sarvedega altarite jäänused, mis on leitud teisaldatutena ja sekundaarse kasutuse kontekstist. Siis on teada veel „kultuslikke nišše“ – panipaiku väikeste esemetega nagu kujukesed ja karikad, mida on tavaliselt leitud elupaikadest (majadest). Tihti on neid tõlgendatud populaarse või koduse religiooni tunnistustena, aga nende loomus on jäänud ähmaseks (Zevit 2001; Nakhai 2001; Bodel / Olyan 2008; Faust 2010). Uue, Motza templi plaani pole avalikustatud ja me ei tea, kui palju sellest on säilinud. Kui terve või peaaegu terve tempel on säilinud, on see erakordselt tähtis. Siis võiks selle põhiplaani, suurust ja teisi iseloomujooni võrrelda Jeruusalemma templiga. Senini pidid teadlased kasutama võrdlusmaterjalina kaugeid templeid nagu Ein-Dara või Tel Tayinat Süürias, samas kui Saalomoni templi kirjeldus Piiblis on jäänud võrreldamatuks (Hurowitz 2010; Kamlah 2010).

2. Teine, otsustava tähtsusega küsimus on seotud religiooniga, mida Motzas praktiseeriti. Kui oskaksime midagi sellest lahti mõtestada, siis võiksime tuletada midagi ka rauaaegse Jeruusalemma kohta. Aga ettevaatust! Arheoloogid leiavad küll füüsilisi jäänuseid, aga usulisi asjaolusid nende abil identifitseerida on raske, tihti võimatu. Müürid ütlevad vähe jumala(te) kohta, keda austati, või selle kohta, mida kummardajad uskusid. Kaevamised põhjustavad tihti rohkem küsimusi, kui annavad vastuseid. Praegune juhtum ei erine teistest. Motza tempel on geograafiliselt Juuda osa; aga kui selle kultus oli juuda oma, miks kannavad siis kujukesed „ranniku“ stiili?[2]  Kas kujukesed, karikad ja kultuspostamendid on osa templi sisustusest või olid need votiivesemed? Kujukesed templites on Egeuse maailmas tavalised, sest usklikud annetasid votiivesemeid. Pärsia ajastust on neid leitud favissades (panipaigana kasutatud süvend või auk), aga mitte Juudast; neid on väga harva leitud rauaaegsetest templitest Iisraelis/Palestiinas. Igal juhul ei peaks me rääkima Motzast kui juutide templist. Mõiste „juut“ tuli kasutusse alles päris rauaaja lõpus. Me ei tea, kuidas rauaaja Juuda elanikud ennast ise nimetasid. Peaksime nimetama neid juudalasteks või heebrealasteks (keele põhjal), mitte juutideks.

3. Milline on selle templi ja Jeruusalemma kultuse tsentralisatsioonist rääkivate Vana Testamendi lugude suhe? Suhet polegi. Kõik piibliteadlased nõustuvad, et varasel rauaajal oli Juudas väljaspool Jeruusalemma templeid ja avatud kultuspaiku („kõrgeid paiku“). Kultuse tsentraliseerimine omistatakse Hiskijale (8. saj eKr; Young 2012), ja/või Joosijale (7. saj eKr; Sweeney 2001; Monroe 2011); aga selle üle on vaieldud juba kakssada aastat ning ilmselt vaieldakse veel tükk aega. Kui Motza templit saab dateerida 10.–9. saj-sse, siis eelneb see kõikidele nimetatud reformidele ja ei ütle järelikult nende kohta midagi.

4. Miks oli vaja teist templit nii lähedal Jeruusalemmale? Seda küsimust on esitatud tõsise probleemina. Samas ei ehitatud ju vanaaja templeid vastavalt meie kaasaegsetele administratiivsetele vajadustele. Kui Motza oli suur linn, miks ei võinud sellel siis olla oma tempel?

5. Mis ajast tempel pärineb? Uudistes teatati mõnikord, et 9. saj-st eKr, mõnikord, et 10. saj-st eKr. 10. saj eKr on Taaveti ja Saalomoni ühendatud kuningriigi aeg (Dietrich 2007). Arheoloogilised dateeringud pole aga täpsed. On kaks võimalikku kronoloogiat, mis tähendab, et kui üks väidab 10. saj-t eKr (kõrge kronoloogia), siis teine võib väita 9. saj-t eKr (madal kronoloogia). Tegelik probleem ei ole arheoloogiline, vaid ajalooline: mõned teadlased usuvad, et ühendatud kuningriigi aega pole kunagi olnud ning Piibli jutustused selle kohta pole ajaloolised. Mõned väidavad, et madal kronoloogia tõestab nende vaadet. Siiski ei ole madal kronoloogia parem kui kõrge; mõlemad põhinevad sündmuste (erinevatele) tõlgendustele, mida mainitakse ainult Piiblis. Ühendatud kuningriik sobib aga mõlema kronoloogiaga (Kletter 2004).

6. Juuda kuningriik ei erinenud kuigi palju oma naaberkuningriikidest – viimased lihtsalt ei ole meile pärandanud Piiblit. Põhiline huvifookus muistsel Juudal tuleneb muidugi Piiblist. Piibel ütleb palju; aga kui minevik tehakse oleviku teenriks, siis leiavad inimesed moodsatele ideoloogiatele ja poliitikatele õigustusi. Siis laetakse arheoloogilisi jäänuseid, selliseid nagu Motzas, moodsate veendumustega. Minu arvates on Piiblis öeldu „tõestamine“ või „ümberlükkamine“ ühe ja sama mündi kaks külge. Kui Motza tempel „tõestab“ mõnda detaili Vanas Testamendis, siis ei tohiks seda kasutada moodsa Iisraeli riigi nõudmiste õigustamiseks. Kui Motza tempel „lükkab ümber“ mõne detaili Vanas Testamendis, ei tohiks seda kasutada palestiinlaste nõudmiste õigustamiseks. Loodetavasti aitavad uued leiud mõista meil Piiblit ja inimeste minevikku paremini, selle asemel, et olla moodsate ideoloogiate sõjamoon.

Viidatud kirjandus

Bodel, J. / Olyan, S.M. eds. (2008) Household and Family Religion in Antiquity. Oxford.

Dietrich, W. (2007) The Early Monarchy in Israel. The Tenth Century BCE. Atlanta.

Faust, A. (2010) „The Archaeology of Israelite Cult. Questioning the Concensus“ – Bulletin ofthe  American Schools of Oriental Research 360, 23–35.

Greenhut J. / De-Groot, A. (2009) Salvage Excavations at Tell Moza: The Bronze and Iron Age Settlements and Later Occupations. IAA Reports 39. Jerusalem.

Hurowitz, V. A. (2010) „Solomon Built the Temple and Completed It“ – Boda, A.J. / Novotny, J., eds. From the Foundations to the Crenellations. Essays of Temple Building in the Ancient Near East and Hebrew Bible. Münster, 281–302.

Kamlah, J., ed. (2010) Temple Building and Temple Cult, Architecture and Cultic Paraphernalia of Temples in the Levant (2.–1. Mill. BCE). Wiesbaden.

Kletter, R. (2004) „Low Chronology and United Monarchy. A Methodological Review“ – Zeitschrift des Deutschen Palästina-Vereins 120, 13–54.

Monroe, L. A. (2011) Josiah’s Reform and the Dynamics of Defilement: Israelite Rites of Violence and the Making of a Biblical Text. Oxford.

Nakhai, B. A. (2001) Archaeology and the Religions of Canaan and Israel. Boston.

Sweeney, M. A. (2001) King Josiah of Judah. Oxford.

Zevit, Z. (2001) The Religions of Ancient Israel: A Synthesis of Parallactic Approaches. New York.

Young, R. A. (2012) Hezekiah in History and Tradition. Supplementum to Vetus Testamentum 155. Leiden.